Linnud akna taga

Kaks aastat tagasi olen kirjutanud blogis sellest, kuidas tuvi rõduserval lund sõi. Täna hommikul vaatlesin, kuidas samas kohas sõi eile sadanud lund pikalt hakk. Leinavärvi linnu nägemine tuletas natuke meelde Poe luuletust kaarnast, sest eile tuli ühe sugulase surmateade. Mulle meenutati, kuidas surmalinnuks on peetud kägu ja Tammsaare teoses ka tihast. Pärast seda nägin akna taga puuokstel ka tihaseid.

Palliviskest loobumine

Olime kooli õuel kehalise kasvatuse tunnis. Tunni esimesel poolel tegin kaasa, teisel poolel seisin liikumatult. Tundi tuli õpetaja. Meil oli uus õpetaja. Ta hakkas läbi viima palliviset. Ma hakkasin varsti ilma viset tegemata koolimajja sisse kõndima. Õpetaja küsis mult selja tagant: "Mis mehi?", aga ma ei vastanud. Duširuumis istusin pingile, aga seal oli veelomp ja mu riided said märjaks. Mõtlesin, et nüüd lähen koju, ma olen isegi natuke haige ja märgade riietega külmetaksin veel rohkem. Mõtlesin, kas mulle on jälle jäetud see koht, mis on uksest koridori nähtav. Ruum oli jagatud kaheks osaks, üks oli kuivem ja teine märjem, need olid erinevalt valgustatud. Mõtlesin, et varsti algavad lõpueksamid. Olin varasematel kordadel lõpueksamiteks hoolega õppinud, aga nüüd enam ei viitsinud. Mõtlesin, et kuna ma palliviset ei teinud ja mul pole ka veerandi jooksul varem ühtegi hinnet, võib õpetaja panna mulle täna kahe ja ka aastahinde kahe. Aga kuna ta ei vii mu nime ja nägu kokku, siis ta kirjutab mulle arvatavasti mõne parema hinde. Artur rääkis imestuse moodi häälega, et panka raha viimiseks peab minema sinna portfelliga. Sellega ta pidas silmas, et portfelli on kerge röövida. Vastasin, et raha võib vööna riiete alla ka panna. Naerdi.

Jalutaja mõtted

Eilse jalutuskäigu ajal mõtlesin erinevatel teemadel. Kõik mõtete detailid ei ole enam taastatavad, aga teemad on meeles. Kõigepealt kordasin ajalugu - kolm lauset Egiptuse ja kolm lauset Ameerika Ühendriikide oma. Seejärel harjutasin võõrkeeli. Moodustasin kolm lauset inglise, kolm saksa ja kolm vene keeles. Siis äratas üks vastutulija teistest tugevamalt tähelepanu sellega, et hüüdis midagi. Mõtlesin, kellele ta seda hüüdis. Seejärel tuletasin meelde ühe malepartii käigud. Sellele kulus rohkem aega kui eelmistele teemadele. Vahepeal püüdsin teha visuaalseid tähelepanekuid, et vaatasin, mis puuliigid ümberringi kasvavad. Meenutasin viimati tõlgitud lehekülge ja peatükki. Püüdsin meenutada viimati feisbukist ja blogidest loetut. Kuna kõik teemad ei tulnud meelde, siis meenutasin ka vanemaid postitusi, mis meenusid paremini. Seejärel mõtlesin viimati ajalehest loetu üle ja siis jõudsingi juba koju tagasi.

Intervjuu matemaatikast

- Mida sa mäletad kooli matemaatikatundidest?
- Üks asi, mis kergesti meelde jääb, on riimid. Ükskord ütles õpetaja riimis lause: "Miinusmärk sulu ees muudab märgi sulu sees." Hinded võivad ka meelde jääda, sest numbreid saab kergesti omavahel võrrelda. Ühel korral ma lahendasin klassis kõige kiiremini protsentülesande ja sain selle eest kolm viit. Teisel korral läks mul halvemini. Mul oli veerandi lõpus keskmine hinne umbes 3,5. Õpetaja viimases tunnis küsis mind, et mul on hinneteseis kahevahel, ja vastasin viiele, aga pärast oli tunnistusel hinne ikkagi kolm, mitte neli. Esimeses klassis nimetasin matemaatikat oma lemmikaineks.
- Mida sa mäletad matemaatikaõpetajatest?
- Esimene matemaatikaõpetaja oli Nõmm. Ta õpetas esimeses klassis ja andis nuputamisülesandeid ja rääkis lindudest. Teises klassis õpetas matemaatikat paralleelklassi juhataja Käsnar. Tema näitas sedelitelt sõnu, mille kohta õpilased pidid definitsioone ütlema. Üks matemaatikaõpetaja oli Laar, kes on andnud ka vene keelt. Teine sama perekonnanimega õpetaja oli laulmisõpetaja. Matemaatikaõpetaja Laar kutsus mind enne eksamit konsultatsiooni, et minul võib eksam keskmisest halvemini minna, aga eksamiteks valmistusin paremini kui tavalisteks tundideks ja tegin selle viiele. Seejärel õpetas matemaatikat Rootslane. Tema rääkis, nagu ma õpiksin isa käest rahvalikke väljendeid ja kirjutaks neid wc seinale, kuigi ma polnud midagi kirjutanud. Hiljem olen näinud, et Rootslane töötas kooli raamatukogus. Põhikooli lõpus andis matemaatikat noorem õpetaja Auksmann. Tema kahtles, kas taskuarvutit kasutavad õpilased üldse taskuarvutit kasutada oskavad ja tegi taskuarvuti kontrolltöö, mis läkski klassil halvasti. Kõigil oli vist taskuarvuti olemas. Keskkoolis andis matemaatikat Holts. Ta oli ühtlasi klassijuhataja. Talle meeldis nalja teha. Ta andis tugevamatele õpilastele raskemad ülesanded. Kolm viimast aastat oli meil reaalkallakuga klass ja hakkasin käima matemaatikaolümpiaadidel.
- Kas matemaatikat on pärast kooli lõppu vaja läinud?
- Vahel ma arvutan protsenti. Kui tõlgin raamatut, siis arvutan, mitu protsenti on juba valmis. Samuti arvutan maleturniiride võiduprotsenti. Malet mängides arvutan, kellel rohkem materjali laual on. Arvutan kaupade hindasid eurodest kroonideks ümber. Ma arvan, et isegi kui matemaatikat enam ei kasutaks, oleks sellega kooliajal tegelemine püsivalt aju arendanud.

Vaatamaminek

Olin koos emaga Pärmivabriku juures. Rääkisin, et minu teoseid on avaldanud viis kirjastust. Loetlesin nende kirjastuste nimesid. Enne kui jõudsin nimetada viiendat kirjastust, hakkas ema kodu poole tagasi minema. Viies kirjastus ei tulnudki mulle meelde. Pidime minema haiglasse isa vaatama, aga emal tuli võibolla haigushoog peale. Läksin bussi peale, millega haigla juurde sõita. Võisin kohale jõuda enne ema.

