Sigadus ajalehele

Nägin unes, et kuulasime uut Justamendi plaati või kassetti. Rääkisin, et Justament oli varem nii hea ansambel, aga nüüd on täielikult alla käinud. Varem tegi ta kantrimuusikat, nüüd musta metalli. Siis tulid lood, mis ei olnud must metall, aga need ei olnud ka paremad. Esinejad naeratasid ekraanil sama moodi nagu 20 aastat tagasi, aga see valmistas ka pettumuse, sest kui inimene seda korraks teeb, tundub, et tal on mingi kaval mõtte, aga kui ta seda pidevalt teeb, siis ta ongi selline. Televiisoris näidati korraks ka Kristerit. Krister ütles parajasti: “Emp.” Inimesed toas tõusid püsti. Ütlesin, et Krister ajas rahva hulluks.

Mitmes tänases unenäos mõtlesin aidsi nakatumise tõenäosusele. Tõenäosus tundus olevat umbes 50 protsenti. Peale nakatumist oleks elu palju keerulisemaks läinud, sest oleks tulnud hakata jälgima, et ise teisi ei nakataks. Juuksuris ei oleks enam saanud käia või oleks tulnud iga kord juuksurile öelda, et ta kammi ära desinfitseeriks.

Kanali lähedal autotee ääres pingil istusid Klaus ja veel keegi. Vaatsin, ega nad kogemata jalgu autodele liiga lähedale ei pane. Kui lähemale jõudsin, siis nägin, et mind olid silmad petnud, sest nad istusid tegelikult autoteest väga kaugel. Ajalehes oli mitu korda avaldatud minust tehtud fotosid. Viimasel korral oli foto allkirjaks olnud: “Mitte igal abituriendil ei ole ette näidata oma luulekogu.” Mõtlesin, et see oli eksitus, sest pilt avaldati alles käesoleval aastal või eelmise aasta lõpul, kui ma enam abiturient ei olnud. Läksin koju. Meie postkastidest ühest leidsin 12 “Loomingu” numbrit, teisest 12 teise ajakirja numbrit, seega terved aastakäigud. Ma ei osanud arvata, kas ajakiri saadab lisaks igal kuul tulevatele numbritele aasta lõpul uuesti terve aastakäigu või on meie korteris käinud sissemurdjad, kes on need numbrid toast siia toonud. Kui jõudsin korteri ukse taha, leidsin sealt isa, kes ei saanud ust lukust lahti. Ta arvas ka, et korteris võivad olla sissemurdjad. Murdsin ukse maha. Avanes õudne vaatepilt.

Otsisin arhiivist tööd, aga mulle ei antud seda. Järgmiseks läksin tööd otsima “Postimehe” toimetusest, aga ei saanud seda ka sealt. Mulle öeldi, et ma suhtuks taotluse tagasilükkamisse mahedalt. Ise mõtlesin, et nüüd ma vist ei suuda enam ajalehte endise pilguga lugeda. Kolmandaks mõtlesin tööd küsida “Eesti Päevalehest”, et kui sealt ka ei anta, siis on tõestatud, et mulle ei anna keegi. Edasi mõtlesin, kuidas mulle siiski antakse seal välisuudiste toimetusse töökoht. Seejärel mõtlesin, kuidas saan töökoha siseuudiste toimetuses. Mõtlesin korraldada ajalehele sellise sigaduse, et mind juba teisel päeval vallandataks. Nimelt mõtlesin panna lehte peatoimetaja toimetuse liikmetele antavad salajased juhtnöörid. Seda oleksin kirjutanud lausega: “Peatoimetaja ütles, et me peame suhtuma positiivselt kõigisse presidendikandidaatidesse peale Rüütli ja Savisaare.” Oleksin küll lisanud, et tegelikult mulle need kaks kandidaati endale ka ei meeldi, sest üks Savisaare valitsuse minister oli mõrvar. Et see minister oli mulle mõrvast ise rääkinud, siis kaalusin, kas panna lehte ka intervjuu temaga. Teda ei oldud veel kätte saadud. Et tegevtoimetaja vaatab lehe enne trükki minekut üle, siis oleks mul tulnud peatoimetaja paljastamine hiljem trükikotta muudatusena saata. Mõtlesin, et teen seda nii, et ma vahele ei jää – ütlen, et muuta tuleb ainult Tartus müüki minevaid eksemplare. Seda oleksin teinud maskeeeritult, kirjutades esiküljele artikli Tartus toimunud kolme auto kokkupõrkest, mis algselt lehest välja jäeti. Sellele oleksin saanud tegevtoimetaja enda heakskiidu. Et ma oleksin trükki minevas failis ühtlasi muutnud presidendivalimiste teemalist artiklit, seda ma poleks tegevtoimetajale maininud, nii et ta poleks seda artiklit üle kontrollima hakanud.