Märg padi

Ärkasin üles ja padi oli märg. Rääkisin, et vahel ärkan ma märja padjaga, sest ma olen nutnud, sest ma tunnen ennast lapsena, aga sellest ei sobi pikalt rääkida.

Ühte kodulehekülge oli täiendatud blogiga. Sellesse ilmusid ka minu blogi sissekanded, aga minu nädala sissekanded liideti seal üheks sissekandeks, et neid liiga sageli ei tuleks. Uues blogis kirjutati, et koolis õppimine on raske, aga nendega, kes korralikult käituvad, midagi hullu ei tehta. Mõtlesin, et minul koolis raske õppida ei olnud, vaid mul oli raske just korralikult käituda. Reanimatsiooni osakonnas tegi üks arst teadustööd külmutuskappide kohta. Ta pahandas, et miks teised seal reanimatsiooniga tegelevad ja teda segavad.

Oli inglise keele tund. Artur tõlkis õpikust. Ühte lauset lasti minul parandada. Seejärel saabus vaikus. Lõpuks ütles õpetaja kellelegi, et ta mind aitaks. Avaldasin imestust, et tõlkima pidi ju Artur, mitte mina. Õpetaja ütles, et nüüd on minu kord. Hakkasin otse tõlkima ilma lauseid eelnevalt inglise keeles ette lugemata, sest ei pidanud hääldust tähtsaks. Tegelikult sain aru, et mõni tahaks kontrollida, kas ta oskab õigesti hääldada. Ühte ruumi jätsin vihiku, kus olin teinud ühte ülesannet. Arvestasin, et kui üks klassiõde seda vihikut näeb, annab ta selle õpetajale edasi. Õpetaja hakkas uurima, kas ma tulen laupäeval vihikut tema kätte andma. Nüüd sain aru, et vahepealsetel päevadel seda klassiõde seal ruumis ei olegi.