Tuumaplahvatuse järel. Huumorisaade.

Nägin unes, et oli olemas võimalus, et Inglismaa ja Prantsusmaa hävitavad teineteist tuumarelvaga. Lootsin, et seda ei juhtu. Tuumaplahvatused siiski toimusid. Peale seda kutsus sõja algataja endaga kolm inimest kaasa – teise mehe (kes võibolla olin mina), heleda naise ja tumeda naise. Mindi välja ja kõnniti seal kiiruga edasi. Kaitseriided olid seljas, aga kiirustades ei olnud jätkunud kaitseid näo jaoks. Sõja algatajal oli siiski üks täiendav kaitsevahend. Ta mõtles hetke, kellele seda anda. Ta andis selle tumedale naisele. Plahvatus ei olnud linna purustanud, kuid selle tagajärjel oli maha tulnud lumi. Mõtlesin, et see tähendab, et ka päris tuumasõja korral oleks lõpp piinarikas, mitte kiire. Tänavatel liikus palju ka muid inimesi, kuid varsti pidid nad kiirituse kätte surema. Nad ei saanud õieti aru, mis on juhtunud ja kes selle taga on. Sõja algataja sai paremini läbi tumeda naisega, teine mees heleda naisega. Sõja algataja ja tume naine hakkasid omavahel naljajuttu rääkima. Sealhulgas hoiatasid nad üksteist autoalla jäämise eest, kuigi autotee oli veel küllaltki kaugel. Enne selleni jõudmist tuli üks auk, mida nad nimetasid nalja pärast kaelkirjaku auguks. Hele naine kukkus auku sisse. Nähtavasti oli tume naine ta sinna tõuganud. Grupiga ühines veel üks vastutulija. See tundus olevat tumeda naise ema. Tume naine, sõja algataja ja tumeda naise ema hakkasid heledat naist tapma. Möödus teine rühm inimesi, kelle hulgas oli üks lühikese seelikuga naine. Näidati, et vaadake, millise riietusega sellise kiirgustaseme juures veel ringi käiakse. Sõja algataja tahtis tänavale magama heita.

Teises unenäos oli telesaade, kus esines tuntud humorist, kes oli juba küllaltki vana. Ta rääkis, et linnugripis inimesel hoiavad arstid kuklast kinni, et ta hingata saaks, aga ta lämbub sellest hoolimata. Ta jätkas, et varvaste liigutamine aitab alati magama jääda, nii tasub seda katsetada ka linnugripi puhul. Mõtlesin, et humorist võtab läbi palju teemasid, liikudes ühe juurest teise juurde loogilisi seoseid pidi. Olin selle saate ajal stuudios. Kui humorist puudutas minu ees istuva tüdruku eriala, hakkas see tüdruk sel teemal ise pikemalt seletama. Humorist lasi tal rääkida. Tüdruk ei seletanud asja lõpuni, vaid lõpetas oma jutu sõnadega, et ta teab küll, kuidas humorist selle keerulise valemini jõudis. Seejärel heitis see tüdruk laudade alla pikali ja hakkas mulle otsa vaatama. Keerasin pea ära. Humorist andis publikule ülesande rääkida järgmiseks sellest, et mehed ja naised ei suuda üksteisele mitte otsa vaadata. Mõtlesin, et ta ei tule selle pealegi, et kellegagi võib asi vastupidi olla. Kõik pidid järjekorras rääkima. Kui tuli Pille kord, ütles ta midagi ebamäärast. Humorist sekkus: “Ta on teil olemas! Mõelge, et ta on maailma kõige ilusam!” Edasi tuli humorist minu juurde ja ulatas mulle mingid koored. Mul ei õnnestunud neid korralikult oma kätte võtta, vaid ma tegin need kogemata katki. See oli juba teine asi, mille ma selle saate jooksul ära lõhkusin. Hakkasin pooleldi nutma, öeldes, et ma ei taha nii vastutusrikkas saates olla. Humorist vastas: “Oh, olge siin kauem!” Sellest hoolimata hakkasin ruumist lahkuma. Ma ei pakkinud oma asju kohe ranitsassegi, vaid lükkasin nad enda ees uksest välja, et seal pakkida. Ukse taga tulid minu juurde mõned poisid, kes tahtsid saada endale osa minu värvipliiatseid. Ütlesin, et neid, mida mul on mitu tükki, võib ikka võtta. Mõtlesin edasi, et kui mulle jääb värvist järgi ainult üks pliiats, siis võib see tera murdumiste teel kiiresti ära kuluda, ja ma ei tahaks juurde ostma minna.