Põgenemislugu ja teisi unenägusid

Otsisime internetist andmeid laevahuku kohta. Nende leidmiseks ei teadnud, kas õigem on võtta valik "laevad" või "liiklusõnnetused". Käis sõda. Üks sõdiv pool jättis suurtüki maha, aga teine pool sai seda edasi vedada. Esimesese poole viga oli olnud see, et ta oli lasknud rattad üle kaldaserva vajuda. Jälgisime seda järvest, kus me ujusime. Nägime, et eemal tulevad järvele vaenlased paadiga ja hakkavad meid jälitama. Või jälgisin seda kõrvalt ja lihtsalt samastasin ennast ühe filmitegelasega. Ujujad kiirustasid kaldale ja kadusid eraldi teid mööda võsa vahele. See tegelane, kellega ma ennast samastasin, jooksis keset metsa olevasse majja. Perenaine võttis ta vastu ja pakkus talle varjupaika. Kui jälitaja ka selle maja juurde jõudis, läks põgenik pööningule peitu. Jälitaja tuli teda ka pööningukorruselt otsima, vaadates läbi klaasuste, kas teda seal ei ole. Peitja varjas ennast mööbli taga. Jälitaja hakkas ka mööbli taha vaatama, aga põgenik jäi ikkagi leidmata, sest ta vahetas asukohti, mida tal õnnestus teha hääletult. Siis ütles kinosaalis üks pealtvaatajatest, et nüüd saadakse põgenik kätte. Nii juhtuski. Perenaine oli soovitanud põgenikul kättesaamise korral pakkuda jälitajale mürgist ha-kloriidi. Aga enne kui ta jõudis pakkuma hakata, küsis kinnivõtja seda ise. Kinnivõetu mõtles algul, et ta on täielikult vahele jäänud, aga siis selgus, et kinnivõtja oli ha-kloriidist kuulnud tema käest ühel varasemal jutuajamisel ja arvas, et see on midagi head. Mindi alla korrusele tagasi ja hakati seda koos perenaisega kolmekesi jooma. Kinnivõetu sülitas ühel hetkel vedeliku uuesti välja. Kinnivõtja nägi sellest, et asi on kahtlane. Ta lõi oma klaasi jalaga ümber. Aga oli juba hilja ja see mees lahustus täielikult. Põgenikuga seda ei juhtunud, sest ta kas ei olnud mürki üldse alla neelanud või oli perenaine talle vastumürki andnud. Nüüd jõudis kätte filmi see koht, kus üks naistegelane hakkas kahekordselt nägema ja küsis: "Miks on klaveril kaks karahvini?" Olin seda filmi ükskord varem juba näinud. Tundus, et mürgitamised jätkuvad ja keegi siiski ei pääse. Naistegelane moondus ebaloomulikuks. Kuigi ma ei olnud filmis sees, vaid ainult pealtvaataja, oli film tehtud nii, et ka mina hakkasin tundma selle naise puudutusi. Ka teised naistegelased ja üks meestegelane moondusid. Kui olin seda filmi nooremana vaadanud, oli see tundunud õudusfilmina, aga nüüd midagi õudset ei olnud. Mõtlesin, et selleks süiaksegi kärbseseent, et selliseid elamusi saada.

Mängiti kabet, kus nupud moodustasid erinevaid gruppe. Savisaar oli minuga ühel poolel, aga suhtus minu nuppudesse vaenulikult. Savisaare nuppude hulgas olid kaks ministrit sipelgatäid, kes võisid ära sööma hakata minu nuppude hulgas olevaid sipelgaid. Mõtlesin, kas minna rünnakule, aga seda ma teha ei jõudnud, sest Savisaare nupud tõmbusid kõrvale, nii et vastane sai diagonaalis suurte jõududega rünnata ja tammi minna. Mõtlesin, et tema tammiminek võib ehk siiski mulle võidu tuua, sest tammi saab ka kaugemal paiknevate nuppudega lööma sundida ja sellega ta kinni püüda.

Pidin kolima kolmandasse voodisse, aga ei tahtnud seda teha, nagu polnud tahtnud minna ka esimesest teise. Ukrainas oli raske kirja saata, sest Ukrainal oli trükitud vähe oma marke. Oli küll olemas eelmise iseseisvusaja marke, sealhulgas hüperinflatsiooni aegseid, aga need ei oleks tohtinud enam kehtida. Siis anti ikkagi luba vanade markidega kirja saata. Tekkis küsimus, kas ka hüperinflatsiooni aegsetega, millega oleks saanud saata palju kirju, sest neile oli suurem hind peale kirjutatud, aga oli teada, et vahepeal oli rahatähtedelt nulle lõpust koristatud. Lugesin ülevaadet inimese elu erinevatest perioodidest. Seal oli öeldud, et ükski Teise maailmasõja veteran ei ole veel 100-aastaseks saanud. Tuli kirjakandja, kellest ei teadnud, kas ta sel korral kirju toob. Olin Teise maailmasõja veteran. Üks teine veteran arvas, et meile on kirju, sest veteranide kohta ilmus just artikkel, mis võis panna inimesed kirjutama. Mina mõtlesin, et Helina mulle võibolla praegu ei kirjuta, sest ta ei tea, kas kiri tuleb saata vanasse või uude voodisse. Aga kohe selgus, et mulle on saabunud kirjad nii Toomalt kui ka Helinalt.

Olime laagris. Taheti korraldada matš (jalgpalli või male) alla 18-aastaste laagriliste vahel. Sel juhul ei oleks mina saanud osaleda, sest olin vanem. Aga tegin ettepaneku, et kummalgi poolel saaks osaleda ka piiratud arv üle 18-aastaseid. Ettepanek läks läbi, aga see ei tähendanud veel, et mina ka mängida saan, sest oli minust tugevamaid mängijaid. Hakkasin mängu kõrvalt vaatama. Ühel laual mindi lippu. Mängijad ei teadnud, mida edasi teha. Ütlesin, et kui muud ei anna teha, siis tuleb kahida. Kui oleks kahest lipust ühe mõne nõrgema nupu vastu ära andnud, oleks teine lipp ikkagi peale jäänud. Ühel laual poosid mõlemad vastased ennast korraga üles. Poomine toimus mängult. Rei ütles, et nad ei märganudki, et nad seda korraga tegid. Mõtlesin, et parem oleks, kui mängu eesmärk oleks enda hävitamise asemel edu saavutamine.