Unenäod tagasi

Ajalehes ilmus artikkel kirjandusteemaliste blogide kohta. Oli tutvustatud rida konkreetseid blogisid. Nende hulgas oli isegi üks, kus ainult vahetevahel muuhulgas oli juttu mõnest läbiloetud raamatust ja muud kirjandussepuutuvat ei esinenud. Aga ei olnud juttu minu blogist. Isegi kui unenäoüleskirjutusi mitte kirjanduseks pidada, avaldasin ma blogis siiski originaalluuletusi, nii et sellest oleks võinud rääkida. Leidsin, et see artikkel on näide sellest, kuidas ühiskond mind paika panna püiab. Aga võibolla oli asi ka selles, et artikli autor kasutas ainult ühes kindlas blogis viidatud teisi blogisid, arvates, et rohkem pole neid olemaski. Istusin unisena seina ääres ja hoidsin silmi kinni. Mööda läks Kultuurkapitali ametnik, kes ütles isale, et võibolla nad isegi annavad raha. Ma ei saanud aru, kas jutt käis isa või minu raamatule raha andmisest. Omavahel rääkisid ametnikud, et üks neist vist ei hakkagi endale raha võtma, muidu jäävad osad teistest taotlejatest ilma. Läksime matemaatika tundi. Sinna tulid ühe firma esindajad, kes nõudsid Kultuurkapitalilt raha füüsilise jõu kasutamise ähvardusega. Tahtsin ametnikke kaitsta.

Pidime esinema referaatidega. Kõigepealt tuli teema valida. Otsisin arvuti abil materjali. Aga ei leidnud midagi. See tuli sellest, et ma olin andnud arvutile liiga konkreetsed andmed, kust materjal leida. Väljaanne oli kitsendatud ainult "Äripäevale", lisaks oli määratud ajavahemik ja muid andmeid. Kustutasin tingimusi järjest ära, aga see ka ei aidanud. Ülikooli töötaja tuli mulle appi ja hakkas vaatama läbi "Ajaloolise Ajakirja" viimase numbri sisukorda. Ta ütles, et selles numbris sel teemal artiklit ei ole. Varasemate numbrite kohta mäletasin ise, et neis ei olnud. Muutsin referaadi teemat. Nüüd otsustasin selle teha tsensuuri kohta. Natuke materjali oleksin saanud oma magistritööst Itaalia fašismist Eesti ajalehtedes. Aga mitte eriti. Rohkem materjali oleks tulnud "Ajaloolise Ajakirja" tsensuuriteemalisest artiklist ning eurovastaste trükistest. Mõtlesin rääkida, et ajalehed lühendadsid eurovastaste artikleid lugejakirjadeks ja kirjutasid isegi juurde, et ajalehele on saadetud kiri.

Unenägu tuli juhtida pika ridvaga. Ridva üks ots oli kauges minevikus, keskkoht olevikus ja teine ots tulevikus.