Darwini autobiograafia

Nagu ma juba ühele võõrale blogile lisatud kommentaaris mainisin, lugesin pühade ajal Darwini autobiograafiat. Selle raamatu valisin endale auhinnaks viimastel malevõistlustel. Ma ei saanud seal küll kõrget kohta, aga auhindu jätkus kõigile osavõtjatele. Raamatu tõlke autoriõiguste pärast oli vist tüli, aga kui politsei tiraaži ei konfiskeerinud, siis on ilmselt lugemine lubatud. Tegin lugedes järgmisi tähelepanekuid:
1) Bioloogi elukutse juures tundub kõige ebameeldivam loomade tapmine ja lahkamine. Selgub, et ka Darwin hoolimata oma ametist kartis verd, talle ei meeldinud lahkamine ja ta eelistas surnud putukate kogumist putukate tapmisele. Siiski käis ta ka jahil.
2) Darwin ei olnud esimene, kes rääkis evolutsioonist, vaid enne teda tegi seda juba Lamarck. Darwini sõnul ei avaldanud talle aga Lamarcki teooriaga tutvumine mingit mõju.
3) Darwini õpetusega on püütud ristiusku kahtluse alla seada. Noorena kaalus Darwin aga vaimulikuks hakkamist. Siis uskus ta, et kõik Piiblis kirjas olev vastab sõna-sõnalt tõele. Hiljem hakkas ta nägema vastuolusid Piibli ja teaduse vahel ning ka Piibli sisemisi vastuolusid. Kui darvinismi kiputakse vastandama kreatsionismile, siis "Liikide tekkimise" kirjutamise ajal mõtles Darwin ise veel, et maailm on nii täiuslik, et selle arengule algtõuke pidi andma mõistuslik jõud. Hiljem ta hakkas selles siiski kahtlema, kuna ta leidis, et väga algelistest loomadest põlvnedes ei saa ta oma järeldusi nii suurtes küsimustes usaldada.
4) Pisut enne raamatu lugema hakkamist nägin "Eesti Looduses" väidet, et sotsiaaldarvinism ei ole kooskõlas Darwini enda seisukohtadega, sest Darwini arvates sesinevat inimkonna evolutsioon moraalses progressis. Päris sellist väidet ma raamatu põhitekstist ei leidnud (tagumisi lisasid ma ei lugenud), kuid autor näeb raamatus oma elutööd tõesti heategevusena.