Ühe kooli ajaloost

Ülikooli kolmandal kursusel lugesin asunikepartei tegelase Ilmar Raamoti mälestusi, kust jäi meelde, et ta oli vabadussõjalase Artur Sirgu klassivend ja väeosakaaslane Vabadussõjas. Täna käis külas inimene, kellest selgus, et ta töötab seal koolis praegu. Tal oli kaasas raamat selle kooli ajaloost, kus oli fotodel nii Raamotit kui ka Sirku.

Teel sihtkohta

Sõitsime rongis. Tahtsime sõita Tartusse, aga rong liikus Elva suunas. Kui sellele tähelepanu juhtisin, siis vastati, et rong käib kõigepealt Elvas ära ja siis sõidab Tartusse. Ütlesin, et kui ta ei peaks Tartusse sõitma, siis mul on raha kaasas. Vastati, et raha on mul enda jaoks, aga kui hulk lapsi kaasas on, siis peab nende jaoks ka raha jätkuma. Kõndisime mööda maanteed kolonnis. Pille P. oli eespool ridades, aga siis läks vabatahtlikult tahapoole. Esikohal kõndis Reet. Läksin tema kõrvale. Olime teel Elva randa. Pidime läbima teelõigu, mille ääres olid poisid tulirelvadega. Mõtlesin, et isegi kui nad ei tulista, on see hirmuäratav vaatepilt, ma ei taha nende vahelt läbi minna. Otsustasin minna ringiga metsa alt.

Sõnavõtmise sagedus

Eilses "Sirbis" kirjutati, et meedias võtavad sageli sõna valeprohvetid, õige teadlane vaikivat pikalt ja tegevat kõigepealt küsimuse selgeks. Ma pole kirjutajaga päris nõus. Inimesed tahavad iga päev ajalehte lugeda ja kellegagi rääkida. Omavahel hüpoteeside arutamine võib lõpplahenduseni jõudmist kiirendada. Aga ma pole ka rahul, et paljud kommenteerivad kogu aeg ainult viimase päeva ajaleheartikleid ja uudistesaateid või üksikuid teravamaid lauseid nendest. Üle-eelmise päeva ajalehte enam ei mäletata. Vahepeal võiks mõne raamatu läbi töötada või teha kokkuvõte ajaleheaastakäigust kui tervikust.

Seos reaalsusega

Üks laps oli näinud päeval sellist vaatepilti, et tal ei tulnud öösel uni. Ta lamas voodis ja sonis. Tema ema istus tema voodi kõrval. Lapsel olid silmad lahti, kahel teisel lapsel kinni ja neljandal poolkinni.

*
Olin pidanud ühte ekraanil olevat asja arvutimänguks ja arvanud, et seal võib laamendada. Aga nüüd hakkas tunduma, et kui midagi ekraanil teha, siis toimuvad muutused ka reaalsuses. Seal otsustati küsimusi, kes saab kelle päranduse. Üks vanainimene rääkis, et 90 protsenti maailma metsast on hävinud, sest puid saab raiuda arvutiekraanil.

Kuningatiivale koondumine

1. d4 f5 2. e3 e6 3. Od3 Rf6 4. f4 d5 5. Rf3 Od6 6. 0-0 0-0 7. Od2 Le8 8. Oe1 Rbd7 9. Rbd2 b6 10. Oh4 Lh5 11. Le1 Ob7 12. Vac1 Rg4 13. h3 Rh6 14. c4 Oa6 15. Oe2 Vac8 16. a3 Rf6 17. Of6 Vf6 18. Rg5 Lg6 19. b4 Rf7 20. Rgf3 dc 21. Rc4 Ob7 22. Rh4 Lh6 23. Re5 g5 24. Lg3 Kh8 25. fg Rg5 26. Ref3 Og3 27. 0:1. Valge mõtles 12 ja must 10 minutit.

Entsüklopeediatest

Ajaloolistides on antud linke vikipeediale. 19. jaanuaril vastasin ühes listis:

Olen kunagi võrgust vaadanud ka Briti Entsüklopeediat, aga ei mäleta, mis märksõnu. Võrguvariant võib olla pabervariandiga võrreldes lühendatud, nagu on vähemalt Eesti Entsüklopeedia puhul. Nüüd lugesin Briti Entsüklopeediat tund aega paberilt. See on avariiulil Kirjandusmuuseumis. Tegemist ei ole ilmselt kõige uuema versiooniga. Pilte on seal vähem kui Eesti Entsüklopeedias, aga jutt pikem. Eesti Entsüklopeedia artiklid on kirjutatud lühikonspekti laadselt, aga Briti Entsüklopeedias kirjutati esselaadsemalt. Anti hinnaguid ja tehti oletusi. Ühe märksõnana vaatasin artiklit Carlyle'i i kohta. Seal toodi tema negatiivse omadusena välja, et ta polevat olnud kõige parem vaatleja, vaid olevat näinud seda, mida ta näha tahtis. Positiivselt toodi välja, et ta olevat andnud paljudele inimestele usu nende töö väärtusesse. Samas öeldi ka, et ta ei hinnanud väikest inimest. Sellist kriitikat olen kuulnud ka näiteks Lennart Mere kohta. Peeter Olesk kirjutas ühes ajaleheartiklis, et Carlyle'i peateos oli raamat Prantsuse revolutsioonist. Ühes raamatus Carlyle'i kohta seevastu kirjutati, et talt on raske leida raamatut, mida poleks nimetatud tema peateoseks. Briti Entsüklopeedia hindas sarnaselt Oleskiga raamatut Prantsuse revolutsioonist, aga mitte nii kategoorilise väitena. Enda tõlgitud Carlyle'i raamatust kangelaste kummardamisest tuli üks päev isu lugeda üle konkreetselt peatükki luuletajatest Dantest ja Shakespeare'ist. Ka Briti Entsüklopeedias öeldi, et see on raamatu parim peatükk.

24. jaanuaril kirjutasin järje:

Vaatasin Kirjandusmuuseumis esimest korda ka TEA Entsüklopeediat. See on avariiulil Arhiivraamatukogu esimeses ruumis. Köiteid oli umbes L-täheni. Võtsin esimesena selle köite, milles on juttu Itaaliast. Köite tiitellehe pöördelt vaatasin, et sellel on nimetud Peeter Tulvistet. Temaga oli ükskord TEA Entsüklopeediast juttu. Siis oli ajalehes ilmunud vist Kaarel Tarandi artikkel, kes kritiseeris TEA Entsüklopeedia asutamist, kuna see hakkas Eesti Entsüklopeediaga konkureerima. Tulviste kommenteeris, et selles küsimuses pole ta artikli autoriga nõus, vabas ühiskonnas võib igaüks raamatuid välja anda. Aga kui praegu vaadata, et konkureerides sattusid mõlemad rahalistesse raskustesse, siis võibolla ühe entsüklopeedia korral oleks need raskused siiski väiksemad. See pole küll ainult Eesti probleem. Lugesin võrgust, et kahtlasema väärtusega vikipeediaga konkureerides lõpetas ka Briti Entsüklopeedia paberil ilmumise. Pabervariant jättis mulle hea mulje, aga kui viimati Briti Entsüklopeedia võrgulehe avasin, kohtasin ebameeldivaid reklaame.

