Üks unenägu oli selgem

Ma olin millegipärast lootnud, et uurimistöö kaitsmine lükkub edasi, kuid nüüd ütlesid õppejõud, et see on siiski juba homme. Juhendaja ütles, et kaitsmisel tuleb mul läbida žanri äratundmise küsimus. Vastasin, et minu õppekavas sellist ainet ei olnud. Juhendaja ütles, et siis ta võtab selle küsimuse kohta pabeririba. Aga ta tuli tagasi selle juurde, et ma pean homme sellele küsimusele vastama. Ta näitas millisest raamatust millise lõigu žanri ma pean ära tundma. Kaitsmise jaoks pidin ka neli eksemplari tööd kõvade kaante vahele köita laskma. See võis aega võtta. Ühe eksemplari oleks vast jõudnud, aga neljaga oleks aega läinud. Ise oleksin saanud panna pehmed kaaned, aga siis oleks tulnud töö üks eksemplar kahte köitesse jagada, sest ta oli nii paks. Kui koju jõudsin, siis vaatasin, et kell on nii palju, et kell viis suletav köitmistöökoda on juba kinni. Nii ähvardas mul kraad saamata jääda, sest töö oleks võidud tagasi lükata ainuüksi nõuetekohaste kõvade kaante puudumise tõttu. Ma oleksin pidanud köitma minema juba mõnel varasemal päeval, sest põhimõtteliselt oli kaitsmise aeg teada. Vaatasin seda raamatut, mida juhendaja oli mulle näidanud. Seda oli varem kasutatud, ja keegi oli servale ühe lõigu žanriks märkinud pajatus. Otsisin üles ka mulle määratud lõigu. Selle kohta tundus olevat lihtne vastata, et seal on statistika. Õigemini tabel. Aga ma võisin ka valesti aru saada. Võibolla oli tegemist naljaga. Kui ma nalja ära ei oleks tundnud, siis ei oleks kaitsmisega üldse edasi mindud. Ma ei jõudnud kaitsekõnet ka enam kirjutada. Improviseerides poleks see võibolla piisavalt pikk tulnud. Meie peres said kõik üksteise järel magistrikraadi, aga keegi ei saanud doktoriks. See tundus olevat geneetiliselt määratud piir.