"Kultuuriloolised pildid"

Villem Reiman. "Kultuuriloolised pildid". Koostanud Hando Runnel. Tartu, "Ilmamaa" 2015. 504 lehekülge.

Varem olen kirjutanud Reimani "Eesti ajaloost". Nüüd on avaldatud tema lühematest kirjutistest uus raamat, originaalid on ilmunud erinevates kohtades 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul.

Reiman oli seotud Tõnissoni "Postimehe" ringkondadega ja aitas Tõnissonil selle peatoimetajaks saada. On öeldud, et Reiman oli aju ja Tõnisson käsi, mis Reimani mõtteid ellu viis. Tõnisson ajakirjanikuna kirjutas rohkem kui Reiman, aga uuel ajal on Reimani loomingut avaldatud rohkem. Tõnissoni kohta on teised suurema arvu raamatuid kirjutanud.

Tõnissoni ja Reimani stiil ei ole eriti sarnane. Tõnisson kirjutas jõuliselt, Reiman õrnemalt. Selle poolest sarnaneb ta isegi rohkem "Postimehe" vastasele Grenzsteinile. Kuid Reimani ja Grenzsteini erinevus oli, et Grenzstein keerutas ja tegi sõnamängu, Reimanil on kirjutatu tähendus ühemõttelisem ja sõnamänguliste ilustusteta.

Reiman töötas kirikuõpetajana. Seega oli ta sama moodi ristiusu esindaja nagu eelmise ajalooraamatuna loetud kroonik Henrik. Aga see ristiusk oli vahepeal kõvasti muutunud. Henriku kaaslased surusid oma usku teistele peale relvajõul, kuid Reiman oli ka vastaste suhtes mõistev.

Aega, kui ristiusk ei olnud eestlaste seas veel tugevalt juurdunud, peab Reiman siiski vaimupimeduse ajaks. Asi hakkas tema meelest paranema Rootsi ajal. Väljend "vana hea Rootsi aeg" on tekkinud tagantjärele Vene ajal, kui eestlaste majanduslik ja õiguslik olukord halvenes. Reiman räägib pigem uuest heast Rootsi ajast varasemate aegadega võrreldes, seda mitte majanduslikult, vaid usuliselt seisukohalt. Rootsi ajast peab ta paremaks osaks Karl XI ja Karl XII aega. Viimane on vaieldav, sest Karl XII võis küll olla lihtrahva vastu lahke, aga tema valitsemisaeg oli siiski Põhjasõja aeg.

Kunagi olid katoliiklased ja protestandid pidanud omavahel ususõdu, aga Reiman ei pea protestandina sellepärast katoliiklaste vastu viha. "Eesti ajaloos" arvab ta, et katoliiklikul ajal oleks Eestis võinud olla rohkem kloostreid, uues raamatus ta tunneb kaasa nii Rootsi ajal represseeritud jesuiitidele kui ka samal ajal katoliiklikel maadel represseeritud protestantidele. Vennastekogudused olid protestantlik liikumine, aga neid Reiman kõige kõrgemalt ei hinda, sest vennastekogudused ei suhtunud hästi vanavarasse. Vennastekogudusi võiks mõnes mõttes võrrelda praeguse Islamiriigiga, kuigi Islamiriik on lisaks veel verejanuline. Vanavara küsimuses mõistab Reiman nii selle vastu võitlejate kui ka selle kogujate puhul, et mõlemad tahtsid head. Ka suhtumises Kreutzwaldi "Kalevipoega" pooldab Reiman keskteed, et ei ole vaja välja tuua ainult selle puudusi ega voorusi, vaid mõlemaid. Karskusliikumise pooldajana mõistab Reiman mõningal määral ka joomakommete säilimist pooldanud Rosenthali, kes näinud joomises vennastumist.

Teravamad kirjutised on pandud raamatu lõppu. Reiman vaidleb seal Pätsi "Teatajaga", mis olevat unustanud, millised eesti kõrgharitlaste ringkonnad hakkasid esimesena kodus eesti keelt tarvitama. Varasemas kirjutises oletasin, et võisin leida "Postimehest" Pätsi anonüümse kaastöö, aga nüüd kahtlen selles rohkem, vähemalt ei ole Pätsi nime "Postimehe" kaastööliste nimekirja sisaldavas raamatus ja "Teataja" ilmumahakkamise järel kirjutati üksteisest teravalt. Reiman kritiseerib teravalt ka Jannseni mahategijaid. Jannsen vana mehena ei olevat saanud võidelda noortele omase ägedusega, kuid iga töötegija olevat vajalik ja teised ei olevat palju rohkem saavutanud. "Eesti ajaloo" saatesõnas pidas Andresen praegust teaduslikku stiili Reimani rahvalikust kõrgemaks saavutuseks, aga mina hindasin Reimani stiili. Uues raamatus kiidab Reiman ise rahvaliku stiili eest nii Jannsenit kui ka reformatsioonitegelast Hoffmanni.

Kuigi Reiman oli kristlane, pidas ta "Eesti ajaloos" heaks seda, et lisaks vaimulikele raamatutele oli ilmuma hakanud ka ilmalikke ja uues raamatus vabandab, et ta kirjutab nii palju kirikutegelastest, tema tegelik eesmärk olevat kirjutada eestlastest, nende kohta olevat vanema aja osas kõige rohkem andmeid kirikukirjades. Kroonikad keskenduvat selle asemel sakslastele. Hiljem on eestlastest kirjutamise otstarvet täitnud ka agraarajalugu, aga praeguses linnastunud ühiskonnas ei osata enam sellega tegeleda, mistõttu tähelepanu on läinud uuesti sakslastele.