Kilpkonnad ja teisi unenägusid

Meie korterisse oli tunginud kurjategija. Panime ta vee alla lamama. Vahepeal tõstsin ta näo veest välja, et ta hingata saaks. Kui tal nägu jälle vee all oli, viskasin vette lusikatäie soola. Pärast seda polnud kurjategijat enam näha. Tundus, et sool oli tekitanud sellise reaktsiooni, mille käigus kurjategija lahustus. Lootsin, et ta saab veel kuidagi kokku tagasi panna, nagu lasteraamatus. Ainult et ma ei teadnud kuidas. Varsti leidsime selle mehe siiski teisest ruumist. Seega ta polnud lahustunud, vaid sinna läinud.

Ronisime mööda suvila pööningu redelit. Meie järel tulid sinna uued inimesed. Redelipulgad varisesid küljest. Üks inimene oli ka suure laest langenud kiviga vastu pead saanud. Teda päästis vaid see, et kivi langes lühikese maa, sest pea oli otse lae all. Saime liikuda veel mööda redelipuid. Hakkasime linna sõitma. Ema ütles, et need dressipüksid, mis mul jalas on, on minu kõige kallimad püksid, seega ei tohtinud ma nendega maale tulla.

Sõitsime bussiga. Raadios räägiti, et üks bussijuht rikub liikluseeskirju ja ajab inimesi alla. Varsti saime aru, et jutt on sellest bussijuhist, kes meie bussi juhib. Keegi reisijatest oleks pidanud minema tema juurde ja bussi peatama, aga keegi ei teinud seda, sest see oli raske ülesanne. Lõpuks rebisin mina bussi tükkideks, nii et ta ei saanud rohkem liikuda. Mind kiideti selle teo eest. Ütlesin, et mul õnnestus rebimine sellepärast, et rebisin plastmassi, aga päriselt on bussid ja autod metallist.

Tundi andis ebameeldiv meesgeograafiaõpetaja. Ta nägi hallutsinatsioone, seetõttu ei saanud ka õpilased aru, millised on kaardil tema näidatud haldusüksuste piirid. Ja mõni asula asus vales kohas. See mees kirjutas vihikusse oma unenägusid üles ja andis neid õpilastele lugeda, aga need unenäod ei olnud huvitavad. Selgus, et tal on minuga samal päeval sünnipäev. Lõpuks selgus, et seda meest ei ole olemas, vaid tema nime kasutab Helina. Nüüd tekkis vastuolu, sest Helinasse ma suhtusin hästi. Selgus, et tunnen Helinat kolme erineva nime all.

Helina oli pannud oma leheküljel kolm juba varem olemas olnud tekstitulpa kõrvuti ja igaühe tippu tähe, mis kõik kujutas justkui kirikut. Lehekülje pealkirjadeks oli ta kirjutanud "vähesed sõnad" ja "vähesed unenäod". Läksin Helina toa uksele. Minu juurde tuli Helina kass. Mõtlesin, et Helinale ei meeldi, et tema kass tema juurest minu juurde tuleb. Aga kass läks kohe tagasi. Nagu Oudekki leheküljel, nii oli ka Helina leheküljel lemmikloomadega halvasti ümber käimine kõige raskemini karistatavate kuritegude tulbas. Aga üks kuritegu, mis Oudekki leheküljel sai sama suure karistuse, oli Helina omal kergemini karistatavate hulgas. Sain teada, et Helina on kogu elu kilpkonnasid pidanud, kes üksteisest põlvnevad. Ütlesin talle (või oli see juba keegi teine), et tema käest meie pere siis kilpkonna saigi. Nägin kilpkonna aastal 1983 Võrumaal suvitades, aga ei jätnud sealseid inimesi hästi meelde. Tahtsin öelda, et paremini jätsin meelde Enekese köite. Ütlesin, et paremini jätsin meelde asjad. Ma ei mäletanud, kas ma tol ajal sarnaselt Helinaga kilpkonna unes nägin, aga mul oli alles tolleagne pilt, millel ma olin kilpkonna joonistanud. Meenutasin, et kilpkonn tõmbus iga ohu korral kilbi varju, aga pistis pea sealt varsti jälle välja. Suuremate loomade eest kilp teda kaitseb, aga minu meelest saaks väike loom kilbi alla järgi tungida, kui selliseid kilpkonnadega samadel saartel on.