Valmistusin mängima vastuvõetud lipugambiiti. Raamatus oli toodud järgmine variant: d2-d4 d7-d5 c2-c4 d4:c5 (valge lõi musta etturi) Of8:c5. Kommentaariks oli öeldud, et edasi läheb mäng nagu Itaalia avangus. Kui must käib Oc5-b6, siis valge jätkab c2-c3 matiähvardusega Ld1-a4.
Mängisin arvutimängu viikingitega. Minu viikingitel oli varutud söögiks hulk pitsasid. Tahtsin minna röövretkele, aga kuna laevadel ei olnud veel sügavust, ei saanud palju toitu kaasa võtta. Siis tulid arvuti taha minu vennad, kes tahtsid pitsat süia. Ütlesin neile, et nad pealike pitsasid ei puutuks. (Minu viikingid jagunesid kahte rühma, millest kummalgi oli oma pealik.) Käisin vahepeal ära. Kui tagasi tulin, olid vennad läinud, aga nad olid keelust hoolimata söönud ära kõik pitsad, kulutanud võitlustes ära kõik minu viikingid ja raisanud nii palju raha, et raha asemel olid mul nüüd ainult võlad. Ma ei saanud sellisest lagastamisest aru. Kui inimesel pole isegi päriselt vaja süia viit pitsat korraga, seda enam pole tal vaja seda arvutimängus teha. Aga siis tuli arvutile uus pilt ette, kus seis oli natuke parem.
Mõtlesin saata Helinale küsimust, kas ta jalgrattakella on söönud. Mina sõin oma jalgrattakella ära pärast seda kui lugesin raamatut "Telefonilood", kus tehti sama moodi.
teisipäev, august 15, 2006
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar