Plaaniväliselt turniirile

Läksin Tartu meistrivõistluste algust vaatama. Kodus olin lubanud, et mängima ei jää, vaid lähen varsti koju tagasi. Aga kui nägin, et osavõtjaid koguneb ainult viis, siis otsustasin mängida, et turniiri toimumist toetada ja kuna ma oleks saanud ka viimaseks jäädes kõrgema koha kui ühtedelgi varasematel Tartu meistrivõistlustel. Kodus võidi nüüd hakata mõtlema, kuhu ma jään. Aga võidi ka loogiliselt aru saada, et ma jään mängima. Kui voor juba käis, tuli maleklassi uksest sisse üks poiss, kes polnud varem trennis käinud. Ta tahtis turniiriga liituda. Rei lubas ta tabelisse kirjutada. Aga kui poiss küsis, kuidas käike üles kirjutatakse, siis Rei teda siiski tabelisse ei pannud, vaid ütles, et poiss tuleks esmaspäeval. Turniir pidi toimuma reedest pühapäevani. Kui mul oli juba mäng läbi, siis ma ei mäletanud enam oma tulemust. Ütlesin, et varem mul jäid tulemused hästi meelde, aga nüüd on mälu halvemaks muutunud. Olin mänginud algajaga. Rei arvas, et kui ma tulemust ei mäleta, siis ma võitsin. Ise olin kirja pannud, et valge võitis, kusjuures olin mänginud mustadega. Hakkasin otsima protokolli, et sealt kontrollida. Protokolli leidsin oma vihikust. Mul oli olnud võiduseis, aga siis oli vastane sohki teinud ja mult ühe etturi lault võtnud. Olin kirjutanud selle käigu taha, et nüüd ei ole enam midagi. Mäng oli viigiga lõppenud. Olin kirjutanud protokolli lõppu, et kuigi ma ei võitnud, olen rahul, et ma vähemalt midagi saavutasin. Maletrennis käivad tavalised poisid istusid kobaras koos. Mõtlesin, et tavalised trenniskäijad on liiga üksteise sarnased. Neil on kõigil üks vanem eestlane ja teine venelane, neil kõigil on ühesugune vanaisa, ja kõik, kellel on õde, on õega mänginud. Mõtlesin, et kas eestlaste ja venelaste vahelisi abielusid on siis Tartus rohkem kui eestlaste ja venelaste osakaalu järgi elanikkonnas keskmine oleks.

*
Olin kirjutanud Tartu meistrivõistlustel mängitud partii kohta blogisissekande. Sissekanne algas sissejuhatava osaga selle kohta, mis oli juhtunud enne mängu algust. Sellele järgnes kolm nummerdatud osa, mis oli juhtunud mängu ajal. Mängu olin alustanud Viikmaaga, aga siis oli kohale jõudnud üks algaja, mille peale olin vastast vahetanud. Unenägudes mängisin kõige sagedamini Viikmaaga. Narusberg meenutas, et kui ta Tallinnas võistlemas käis, siis mängiti seal pingpongi. Vastasin, et seda ma ei mäleta. Tegelikult ma teadsin, et mina polnud Narusbergiga samal ajal Tallinnas võistlemas käinud. Ütlesin, et mina käisin seal aastal 1992. Rääkisin, et kui ma metsas puid langetades mõtlen, et üks puu murdub ise ära, siis see alati kohe juhtubki. See on võibolla hallutsinatsioon. Või puude langetamine paneb teised puud vappuma, mistõttu nad murduvad kergemini. Langetasin metsas puid. Mõtlesin, et kui ma saen iga tüve ainult üks kord läbi, siis läheb töö palju kiiremini kui juhul, et ma tükeldaks nad lühemateks juppideks.

Kassi hankimine

Lugesin ühe kangelase kohta. Ta oli tegutsenud nii kirjaniku kui ka kunstnikuna. Kirjanikuna hinnati teda rohkem. Kunstnikuna oli ta teinud jalajälgede rea, mis läksid ühes asulast teise. Iga jälg oli erinev.

*
Oli inglise keele tund. Õpetaja küsis sõnu "oimukoht" ja teisi. Oskasin vastata. Üks klassivend ütles, et see, mida ma räägin, on vastik. Lõin talle vastu nägu. Läksime järgmise klassiruumi ukse taha. Istusime kolmekesi kõrvuti nahktoolidele. Ütlesin, et nüüd istuvad kõrvuti kaks tükki, kellel on õpik, kui kõigil õpikut ei ole. Ütlesin, et meil kästakse õppida rohkem sõnu kui töö- ja puhekaja seadust rikkumata võimalik on. Üks klassivend vastas, et tema jaoks on see ülesanne täidetav.

*
Taevas lendas kaks lennukit. Öeldi, et see on lendav taldrik. Vaidlesin vastu, et ühe nurga alt on näha, et sellel on lennukitiivad. Aga osa inimesi ilmselt jäigi rääkima, et on lendavat taldrikut näinud. Lennukid kukkusid alla. Karistada sai inimene, kes oli poisid ilma väljaõppeta juhtima lubanud. Ta oli ainult näidanud, milline seade on mille tegemiseks mõeldud.

*
Üks inimene tahtis endale kassi. Selleks pani ta trepikoja põrandale piimataldriku ja tegi trepikoja ukse lahti. Kassid hakkasid saabuma. Vennad läksid trepist üles Pireti ukse taha. Mõtlesin, et lähen ka. Aga vendadele tuli ülevalt Pille vastu, kes ütles, et nii väikestel poistel ei sobi Pireti ukse taga käia. Seetõttu ma ei läinud, vaid põgenesin majast välja, ümber majanurga hoovi ja rõdualusesse ruumi. Aga Pille tuli ja vaatas just sinna.

Tähistajad

Maa all nägin mustade kuradite ridu,
pidasid seal põrgus katlakütjapidu.
Tuli oli tuline, kuid katel oli tühi.
Pühakud pidasid teises kohas pühi.

Mälestused kuhjuvad

Kui ma elan aastaid sada,
siis on palju meenutada.
Aina pööritab mu pea.
Et ma elan, see on hea!

Enne põhiseaduse jõustumist

Mulle tuli üks mõte. Usukuulutaja keeras pea voodi teise otsa poole ja ütles, et nüüd ma olen eksiteel. Mõtlesin ümber. Usukuulutaja keeras pea uuesti esimese otsa suunas ja ütles, et nüüd ma olen õigel teel. Võibolla ta luges mu mõtteid. Usukuulutaja ütles, et huvitav, mis minuga täna juhtub. Ta tahtis mulle vist sisendada, et ma täna suren, et see juhtukski.

*
Kirjutasin listi kultuur.vestlus, et mulle enam raamat "Euroopa Liit tagantvaates" ei meeldi. Selle peale kirjutati vastuseks selle raamatu kohta roppusi. Mõtlesin kirjutada, et omas ajas meeldis see raamat mulle väga, sest keegi kirjutas minu mõtteid, raamatul on ilus sinine kaas, ilus paber ja ilusad tähed. Mõtlesin, et ma siiski ei kirjuta seda, muidu öeldakse, et ma kirjutan igas listis teemaväliselt poliitikast.

*
Kohus oli otsustanud, et ühte poliitilist otsust ei saa veel teha, sest uus põhiseadus on küll vastu võetud, aga pole veel jõustunud. Lauristin võttis sõna ja ütles, et ta mäletab, nagu oleks vanas põhiseaduses ka kirjas, et otsust ei saa teha ainult kindla kuupäevani, edasi juba saab. See Lauristini sõnavõtt oli rahvakogul. Enne teda olid sõna võtnud ainult mehed. Kui ta lõpetas, hüüdis üks naiskuulaja: "Naine!" Rahvas hakkas skandeerima: "Nai-ne, nai-ne!" Lahkusin saalist, et minna poodi. Kui autoteel läks foorituli roheliseks, hakkasid eelmised ostjad poest välja tulema. Aga neid oli nii palju ja uks oli nii kitsas, et tundus, et nad ei jõua punase tule ajaks kõik välja tuldud. Ütlesin, et inimestest tekib samasugune liiklusummik nagu autodest. Mõned poisid püüdsid juba sel ajal poodi sisse trügida, kui teised inimesed alles välja tulid.

*
Võtsin matemaatikaõpiku. Kolme keskkooliklassi peale oli ainult üks õpik. Varem kui ma olin tahtnud õpikust mingit kohta leida, olin seda lehitsenud, aga polnud leidnud. Nüüd mõtlesin, et loen terve õpiku läbi. Õpikus olid teooria ja ülesanded vaheldumisi. Mõtlesin, et mul on keskkoolist meelde jäänud vähemalt, mis nimega mõisteid me õppisime, isegi kui ma neid kasutada ei oska.

Kuuldused klubist

Kohtusin eile tänaval Särgavaga, kes ütles, et selle nädala päevakeskuse turniiri võitis Tätte ja nädal varem Trohhalev, mõlemal korral oli 12 osavõtjat. Särgava pole sellistes asjades seni eksinud, mõni teine mängija võib eksida.

Hunnide Hing

Üks laps tuli minu juuurde ja ütles, et ta on väike. Vastasin, et mina olen suur koletis. Mõtlesin, et hakkan suurt mängima. Maria ütles, et luges ühest ingliskeelsest raamatust, et haigus, et ma kardan puudutusi, algas mul juba ammu. Ta ütles, et selle raamatu kingibki ta mulle pulmakingiks. Vastasin, et võib kinkida küll, sest ma nagunii õpin inglise keelt. Ma tõlgin ühte teist ingliskeelset raamatut ka. Aga kingituse hulgas võiks olla lisaks midagi positiivsema sisuga, näiteks postkaart. Ise ma ei tea, mida teistele inimestele kinkida, sest ma ei tea, mis neid huvitab. Ma ei tea teistest inimestest mitte midagi. Kõndisime raamatukogu poolt Kitsa tänava poole. Mäe alt hakkas kostma karjumist, nagu oleks laps haiget saanud. Kiirustasime sinnapoole, et vaadata, mis on juhtunud. Mõtlesin, et kui karjumine kostab juba praegu nii valjult, siis lähedale jõudes on see liiga vali. Siis sain aru, et ei karjugi konkreetne inimene, vaid Hunnide Hing. Muruplatsil vaatas maa seest välja Hunni pea. Vend lõi Hunnile oda südamesse. Aga Hunn ei surnud silmapilkselt, vaid hakkas venda küünistama.

Lind kastis

On kirjutatud, et kui linnule kast ümber joonistada, siis ta jääb sinna vangi. Täna nägin seda oma silmaga. Puukoristaja moodi lind oli seinale joonistatud kastis ja tükk aega ei liigutanud. Kui panin talle käe juurde, siis ta hirmu pärast ära ei lennanud. Aga kui kasti kinni katsin, siis mõne hetke pärast lendas.

Pingpongipall võrkpalliväljakul

Väljakule pandi võrkpallivõrk. Tuli mõte, et üle selle saab pingpongipalli ka lüia. Ütlesin, et on kolm võimalust, kuidas mängida - nii, et teine saaks palli kätte; nii, et ta ei saaks; ja punktide peale. Valisime minu soovitusel keskmise võimaluse. Tegin veel ettepaneku, et ei servi see, kes punkti saab, vaid see, kelle poolel pall on. Mul õnnestus küll servimine, aga ma ei saanud kätte minu suunas löödud palle. Mõnel korral sain, aga siis lõin palli võrku või väljaku piiridest välja. Mulle tuli mõte, et saame mängida ka mängu, kus veeretame palli võrgu alt läbi. Mulle tuli meelde nimi Mati Altlati.

Inimesed mängivad

Mängisin malet. Musta kuningas oli kaheksandal real, mina andsin lipuga kuuendalt realt tuld. Kuningas taganes. Vaatasin, et kui käike korrata ja kuningas sinna tagasi ajada, kust ta tulnud oli, siis saab matiähvarduse peale panna. Aga uuel tuleandmisel ei läinud kuningas tagasi, vaid liikus liputiiva suunas. Seal oli ka lootusi rünnata, sest liputiib oli lage. Kui see mäng võita, siis oleks saanud K. Sandrilt turniiri esikoha ära võtta. Seda partiid mängisid Parts ja Viikmaa. Parts ajas musta kuninga enda lauapoolele. Viikmaa pani kuningaga kahele vigurile kahvli. Küsiti, mida nüüd teha. Aga Parts leidis lahenduse, et andis vastasele veel tuld, nii et sellel polnud aega kumbagi vigurit lüia. Parts oli vastast matistamas, aga enda aeg hakkas ära kukkuma. Niiviisi olidki paljud mängud lõppenud selle kaotusega, kellel oli parem seis. Mõlemad mängijad hakkasid metsiku kiirusega kella peksma.

*
Ühel võrgulehel olid toodud arvud, mitu mingist liigist inimest hiljutise riigiserverisse sissemurdmise tagajärjel kahju kannatas. Vaatasin, et need arvud on väiksed, siis asi vast mind ei puuduta. Oli tekitatud võimalus erinevatele teistes kohtades asuvatele võrgulehekülgedele pluss- või miinuspunkte anda. Neid sai anda kõigile minu blogi rubriikidele ühekaupa. Malerubriik oli saanud kaks plusspunkti ja ühe miinuspunkti. Välismaalane, kes oli andnud plusspunkti, oli kirjutanud, et minu malerubriik võiks laiemalt tuttav olla. Ise on ta sealt küll vaadanud ainult pooli partiisid. Mõtlesin, et viimasel aastal olen avaldanud vähem partiisid kui varem. Vaatasin unenäorubriigi hindeid. See oli saanud üle seitsmekümne plusspunkti ja vähe miinuspunkte. Siis vaatasin, et miinuspunkte on siiski palju. Aga nägin, et need miinuspunktid ei ole enam unenäorubriigi omad. Mõtlesin, et arvamusrubriigil on arvatavasti miinuspunkte rohkem kui plusspunkte. Läksin maleklubisse ja rääkisin, et üks inimene on minu blogist vaadanud pooli malepartiisid, aga ise ma ei vaata ühtegi. Ma vaatan ainult mängimise päeval ja sellest järgmisel.

*
Mõtlesin, et isa toa seina ääres asuv raamaturiiul võib ümber kukkuda ja lükata ümber ka laua peal seisva raamaturiiuli. Kohe, kui ma seda mõelnud olin, see juhtuski. Mõtlesin, et ma kutsusin selle mõttejõuga esile. Tahtsin riiulid püsti tagasi tõsta. Aga järgmine päev nägin, et olin unustanud seda teha. Isa oli ise riiulid püsti tõstnud ja pannud teise kohta kui seni. Läksin suurde tuppa. Seal olid Klaus ja üks mees. Klaus rääkis, et kui ta malet mängis, siis ta sai aru, et male matemaatika on palju keerulisem kui ta seni on arvanud. Vastasin, et seda olen ma kogu aeg rääkinud. Mõtlesin, et Klaus sai vast keerulisusest veel paremini aru kui mina, sest ta on ülikoolis matemaatikat õppinud. Klaus ja Lauri K. olid arvutimängu tegelased ja võitlesid omavahel. Klaus oli mängu võitmas, aga Lauri pani ta korraks selili. Lauri oli maadlustrennis käinud ja ütles, et kes on selili pandud, see on kaotanud. Klaus vastas, et selle mängu reeglite järgi mitte, see mäng esindab kogu ühiskonda.

Hiina ajalugu

Ross Terrill. Uus Hiina impeerium. Tõlkinud Lia Rajandi ja Andres Kask. Tartu 2006. Originaal 2003. 539 lehekülge.

Sellest raamatust leiab muuhulgas ühe argumendi, miks on üldse ajaloo lugemine vajalik. Nimelt olevat üks ajaloolane öelnud, et ajalugu mitte niivõrd ei kordu, kui õpetab tulevikku ennustama. Selline mõte tundub mulle õigem kui Marek Tamme oma, et ajalugu ja poliitika tuleb maksimaalselt lahus hoida, sest ajalugu ei korduvat kunagi. Seda olen varem kommenteerinud, et ajaloos ei ole täpseid korduvusi, aga sarnane kordub pidevalt. Näiteks tõin sõdade ja rahuaegade vaheldumise. Ukraina sündmused on vahepeal minu väidet järjekordselt kinnitanud.

Mida mul on nii võõra maa nagu Hiina kohta öelda? Mulle meeldib Uku Masingu põhimõte, et huvituda võimalikult võõrastest maadest ja kultuuridest. See õpetab ka oma maast paremini aru saama. Masingu õpilane Linnart Mäll ütles Kulmari raamatu indiaanlastest ja muust esitlusel, et kõige rumalamad on politoloogid, sest nemad tunnevad ainult praegust hetke. Minu ametlik haridus sarnaneb natuke politoloogi omale, sest magistriõppes õppisin peamiselt 20. sajandit. Õige tundub ühe Nõukogude psühholoogi soovitus, et teada tuleb kõigest midagi ja ühest asjast kõike. Kõike pole minu meelest küll ühestki asjast teada võimalik. Juba Grenzstein pidas õigeks inimestel tunnistada, et kui nad palju teavad, on alati veel rohkem seda, mida nad ei tea.

Terrilli raamat räägib eelkõige tänapäeva Hiinast. Aga palju on juttu ka praeguse olukorra ajaloolisest tagapõhjast. Hiinas olevat riiklus kestnud järjepidevalt rohkem kui üheski teises riigis. Praegust riiki valitseb kommunistlik partei, aga palju praegusest esinevat juba kommunismieelses Hiina ajaloos. Selles olevat vaheldumisi valitsenud konfutsianism ja legism. Konfutsianism olevat leebe ja tähendavat valitsemist vooruse alusel, aga legism julm ja põhinevat seaduse alusel valitsemisel. Hiinlased nägevat oma ajalugu tsüklilisena ja Euroopa ajalugu lineaarsena. Ma olen varem Euroopa ajaloo tsüklitest ka piisavalt kirjutanud.

Hiina ajalookirjutus ei olevat rankelik, et ajaloost peaks kirjutama nii, nagu see tegelikult oli. Hiinlastele õpetatavat koolis väljamõeldisi, nagu oleks Tiibet juba 2000 aastat Hiina koosseisu kuulunud. Selle vale ohvriks tundus langevat ka Lennart Meri. Kui talt ühel pressikonverentsil küsiti, miks ta tunnustab okupeeritud Tiibetit Hiina osana, vastas Meri, et ei saa minna tagasi kiviaega.

Nagu on tavaline, paistab autor oma uurimisteemast teadvat palju rohkem kui muudest ja näeb seetõttu Hiinat tegelikust erilisemana. Ta kirjutab, et on olnud palju maid, mis on pidanud ennast keskseks, aga ükski peale Hiina polevat ennast teistest kõrgemaks pidanud. Selle peale tuleb kohe meelde, et Piiblis nimetatakse juute äravalitud rahvaks. Ühes raadiosaates räägiti, et Iraanis peetakse kõiki välismaalasi barbariteks. Hitler pidas kõiki rasse saksa rassist madalamateks.

Üks Hiina erilisusest rääkiv punkt oli toodud tsitaadina. Mao Zedong oli Hruštšovi ees kiidelnud, et hiina keel on väga eriline, kõigis keeltes on sõna elekter, aga hiina keeles on teine sõna. Ma tean, et soome keeles samuti.

Hiina keisririik pidas vastu 1911.-1912. aastani. 1949 tulid võimule kommunistid. Mandri-Hiina allutas endale kommunistlik Hiina Rahvavabariik, aga Taivanil säilis mittekommunistlik Hiina Vabariik. Lääneriigid tunnustasid algul Taivanil asuvat riiki, aga 1970. aastatel tõi Ameerika president Nixon sellesse pöörde. Sel ajal ei olnud ka Taivan veel demokraatlik. Hiljem on ta demokratiseerunud. Palju on räägitud Hiina kiirest majanduslikust tõusust. Aga esialgu põhineb Hiina majanduse tähtsus maailmas suurel rahvaarvul. Taivan on oma rahvaarvu kohta majanduslikult palju edukam.

Milline on Hiina tulevik, selle kohta toob Terrill mitu erinevat ennustusvarianti. Ühe ennustuse järgi asendub kommunism fašismiga, teise järgi võib välja kujuneda Lõuna-Korea stiilis demokraatia. Aga veel keegi Hiina ajaloos ei olevat loobunud võimust verevalamiseta. Võimu säilitamise nimel on Hiinas juba verd valatud, kui 1989 suruti jõuga maha Taevase Rahu väljaku meeleavaldus. Mao Zedongi on peetud maailma ajaloo suurimaks mõrtsukaks Stalini ees. Terrill nimetab kümneid miljoneid Mao Zedongi ajal hukkunuid näljaohvriteks, aga minu teada esines ka otsest tapmist.

Mängu tulemus ei selgunud

Mängisin Vorobjoviga malet. Panin endale kogemata lauale kolmanda ja neljanda ratsu, ilma et vastane oleks seda tähele pannud. Võtsin üleliigsed nupud uuesti laualt. Mängu tulemus ei selgunud, sest mõlemad ületasid mõtlemisaja. Seetõttu pidime mängima teist korda. Vorobjovil oli nuppe rohkem, aga ta näitas, et oleksin saanud teha hea käigu, lüies tema etturi h2. Selle ütlemise järel pani ta kella seisma. Küsisin, mis mängu tulemus oli. Tavaliselt kella seismapanek loeti alistumiseks, aga ta võis kella seisma panna ka võidu märgiks. Kuna mängu tulemus ei selgunud ka teisel korral, pidime mängima veel kolmanda partii. Teistel turniiril osalejatel olid mängud mängitud. Treener ütles, et ta näeb, et ma olen intelligentne, sest ma olen hakanud geeli kasutama. Vastasin, et mina pole midagi kasutanud. Olin lihtsalt pead pesnud. Olin seda teinud laagris.

Väljarändajate koosseis

Kursusekaaslane rääkis raadios ka eile ja pidi rääkima ka nädala pärast. Eilses saates oli pikemalt juttu samast küsimusest, millest eelmine nädal ja mida on ka minu blogis puudutatud. Nii palju kui andmeid on analüüsitud, olevat Teise maailmasõja Eestist Läände põgenike protsentuaalne koostis olnud sama, mis Eesti elanikkonnal. See tähendab, et kõrgharituid ei olnud põgenike osakaalus rohkem ega vähem kui Eesti elanikel enne põgenemist. Eriti palju olevat põgenenud rannarahvas, kelle hulgas kõrgharituid ei olnud. Aga see ei muuda vist seda, mida olen varem maininud, et Soomest Rootsi väljarändelaine ajal oli väljarännanud soomlaste hulgas kõrgharitute osakaal vist väiksem kui Soome elanikkonnas keskmiselt.

Nägemise paranemine

Ago kiitis, et mina ei lähe maleturniiril kohtunikult oma tulemust küsima, nagu teised teevad. Mäletasin, et olen seda siiski teinud. Olime vanaema pool ja vanaema näitas diapositiive. Ütlesin, et ma näen lugeda jälle sama hästi kui lapsena. Selgub, et ma pean vaatama läbi prilliklaasi alumise, mitte ülemise poole. Öeldi, et siis ma olen prilliklaasi alumise poole inimene. Mõtlesin algul, et näen osasid tähti sellepärast paremini, et need helendavad. Aga siis sain aru, et olen hakanud nägema paremini kõiki tähti. Ütlesin, et malemängu kohta on kirjutatud, et hing on näitusekaup. Ago parandas, et on kirjutatud, et hing ei ole näitusekaup. Vastasin, et seda ma ei näe, sest taim on ees. Oleneb, mis nurga alt vaadata. Istusin kapi otsast diivani peale. Nägin nüüd raamatuselgadelt tähti ka sama hästi kui lapsena. Ema arvas, et sellepärast, et vanaemal on väiksem korter. Vastasin, et kodus ma ei näe mitte midagi. Tähistati minu sünnipäeva. Rahvas hakkas laiali minema. Küsiti veel, kas me sünnipäevalapse auks šampust ei joogi. Vastasin, et ei saa, kui kõik on autodega. Jõime siis morssi. Lõime morsiklaase kokku.

Keelevahetus ülikoolis

Räägiti, et tänavu ei saanud ülikool õppekohti täidetud, sest 1990. aastate keskel sündis vähe lapsi. Seoses sellega olevat võetud vastu rohkem välisüliõpilasi ja see omakorda viivat eestikeelsete erialade ingliskeelseks muutmisele.

Fašismist, natsismist ja kommunismist

Ingliskeelses ajalooajakirjas kirjutati vastuolust, et Itaalia fašismi peeti ühelt poolt moderniseerivaks, aga teiselt poolt Vana-Roomast eeskuju võtvaks. Üks uurija oli jõudnud järeldusele, et fašism oli just Vana-Rooma eeskujuks võtmise läbi moderniseeriv. See tuletab meelde, et kui uusajas nähti vanaaja taassündi, hakati seda ikkagi nimetama uusajaks, mitte uueks antiikajaks. Teiselt poolt klassitsismi mõiste viitab klassikale, mitte uuendustele.

Ajakirjas kirjutati veel, et on uuritud, kas Teise maailmasõja ajal Saksa sõdurite käitumine tulenes rohkem natsiideoloogiast või sõjakoleduste nägemisest. Seda olevat tavaliselt uuritud sõdurite kirjade abil, üks uuem uurija on leidnud ka salaja pealt kuulatud jutuajamiste ülestähendusi. Aga ajakirjas "Tuna" ilmus artikkel, mille järgi Nõukogude ajal luges julgeolek tee peal salaja läbi 30-40 protsenti kirjadest ja kõrvaldas Nõukogude-vastaseid materjale. Saksamaal teatavasti põletati keelatud kirjandust. Siis arvatavasti on Saksamaal halvemini säilinud ka võimu suhtes kriitilised kirjad või need jäeti üldse kirja panemata. Salaja pealt kuuldud jutuajamiste puhul võib olla vastupidi, et pandi kirja pigem seda, mis tundus kahtlane.

Sügis ülikoolis

Ülikooli maleklubi alustab uut hooaega järgmine nädal. Klubi esimees õpib nüüd Tallinnas, aga on leitud uus inimene, kes Tartus ukse lahti teeb.

Šotlase elulugu

Fred Kaplan. „Thomas Carlyle. A Biography“. Berkeley, Los Angeles, London 1993. Originaal 1983. 614 lehekülge.

See on viimane teos, millest ma Carlyle’i teemaliste raamatuülevaadete sarjas kirjutan, sest kaks tema raamatut on tõlgitud. Järgmiseks hakkan tegelema uuesti Grenzsteiniga, nagu tema raamatu „Eesti haridus“ saatesõnas sai lubatud.

Esimest Carlyle’i raamatut tõlkisin umbes 12 ja teist umbes 8 kuud. Magistriõppe ajal lugesin palju samas keeles raamatuid läbi, aga ükski neist ei olnud nii raske. Nüüd loetud raamatu autor Kaplan iseloomustab Carlyle’i keele raskust, et isegi tema vastased tunnistasid, et ta on geenius, kellel on rikas keel, ja isegi tema pooldajad arvasid, et kui ta kirjutaks traditsioonilisemas keeles, oleks tast kergem aru saada. Nimeliselt toodi välja, et isegi andekas ingliskeelne kirjanik Edgar Allan Poe ei saanud aru, mida Carlyle öelda tahtis.

Lõpetasin viimase Carlyle’i eluloo lugemise päev pärast Šotimaa rahvahääletust, kus iseseisvumine lükati väikse häälteenamusega tagasi. Carlyle’i raamatute ja tema kohta kirjutatute lugemine seletab muuhulgas selle rahvahääletuse tulemust. Carlyle oli šotlane, aga ta kolis Londonisse, kirjutas inglise keeles, mahutas meie-mõiste alla ka inglased, ei unistanud Šotimaa iseseisvumisest, ennustas šotlaste inglastega kokkusulamist ja oli Iirimaa riigist eraldumise vastu. Aga šotlase tegid temast tema usulised tõekspidamised, sageli Šotimaal puhkamas käimine ja enda Šotimaale matta laskmine. Carlyle’i inglise keelele on heidetud ette nii saksapärasusi kui ka šotipärasusi.

Varemkirjeldatud raamatu autor Kedenburg jagas teosed Carlyle’i kohta eluloolisteks ja vaimuajaloolisteks. Kaplani raamat on elulooline. Kaplan ütleb ise, et see on Carlyle’i elulugu, mitte lugu tema raamatutest. Raamatuid puudutab ta vaid niivõrd, kuivõrd need olid osa Carlyle’i elust. Kaplani raamat meenutab paljuski haiguslugu, kus jutustatakse nii Carlyle’i enda, tema naise kui ka muude inimeste haigustest. Carlyle oli juba noorena haige, keskeas tema tervis paranes, aga naise oma halvenes. Pikas vanaduspõlves, kui naine oli juba surnud, lisandusid Carlyle’ile vanadushaigused. Ta ei saanud enam kätt kirjutamiseks tarvitada. Algul püüdis ta jätkata kirjutamist dikteerimise teel, aga selline meetod talle ei sobinud.

Varemkirjeldatud raamatus Cazamian pidas Carlyle’i haiguste põhjuseks ületöötamist, aga Kaplan ütleb, et Carlyle ei töötanud rohkem kui teised inimesed. Oma raamatutes rääkis ta palju töö tegemise tähtsusest, aga töötamine oli tema jaoks väsitav ja vastumeelne. Lisaks raamatute kirjutamisele kirjutas ta palju kirju ja vestles inimestega ka palju suuliselt. Siin on võibolla erinevus, mida keegi töö tegemiseks nimetab. Kirjade kirjutamist saab vaadata töö tegemisest lahus seisvana, aga saab pidada ka tööks, sest hiljem on neid kirju raamatutes avaldatud. Ka vestlused kolleegidega võisid olla tööalased. Kui varemkirjeldatud raamatus ütles Symons, et Carlyle’i elu üksikasjad on paremini teada kui ühelgi teisel inglise kirjanikul, ja varemkirjeldatud Carlyle’i Entsüklopeedia ütleb, et tema kogutud kirjad tulevad veel paksemad kui 30-köitelised kogutud teosed, siis järelikult ta elas intensiivset elu.

Carlyle kirjutas paljudel teemadel. Oma kirjutistega püüdis ta mõjutada ka poliitikat, aga ei käinud samal ajal teadaolevalt kunagi valimas, sest oli demokraatliku riigikorra vastane. Kaplani järgi hindas Carlyle oma kaasaegsetest peaministritest kõige kõrgemalt Peeli, kes kaotas sisseveetava vilja hinda kõrgel hoidnud viljaseaduse, kuid suri õnnetult hobuse seljast kukkumise tõttu. Kuid Carlyle’i Entsüklopeedia väidab, et kui Carlyle on kasutanud poliitiku võrdkujuna halvustavat nimetust Windbag ehk Lobasuu, siis mõtles ta sellega konkreetselt Peeli, mida kinnitab üks Carlyle’i kiri. Vene-Türgi sõja puhul olid Carlyle’i seisukohad sarnased liberaal Gladstone’i, mitte konservatiiv Disraeliga. Aga Kaplani järgi suhtus Carlyle Gladstone’i isikusse veel halvemini kui Disraelisse. Gladstone’i ta olevat lihtsalt põlanud, aga Disraelit ühelt poolt põlanud, teiselt poolt imetlenud tema arukust.

Tundub, et vaimuajaloolise suuna raamatud jätavad Carlyle’ist suurema mehe mulje kui eluloolise suuna omad, sest viimastest paistab, nagu ta ei oleks halva tervise ja problemaatilise perekonnaelu tõttu eluga kõige paremini hakkama saanud. Aga Carlyle polnud Kaplani järgi rahul ka sellega, kuidas suhtuti tema vaimsesse õpetusse. Teda küll tunnustatud geeniusena, kuid tema soovitusi polnud kuulda võetud. Disraeli valitsuse ajal pakuti Carlyle’ile kõigepealt riiklikku pensioni ja seejärel aadlitiitlit, kuid ta keeldus mõlemast.

Kõrbealune geoloogia

Vaatasin ajalehe malenurkasid. Panin taskumalelauale nuppe peale. Osa nuppe kukkus maha ja läbi põrandas oleva augu spordikooli alumisele korrusele. Läksin sinna neid ära tooma. Ütlesin, et minu treener on öelnud, et kui üks nupp on valesti, siis on kogu seis valesti. Lisasin, et üks võimalus on puuduv nupp meelde jätta.

*
Klassikaaslased olid kirjutanud referaate kõrbealusest geoloogiast. Mul oli see veel tegemata, sest olin puudunud. Ühes referaadis öeldi, et kõrbe all asuvad raketid. Mõned olid ise kirjutamise asemel esitanud ajaleheväljalõike. Küsisin, kust neid saadakse, kui raamatukogus ei tohi ajalehest välja lõigata ja kodudes ei hoita ajalehti alles. Üks õpilane vastas oma referaati ja teine kujundas vastuse tema järgi. See juhtus keemiaklassis. Klass naeris, ja ma naersin kaasa. Aga kui ma klassi ette vaatasin, siis nägin, et ma olin teiste naermise põhjusest valesti aru saanud. Teised ei naernud jutu sisu pärast, vaid sellepärast, et vastaja oli ennast laua alla peitnud. Ma ei olnud eelmine õppeaasta üheski geograafia tunnis käinud, sest mul oli tunniplaanis viga. Kevadel hakkasin unes nägema, et see võib nii olla, aga siis oli juba hilja tundidega liituda. See aasta jälle käisin tundides. Mõtlesin õpetajale pakkuda, et vastan kõik eelmise aasta asjad ära. Või võisin ka öelda, et eelmine aasta olin sellest õppeainest loobunud. Õpetaja võis nõuda, et ma läheksin eelmisse klassi tagasi, sest mul on üks aine tegemata. Õpetaja ütles, et ma jäin teistest maha sellepärast, et ma tulin 1. septembril kooli, aga kool oli alanud varem. Ma puudusin esimesel poolaastal viiel esimesel päeval ja teisel poolaastal kolmel esimesel, kokku kaheksal. Nii hakkasin ma saama kolmesid ja kahtesid - keskkoolis.

*
Teiste asjade vahelt tuli välja mu vana vihik. Olin sinna kirjutanud mitu lehekülge pika kirjandi, mis oli pooleli jäänud. Pinginaaber tahtis vaadata, mis on vihiku esimesele leheküljele kirjutatud. Lõin teda ja ütlesin, et ta ei vaataks, sest see on nii halb kirjand. Pinginaaber vastas, et ta teab. Kirjand oli kirjutatud veiderdavas toonis. Nüüd otsustasin tõsises stiilis järje kirjutada. Otsustasin, et selleks, et rikkam sõnavara tuleks, kirjutan iga lause kõigepealt eesti keeles ja seejärel tõlgin vene keelde. Kirjutasin pika eestikeelse lause ja tõlkisin, nii et venekeelse lause viimased sõnad olid: nee smatrii ili ja ubii. Mõtlesin, et varem olin ma rumal, et ei tulnud selle peale, et olemasoleva sõnavaraga saab palju sõnade kombinatsioone moodustada. Mõtlesin, et kuigi mu sõnavara on suur, on grammatikas kindlasti vead.

Sügisene õitsemine

Avasin vanade asjade sahtli. Tavaliselt olin sealt vaadanud vihikuid, aga täna mõtlesin, et mulle meeldib selles olevaid õpikuid ka väga vaadata. Õpikutel olid ümbrispaberid ümber. Tegin ühe õpiku lahti. Selles olid väga huvitavad pildid. Õpikutesse pandi palju pilte, sest teati, et lastele pildid meeldivad.

*
Oli sügis, aga kooliõuel oli üks puu õitsema läinud nagu kevadine kirsipuu. Ütlesin, et see on vaher. Teine puu tundus ka õitsevat. Vaatasin lehtede järgi, et see on tammepuu. Ütlesin, et mul oli see ka meeles, et siin tamm kasvab. Aga siis nägin, et teine puu siiski ei õitse, vaid selle märgade lehtede peal helgib valgus, nagu need oleksid õied.

*
Tööotsijad pidasid enda kohta kõnesid. Mõtlesin, et kui tuleb minu kord kõnet pidada, siis ütlen kolm asja - millal ma lõpetasin ülikooli, mis on mu eriala ja et ma olen vabakutseline. Ametnik kuulas kõnesid leti taga istudes. Minu kõne järel vaatas ta arvutist, et ma olen vähemalt kaks aastat tööturust kõrval olnud. Vastasin, et võimalik, sest ma pole töötanud terveid päevi. Mõtlesin, et nüüd ta arvab, et ma olen laisk ja ei anna mulle tööd. Mõtlesin, et see kaheaastane auk võib tulla sellest, et olin magistriõppes vahepeal ekstern ilma eksternilepinguta. Loeti ette, et esimese 50 000 krooni maksva arvuti Eestis hankis Kaplinski. Olin selle arvutiga mänginud. Loeti ette, kes hankis esimese hinnalt järgmise arvuti. Sander ütles, et akvaarium hakkab poisse huvitama kuuendas klassis. Mind huvitas juba esimeses. Aga kuuendas klassis huvitas meid väga palju asju, mistõttu see oli väga huvitav aeg.

*
Magasin oma voodis. Kellegi käsi läks padja alla. Arvatavasti selleks, et vaadata, kas mul on padja all rahakott. Kui ta seda padja alt ei leidnud, siis ta kobas, kas seda ei ole teisel pool patja. Mõtlesin, et tekitan talle vigastusi, et ta ei arvaks, et saab takistamatult kuritegusid sooritada. Mõtlesin, et teine võimalus on teha nii, nagu olen varem teinud, et ei tee tapjatest välja, kuni asi osutub unenäoks. Algas vene keele tund. Istusin õpiku taha. Meil oli kolme peale üks õpik. Mõtlesin, et sel õppeaastal õpin ma väga hoolega. Õpin ära kõik raamatu tõlkimisel välja kirjutatud sõnad, samuti kõik vene keele õpikus ette tulevad sõnad. Õpikus olid pildil lauljad. Kahel lauljal oli pioneerirätt kaelas ja nad laulsid pärani suuga. Kolmandal seda moodi tegelasel ei olnud kaelas pioneerirätti, aga ta puhus metsiku näoga pasunat.

Kahtlased mehed

Elasin ühes suures toas, mille kõigi seinte ääres olid raamaturiiulid. Mulle öeldi, et ma raamatu "Karupoeg Puhh" riiulisse paneks. Otsustasin, et panen ta sellesse riiulivahesse, kus on kõige paremad raamatud. Vaatasin ringi, et olla kindel, kus see riiulivahe on.

*
Venemaa teatas, et üks inimene oli Venemaal tulistanud ja seejärel Eestisse põgenenud. Nüüd võis oodata Vene vägede sissetungi. Ma ei saanud raadios räägitavast aru, kas seal ei käigi juba ülekanne sissetungist. J. Lomp oli saatnud korraga sama kirja ajaloo arutelu ja saksa kultuuri listi. Saksa kultuuri listis kaks meest vastasid talle. Ma ei olnud selle listi liige, aga vastused tulid ka mulle. Kõndisime Lombi ja nende meestega mööda tänavat. Neil meestel olid päikeseprillid ja halva inimese nägu, nagu nad oleksid Venemaa agendid. Mõtlesin, et võibolla neil on sellepärast selline nägu, et nad teevad vaimset tööd. Mehed läksid üle tee ja kutsusid Lombi endaga kaasa. Mõtlesin, et nad võivad mind ka kutsuda. Aga nad ei kutsunud.

*
Riiulile oli pandud vaatamiseks minu vihikuleht, kus olid ilusad pildid. Mõtlesin, et ma pole feisbukki ammu pilte pannud, vaid muid asju, panen sinna täna foto sellest paberist. Mul oli üks teine mõte ka, et foto avaldamise asemel üks asi kirjutada. Mõtlesin, kas pildistada ainult joonistusi või ka samal paberil olevaid luuletusi. Algul eelistasin ainult joonistusi, aga siis mõtlesin, et luuletused võib ka avaldada, sest need on head luuletused. Tegin fotoaparaadiga mitu klõpsu, et leida sobivamat nurka. Isa pahandas, et kõiki asju võib teha. Vastasin, et kõiki asju ei või teha.

Euroopast Aasiasse

Hiljuti lugesin ühest Vene ajalehest, et Venemaa on ja jääb Euroopa riigiks. Eile vaatasin sama ajalehte uuesti, nüüd kirjutati seal, et Venemaa on Aasia riik, aga Euroopa tsivilisatsioon on jõudmas oma lõpuni. Õigeusk ja islam olevat samal pool barrikaadi. (Tšetšeenia ja Vene-Türgi sõdadest ei kirjutatud.) Protestantism olevat sama, mis kapitalism. (Umbes seda on Max Weber ka kirjutanud.)

Saksa ajalehest lugesin uutest pronksiaegsetest leidudest. Ajaloo arutelu listi olen kirjutanud, et Vana-Egiptuse riiklus tekkis pronksiajal. Seal vastati, et üleminek pronksiajalt rauaajale oli regress, sest raud on rabe materjal, aga pronksi kasutatakse arvutites. Viimane näitab minu meelest, et rauaaeg ei tähendanud pronksi kasutamise lõppu.

Ameerika ajalehest lugesin raamatust, kus Jehoova tunnistaja keeldub usulistel põhjustel vereülekandest. Et seda teemat on varem ka ette tulnud, siis jääb mulje, et kõik, kellele on vaja vereülekannet teha, on Jehoova tunnistajad.

Malawi ajalehest lugesin, et riigi president sõidab Ameerikasse ja ÜRO istungile. Varem on ta Ameerikas käinud üks kord, kui oli veel välisminister. Tuletas meelde, kuidas ma teisel kursusel seminaritöös kirjutasin, et Etioopia keiser Haile Selassie hakkas eelistama välispoliitikat sisepoliitikale, mis oli meeldivama tegevuse valimine. Juhendaja ei olnud selle järeldusega nõus.

Söödud saba

Eile käis külaline. Ta rääkis, et ülikoolis õpetatakse inglise keelt tema jaoks liiga lihtsalt. Ta rääkis veel, et tal on akvaariumikalad, kellest üks sõi teise saba ära. Ta oli veel näinud, kuidas pääsukesed tegid söögilauale jäetud kruusi sisse pesa. Ma ei kuulanud külalise jutte lõpuni, vaid läksin tavalisel kellaajal jalutama. Õhtul tegin raadio lahti, kust tuli parajasti kursusekaaslase saade. Ta vaidlustas mujalt pärineva teadmise, et Teise maailmasõja ajal põgenesid Eestist eelkõige haritlased. Varasemal kellaajal oli sama kursusekaaslane listi kirja saatnud. Teine minuaegne üliõpilane kirjutab listidesse peaaegu iga päev. Eile vastasin talle, et lisaks Šotimaale on iseseisvuse tahtjaid ka Walesis. Lugesin eile kolmes võõrkeeles ajalehti. Inglise keeles kirjutati, et Kissinger on 91-aastaselt uue raamatu avaldanud. Ajaleht ei olnud Kissingeriga igas punktis nõus. Kissinger kritiseeris seda, kuidas Bush Iraaki ja Afganistaani tungis. Saksa keeles kirjutati, et kui 18. sajandil muudeti Inglise-Šoti personaalunioon reaaluniooniks, siis oli põhjuseks Šotimaa halb majanduslik olukord, mille põhjuseks omakorda oli Šotimaa katse Ameerikas kolooniaid omandada. Vene keeles kirjutati, et karistati õpetajat, kes oli õpilastele sobimatusse kohta kahtesid kirjutanud. Lugesin ka vanu ajalehti. Seal kirjutati, et Eestis usuti nii kõvasti välismaise kauba headusesse, et kohalik kaup maskeeriti välismaiseks. Lugesin ka ajalooraamatut. Raamatus inimene, kellele ei meeldinud raudteede ehitamine, hindas teist tehnikasaavutust, et post talle kirju kätte tõi. Sõideti veel ka hobusega. Inglise peaminister Peel kukkus hobuse seljast ja suri neli päeva hiljem. Sellest olen varem ka lugenud.

Karguga kõndimine

Kõndisin mööda tänavat kodu poole. Täna kõndisin tavalisest aeglasemalt, mistõttu ma ei jõudnud ühest tüdrukust ette. Üks tüdruk kõndis kiiremini kui teine. Kõndisin karguga. Mõtlesin, et mulle pole karku välja kirjutatud, järelikult olen võtnud kellegi teise kargu. Panin selle posti najale, et võibolla omanik leiab üles. Nüüd võtsin kõndimiseks kaks puuhalgu.

"Päevaleht" 1910

„Päevaleht“ 1910 juuli

Aastal 1857 asutas Jannsen ajalehe „Perno Postimees“. See oli järjepideva eestikeelse ajakirjanduse algus. Jannsen kolis Tartusse, kus hakkas 1863 välja andma uut ajalehte „Eesti Postimees“, vana leht jätkas samal ajal Pärnus ilmumist teiste toimetajatega. See kolis lõpuks samuti Tartusse ja hakkas aastal 1886 ilmuma „Postimehe“ nime all, selle järglaseks peab ennast ka praegu Tallinnas ilmuv samanimeline leht. „Eesti Postimees“ kolis uute toimetajate ajal aastal 1894 Tallinnasse. Revolutsiooniaastal 1905 hakkas selle asemel ilmuma „Päevaleht“.

„Päevalehest“ vaatasin läbi 1910. a. juulikuu numbrid, tehes märkmeid 110 kirjutise kohta. Sel ajal ilmus ajaleht 6 päeva nädalas, aga oli praegustest Eesti ajalehtedest õhem. Toimetuse liikmeid on nimetatud lehes kolm tükki – Georg-Eduard Luiga, Juhan Luiga ja Julius Mäns. Kuu lõpul Georg-Eduard Luiga nimi kaob, sest ta sõitis ajutiselt välismaale. Juhan Luiga oli meditsiinidoktor ja tänu temale oli ajalehes rohkelt meditsiiniteemalisi artikleid, kuigi ta kirjutas ka muudel teemadel.

Lehes võtsid sõna veel hilisem diplomaat Karl-Robert Pusta, sotsialist Mihkel Martna, ajaloolane Hindrik Prants ja teised. Pusta sai hiljem tuntuks Euroopa ühtsuse propageerijana, aga 1910 pidas ta ühtseks Venemaad. Mõni teine autor oli Eesti-kesksem. Martna varjas ennast poliitilise põgenikuna Šveitsis, aga sai samal ajal Eesti lehtedes kirjutada. Hindrik Prants meenutas „Päevalehes“ Põhjasõda, sest möödus 200 aastat Eesti ala minekust Venemaa võimu alla. Ametlikult peeti selle sündmuse mälestuseks pidustusi, aga Prants kujutab Põhjasõda meie maal enneolematult julma sõjana. Artikli lõpul ta ütleb küll, et hinnangu sellele sündmusele jätab ta andmata, aga ridade vahelt võib kriitikat Vene valitsejate suunas välja lugeda.

1910 oldi Vene keskvalitsuse suhtes üldse kriitilisemad kui veel 19. sajandil. Poliitiline õhkkond oli 1905. aasta revolutsiooni järgne. Revolutsioon oli andnud Venemaale parlamendi, kus toimusid poliitilised vaidlused. Nii julgesid selles osaleda ka ajalehed. Keisrit nimeliselt ei kritiseeritud, aga mõisteti näiteks hukka, kui politsei lasi topeltagentidel mõrvasid sooritada või kui ei tahetud kuulda võtta eestlaste seisukohti Aleksandrikooli küsimuses. Revolutsioon oli viinud ühed inimesed parlamenti, teised Siberisse ja kolmandad pagulastena Läände. Liikusid kuuldused, et aastal 1913 Romanovite troonijuubelil võidakse anda amnestia ja et revolutsiooni järel kehtestatud valveseisukord võidakse kaotada.

