Üks suuremaid huvilisi

Lugesin sõnaraamatuga. Olin nii palju sõnu õppinud, et tundsin ära, et olen neid varem ka järele vaadanud, aga tähendust ikka ei mäletanud. Vana-Egiptuse mehed leidsid  naised kummargil võõra jumala poole palvetamas. Mõtlesin, et mehed lõid nad selle eest arvatavasti nuiadega surnuks. Edasi lugedes selgus, et nii juhtuski. Mõtlesin, et kui ma selle ära arvasin, siis see on tüüpmõte. Naised arutasid toimuva rahulikult läbi ja olid nõus ennast ohverdama. Mõtlesin, et ma ka ohverdan ennast. Mõtlesin, et ma parem ei tee seda. Aga kui olla herilastega ühes ruumis, siis ei ole vaja põgeneda. Üks ajalooprofessor kirjutas, et kui ühiskond oleks olnud vabam, siis tema ja üks teine ajalooprofessor tegeleksid hoopis teise asjaga kui ajalugu. Mõtlesin, et see näitab, et mina olen üks suurema ajaloohuviga inimesi aastakümnete jooksul. Aga need, kes sellest aru ei saa, ei võtnud mind magistriõppes tasuta kohale. Tõusin oma voodist ja kõndisin köögi suunas. Kui olin esikus, kõlas uksekell. Põgenesin voodisse tagasi. Mõtlesin, et ma olen nii unine, et ei pea ust lahti tegema minema. Vennad rääkisid poisist nimega MacDonald. Nad esitasid mulle küsimusi, aga ma ei vastanud, sest polnud kindel, kas küsimused pole ainult unenägu. Henn tuli mulle lähemale. Surusin talle küüne vastu kätt, mille peale Henn läks nuttes oma voodi juurde tagasi. Hakkasin läbi une liigutusi tegema. Mõtlesin, et magamine on liikumine. Nimetati, millised on tugevamad opositsiooni keskused. Ühe sellisena nimetati "Eesti Päevalehte". "Eesti Päevaleht" asus Saare poe juures, olin selle lähedal. Ma mäletasin, et Res Publica valitsuse ajal oli "Eesti Päevaleht" opositsiooniline, hiljem ma polnud tähele pannud. Ajakirjandusele oli vaja, et keegi oleks opositsioonis. Kui Isamaa valitsus oli natuke aega võimul olnud, kutsuti Vaba Euroopa saatesse Tarto, kes rääkis, et Isamaa luud on tagurpidi pühkima hakanud.