Õhku kerkimise seletus

Istusime tunnis. Lasti ühte asja ringi käia. Klaus jättis mind vahele ja saatis selle otse Helenale. Võibolla sellepärast, et mul olid silmad kinni. Nüüd tegin lahti. Ütlesin, et lahtiste silmadega näen halvemini kui kinnistega. Vahel küll silmi sulgedes näen algul halvemini kui lahtiste silmadega, mõlemal juhul on vaja harjumisaega.

*
Krister küsis mult, kas minu vanimad paberid on aastast 1984. Vastasin, et veel vanemad. Krister küsis, mida ma nendega teen. Vastasin, et vahel meenutan neid ja vahel vaatan pabereid ennast.

*
Vaatasin koos Kõivuga uuesti avanguvarianti, kus käidi b-etturiga. Mul läks mäng natuke teisiti kui olin kavandanud. Küsisin, kas laetule võib põlema panna. Keegi vastu ei olnud. Lambi süttimise järel ütles üks mees ohoh. Mängitud partii avaldati malelehes. Lootsin, et kui selles on üleskirjutamisvigu, siis lugejad saavad aru. Olime vanaema korteris. Näitasin, et ma oskan maast õhku kerkida. Seejärel arutlesin, et võibolla see on võimalik tänu rohukõrte või juuksekarvade kasvamisele, kasvamise tõttu surub juurtest väljuv reaktiivjõud inimese õhku. Ma ei oska küll seletada, kuidas saab lennata pikali asendis. Üks mees ütles, et ma kõigepealt näitaks, kas ma oskan õhku kerkida. Vastasin, et ma just kaks korda näitasin. Olime Peedul. Oli hommik ja mul olid silmad rähmased. Kõndisin kampsun käes naabrite suvila suunas. Oma suvila aias maja kõrval teistest möödudes ütlesin neile tere. Kui olin neist möödunud, kuulsin, nagu Pille ütleks teistele, et ei ole vaja kaubanduslikule omadefitsiidile nii suurt tähelepanu pöörata. Naabrite tuppa jõudes mõtlesin, et kui naabrid lubasid mul seal ööbida, siis loodetavasti lubavad ka silmi pesta ja riideid vahetada. Naabrid ise olid õues, aga oli oht, et nad võivad aknast sisse näha.