Meenutusest filmiks

Mul oli hakanud meelest minema, kus ja millal ma Helinaga tuttavaks sain. Püüdsin meelde tuletada. Kõigepealt ta oli vist kolinud Oudekki kõrvalmajja, et minu tähelepanu äratada. Aga edasi tuli mulle meelde, et Helina ei olnudki pärit Tartust, vaid Saaremaalt. Seda kinnitas ka see, et selles "Maleaabitsa" peatükis, kus anti ülevaade erinevate Eesti maakondade maleelust, oli Saaremaa all kirjutatud Helina vennast. Praegu olin Helinaga koos. Rääkisime vastu tulnud koerast, kes vahel oli kuri, vahel mitte. Helina proovis teha suusahüppeid, aga lendu tõusmise asemel jäi tõkke taha kinni. Õpetasin talle, kuidas esimesest tõkkest üle hüpata. Aga sellele järgnevast suuremast tõkkest jättis ta minu soovitusel üle hüppamata. Vaatasime aknast välja, kuidas hakkas sadama paduvihma. Öeldi, et nüüd juhtub sama moodi nagu ükskord Eesti ajaloos on juba juhtunud, et vesi tõuseb neljanda korruseni, sest vihma tõttu hakkab Peipsi järv Emajõkke voolama. Vaidlesin vastu, et ma olen ajaloos loodusõnnetusi õppinud ja tean, et Eesti ajaloos ei ole sellist asja olnud. Juures olid kaks ajalooõppejõudu, aga nemad seda ei kommenteerinud, vaid vahetasid omavahel lauseid sel teemal, et vabadussõjalased ja vabadussõdalased ei ole üks ja sama. Kuigi ma sügavalt kahtlesin evakueerumise vajaduses, läksin igaks juhuks siiski koos rahvahulgaga ühe maja kõrgemale korrusele. Helinast läksin sellega lahku, aga helistasin talle mobiiltelefoniga, et järgmisel päeval pärast vee alanemist saame kodus kokku. Täpsustamata jäi, kas minu või Helina kodus. Uputust ei tulnudki. Järgmisel päeval läksin oma koju ja leidsin Helina sealt, kus ta oli kogu selle aja olnud, kuigi see oli ennustatud veetõusu piirist madalamal. Edasi toimus tegevus keskaegsel Prantsusmaal. Meespeategelane ja naispeategelane elasid samas majas ja saatsid üksteisele postiteenistuse vahendusel kirju. Võimu esindajad leidsid postkastist meespeategelase kirja ja väitsid, et see on saadetud seadusevastaselt. Järgnev filmi lõpuosa tuli juba tuttav ette. Meespeategelane solvus võimu esindajate süüdistuse peale, ütles: "Nüüd ma tapan enesekese," ja lõikas endal pea otsast. Võimu esindajad, naispeategelane ja imik vaatasid seda tema selja tagant pealt ega sekkunud. Võimu esindajatel olid näod rõõmsad. Aga varsti läks meespeategelane teise linna raamatupoodi ühe tähtsa raamatu järele, sest üks arst oli talle pea otsa tagasi õmmelnud. See näitas, et osadel tolleagsetel arstidel oli teadmisi, mille tänapäeva meditsiin on unustanud.