Kõige tähtsam eestlaste leht oli tol ajal Tõnissoni „Postimees“. „Postimees“ oli tülitsenud Grenzsteini „Oleviku“ ja Pätsi „Teatajaga“, aga „Päevaleht“ avaldas „Postimehe“ tegevusele tunnustust. „Päevalehte“ lugedes mõtlesin, et võibolla olen ajastule üldiseloomuliku kirjutanud liiga palju Tõnissoni teeneks, sest paljud mõtted „Postimehes“ ja „Päevalehes“ on ühised. Aga Tõnisson tuli nendega ilmselt siiski sageli varem välja. Ja kui Tõnisson oli tuline seltsiliikumise ja ühistegevuse propageerija, siis „Päevalehe“ toon nendes küsimustes tundub olevat natuke skeptilisem.

„Eesti ajaloo“ viienda köite käsikirjast jäi mulle meelde helge pilt, kuidas ka venestamisaastatel edenes seltsiliikumine, tänu millele liikusid asjad aegamööda paremuse suunas. Tõnissoni raamatuid koostades lugesin, kuidas Tõnisson pidas seltsiliikumist väga tähtsaks, aga arvas, et eesti rahvas on haige, sest ei liitu seltsidega piisavalt arvukalt. „Päevaleht“ kajastab seltside tegevust järjekindlalt, aga näitab, et lisaks helgemale poolele leidis seltsides aset ka palju tülisid. Ühistegevuse puhul annab ta sõna ka selle vastasele, kes arvab, et ühistegevus igas eluvaldkonnas ei ole õige. Järgmises numbris järgneb küll teise autori vastulause.

Veel ei ole avalikust elust kadunud ka Grenzstein, kes sekkus Eestis toimuvasse Prantsusmaalt saadetud kirjutistega. Tema suhtes on „Päevalehes“ avaldatud kirjutised ründavad. Grenzsteinile pannakse süüks isegi seda, et ta juba koolieelikuna Piibli ja palju teisi raamatuid läbi luges. Arvatakse, et vanemad oleks võinud teda keelata, kuna vanarahvas on hullu lugemise eest hoiatanud. Aga „Päevalehest“ tuleb välja ka üks punkt, millega ta jääb Grenzsteinist maha. „Päevalehe“ toimetaja kirjutab, et kaastööd, mida ei ole võimalik trükkida, põletab ta ära. Grenzstein selle asemel köitis talle tulnud kirjad Kirjakogusse. Ta lubas enne säilitada mitu väärtusetut dokumenti kui ühe väärtusliku hävida lasta.

TÄIENDUS: Sõjaseisukord Baltimaadel lõppes juba 1908. Aga valveseisukord veel kehtis. 9. juulil 1910 kirjutab "Päevaleht": "Valjema valvusekorra kaotamine Liivimaal olla valitsuse poolt nõuks võetud. Sest eeskujulik kord, mis Riias pidustuste ajal valitsenud, olla peaminister Stolõpini peale nii head mõju avaldanud, et ta ette pannud valjemat valvusekorda kohe ära lõpetada. Sellekohane käsk olla ligematel päevadel oodata." 1937 seletab Eesti Entsüklopeedia: Valvekord - üldiselt kõrgema ametiasutise valve temale alluva asutise järele.

Konspekteerimine

Istusin ajalooloengus. Konspekteerisin õppejõu juttu katkendlikult. Pinginaaber ütles, et ma kirjutasin ühe asja valesti üles. Tõmbasin selle maha. Kirjutasin nüüd nii, nagu pinginaaber oli kirjutanud. Aga tõmbasin igaksjuhuks selle ka maha. Mõtlesin, et hakkan uuesti kokkuhoidlikku mängima ja ainult jala ülikoolis käima.

Ennustus täitus

1. Hinrikus 10 p.
2. Kõiv 9
3. Šukys 7,5
...
8. Runnel 4

12 osavõtjat, 10 minutit

Nagu ma eelmises sissekandes ennustasin, läks täna mäng halvemini kui eelmine kord. Sain sama palju miinuseid nagu eelmine kord plusse. Nüüd on kahe turniiri keskmine võiduprotsent täpselt 50. Täna sain kaks võitu, neli viiki ja viis kaotust.

Lisaks eelmises sissekandes nimetatud teguritele tuli mulle kahjuks veel, et pärast esimest vooru laua alt kellanuppu õngitsedes läksin tooliga ümber ja kukkusin peaga vastu seina. Pärast seda õnnetust sain mitu kaotust järjest. Ütlesin, et nüüd ma tean, mida tähendab pähe saamine - löön pea ära ja hakkan kaotama. Selle peale öeldi vanasõna, et mängu võib kaotada, aga pead ei või kaotada.

Mängueelne vorm

Tänasel maleturniiril võib minna halvemini kui eelmine nädal, sest:

1) oli sündmusterohke nädal ja treenisin seetõttu vähem;
2) magasin mängueelsel ööl vähem tunde kui eelmine nädal;
3) eelmise turniiri lõpul öeldi mulle, et kaks kolmandikku võimalikust on liiga väike võiduprotsent;
4) tuletasin eelmine nädal halvema mäluga mängijatele oma avangud meelde;
5) turniirile võib tulla eelmisest korrast tugevamaid mängijaid, kes eelmine nädal eelistasid õhtust turniiri;
6) ei söönud seekord kala.

Eelmise nädalaga võrreldes võib punkte juurde anda, et:

1) ei ole selliseid valusid nagu eelmine nädal;
2) eelmise nädala turniir mõjub treeninguna;
3) ajakirjas kaastöö ilmumine parandab tuju.

Blogi, feisbuk, trükisõna ja suuline jutt

Feisbuki kasutamine võib blogisissekannete arvu mitmel moel vähendada:

1) avaldan sissekande blogi asemel feisbukis;

2) feisbukis hääletatakse minu sissekanne maha, misjärel pole tuju ka blogis kirjutada;

3) inimesed ei loe enam blogisid, vaid feisbukki, mistõttu lugejate puudusel jätan postitamata.

Feisbuk võib ka blogi külastatavust tõsta, sest:

1) annan seal linke blogisissekannetele;

2) tuletan seal enda olemasolu meelde;

3) saan tuttavaks uute inimestega.

Blogi loetavus on kahe loenduri järgi vähenenud, aga kolmanda järgi mitte. Vanad loendurid ei näita uue tehnoloogia abil tehtud külastusi. Aga ma pole kindel, kas kolmas loendur ei näita põhiliselt robotite külastusi.

Omavahel ei pea võrdlema ainult võrgukeskkondi, vaid võib vaadata ka, millised on mõjud trükis avaldamisele:

1) kui ma saan kirjutada blogis, on mul ehk vähem huvi trükis avaldamise vastu;

2) blogis kirjutades sünnib teoseid ja mõtteid, mille annan hiljem trükki;

3) blogi teeb minu nime inimestele tuttavamaks ja nad võivad hiljem lugeda ka trükis avaldatut;

4) nad võivad trükis avaldatu lugemata jätta, sest blogisissekanded on toimetamata ja ei mõelda, et trükis ilmunu on paremini toimetatud;

5) kui inimesel on võimalik lugeda tasuta teost, jätab ta tasulise ostmata;

6) kui on midagi trükis avaldatud, saab seda hiljem blogis kommenteerida.

Blogi mõjutab ka suulisi jutuajamisi:

1) kui inimene ei oskaks minuga muidu millestki rääkida, saab ta öelda, et on lugenud mu blogi ja selle sisu kommenteerida;

2) kui ta leiab blogist midagi enda jaoks ebameeldivat, võib ta hakata must eemale hoidma;

3) kui tal on mõni saladus, jätab ta sellest rääkimata, et ma seda blogisse ei paneks;

4) kui ma olen teema blogis läbi kirjutanud, võin jutu hiljem ka suuliselt ette kanda või teemat edasi arendada.

Tööde valmimise nädal

Esmaspäeval ilmus mul "Akadeemias" teine kaastöö. Teisipäeval saatsin kirjastusele ära teise raamatu tõlke ja kommentaarid. Praegu teen ettevalmistusi saatesõna kirjutamiseks.

Lugemisõiguse piiramine

Vaatasin pealt ühte malepartiid. Valgetega mängija lõi Rf3:c6. Mustadega mängija ütles, et sellist käiku ei ole ju olemas. Seletasin, et see ei ole saksa, vaid inglise male. Teine mängu jooksul tehtud ebatavaline käik oli a2-a2. Lõpuks tegi valgete juht ettepaneku, et lepitaks selleks päevaks viiki ja järgmine päev jätkataks sama partiid. Varem oli viiki leppimise asemel tehtud salakäik, mille jaoks tuli mõelda. Mõtlesin, et ma poleks tohtinud mängu ajal kõrvalt õpetada ja et polnud enne mängu algust öeldud, et see oleks inglise male.

*
Kirjandusmuuseumis rääkis töötaja, et muuseumis lugemise õigust tuleb piirata, edaspidi tohib lugeda lasta ainult neil, kellel on ette näidata tõend, et nad teevad tööd. Mõtlesin, et isa käib ka niisama lugemas. Või ta saab öelda, et see on töö, sest ta koostab selle põhjal raamatusarja. Töötaja rääkis, et üks nende teine töötaja oli algul öelnud, et tema vene keelt kunagi selgeks ei õpi, aga ta oli nii intelligentne, et viis aastat hiljem oli avaldanud venekeelse luulekogu, kus olid muuhulgas isa luuletuste tõlked saksa keelde. Seda oli ühe päeva jooksul lugemas käinud 26 inimest. Töötaja pahandas, et inimene lihtsalt loeb raamatut, seda nimetatakse raamatukogu kataloogimiseks. Mõtlesin, et mul keelatakse ka vist kirjandusmuuseumi kasutamine ära. Aga töötaja ütles selle asemel, et ma tuleks homme kell pool üksteist kohale, et ühtesid asju tõsta. Ma pidavat vaatama, kas ma oskan kaheksanurga pindala arvutada. Mõtlesin, et kui see on võrdkülgne kaheksanurk, siis vist oskan, aga kui küljed on erineva pikkusega, siis on pindala teine. Läksin kodu poole ja mõtlesin, et mul võib homseks kellaaeg meelest minna. Jõudsin Emajõeni. See oli väga kitsaks keeratud. Räägiti, et kui veevool on nii nõrk, siis küll Narva hüdroelektrijaam piisavalt elektrit toota ei saa. Ütlesin seepeale laulusõnad: "Voolab vaikselt, tundmatu ta vägi." Läksin eriti madalast kohast läbi jõe. Kodus rääkisin, et need 26 inimest, kes raamatut lugemas käisid, olid kindlasti üliõpilased, kellele oli antud ülesanne lugeda.

