Külas

Nägin unes, et olime vanaema pool ja Ann hakkas ette lugema trükitud mälestusi. Mõtlesin, et kodus võiks mõnel sünnipäeval sedasama teha, aga ma ei taha ise ette lugeda. Ann võttis kätte pastelli sarnased pliiatsid. Ühel neist oli sees õhumull. Ta küsis, kas mina olen selle tekitanud. Ütlesin, et ega ma pliiatsit ei söö. Võtsime välja lauamängu. Algul ütlesin, et selle nimi on poolsalto, siis parandasin ennast, et rendžu. Mäng käis nii, et kui nupp jäi kahe teist värvi nupu vahele, pöörati ta ringi, nii et ta oli ise ka teist värvi. Kui teist värvi nuppude vahele jäämist toimus korduvalt, siis enam ringi ei pööratud. Kui kaks nupu muutusid samavärvilisteks, nimetati seda abiellumiseks. Näitasin, et abiellumine saab toimuda ka diagonaalis. Ann ütles, et ei saa. Seletasin, et jah, mängus saaks, aga elus ei saa analoogiat rakendada, kui on rohkem kui kahte värvi nuppe.

Pille kirjutas ülikoolile uurimistööd vaimuhaigustest. Ta kasutas näidetena erinevaid haigusjuhtumeid. Minu kohta kirjutas ta, kuidas psühholoog mind terroriseeris ja muutis sellega asja hullemaks. Juures olid tolleaegsed fotod. Nägin fotolt, et tol ajal oli mu nägu pesemata. Aga Pille ei saanud kirjutada kogu tõtt, sest kõigest polnud ma rääkinud. Tegelikult ei olnudki vaja rääkida, sest ettekujutused ei ole olulised. Üks Rahvaliidu poliitik ütles Pillele, et ta on kirjutanud traditsioonilises laadis, mida keegi ütles, aga peaks kirjutama ka sellest, kes kuidas hääletas. Poliitik lisas, et hääletamist ta ei andesta. Mõtlesin, et kui poliitik mõtleb hääletamiste all haigete eest hoolitsemist puudutavate otsuste langetamist, siis võib temast aru saada. Aga kui ta tahab öelda, et osad poliitilised seisukohad tulevad haigusest, siis on see samasuguse terrori näide, mida tegi psühholoog.

Olin võimulolijatega opositsioonis. See tähendas, et keelati ära minu raamatukogudesse sisenemine. Mõtlesin, et kui nii tehakse, hakkan siiski pidevalt katsetama raamatukogudesse sisse pääsemist. Mitte mitu korda päevas, muidu jäetaks minu nägu liiga hästi meelde. Aga järjestikustel päevadel küll. Mõnel korral pääseksin sisse, sest vahepeal valvuri tähelepanu nõrgeneb. Olin parajasti ühes muuseumis ja käisin selle üleni läbi. Kui muuseumist väljusin, nägin selle ees kohvikulaua taga istumas Oudekkit, kes mind ootas. Me pidime kindlal kellaajal kokku saama, aga ma olin hilinenud. Hilinesin sellepärast, et kui ma poleks muuseumi läbi otsinud, oleksin ma arvanud, et Oudekki on seal sees. Kui kokkusaamine läbi sai, tuli üks mees, kes oli Oudekkit oodanud. Ta näitas fotot, mis ta oli meist teinud. Talle tegi nalja, et ma näitasin fotol vaatetorni tipus olles selle lage.

Ariel ja Lauri K. hakkasid tööõpetuse ruumi ukse taga meenutama, kuidas nad olid päev varem omavahel kakelnud. Lauri K. oli saanud tõsiselt kannatada ja kartis, et ei parane elu lõpuni. Oli oodata, et varsti ründab Ariel järgmisi inimesi. Läksime laulmise tundi. Õpetaja R. Leppoja käskis avada õpikud. Hüüdsin üle klassi, milline kummaline pealkiri õpikul on. Mul ei olnud vaja hüüda, sest teistel olid endal ka õpikud. Aga hüüdmine oli siiski põhjendatud, sest kõik ei kandnud õpikuid kaasas. Mina olin korralikum ja kandsin. Mul oli Kristeriga kahe peale laual üks õpik. Õpikus olid kariaktuurid. Ühel karikatuuril oli näidatud, kuidas rikas lääneriigi kodanik vanniga räägib. Teine kõrvalolev karikatuur kuulus sellega kokku. Sellel oli näidatud vaese inimese vanni. Tema pesi enne ise vanni minemist selles nõusid. Ta ütles, et talle meeldib, kui nõud vannivett jahutavad. Esimeste eestikeelsete ajalehtede esimesed numbrid trükiti kõik välismaal. See ei tähendanud veel, et neid poleks Eestisse müügile toodud. Välismaa mõiste oli suhteline, sest see võis tähendada Skandinaaviat, aga Skandinaavia oli Venemaa osa.