TEA Entsüklopeedia oli varem nähtutest postmodernistlikum. Trükitud on see kriitpaberile, osad sõnad on kirjutatud sinise värviga ja pildid ei ole kõik nelinurksed, vaid ühe foto varjas osaliselt selle peale paigutatud teine foto. Itaalia artiklis tuli ajaloo osa kohe pärast üldandmeid. Hinnangute vähesuse poolest sarnanes see rohkem Eesti Entsüklopeediale kui Briti Entsüklopeediale. Mõned hinnangud paistsid siiski välja. Olen tõlkinud autoreid, kes hindavad keskaega mõnest teisest rohkem, aga TEA Entsüklopeedia nimetas õitsenguajaks renessanssi. Napoleoni ajastuni jõudes pani mõtlema, et Napoleon ei tulnud mitte ainult Prantsusmaal võimule enne keisririigi loomist, vaid lõi ka Itaalias kõigepealt vabariike ja hiljem muutis need kuningriigiks. Praeguse ühtse Itaalia kujunemine algas entsüklopeedia järgi aastal 1815. See on Viini kongressi aasta, sealt võis alata küll juriidilise järjepidevuse kujunemine, aga minu teada muutus Itaalia siis Napoleoni ajaga võrreldes uuesti killustatumaks. Ühes lauses mainiti, millega jõudis Itaalia ühendamine lõpule, aga mujalt olen lugenud, et irredentistid ei pidanud seda veel ühendamise lõpuleviimiseks. Hiljem mainib ka TEA Entsüklopeedia ise, et Esimeses maailmasõjas liideti Itaaliaga veel uusi maid. Mussolini võimuletulekust kirjutatakse detailsemalt, aga Teise maailmasõja järgsetest sageli vahetunud valitsustest neid ühekaupa eristamata, kuigi kõik peaministrid on loetletud küll lisatabelis. Mõnes osas või tabelis on tegeletud kogu Itaalia ajalooga, mõnes kogu Itaalia ühendamise järgse ajaga ja mõnes ainult Teise maailmasõja järgse ajaga. Valitsejate tabelitest ei leia Mussolinit, vaid tema aegse vähem asju otsustanud kuninga. Mussolinile endale oli arvatavasti tähtis, et tema ajal vallutas Itaalia rohkem maid kui varem või hiljem, aga kirjutajad hindavad kõrgemalt seda, et Teise maailmasõja järel paranes Itaalia majanduslik olukord, mis Mussolini ajal oli vilets. Põhja-Itaalia on küll olnud rikkam kui maa lõunaosa. 19. sajandi ajaloo osast tuleb välja, et samal ajal kui toimus Itaalia ühinemine, põhja ning lõuna majanduslik erinevus hoopis suurenes.

Ajaloo kohta saab midagi teada ka mujalt kui ajaloo osast. Relvajõududest kirjutades kirjeldatakse ainult nende köite ilmumisaja hetkeseisu, aastaarvu täpsustamata, aga demograafia osani jõudes kirjeldatakse uuesti ka varasemaid protsesse.

Uksest sissevaatamine

Kõndisime mööda tänavat ja nägime kahte looma. Öeldi, et rebased on liikvel, rebane erineb koerast selle poolest, et ei haugu. Vastasin, et üks neist on tõesti rebane, teine on koer.

*
Nägime, et ühe maja tagauks on lahti. Vaatasime sealt sisse. Inimesed tulid majast vastu. Jooksime natuke maad eemale, siis aeglustasime sammu. Unenägudes oleksin veel pikalt jooksnud, aga tegelikult oli olukord rahulik.

Auhinna võimalus

Olin maleklassis. Vaatasin, et riiulis on tuttava välimusega paks ajakiri, aga pealkiri on muutunud. Siis nägin, et teise kohta on sellel kirjutatud ka senine pealkiri. Lõppes viievooruline pikk turniir. Viimases voorus mängisin teist korda Karbaga ja kaotasin talle teist korda, ülejäänud mängudes olin saanud kolm võitu. Rei ütles, et selleks turniiriks ei valmistanud ma vist kõige tugevamaid avanguid ette. Minu meelest ei olnud asi avangutes, vaid Karba oli lihtsalt ebamugav vastane. Olin talle kaotanud kolmandas ja viiendas voorus, muudes voorudes oli mul tugevate vastu hästi läinud. Mõtlesin, et kuna mul olid ainult tugevad vastased, siis tõuseb mul reiting tohult. Kõrged reitingud olid nii Karbal kui ka võidetud Vihmandil ja Kullamaal. Kolmas võidetu Aljoša nii kõrge reitinguga ei olnud, aga see polnud tal ka madal. Karba ütles, et ma võin saada parima noore auhinna. Nooreks loeti siin turniiril vist kuni 50-aastaseid. Aga enne oli öeldud, et ma võin saada parima seeniori auhinna. Nüüd Karba kinnitas, et ma võin saada mõlemad. Hakkasime koju minema ja mulle polnud auhinda antud. Karba seletas, et auhindu ei jagatud üldse välja. Küsisin, kas ma võin selle veel saada.

Vietnami sõda - kohaleminemata kiri

Tahtsin saata ajaloo arutelu listi kirjale vastust, aga ülikooli listiserver tundub olevat ümberkorralduste tõttu rivist väljas. Panen siis valmiskirjutatud vastuse blogisse:

/TÄIENDUS. Nüüd on kiri ka listi edastatud. Selleks tuli uuendada aadressil lists.ut.ee parooli./

"Esimene teadmine Vietnami kohta oli mul see, et seal tehakse Vietnami salvi. Teine oli ilmselt see, et ajakirjas "Pioneer" ilmus Vietnami teemaline artikkel koos vietnamlaste piltidega. Me tellisime rohkem nooremate laste ajakirja "Täheke" ja vahepeal Ida-Saksamaalt "Bummit", aga kapis oli ka vähemalt üks "Pioneeri" number.

Uuema aja alates kuulasin raadiosaadet ansamblist "Peoleo", kellel oli Vietnami sõja teemaline laul. Räägiti, et see laul oli vahepeal keelatud, sest nähti paralleeli Vietnami sõja ja Afganistani sõja vahel. Seda laulu ei ole ka hiljem kuulda olnud, aga üks rida sõnadest võis olla "Olen sõjamees Vietnamis". Rohkem olen kuulnud ühte teist Vietnami sõja teemalist laulu sõnadega "Billy, mina ei anna pennigi sangari eest".