Ukraina ja Berliini valimiskandidaadid

Timošenko asus Sõpruse silla lõunapoolses otsas asuvat maja korda tegema. Ta tegi seda pärast presidendivalimiste kaotamist, et näidata, et ta ei ole kaotuse pärast solvunud. Ta tõi majast välja radioaktiivset prahti ja põletas selle ära, öeldes, et tuhk ei ole radioaktiivne. Maja uurimas oli ta käinud juba varem, sellega oma tervist ohustades. Turu tänava ääres oli üks radioaktiivne asi. Üks inimene oli sellest pettunud, sest asi asus tema töölaua vastas. Vaatasin ühte raamatut. Selles oli kaardil näidatud, millal mingi Eesti kihelkond ristiusu vastu võttis. Üks kihelkond võttis kohe pärast vallutajate saabumist, aga selle kõrval teine mitusada aastat hiljem. Fotol, mis pidi illustreerima aia lagunemist, tundsin ära Paide aia. See oli seletatav sellega, et raamatu jaoks fotosid oli küsitud isa käest. Minu ajal oli aed juba metallist, aga fotol veel puust ja seda oli parandatud. Jõudsin Kitsa tänava ülemisse otsa. Lapsed sõitsid tänavast kelguga alla. Valida oli kolme kelgu vahel. Üks laps oli nii väike, et nägin ohtu, et ta võib auto ette sõita. Ütlesin, et keegi peab talle järele minema. Lapse isa hakkaski minema, aga laps pidurdas siiski ise õigel ajal. Viimasena sõitsin mäest alla mina. Valisin selle jaoks Itaalia kelgu, mille nimi oli Fanfani. Mäe all oli maja peal silt, et seal toimuvad Lääne-Berliini linnapea valimised. Suurema jao kandidaatide nimede taha oli kirjutatud, et nad on sündinud Berliini kodanikud, aga tõenäoliselt võitva naiskandidaadi nime taha, et tema ema oli Berliini kodanik. Ütlesin, et nüüd on Lääne- ja Ida-Berliin ühendatud, võibolla tuleks seda nimetada hoopis Ida-Berliiniks.

Filmid autodest ja muust

Vaatasin filmi. Filmis auto sõitis. Maanteel seisis inimene, kes näitas kollast märki. Autojuht jäi bussipeatusesse bussi ootama. Siis näidati teist autot. See möödus ka kollasest märgist, aga nüüd ei hoidnud märki inimene, vaid seade. Kollane märk tähendas luba, et seda teed võib sõita. Teine auto kaldus teelt välja, aga ainult ajutiselt, varsti jätkas ta sõitu mööda teed. Teist autot juhtis naine, kes läks bussipeatusesse esimest autot juhtinud mehe juurde. Ütlesin, et teine pidi ka olema, pidades silmas, et juhte oli kaks.

*
Külla tuli mees, kes oli teinud filme. Ta ütles ühe oma filmi pealkirja. Leidsin, et see pealkiri on väga tema stiilis. Mult küsiti, millises selle mehe filmis mina osalesin. Vastasin, et võimalusi on ainult kaks, olen osalenud ühes jõuluteemalises ja ühes teises filmis. Klaus meenutas, et vanasti, kui ma magada tahtsin, ei lubanud ma kõrvaltoas palli mängida. Vaidlesin vastu, et mina pole pallimängimist keelanud. Ma olen ainult hoiatanud, et palli vastu ukseklaasi ei visataks. Kirjutasin selle unenäo üles. Kirjutasin ühe eseme ülemisele küljele. Aga unenägu oli pikem, seetõttu jätkasin kirjutamist kõrvalkülgedele. Enne unenäo üles kirjutamist meenutasin seda, mis tähendas sama unenäo teist korda nägemist. Mõtlesin öelda, et mul on unenägu meeles veel täpsemalt kui ma kirjutasin.

Koerte rahvahääletus

Varem ma olin feisbukist lugenud ainult postitusi, aga viimasel ajal olin selgeks saanud, et seal on ka kataloogid, kust saab kaupa tellida. Iga kataloog hargnes omakorda uuteks kataloogideks. Istusin arvuti taha ja püüdsin leida neid katalooge, mida olin varem kasutanud. Aga neid ei leidnud enam nii kergelt. Katalooge pidevalt täiustati, mida suurem kataloog, seda raskem oli õiget asja leida. Otsisin neid linnas avalikus kohas asuvast arvutist. Aga kui läksin koju ja vaatasin kodusest arvutist, siis leidsin kõik jälle üles, sest kodus oli valikuid vähem, kuna neid käis juurde tekitamas vähem inimesi. Läksin oma tuppa. See oli isa toa moodi ja raamatuid täis. Toa keskel olid kõrged raamatuvirnad, samuti olid riiulid seinte ääres ja ühe riiuli kõrval asus voodi. Hiljuti oli toa raamatute paigutus ära muudetud. Mõtlesin, et ma ei tunne ennast kodus koduselt, sest raamatute asukohta on sageli muudetud ja need ei asu enam harjunud kohas. Võtsin vannist kopsikuga vett. Vee seest kostis kangelase hääl, kes ülistas seda vett ilukõnega. Mõtlesin, et kui ma olen vanni veest tühjaks joonud, siis järgmised inimesed enam vee sisse pandud kangelase häält ei kuule. Aga selles ma eksisin, sest kui vannist vett vähemaks võtta, voolas natukese aja pärast uus vesi asemele. Tahtsin minna duši alla ja olin lahti riietunud, kui uksest tuli sisse üks poiss, kes küsis, mida selle toa inimesed teevad. Kui ta ukse avas, hoidsin enda ees käterätti ja tema tuleku peale panin selle endale ümber. Poiss lahkus kohe uuesti. Kuulsin läbi ukse, nagu ta ütleks, et nägi mind paljana.

*
Kõndisin Vanemuise mäest alla ja Võidu silla suunas. Inglismaal taheti korraldada rahvahääletust. Aga Inglise peaminister oli pidanud kõne, et seadus ei luba rahvahääletust korraldada, seetõttu võiks panna inimeste asemel hääletama koerad. Siis tekib küsimus, keda koeraks lugeda. Kas anda hääleõigus ka hulkuvatele koertele ja kas ka koeranäoga kokale, kes keedab liha. See kokk oli arvatavasti inimese ja koera järeltulija. Ühe variandina pakuti veel, et otsustada Inglismaa saatus hääletamise asemel jalgpallimatšiga, kus kõik ühe seisukoha pooldajad koerad või inimesed lähevad ühte meeskonda. Jalgpallimatši korral oleks minu otsustusõigus vähenenud, sest jalgpalli ma hästi ei osanud. Jõudsime vendadega majja, kus pidi algama üritus. Vaatasime esikus peeglist oma ordeneid, mis olid riputatud rinnale ja varrukatele. Ütlesin, et ärme ennast peeglist vaatame. Seepeale kõndisime mööda koridori edasi. Vastu tuli üks mees, kes ütles mulle tere, aga vendadele mitte, sest neid ta tundis halvemini. Üks vend ütles iroonilise häälega: "Ta tuli meie perekonda ja muutis perekonna pingsaks. Nüüd ei ole enam midagi peale perekonna pingne." Minu ees sisenes saali üks klassivend. Ta tahtis vist minu kõrval istuda ja istus ette ritta, arvates, et kui mind kutsutakse saali ette, siis seda oodates istun eesreas. Aga ma istusin tahapoole.

*
Võtsin riiulist ühe raamatu, mida ma polnud mõnda aega lugenud, aga mis oli pooleli ja millel oli järjehoidja vahel. Ükskord olin selle läbi lugenud, aga sisu ära unustanud. Teist korda lugema hakates olin hakanud tegema märkmeid, et siis jääb paremini meelde. Aga meeles polnud ikkagi mitte midagi. Ma ei mäletanud isegi, kas see on romaan või novellikogu. Märkasin ühte trükist, mille kaanel oli nimetatud listide nimesid. Mõtlesin kirjutada listi, et sain teada, et listide sisu ei ole ainult võrgus, vaid seda on ka paberile trükitud. Aga see ei olnud siiski listide sisu väljatrükk, vaid uurimus listide kohta. Uuritud oli muuhulgas kultuur vestluse listi, aga mitte ajaloo arutelu oma. Mõtlesin kirjutada, et kui öeldakse list, siis mulle seostub see esimeses järjekorras ajaloo arutelu omaga. Aga kui trükise autor uurimistööd alustas, ei olnud ajaloo arutelu listi veel loodud, seetõttu ta ei võtnud seda oma teemasse. Autor kirjutas, et õpinguid alustades ta keskendus idamaade kultuurile, aga siis vahetas teemat ja võttis selleks läänemaade kultuuri.

