Renneri kroonika

Johann Renner. "Liivimaa ajalugu 1556–1561". Keskalamsaksa keelest Ivar Leimus. Värsid ladina keelest Enn Tarvel. Tallinn, Olion 1995. XX+194 lk.

Raamat on väga ilusa kujundusega. Aga sellega lähevad sisu ja vorm vastuollu, sest juttu on peamiselt sõjakoledustest. Kroonik kirjutab Liivi sõjast. Kuskilt olen lugenud, et Liivi sõda oli kellegi arvates sama, mis Vene-Liivi sõda ehk pika sõdadeperioodi algusaastad kuni Liivi ordu laialisaatmiseni, kuid eessõnas nimetab tõlkija Liivi sõjaks kogu tolleaegset sõdadeperioodi, ka Poola, Rootsi ja Taani osalusel toimunud võitlusi.

Olen selle raamatu kohta eksamit teinud. Tuli lugeda kindel arv lehekülgi omal valikul Eesti ajalugu. Lugesin läbi tervikuna Aleksander Warma mälestused ja puudujäävate lehekülgedearvu katmiseks veel Renneri kroonika algust. Raamatuküsimuse eest sain eksamil maksimumpunktid, aga praegu mäletan tol korral Renneri kohta kirjutatust ainult seda, et nimetasin, et raamatus on ka pildilisi allikaid. Praegu pilte uuesti vaadates selgub, et need on Renneri enda illustratsioonid kroonikale. Piltidelt äratasid tähelepanu seal kujutatud inimeste riided. Need ulatusid peaaegu maani. Algkoolis õppisime, et poistel ei tohi siseruumides mütsi peas olla, aga piltidelt on näha, et Renneri ajal kandsid mehed peakatteid ka siseruumides. Mõnel inimesel on seljas lillelise mustriga riided. Keskkooli usundiloo tunnis õpetas Kulmar, et kui Kreeta-Mükeene tsivilisatsiooni piltidel on kujutatud sõjameeste asemel lilli nuusutavaid mehi, siis oli selle tsivilisatsiooniga midagi valesti ja selle langus ei olnud üllatav. Aga Renner kujutab lilleliste riietega samaaegselt käes hoitavaid relvi. Suurem osa piltidel kujutatud riideid siiski ei ole lillelised.

Ühes keskkooli ajaloo kontrolltöös kirjutasin Vana-Liivimaa kohta, et see oli keisririigi osa, mõeldes Saksa-Rooma keisririiki. Õpetaja luges selle millegipärast veaks. Hiljem olen ülikoolis õppinud ja lugenud, et see on ajaloolaste hulgas vaidlusküsimus, kas nimetatud keisririigi osa oldi või mitte. Renneri kroonikast võib aga selgelt lugeda, et vähemalt Liivi sõja ajal ennast keisri alamateks loeti. Võibolla küll ühendas nüüd vaenlane. Ülikooli konspektist mäletan lauset: "Alles Plettenbergi ajal oli keisrilt abi vaja." Plettenberg oli samuti Venemaaga sõdinud. Aga abi ei saadud. Kroonikast selgub, et keisril oli samal ajal probleeme türklastega, kes olid vallutanud Ungari. Seetõttu pöörduti Poola, Taani ja Rootsi poole, kes hakkasid aga omavahel vaenutsema. Tarveli raamatust selgus, et Poola aja asemel võiks rääkida ka Leedu ajast ja Poola-Leedu ajast, aga Renner nimetab personaaluniooni juhti ainult Poola kuningaks. Valitsejate puhul on huvitav veel, et tiitlite tsaar ja khaan asemel on mõlemal puhul keiser, kuigi suurvürst on suurvürst. Tsaari keisriks nimetamine sõltub ka tõlkijast, sest Henriku kroonikas tõlgiti provintsi asemel maakond ja kihelkond. Põhikooli vene keele tunnis õppisime, et sõnad tsaar ja keiser tulevad mõlemad nimest Caesar, siis teoreetiliselt saaks sellest tulenevat eri maade puhul ka erinevalt tõlkida.

"Eesti ajaloo" kolmandat köidet lugedes ma polnud rahul, et Laidre rääkis Liivi sõja puhul eestlaste ja sakslaste asemel liivimaalastest. Ma ei olnud siis näinud, kuidas oli kirjas allikates, aga nüüd Rennerist lugesin, et Renner nimetab sõdureid sakslasteks ja talupoegi eestlasteks. Vaenlase väes eristab ta samuti venelasi ja tatarlasi. Igas lauses pole inimese rahvust küll nimetatud. Henrikul oli üks kohalik rahvas liivlased, aga Renneril enam sellist ei esine. Põlisrahvad jagab ta eestlasteks, lätlasteks ja kuralasteks. Kura keele rääkimine olevat keelatud, selle asemel räägitavat läti keelt. Selline väide tundub uskumatu, sest kes ühele rahvale teise keele selgeks õpetas ja miks ümberrahvustamise korral ei surutud peale juba saksa keelt?

Nõukogude aja kooli ajalooõpikutes kirjutati, nagu oleks eestlased asunud igas sõjas venelaste poolele. Renneri kroonikast selgub, et venelased tapsid maha hea meelega nii eestlased kui ka sakslased, talupojad tapsid omakorda venelasi. Mõnel juhul küll olid talupojad venelaste poolt või kasutati talupoegi teejuhtidena. Aga viimasel juhul võib oletada, et selle eest kingiti elu, mis muidu oleks kaduma läinud.

Henriku kroonikas kirjeldatud sõjaga võrreldes oli nii sarnast kui ka erinevat. Uued olid relvad, endist viisi rööviti sõjakäikudel loomi. Aga üks erinevus oli, et kui Henriku aegses sõjas tapeti mehed maha ja naised võeti kaasa, siis Renner ei nimeta kuskil, et naisi oleks vangistatud meestest rohkem. Villem Reiman kirjutas küll, et Rootsi ajal Eestis veel naiseröövi esines, aga selle eest oli siiski karmilt karistama hakatud. Henrik oli vaimulik ja Renner jurist, sellest tulenevalt on Henrikul rohkem piiblitsitaate ja Renner pöörab rohkem tähelepanu juriidilistele dokumentidele. Renneri teoloogiline seisukoht on, et sõda algas liivimaalaste pattude tõttu, aga teoloogiast on tal põhjalikumalt juttu rohkem teose alguses, umbes nagu Ea Janseni doktoritöö eessõnas kohustuslikke Lenini tsitaate. Renneril on üleloomulike jõudude sekkumisest natuke juttu siiski ka hiljem, lisaks komeetidele nähti näiteks kuu peal risti. Riste on taevas nähtud ka teiste sõdade ajal, laulva revolutsiooni paiku nähti seevastu palju UFO-sid.

Eessõnast selgub, et Renneri kroonikast on olemas ka pikem variant, kus ta jutustab teisi kroonikaid ümber, aga tõlgitud on lühem. Raamatut lugedes leiab veelkord kinnitust, kui hea on, et Eestis pole praegu sõda. Aga Renner kirjeldab küll sõdivate poolte metsikusi faktiliselt, kuid on siiski üllatav, kui vähe ta seejuures emotsioone väljendab. Et ta sel teemal siiski kroonikat kirjutama hakkas, näitab, et ta peab sündmuste jäädvustamist oluliseks, et need kostaks meile kustumata, nagu öeldi "Kalevipojas".