Looduskaitse

Nägin unes, et Klaus rääkis, mida Rifkin oli kirjutanud. Ta oli kirjutanud, et kõige suurem reostus tuleb mootorpaatidest. Kõigepealt leiutati mootorpaat ja seejärel bensiin. Sain nüüd teada, et mootorpat on autost vanem. Rifkin kirjutas, et maailma võib päästa ainult see, kui elu suundub kanalisaartele. Ma ei olnud kindel, kas ta mõtles La Manche'i väina saari või maailmamerre rajatavaid uusi saari, aga tundus, et viimaseid. Siis oleks mõte olnud selles, et saared paigutatakse üksteise lähedale ja väheneb bensiinikulu nende vahel liiklemisel. Olin sellisest saarestikust ka ise ühes koolikirjandis kirjutanud. Aga oht oli selles, et kui need saared oleksid liiga madalad saanud, oleksid nad varsti vee alla jäänud. Ütlesin irooniliselt, et kõik usuvad Rifkinit. Henn ja Tõnu hakkasid mõlemad oma kammi otsima. Algul ma ei osanud neid aidata, aga siis avastasin, et minu taskusse on sattunud neli kammi, mille hulgas on ilmselt ka nende omad. Henn oli liitunud ühe maleseisuga mustade poolel. Laual olid keskkonnakaitsjad. Henn kutsus endast tähtsamaid keskkonnakaitsjaid väljale d6 mikrofoni juurde. Läksin ka sellele koosolekule. Neist, keda siia oodati, oli puudu ainult Helina, kes arvatavasti ei tahtnud siin minuga korraga olla. Hakkasin koos Klausiga mööda tänavat ära minema. Katustelt loobiti meid kividega. Varem oli loopijaid olnud rohkem, aga nüüd tegelesid katuste pättidest puhastamisega helikopterid, mis pidevalt õhus tiirutasid. Helikopterite lendamine oli justkui keskkonnakaitse, aga sellele kulus ka kütust. Läksime ühte madalasse majja. Eelmisel korral oli siin puhkenud tulekahju. Nüüd võis loota, et inimesed on kogemustest õppinud ja ei lase enam majal põlema minna. Aga keegi, keda eelmisel korral ei olnud, võis selle ikkagi põlema panna. Siis oleks tulnud ruttu välja joosta.