Mõttekäik kirjutamisest ja õppimisest

Et täna unenägusid kirjutada ei ole, kirjutan teise sissekande samuti mitteunenägudest. Ma ei ole veel kaugemale ette mõelnud, millest ma siin sissekandes räägin, nii et õigus oleks sellel, kes ütleks, et ma kirjutan kirjutamise pärast. Aga minu arvates nii peabki tegema. Sama moodi, nagu malelaua taha istudes ei tea ette, milliseks mäng kujuneb, aga mäng ei jää sellepärast veel toimumata. Ka kirjutamise käigus on võimalik hulk probleeme läbi mõelda ja nii midagi avastada. Ja internetis kirjutades on võimalik avastused maailmale edasi anda ja seda niiviisi parandada. Täna olen saatnud ka kaks kirja. Üks neist oli eelmine blogisissekanne, mille saatsin kirjana listi. Nii on lootust, et keegi seda luges, samas kui blogile ei tehtud selle pealkirja blog.tr.ee avalehel olles ühtegi klikki. Mis ei tähenda muidugi veel, et pealkirja ennast poleks loetud ja sellest targemaks saadud. Teine kiri läks pere listi. See oli seotud sellega, et üks vend lõpetavat täna ülikooli cum laude. Leidsin vanast kalendermärkmikust märkmeid, mille põhjal oleks saanud seda cum laudet ennustada. Nimelt päeval pärast lasteaia lõpetamist pani ta koolimütsi pähe ja ütles, et tahab õppida. Kooli alguseni jäi veel kolm kuud. Mina seevastu läksin kooli seisukohaga, et mina koolis käia ei taha. Ja ülikoolis cum laudet ma ei saanud. Keskmine hinne oli venna omast kõrgem, aga viimane tingimus jäi siiski täitmata. Ja kõrgemat keskmist hinnet võib seletada sellega, et ajaloo erialal on üldse kergem kõrgemaid hindeid saada. Erinevalt vennast ei saanud ma ka algkoolis kiituskirju. Neid mõtteid ma tegelikult perelisti kirja ei pannud, vaid piirdusin kalendermärkmiku tsiteerimisega. See, et mul kalendermärkmikus midagi sellist kirjas on, ei olnud mul eile veel meeles, kuid seda lehitsedes sattusin juhuslikult vastavatele lehekülgedele. Ja lehitsesin seda öösel seetõttu, et teine vend läks tavalisest varem magama, mistõttu plaanis olnud uusimate asjade sahtli asemel avasin teises toas oleva vanimate asjade sahtli.