Trükis väliseestlaste kohta

Leidsin Tõnu paberi, mis tundus olevat spikker. Seal oli siiski ka tema enda mõtteid. Üks mõte oli, et ta ei taha olla välisdelegatsiooni liige, kui ta on õppinud juristiks. Nüüd vist juba tahtis. Isa nimetas ennast ilma eesnimeta perekonnanime järgi ja Tõnu oli hakanud sama tegema. Mina suuliselt rääkides ennast perekonnanime järgi ei nimetanud, küll aga malest kirjutades.

*
Pidime varsti uude korterisse kolima. Enne seda tehti senises kodus remonti. Vannituba ja wc olid nüüd kokku ehitatud. Sellega ma polnud rahul, sest sageli oli juhtunud, et neid taheti korraga kasutada. Aga kokkuehitamine oli vist uute sissekolijate nõudmine. Vann oli pandud nii, et selles istuja oleks seljaga ukse poole. Toomas parandas elektrijuhtmeid. Selleks olid tal käes löögikindlad kindad ja ta puuris läbi pika toru, mis pidi löögikindlust suurendama.

*
Toomas avas suures toas oma sahtlid. Ema oli pannud tema sahtlitesse ka teiste asju, mille Toomas tahtis sealt kõrvaldada. Ta loetles, milliseid karvaseid loomi ta näeb. Ühe pildi rebis ta puruks. Seejärel tahtis ta kõrvaldada oma sahtlist teiste vihikuid. Ütlesin, et minu vihikuid ei ole vaja katki rebida, ma võin need oma tuppa viia. Mõtlesin, et tegelikult ei ole oma toas ruumi. Ütlesin emale, et Toomas rebis Laidoneri pildi katki. Leidsingi Tooma sahtlist oma vana vene keele vihiku. Tõnu tahtis seda näha. Ütlesin, et ma ei taha näidata, vene keeles olid mul kõige halvemad hinded. Vaatasin vihikut ise. Olin osanud sinna kirjutada pikemalt kui ma mäletasin, seega olin koolis vene keelt üsna palju õppinud. Õpetaja oli punase pastakaga vigu parandanud. Ma olin jätnud number viied kirjutamata, et õpetaja lisaks need punase pastakaga, et jääks mulje, et ta on mulle hindeks viisi pannud. Jõudsin järeldusele, et meie koolis oli vene keeles sama range hindamine nagu inglise keeles. Ütlesin, et ülikoolis oleks selle vigade arvuga viie saanud, ülikoolis ei nõutud midagi. Vaatasin Klausi vihikust, et tema oli sama vigade arvuga saanud parema hinde kui mina.

*
Üks võrgulehekülg oli seotud minu uue koduleheküljega. Seal võrgulehel näidati, kui minu koduleheküljele oli saadetud midagi uut. Kodulehekülge vaatasin ainult siis, kui teisel leheküljel öeldi, et midagi uut on saadetud. Aga millestki uuest teatati iga päev. Kodulehekülg seal keskkonnas oli lisakodulehekülg, seetõttu olin pannud sinna vähem informatsiooni kui põhikoduleheküljele. Aga kes vaatas ainult lisakodulehekülge, võis arvata, et mul rohkem ega paremat öelda ei olegi. Seal keskkonnas oli ka teiste kodulehekülgi. Need olid võibolla tehtud eesmärgiga, et mina neid vaataks, aga ma vaatasin veel ainult enda oma. Läksin lugemisasutusse. Leidsin seal laua pealt kehva kvaliteediga käsikirjalise trükise väliseestlaste kohta. Hakkasin seda ise lugema, sest ma tegelesin ka väliseestlaste teemaga. Kuna sel teemal materjal oli juba laua peal, ei hakanud ma omalt poolt esialgu midagi välja tellima. Esikohal oli trükises skandaali põhjustanud artikkel, milles kutsuti väliseestlasi üles mitte kodumaale tagasi kolima. Minu kõrvale istus üks mees. Küsisin talt, kas see materjal on tema tellitud. Ta vastas, et ei ole. Ta küsis mult, miks see nii kehva kvaliteediga on. Näitasin trükkimisaastat, et see on trükitud 1980. aastate lõpul. Mees ütles aa. Skandaali põhjustanud artikkel oli kirjutatud juba aastal 1975. Ma ei olnud kindel, kas need on Eestis või välismaal toimunud konverentsi materjalid. Saabus üks naine, aga tema ka seda trükist ei otsinud. Paistis, et seda ei lähegi enam ühelgi teisel lugejal peale minu vaja, vaid kellelgi on jäänud juba kasutatud materjal hoidlasse tagastamata. Mõõtsin oma juuste pikkust. Olin käinud hiljuti juuksuris, aga lõigatud oli nii vähe, et juuksed olid rekordilise pikkusega, ulatudes venitamisel ülahuuleni. Pidin seetõttu minema juuksurisse kuuajalise vahe järel tagasi või juba mõnepäevalise. Tegelikult ärkvel olles olid vist juuksed natuke lühemad.