Hvostovi päev

Täna ilmus trükis minu esimene arvustus ilukirjandusteose kohta, ilmumiskohaks "Sirp" ja arvustatavaks raamatuks Hvostovi "Loomingu Raamatukogus" ilmunud näidend. Samas "Sirbis" kirjutab sellest ka Toomas Paul, lisaks on üks artikkel ja intervjuu Hvostoviga tänases "Postimehes". Arvustuse "Sirbile" saatmise ja selle avaldamise vahepeal jõudis üks ülevaade ja intervjuu Hvostoviga ilmuda ka "Eesti Päevalehes".

Viimasel kahel päeval olen paberile üles kirjutanud seda, mida võiks unes näha. Eile õhtul kirjutasin, mida võiks näha seoses täna võimaliku arvustuse ilmumisega. Arvatavasti tänu sellele ennustamisele ma sel teemal unenäo nägingi. Selles hakkasin hommikul pimedas uut "Sirbi" numbrit voodi peal läbi lehitsema, et näha, kas lugu on sees. Lehel oli täna tohutult palju lehekülgi, sellest hoolimata minu tekst sinna mahtunud ei olnud. Aga kui lehitsemise lõpetasin, siis taipasin, et see number oli olnud üksnes minu ettekujutus. Läksin kööki ja võtsin sealt "Sirbi". Sellest nägin, et minu arvustuse asemel oli avaldatud sama teose kohta arvustus Aarne Rubenilt. Aga ka see "Sirp" osutus vaid minu ettekujutuseks. Võtsin tõelise numbri. Selle esiküljelt nägin, et antud raamatu kohta oli toimetusele saadetud nii palju arvustusi, et ühtegi neist ei olnud terviklikult avaldatud, vaid oli koostatud erinevate autorite vestlusring, kus oli kasutatud katkendeid nende kirjutatust. Sama autorit oli kasutatud mitu korda, aga ainult osaliselt.

Teises tänases unenäos tegin lahti oma elektroonilise postkasti. Ma nägin ainult ühte pilti. Alles siis, kui sellele klikkisin, muutus muu nähtavaks. Helina oli saatnud mulle sellise elektroonilise postkaardi, mis muutis postkasti algul nähtamatuks. Juurde oli ta kirjutanud, et äikse ajal põles tema lamp läbi, sest välk lõi sellesse sisse, mis muutis teda kurjaks. Minuga oli juhtunud täpselt samuti - äikse ajal oli lamp kustunud. See tähendas, et see võis juhtuda kõigiga. Aga minu lamp oli pärast uuesti põlema läinud. Helinale võis tunduda, et ta muutus kurjaks, sama moodi nagu mina märkasin äikse ajal, et minuga pahandati.

Kolmandas unenäos olin Meelval. Arvuti ekraanilt oli näha, et sinna saabub üks auto. Helmi küsis, kas ma olen valmis saabuvaid pereliikmeid kallistama. Seda ma teha ei kavatsenud. Helmi küsis, kas ma näen, kuidas auto kihutab. Vastasin, et see kaamera ei näita nii hästi, aga mingit liikumist on näha. Siis jõudsid tulijad kohale. Vaatasin liikuvaid puuoksi ja mõtlesin, et mulle meeldib selline vaatepilt palju rohkem kui kellegi kallistamine. Hakkasime oma talu suunas minema. Samas suunas liikusid ka kaks naabertalu tüdrukut. Kui majja jõudsime, tulid sisse ka meie väike ja naabrite suur koer. Mõtlesin, et peaksin suurt koera silitama, et ta minu peale kurjaks ei muutuks. Oma koera sain kergelt õue tagasi aetud, sest ta oli harjunud, et ta ei tohi majja tungida. Aga võõras koer läks kaugele edasi. Tahtsin teda ka välja ajada, aga kuigi ma teadsin, et ta on endiselt majas, ei näinud ma teda enam. Üks tüdruk hakkas esiku põrandat pühkima. Mina ja Klaus seisime köögis. Klaus hakkas naerma ja ütles pühitava kohta, et süsivesikud on nii suured. Mina ütlesin, et siin ei ole midagi naerda.