Tänane turniir

1. Peebo 9 p.
2. Raidväli 7
3. Kõiv 6
4. Runnel 6

10 osavõtjat, 12 minutit

Runnel-Kääp
1. e4 d5 2. ed Ld5 3. Rc3 La5 4. d4 c6 5. Od2 Lc7 6. Rf3 Og4 7. h3 Oh5 8. g4 Og6 9. Re5 e6 10. Oc4 b5 11. Od3 Rd7 12. Rg6 hg 13. Le2 Rgf6 14. 0-0-0 a5 15. Og6 fg 16. Le6 Oe7 17. g5 Rf8 18. Le2 Rd5 19. Rd5 cd 20. Lb5+ Ld7 21. Ld3 Vh4 22. Vde1 Lf5 23. Lb5+ Kf7 24. Ve7+ Ke7 25. Lb7+ Rd7 26. La8 Vh3 27. Ve1+ Kd6 28. La6+ Kc7 29. Oa5+ alistus.

Päevad sassis

Täna oleks maleturniirile läinud, aga kontrollimisel selgus, et pole mängupäev. Otsisin juba raha välja. Algul mõtlesin, et võibolla ei saa sellepärast minna, et üheeurosed on otsas, võibolla peab kelleltki raha laenama, kui on kelleltki laenata. Ühe kaheeurose siiski leidsin. Kas õigel päeval veel ka isu turniirile minna on, selgub hiljem. Kodus olen mänginud ühe partii Fischeri malet päevas.

Uued asjad tuletavad meelde vanu

Tänane riidepoodi minek tuletas meelde ülikooliaega, sest ülikooli ajal oli rohkem sellist asjaajamist, kus pidi kuhugi kohale minema. Õhtul mee söömine tuletas meelde 1980. aastaid, kui mett ei olnud kodus nii sageli kui praegu. Aga see ei tuletanud meelde seda, kuidas mett ei olnud, vaid kuidas seda vahel siiski oli. Sama moodi võib banaani söömine tuletada meelde aegu, kus banaani sai kord aastas või harvem, aga see tundus eriti maitsev. Õhtune lambivalgus tuletas meelde lapsepõlvekodu, kus õhtuti paistis aknast otse kuutõus ja akna vastasseinas puhveti otsas oli maal, millel oli samuti täiskuu.

Suuskadeta suusatamine

Olin teel Tähtverre suusatama. Üks poiss ütles, et teine poiss solvus selle peale, mis ma tema kohta ülikooli töös kirjutasin. Vastasin, et ei solvunud, ta kutsus mind isegi oma sünnipäevale. Mõtlesin, et võibolla see sünnipäevale kutsumine oli nali, sest ta ei öelnud kellaaega. Ütlesin, et ma ei saa iga kirjutatud lauset sügavalt läbi mõelda, sest ma pean sadu lehekülgi kirjutama. Kirjutatut tuleks veel toimetada ka. Vastu tuli ema, kes oli keeletoimetaja. Jõudsime suusatamiskohta kohale ja rahvamass hakkas sõiduga pihta. Mul ei olnud suuski all, vaid libistasin mööda lund saapaid. Sõitsin terve ringi ära, aga suuski ikka all ei olnud. Ma ei teadnud, kus suusad on, sest ma hästi ei näinud. Läksin lauluväljakult Tähtvere parki ja hakkasin suuski otsima. Vaatasin kõigi suuskade pealt, kelle nimi sinna on kirjutatud, et leida oma nimi. Enda suusad leidsin tooli najalt, mille kõrval istus Henn. Nüüd oli mul nägemine tagasi. Kui midagi ise teha, siis hakkas nägema.

Rahvuslus ja võõrkeeled

Täna käis vend külas. Ta näitas oma väikest last. Sõime kartulit, seenesousti ja jäätist. Jäätise panin sulama sel puhul, et lõpetasin raamatu tõlkimise. Ühe korra loen käsikirja veel läbi, aga seda võib nimetada juba toimetamiseks. Lepingu järgi peab töö valmis saama alles jaanuari algul. Siis tõlgin ilmselt juba järgmist raamatut järgmisest keelest. Vähemalt õpin keeli juurde. Ma arvan, et võõrkeelte õppimine tuleb kasuks, aga emakeele tarvitamine on kohustuslik. Aga võõrkeeltes luuletuste kirjutamise korral oleks riime palju rohkem kui ainult ühes keeles. Ainult et välismaalasele ei pruugi eestlaste võõrkeelsed luuletused meeldida, sest neis on tõenäoliselt grammatikavead ja sõnavara on primitiivne. Mõtlesin ühel päeval välja saksa ja vene keeles luuletusi. Üks saksakeelne oli selline:

Ich gehe direkt fort.
Aber was tue ich dort?

Riputasin selle algul feisbukki üles kujul, kus tue asemel oli tun. Aga kui jõudsin järeldusele, et see ilmselt on viga, siis kustutasin sealt keskkonnast ära ja sinna tagasi pole pannud. Aga mõned tunnid hiljem riputasin üles kolmkeelsed riimid:

Stern ist fern.
Star is far.
Päike tundub väike.

Pärast selle välja mõtlemist mõtlesin, et kahes esimeses keeles peaks esimese sõna ees artikkel ka olema, aga siis tuleb veel otsustada, millist artiklit kasutada. Minu tõlked võõrkeeltest eesti keelde ei ole ka täiuslikud, aga ilmselt siiski paremad. Pärast tõlke kirja panemist saan kahest siiani tõlgitud raamatust igal juhul paremini aru kui neid algul ilma sõnaraamatuta lugedes. Ja ilmselt saab suurem osa kodumaal elavaid eestlasi. Kui keegi saab originaalist paremini aru, siis on ta kas väga andekas või on liiga palju võõrkeelele üle läinud. Minu üks vend kirjutas hiljuti jälle ajalehes midagi võõrale maale väljarändajate kaitseks. Ma viimast artiklit läbi ei lugenud, aga arvatavasti pole ma vennaga nõus. Ühed on valmis oma rahva eest surema, teised ei ole nõus isegi oma rahva hulgas elama. Kui Ukraina sõda peaks laienema Eestisse, siis võib sellest kasu ka olla, et välismaal elab palju eestlasi. Aga kui need eestlased kodumaa esindamise asemel seda veel halvustavad ka, kellele see siis kasulik on?

Erinevad jooned

Mul oli õnnestunud tekitada ajalooteemaline kirjalik arutelu. Sain ühele oma kirjale vastuse, mille päisesse oli kirjutatud, et selle vastuse kirjutamist on rahastatud doktoritöö kirjutamiseks mõeldud rahast. Mina algkirja eest raha ei saanud. Mõtlesin, et gootika, barokk ja romantism erinevad teistest kunstistiilidest selle poolest, et need kolm stiili hindavad kõverjoont, aga teised sirgjoont. Kõverjoon pole sama, mis ringjoon.

Kolm päeva gambiite

Üleeile mängisin kuningagambiiti, eile Sitsiilia kaitset käiguga 2. b4 ja täna Fischeri malet. Fischeri males oli avanguks samuti gambiit, aga see lõppes gambiidi valijale halvasti. Valge ei toonud mängu ühte oda ega vankrit, aga mustal jäi lauale vigureid ainult üks, kui valge talle lipuga mati pani.

Koju toodud eksamitöö

Kirjutasin eksamitööd fašismist. Pärast oli isa minu tööd lugenud ja ütles, et fašismi uurimises on liiga tugev Nõukogude aja jälg. Vastasin, et Nõukogude ajal tegeleti selle teemaga rohkem. Isa oli minu eksamitöö peale kirjutanud: "(isegi Piirimägi)". Tegelikult ma polnud eksamit teinud Piirimäele, vaid Kasekampile. Isa oli töö lõigud teises järjekorras ümber kleepinud. Küsimusi polnud enam näha, olid ainult vastused. Siis nägin, et küsimused on nüüd vastuste all, sealt lähevad nooled vastuste kohale. Ütlesin, et niimoodi ei pruugi igaüks märgata, et küsimused on olemas, mina algul ei märganud. Isa oli teinud tööle palju parandusi. Kartsin, et kõiki neid parandusi nähes võtab õppejõud mul hinde alla. Isa oli eksamiruumist läbi astunud, minu töö teiste hulgast välja võtnud ja koju toonud. Kartsin, et nüüd paneb õppejõud mulle kahe, sest arvab, et ma olen kõik kirjutanud kodus abivahendeid kasutades. Töö tuli juba täna ülikooli peahoonesse tagasi viia. Aga kell oli juba kümme õhtul, maja võis lukus olla. Mõtlesin, et kesklinnas tegutseb igasugu klubisid, vast on maja ikka lahti. Aga õppejõudu seal enam täna ei ole, homme ka mitte. Ta tuleb tagasi nähtavasti alles nädala pärast tavalisel loengu ajal.

*
Kõrre sees oli lilla vedelik. Pistsin kõrre otsa hambapesutopsi vette, et kõrre sisse vett läheks ja kogu kõrs saaks vedelikuga täidetud. Aga vett ei läinud ainult kõrre sisse, vaid iga kord kõrt topsi pistes läks osa lillat vedelikku kõrre seest topsi. Nii ei olnud enam hea hambaid loputada. Panin tähele, et kui hoian kõrt viltu, siis läheb vesi topsist kõrre sisse, aga kõrt otse hoides läheb sellest lillat vedelikku välja. Ütlesin, et ma olen kindel, et mind on kantud Keskerakonna liikmete nimekirja, kuigi ma pole nimekirja lugenud. Olin andnud allkirja Keskerakonna koostatud Euroopa Liidu vastasele kirjale, mistõttu mind oli arvatavasti pandud Keskerakonna liikmete nimekirja, kuigi kirjas liikmeksastumise punkti ei olnud. Mina toetasin ainult Euroopa Liidu vastast avaldust, mitte Keskerakonna muud poliitikat. Tahtsin kirjutada Keskerakonnale, et nad mind liikmete hulgast kustutaksid. Tahtsin lisada ähvardust, et kui nad seda ei tee, siis kaeban nad kohtusse, nõudes lisaks liikmete hulgast kustutamisele ka rahalist hüvitist maine kahjustamise ja solvamise eest.