Seoses Jaan Lombi saadetud kirjadega lugesin Vietnami sõja kohta ühte ingliskeelset leksikoni ja natuke meeldetuletuseks Henry Kissingeri raamatut "Diplomaatia". See raamat oli mul magistrieksami kirjanduse nimekirjas, aga magistrieksamiks ma ei valmistunud nii kõrgel tasemel kui listi kirjutamiseks. Raamatus on kolm Vietnami sõja teemalist peatükki, lugesin eile osaliselt esimest neist peatükkidest. Kissinger kirjutab, et Ameerika astus Vietnami sõtta selleks, et kaitsta vabadust. Aga ta ei täpsusta, mis liiki vabadust. Vabadust on mitut liiki. Vietnamlased arvasid ise ilmselt samuti, et nad võitlevad vabaduse eest, sest nad võitlesid võõramaalastega. Kissingerile seostub vabaduse puudumine rohkem kommunismiga. Kissinger väidab, et Ameerika erines kõigist teistest maailma riikidest selle poolest, et võitles vabaduse eest iga hinnaga. Tundub, et iga hinnaga siiski mitte, sest Eestis oli selle üle pahaseid, et Ameerika sõjavägi Eestile appi ei tulnud. Algul sekkusid lääneriigid ka Vene kodusõtta, aga ei hakanud seal liiga palju jõudu mängu panema. Ja kui Ameerika väiksemas riigis võitleski ideede eest, siis ta pole sellega ikkagi nii eriline, sest ideede eest on võidelnud teisedki - kommunistliku maailmarevolutsiooni eest, ristisõdades või islami pühas sõjas. Sorokini meelest kasutavad revolutsionäärid alati sõnalisi ilustusi, aga viivad tegelikult läbi koledaid tegusid. Kissingeri enda sõnul oli kaalumisel ka Vietnamis tuumarelva kasutamine.

Vietnamlased pidasid sissisõda. Seega võiks neid võrrelda teiste kommunistide asemel ka Eesti metsavendadega. Erinevus on, et vietnamlased said Hiinast abi, Eesti metsavennad eriti välisabi ei saanud.

Kissingeri järgi oli Ameerika enne Vietnami sõda sammunud võidult võidule, Vietnam olnud esimene tagasilöök. Võiks võrrelda sellega, kuidas Hitler sammus võidult võidule ja lõpuks ikkagi kaotas. Aga Ameerikale mitte meelepärased arengud olid toimunud varem ikkagi ka Venemaal, Hiinas ja Ida-Euroopas."

Sadu ja tuul

Täna öeldi mulle, et homseks on lubatud sula, täna võib olla viimane võimalus suusatada. Ma olin mõelnud minna suusatama homme, aga selle jutu peale otsustasin teha talve neljanda sõidu täna. Mul soovitati võtmed kaasa võtta, kuna muidu polevat kindel, kas ma tagasi tulles tuppa pääsen. Panin võtmekimbu kaela, aga ei olnud rahul, et see kõliseb. Mulle öeldi, et kui ma jopi peale panen, ei ole võtmetel ruumi kõliseda. Nii tõesti läkski. Lund tuiskas ja suusarajast ei olnud eriti midagi järel. Hakkasin uut tegema. Vastutuul oli tugev. Kanali ühest otsast teise jõudes leidsin mõned suusaraja jäänused. Need olid seal säilinud ilmselt sillavarju tõttu. Sõitsin teist pidi tagasi allatuult. Kolmas kanalipikkus jälle vastutuult oli kõige raskem, see tundus kestvat kauem kui esimene ja teine ots kokku. Enda tehtud suusajäljed olid rohkem kinni tuisanud kui eelmist otsa sõites. Neljas pikkus allatuult minnes oli jälle natuke paremini nähtava rajaga. Kui koju tagasi jõudsin, ei olnudki see veel tühjaks jäänud. Viisin prügi välja, seejärel jäin tuppa.

Ajalehe asutamine

A.T. tahtis asutada ajalehte. Eestis oli juba mitu eestlaste ajalehte. A.T. ei olnud neist ühegagi päris rahul, sest tema mõtted olid natuke teistsugused kui ükskõik millise olemasoleva ajalehe juhtkirjad. Ta oli saatnud ajalehtedele ka kirju, aga need olid kas jäetud avaldamata või olid avaldatud lühendatult. T. mõtles, et kui tema kiri on ajalehes juhtkirjast lühemalt ja halvemini nähtavas kohas, siis ei võta rahvas teda kuulda. Aga ta ei teadnud, kas ta saab ajalehe asutamiseks raha kokku või kas ta saab selle jaoks loa. Samuti polnud ta kindel, kas tal on nii palju mõtteid, et ajalehte pidevalt käigus hoida. Osa juhtkirju oleks võinud lasta kirjutada teistel, aga ta ei teadnud, kes on ta mõttekaaslased. Ta otsustas, et hakkab kõigepealt kõrtsis inimestega juttu ajamas käima, et plaanid läbi arutada. Kui ta oli mõnda aega kõrtsis käinud, siis ta märkas, et viin on nii kallis, et raha on veel vähemaks jäänud. Ta mõtles, et ta ei asutagi ajalehte, võibolla keegi ei tellikski seda, aga kõrtsis ta vähemalt näeks, kas keegi teda kuulab, ja saaks maitsvat viina juua. Talle meeldis viina joomine järjest rohkem.

Ruumist ruumi

Istusin tunnis klassis 302. Minust üks pink tagapool istusid Erik ja Krister. Olin näoga nende poole. Tund sai läbi ja mindi järgmisse. Kell oli juba tunnis, aga ma polnud veel järgmisse klassiruumi jõudnud. Seda tundi andis õpetaja Link, kes oli mind eelmine kord hilinemise eest klassist välja visanud. Mõtlesin, et kui ta täna ka viskama hakkab, siis ma klassist ei lahku, vaid ütlen talle midagi. Mõtlesin, mida öelda. Koridorides oli palju õpilasi, kes ei olnud tundi jõudnud. Ma ei läinud esialgu tundi, vaid sööma. Sööklas küsisin enda kõrval istujalt, kas söögitalong peab ka olema. Ma ei mäletanud, kas ma pean söögiraha maksma või on mul tasuta söömise õigus. Kuna oli õppeaasta algus, siis oletasin, et võibolla ei ole veel kellelgi söögitalongi. Siis nägin, et teises lauareas üks õpetaja kontrollib talonge. Seetõttu otsustasin sööklast lahkuda. Ütlesin lauanaabrile, et ma jätan oma portsu talle, ma pole seda veel söönud.

*
Toomas hakkas Arturile oma karate trennist rääkima. Mõtlesin, et Toomas ei tea, et Artur peab mind rumalaks ja kui Toomas on minu vend, siis seetõttu ka teda. Toomas rääkis Antoga. Ütlesin Toomale, et Anto on ka karate trennis käinud, kuigi ei käinud seal kaua.

Radiaator vahetatud

Eelmisel talvel tilkuma hakanud ja seda vaheaegadega jätkanud radiaator sai lõpuks välja vahetatud. Hea on see, et ei pea enam veekausse tühjendama. Teiselt poolt oli minu maitse järgi vana radiaator visuaalselt ilusam. Vahel ma harjun uute asjadega hiljem. Aga uus radiaator on kandilisem, minu tähelepaneku järgi meeldivad kandilisemad asjad rohkem naistele ja ümmargusemad meestele. Kuigi kõigi asjadega see nii ei ole, ruuduline malelaud ja ruuduline paber meeldivad mulle küll.

Riidehoiust välja

Pille ütles, et väitekirja kaitsmisel tuleb ette näidata ka oma töö kirjutamiseks tehtud märkmed, ja seda ei või asendada märkmete koopia näitamisega. Vastasin, et mina pole nõus oma märkmeid näitama, enne ma loobun kraadist. Mind võidi sellise jutu tõttu pidada egoistiks, sest märkmeid tegin ma edasi ja pärast minu surma võisid teised need leida. Olin üksi pimedas riidehoiuruumis. Külli tuli selle ukse juurde ja tundus, et tahab mind luku taha panna. Pääsesin ruumist välja ning tänasin Küllit väljalaskmise eest. Kõndisin Külli kõrval mööda vanalinna tänavaid. Mõtlesin, et sellel kokkutulekul näen klassikaaslasi mitu päeva järjest. Kui ma pärast koju lähen, siis seal seda teatakse. Kõndisin koos ühe klassivennaga. Pidime minema klassiga laeva peale. Ma ei teadnud, kas laeva wc-sse võib minna alles siis, kui laev Peipsile jõuab, või piisab sellest, et see jõuaks Tartu linna vahelt välja. Me ei teadnud, kus täpselt meie laev peatub, aga lootsime ta selle järgi ära tunda, et see pidi olema teistest laevadest suurem.

Kahe lumesaju vahel

Täna oli talve kolmas suusatamine. Kui asusin suusatamiskoha suunas teele, algas just kerge lumesadu. Kohale jõudes tundus, et reedel kasutatud rada on vahepeal lumme tuisanud. Alustasin sõitmist mööda nõrku suusajälgi, aga siis läksin natuke kõrvale, et vaadata, kas ma paremat rada ei leia. Leidsingi, silm polnud seda kohe eristanud. Lund enam ei sadanud. Sõitsin kanali ühest otsast teise ja siis nägin eemal ühte teist suusatajat, aga ta ei liikunud minu suunas. Keerasin ringi ja hakkasin sõitma teist pikkust. Siis lõi põlve valu. Mõtlesin, et tahtsin sõita neli kanali pikkust, kas ma pean nüüd kahega piirduma. Lootsin, et valu läheb üle, ja varsti läkski. Teist ja kolmandat kanali pikkust sõites ma teisi suusatajaid ei näinud. Mõtlesin, et vanasti oli sõitjaid rohkem ja 1980. aastatel oli üldse uisustiil populaarsem kui klassikaline stiil, aga nüüd ei ole kuskil uisustiili radagi näha. Neljandat kanalipikkust sõites tuli mulle üks suusataja vastu. Ta ütles midagi, mida ma ei kuulnud. Tänaval kõndides on inimesed sageli midagi arusaamatut öelnud, aga ma olen oletanud, et võibolla nad räägivad mobiiltelefoniga. Suusataja puhul ei tundunud tõenäoline, et ta mobiiltelefoniga räägiks, seetõttu ma palusin korrata. Nüüd kuulsin, et ta ütles, et üldse ei libise. Vastasin, et mul libiseb. Aga kui kanali otsa välja jõudsin ja suusad alt võtsin, siis selgus, et suuskade alumisele küljele on lund rohkem jäänud kui ma arvasin. Seejärel märkasin, et jälle lund sajab, tugevamalt kui esimesel korral.

Mõjutamiskatse

Tõlkisin raamatuid fašismi kohta. Mind kutsuti politseisse vestlusele, et ma sellest tegevusest loobuks. Arvati, et kes sellisel teemal tõlgib, on ise ka fašist. Minu meelest sai tõlkida ükskõik mida, see ei näidanud suhtumist. Politsei ütles, et ma tõlgin nii aeglaselt, et sellel pole mõtet. Pärast mõtlesin, et kui nii öeldakse, siis ma tõlgin just edasi.

*
Ema ütles, et tänases ajalehes kirjutab üks mees vastuseks Oudekkile. Olin juba varem samale Oudekki kirjutisele vastuse avaldanud, seetõttu küsisin, kas tänases artiklis mind ka nimetatakse. Ema vastas, et ei nimetata. Aga kui oma silmaga vaatasin, siis nägin, et kõige viimases lauses ütles kirjutaja, et ta on minuga nõus.

Eesti Postimees 1905

„Eesti Postimees“ 26. mai 1905 – 20. august 1905. Loetud 102 kirjutist.

„Eesti Postimees“ oli vana Jannseni asutatud leht. Üks aasta oli seda enne „Oleviku“ asutamist toimetanud ka Grenzstein. Aastal 1905 on vastutavateks toimetajateks märgitud cand. hist. J. Sitska ja August Busch. Leht ilmus kaks korda nädalas. See oli viimane aastakäik. Kuskilt olen lugenud, et „Eesti Postimeest“ asendava lehena oli mõeldud järgmisena ilmuma hakanud „Päevaleht“.

Aasta 1905 oli Venemaal revolutsiooni alguse aasta. Uuritud kuupäevadel toimus veel Vene-Jaapani sõda, aga hakati jõudma rahuni. Välisuudiste all kirjutati sellest, kuidas Norra tahtis eralduda Rootsist.

Norra eraldumisest kirjutati vaid lühinuppudes, aga neid ilmus sageli. Mulle on õpetatud, et Norra ei olnud ka varem Rootsi osa, vaid tegemist oli kahe riigi personaaluniooniga. Aga on näha, et selles liitriigis oli Rootsi siiski tugevam pool. Norralased olid eraldumise poolt, rootslased vastu, aga seda väga ei takistanud. Norras toimus eraldumise küsimuses rahvahääletus. Selle kirjelduste põhjal tundub, et norralaste üksmeel eraldumise küsimuses oli suurem kui nüüd Kataloonias. Rootsi lehtedes süüdistati siiski, et Norra rahvahääletust polevat viidud läbi ausalt. Eesti leht hoiatas, et kõik selle küsimusega seotud informatsioon ei pruugi tõele vastata.

Vene-Jaapani sõja kirjeldustes on revolutsiooniaastal juttu sõdurite vastuhakkudest, mida varem loetud 1904. aasta ajalehest ei mäleta. Kui asi jõuab rahuläbirääkimisteni, siis elatakse siiski kaasa oma riigile, et saaks paremad rahutingimused. Kirjutatakse, et suurem osa inimesi pooldavad rahu, aga et on ka rahu vastaseid. Riigis ei olnud demokraatiat, aga avalikku arvamust peeti siiski mingil määral oluliseks, mida näitab, et sõjapooldajad olevat organiseerinud sõja jätkamist pooldavate kirjade kampaaniat. Ajalooraamatute järgi võitis sõja Jaapan, aga ajaleht kujutab asja nii, nagu oleks Jaapanis rahutingimuste üle rohkem rahulolematust, sest loodeti veel rohkem. Muudeti riigipiiri Sahhalinil Jaapani kasuks, kus seda aastal 1875 oli muudetud Venemaa kasuks.

Vene riigis toimus küll revolutsioon, aga ajalehtede tsensuuri polnud kaotatud. Leht tegi siiski võimude suhtes rohkem kriitikat kui varasemate aastate lehed. Sorokin on kirjutanud, et revolutsioonide ajal tugevnevad ühtede sõnakuulmatusrefleksid ja nõrgenevad teiste käsutamisrefleksid.

Keiser oli juba veebruaris lubanud, et riik saab endale parlamendi, aga valimisteni polnud veel jõutud. Ajalehe arvates oleks asi võinud käia kiiremini. Ei olnud veel ka seaduslikke erakondi. Ajalehes kirjutati, et Eesti erakonnad on tema ajalehed. Seltse erakondadeks ei nimetatud. Ajalehe arvates olid ajalehed oma peatoimetajate nägu, aga kirjutati, et asi võiks olla teisiti. Lehtede vahelised tülid olevat sageli olnud isiklikest põhjustest tingitud, aga lehtede seisukohad ei olevatki olnud nii erinevad. Eestlaste ühisteks vastasteks peeti sakslasi. Sakslased olevat kuulunud kõik samasse erakonda. Varem olen lugenud, kuidas ka Grenzstein kirjutas, et Eestis jagunenud eestlased nooreestlasteks (mitte hiljem tekkinud kirjandusrühmituse järgi) ja vanaeestlasteks, olevat olemas olnud ka vanasakslased, aga mitte noorsakslasi. Ülikooliloengust mäletan teistsugust juttu, et baltisakslased jagunesid konservatiivideks ja liberaalideks.

Revolutsioon ei toimunud ainult ajalehtedes, vaid esines ka rahvarahutusi. „Eesti Postimees“ kirjutas, et sakslased nõuavad tugevamat ajalehtede tsensuuri, kuna peavad ajalehti mässu põhjustajateks. „Eesti Postimees“ vaidles vastu, et mässu ei põhjusta ajalehed, vaid sakslased ise oma järeleandmatusega.

1917. a. revolutsiooni järel võimule tulnud enamlased ja neist välja kasvanud kommunistid hakkasid rääkima, nagu oleks Venemaa maailmas selle poolest kõigist teistest riikidest ees, et Venemaal võitis esimesena sotsialistlik revolutsioon. Aastal 1905 pidas „Eesti Postimees“ veel Venemaad teistest riikidest mahajäänuks. Soovitati reforme, mis läänepoolsemas Euroopas olid juba läbi viidud.

Aastal 1905 hakkas „Eesti Postimehes“ ilmuma malenurk. Selles lubati kasutada Grenzsteini välja töötatud eestikeelset maleterminoloogiat, mis on kasutusel siiani. Grenzsteiniga võrreldes tehti uuendus, et malelaua liinide tähistamisel kasutati ka võõrtähti c ja f, sest nii olevat see kõigil teistel maadel. Ma olen lugenud venekeelseid maleraamatuid ja ka nendes kasutatakse malelaua ruutude tähistamiseks ladina tähti. Olen lugenud ka teistsugusest käikude üleskirjutamisviisist, kus tähtede ja numbrite asemel kasutatakse ainult numbreid või ka ainult tähti.

Rongiga teele

Hakkasin sisenema rongi. Seisin rongi ukse ees ja küsisin rongi juba sisenenud emalt, mitme minuti pärast rong väljub. Ema vastas, mis kell rong väljub. Ütlesin, et ei, mitme minuti pärast. Vaevalt olin ma rongi astunud, kui uks minu selja taga sulgus. Mul oli sõidu ajal käes vihik, kuhu olin kirjutanud erinevaid teemasid. Kõiki teemasid ma ei tahtnud emale lugeda anda, aga viimase kohta küsisin emalt, kas ta seda tahab lugeda. Ta vastas, et ei taha. Teemaks oli minu viimati ilmunud raamat. Mõtlesin, et miks ma selle välja andsin, kui isegi perekonnaliikmed ei taha lugeda. Aga võibolla ema oleks raamatut ennast lugenud, võibolla teda ei huvitanud ainult käsikirjalised märkmed.

Tsivilisatsioonide kokkupuuted

Eilsest "Sirbist" lugesin kahte kirjutist ajaloorubriigist. Üks oli Vana-Kreeka ja Vana-Rooma ning teine Venemaa ajaloo kohta. Lugedes tuli palju mõtteid, aga neist suurem osa ei ole hetkel meeles. Otsisin kontrollimiseks uuesti välja lõigu: "Niipalju kui ma olen lugenud tsivilisatsioonide konkurentsi ja võitluse kohta, on mulle jäänud silma, et alati on välja jäänud Aafrika ja Lõuna-Ameerika kontinent (erandiks on Kissinger). Neid justkui polekski. Väga nõrgalt on esindatud ka Aasia. India, varsti maailma suurima rahvaarvuga riik, on samuti tsivilisatsioonide vaatepunktist olematu suurus."

Vaatasin vikipeediast, et artikli autor Aimar Ventsel on ajalugu õppinud, tal on selles magistrikraad ja teisel alal doktorikraad. Aga selle lõigu põhjal tundub, nagu oleks ta sel teemal minust vähem lugenud või nagu oleks tal loetu halvemini meeles. Meil tegeletakse küll rohkem Eesti või Euroopa ajalooga, aga eesti keelde on tõlgitud näiteks raamat "Tsivilisatsioonide kohtumine Aafrikas", minu blogis on olnud juttu kahest hiljuti ilmunud teosest pealkirjaga "Maailma ajalugu", samuti Toynbee raamatust, kes kirjutas võimalikult paljudest tsivilisatsioonidest. Samuel Huntingtoni raamatus "Tsivilisatsioonide kokkupõrge" on registris India kohta viis rida leheküljenumbreid, Hiina kohta üheksa rida, Lõuna-Aafrika kohta kaks ja Mehhiko kohta kolm rida.

Francis Fukuyama kirjutas vastupidi raamatu konfliktide lõppemisest, aga seegi oli maailma kohta üldistav. Kiirel lehitsemisel leidsin üles järgmise tsitaadi: "Totalitarism läks vett vedama ka Hiina Rahvavabariigis ja Ida-Euroopas. Keskvalitsuse kontroll Hiina majanduse üle ei olnud isegi rahvavabariigi "stalinistliku" perioodi kõrgajal kordagi nii täielik kui Nõukogude Liidus, kuivõrd ligi veerand majandusest ei sattunud iial riikliku plaani alla." Natuke allpool on kirjas: "Majanduse moderniseerimine nõudis Hiina ühiskonna avamist välisideedele ja -mõjudele", mille peale tuleb küll meelde Hiina internetitsensuur. Tsitaadid on aastal 2002 ilmunud raamatu "Ajaloo lõpp ja viimane inimene" leheküljelt 57.

India kohta olen tänavu lugenud hulka postitusi uudistegrupis alt.history ühelt indialaselt. Neis on juttu hindude vastuoludest islamiusulistega ja endiste Euroopa koloniaalvõimudega. Eesti keelde tõlgitud raamatust "Madrase minevik ja tänapäev" olen lugenud erinevate keelkondade indialaste vastuoludest riigikeele määramisel. Olen õppinud, et India on sõdinud ka Hiinaga. Lõuna-Ameerika puhul olen kuulnud vastuoludest Ameerika Ühendriikide, Euroopa riikide ja indiaanlastega, samuti omavahel sõdinud Lõuna-Ameerika riikidest. Etioopia sõdadest Euroopa riikidega olen ise mitmes ülikooli kursusetöös kirjutanud, üks neist ripub võrgus üleval. Euroopa pinnal on võidelnud kristlik tsivilisatsioon antiiktsivilisatsiooniga, sel teemal on juttu reas raamatutes.

Halastuslumi

Eile ja täna on Tartus jälle lumi maas. Räägitakse, et Tallinnas on juba uuesti ära sulanud. Eile oli Tartus miinus kaks ja täna null kraadi. Täna läksin teist korda sel talvel suusatama. Kanali kõrval oli liivane rada, aga kanali peal suusarada. Sõitsin sellel. Mõtlesin, et väga hea libisemine. Aga kanali teisel küljel oli rada pooleldi lumme tuisanud, seal oli libisemine halvem. Lisaks oli tagumisel küljel jää sisse puuritud palju auke. Ma ei saanud aru, kas seal on nii palju kalamehi käinud või puuritakse auke kaladele hingamiseks. Rada viis otse üle aukude. Kui olin sõitnud ühe tiiru ringiratast, sõitsin veel esimesel küljel kanali ühest otsast teise ja tagasi. Libisemine oli jälle hea. Vahel on hea sõita olnud ainult ühes suunas ja teist pidi on olnud vastutuul, aga täna oli mõlemat pidi hea sõita.

Kahe viguri jõud

1. f4 e6 2. Rf3 Rc6 3. e4 d5 4. ed ed 5. d4 Og4 6. c3 Rf6 7. h3 Od7 8. Rbd2 Le7+ 9. Le2 0-0-0 10. Le7 Oe7 11. Od3 Vhe8 12. 0-0 Od6 13. Rb3 h6 14. Od2 Rh5 15. Re5 f6 16. Rd7 Vd7 17. g4 Rg3 18. Vfe1 Vde7 19. Ve7 Ve7 20. Ve1 Ve1 21. Oe1 Of4 22. Og6 Re7 23. Od3 f5 24. Og3 Og3 25. gf Of4 26. Kf2 Kd7 27. Rc5+ Kc6 28. Re6 Oc1 29. Rg7 Ob2 30. f6 Rc8 31. f7 Oa3 32. Re6 Kd7 33. f8L Of8 34. Rf8+ Ke7 35. Rg6 Kf6 36. Kf3 Rd6 37. Re5 c6 38. Rg4+ Kg5 39. Kg3 h5 40. h4++ Valge mõtles 15 minutit ja must 13 minutit.

Nupu asukoht

Toimusid valimised. Varem oli hääli antud kahte moodi, aga selgus, et nüüd oli tehtud seadusemuudatus, et hääli antaks ühte moodi. Kõik ei olnud seadusemuudatusega kursis. Hääled topiti torust sisse, aga polnud kindel, et kõik need liiguksid niiviisi edasi, et neid saaks kokku lugeda.

*
Mängisin Toomaga malet. Mõtlesin, et panen lipuga kahele vigurile kahvli. Aga kui olin käigu teinud, siis vaatasin, et panin hoopis lipu odatulle. Mõtlesin, et hea küll, Toomale võin ma ühe mängu kaotada, ta on mängu õppinud. Nuppe oli laual palju ja ma polnud enam kindel, kus lipp eelmisel käigul oli ja kuhu ta käis. Mõtlesin selle üle kaua.

Järjega unenägu

Ühes unenäos tundus, et mul sündis laps. Mõtlesin, et nüüd ma tunnen ennast veel halvemini kui varem, mida inimesed nüüd minust arvavad. Püüdsin ennast rahustada mõttega, et suuremal osal inimestel on laps sündinud. Teises unenäos kohtasin seda last ja naist tänaval. Olin mures, kas ma naise iga kord ära tunnen, aga tundsin kergendust, et laps on ikka elus.

Mälu rakendused

Ivo Linna on nii nostalgiast laulnud kui ka tegelenud mälumänguga. Mõlemad näitavad mäletamise tähtsustamist ja mäletamisvõimet. Peast laulmine treenib ilmselt ka mälu.

Teadmiste hulk

Tõnu tõi minu kätte ühe malelaua juurde. Mul oli riiulis üksteise peal virnas kolm malelauda. Ma ei teadnud, kas neljas ka ära mahub. Tõnu ütles, et tema teadmised on mitmekümnekordistunud. Ma kahtlesin, kas need meil nii palju on kasvanud. Ma teadsin küll paljudest asjadest, millest ma varem ei teadnud, aga võibolla olin muudel asjadel samal ajal palju detaile ära unustanud. Sest minu maletulemused olid samasugused kui varem. Kui teadmiste hulk oleks palju kasvanud olnud, oleks tulemused võinud olla paranenud. Kohendasin toodud malelaua logisevat serva.

Linnud ja uni

Tavaliselt tunduvad kõigi lindude hääled ilusad. Ka nendel lindudel, keda ei nimetata laululindudeks. Vahel pole öö läbi magama jäänud, aga uni on tulnud selle peale, et hommikul päikese tõustes on linnud laulma hakanud. Täna oli vastupidi. Ärkasin selle peale, et üks lind hakkas akna taga häält tegema, ja tema hääl polnud üldse ilus. Uni ei tulnud enne tagasi kui ta vait jäi. Vanasti olevat kuked olnud äratuskella eest, muude lindude kohta pole seda kuulnud, kuigi maal laulavad ka muud linnud. Carlyle'i eluloos öeldi, et tema elus oli üks probleem, et tema naabri kukk kires ka öösiti. Ükskord tegid varblased meie rõdule pesa. Naaber ennustas, et siis me hakkame varem tõusma. Aga ma ei mäleta, et tema ennustus oleks täide läinud. Olen suvitanud kukkedega taludes ja maganud samas majas või korteris kanaarilindudega, aga neist samuti ei mäleta, et nad oleks und lühendanud.

Uss kaasa

Sain kätte malelehe uue numbri. Hakkasin ühte artiklit lugema. Nägin, et ajalehe peal on üks väike uss, seetõttu katkestasin lugemise. Hiljem rääkisin sellest vendadele. Oletasin, et mulle võidi meelega väike uss koju saata, et see suureks kasvaks ja mind hammustaks. Uss oli Hennu voodi taga. Henn läks ja heitis sinna prakku pikali ja püüdis ussi puruks hõõruda.

*
Kõndisin tänaval. Mõtlesin, et mulle meeldis koolis käia esimesest klassist üheksandani ja uuesti kaheteistkümnendas klassis. Ülikool meeldis mulle vist üleni, kuigi magistriõppes tundsin hirmu, et ei saa asju tehtud. Olin kooli ja raudteejaama vahel. Mul oli raske jalgu liigutada.

Itaalia ja Poola

Eilses "Postimehes" kirjutati, et Itaalias lähenevad valimised. Lugesin kunagi, et Mussolini keelas avaldada endast fotosid, kus ta naeratab. Ma olen temast küll naeratava näoga pilti ka näinud, aga vähemalt osadel fotodel oli ta tõesti tõsine. Nüüd olid kõrvuti kolme praeguse Itaalia partei poliitikute näopildid, nemad kõik naeratasid, võibolla olid nad andnud Mussolini omale vastupidise korralduse. Mussolini tahtis, et Itaaliat kardetaks, nüüd vist naeratamisega tahetakse inimestele meeldida. Rahvale meelepärane olla tahtmist on nimetatud populismiks. Aga nüüd kirjutavad ajakirjanikud, nagu oleks igas riigis ainult üks partei populistlik. Kas siis teised populistlikke võtteid ei kasuta? "Postimehe" järgi nimetas kõnealuse Itaalia partei esindaja ennast ise ka uhkusega populistiks. Itaalia keeles kõlab see arvatavasti paremini kui eesti keeles, sest itaalia keeles rahvas on 'popolo'. Eesti keeles ju rahvalaulu all ei mõelda halba laulu. Võõrsilt tulnud häälikukombinatsiooniga on sõna popmuusika, millesse mõni suhtub paremini ja mõni halvemini. Ladina keelest pärinev sõna populism ja kreeka keelest tulev sõna demokraatia ei ole algtähenduselt üksteisest väga kauged.

Kui populismi halvustatakse, kas ei või sellelt jõuda uuesti demokraatia halvustamiseni? Eilne "Eesti Päevaleht" kirjutab, et Euroopa Liit tahab Poolalt demokraatia piiramise pärast hääleõigust ära võtta. Eesti IRL on vastu, kuna Poola on Eesti sõjaline liitlane, kuigi IRL-i liikme Kelami suhtumine on teine. Kas IRL ongi demokraatiat vähem tähtsustama hakanud? Või võibki riik teha demokraatliku otsuse demokraatiast loobuda? Poolas pole demokraatia puudunud mitte ainult Nõukogude Liidu mõjusfääris olles, vaid ka Pilsudski ajal. Teiselt poolt Poola-Leedu kuningriigi ajal oli ta vist keskmisest riigist demokraatlikum, sest seal oli suurem usuvabadus, kuningat valiti ja väiksematel aadlikel oli riigiasjade otsustamisel vetoõigus. Tartu lipp pärinevat poolakatelt ja minu lapsepõlves töötas Tartus Poola restaureerimisfirma.

Kuu kutse

Üks Eesti poliitik sõitis Moskvasse läbirääkimisi pidama. Teine oli seal samuti käinud ja tagasi tulnud. Arvati, et ta ei saa enam reaalsusest aru. Ütlesin, et võibolla ainult arvatakse, et selle vanadushaiguse põdejad reaalsusest aru ei saa. Kuu hakkas taevast alla kukkuma. Ütlesin, et see võib tähendada maailma lõppu, aga võib ka mitte tähendada. Kuu jõudis maapinnale natuke vananenud inimesena. Ta kutsus, et me talle järgneksime, ta juhib meid kaks päeva. Kahtlustasin, et see ajavahemik tähendab, et nii kaua on päris kuu pilve taga. Kui päris kuu pilve tagant välja tuleks, siis selguks, et meie juht ei olegi kuu.

Tuna 2/2017

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 2/2017. Peatoimetaja Ott Raun. 160 lehekülge.

Selles numbris on üle ühe kaastöö hobuste ja kirjanike kohta. Lugesin numbri esimese poole läbi hästi aeglaselt ja teise poole ühe päevaga. Tempot tõstsin, kuna ei tahtnud väikse palavikuga tõlkimisega tegeleda ega ka lugedes nii palju mõtlemispause teha. Mõtlesin, et seda tähendabki väljend „palavikuline kiirus“.

Minu ülikooli uurimistööde teemadega seostus Jaak Valge artikkel põhiseaduse muutmise katsetest 1920. aastate ja 1930. aastate Eestis. Põhiseaduse muutmise vajadusest hakati rääkima juba enne suurt majanduskriisi. 1920. aastate põhiseadus vastas sotsialistide maitsele, muuta tahtsid seda parempoolsemad poliitikud. Ei saanud selgeks, kui palju nad kordasid oma Asutava Kogu aegseid argumente ja kui palju arvasid, et on ka ise vahepeal targemaks saanud. Ühes raadiosaates igal juhul räägiti, et Eesti valitsuskriisid olid pikemad kui Soomes, sest Eestis polnud riigipead. Selline asjaolu võis paremini nähtavale tulla alles siis, kui põhiseadus oli juba vastu võetud.

1930. aastate suure majanduskriisi ajal hakkasid toimuma põhiseaduse muutmise rahvahääletused. Põhiseaduse muutmise eelnõusid töötasid välja nii Riigikogu erakonnad kui ka vabadussõjalased. Nendel eelnõudel oli sarnasusi. Kirjutasin ülikooli seminaritöös vabadussõjalaste koostööst teiste poliitiliste jõududega, et üheks koostöö vormiks võib nimetada ka seda, kui kontakt küll puudub, aga tegutsetakse ühesuguse eesmärgi nimel. Valget lugedes kahtlesin sellises mõttes rohkem. Kui tegutsetakse sarnase eesmärgi nimel, aga mitte koos, siis võib tekkida konkurents, kes saab au endale. Tundub, et üksteise eelnõude vastu oldi paljuski just sellepärast, et see ei olnud enda välja töötatud. Ja kui nii vabadussõjalased kui ka sotsialistid hääletasid Riigikogu põhiseaduse muutmise eelnõude vastu, siis nad kukutasid küll koos eelnõud läbi, aga tegid seda täiesti vastupidistel põhjustel, olles üksteise suhtes veel vaenulikumad. Nagu hiljem hääletasid Euroopa Liitu astumise vastu nii Nõukogude Liidu ja Euroopa Liidu vahel sarnasuste nägijad kui ka Nõukogude võimu tagasiigatsejad. Poliitikakaugete kodanike või välismaalaste jaoks võisid vabadussõjalaste ja erakondade sarnasused tunduda suuremad, ühed võisid mõelda, et üks lehmakauplemine kõik, teised, et ühed eestlased kõik.

Minu praeguse uurimisteemaga seostus kõige rohkem Kersti Lusti järjekordne kirjutis näljast 19. sajandil. Sorokini ühes raamatus on juttu sellest, kuidas revolutsioonide ajal nälg kasvab, teine raamat, mida ma pole veel lugenud, rääkivat konkreetsemalt just näljateemadest. Siin võib olla raskusi põhjuse ja tagajärje eristamisega, sest revolutsiooni algamise põhjuseks võib samuti olla toidupuudus. Aasta 1848 oli paljudes riikides revolutsiooni aasta, see jäi kümnendisse, mida Lust nimetab näljasteks neljakümnendateks. Aga Eestis revolutsiooni ei olnud, ometi nälgiti ka Eestis.

Lust kirjutab, kuidas asju on hakatud vaatama suhtelisematena, et ei eristata enam näljaaega ja mittenäljaaega, vaid räägitakse konkreetsematest arvudest. Üks konkreetne arv on, et kooliajal olin alakaalus. Selle üks põhjus võis olla, et ma sõin vähem kui toitu saada oli, sest osad toidud lihtsalt ei maitsenud. Aga ka kui mul juba palju oma kopikaid oli, ei kulutanud ma neid maitsvamate asjade ostmiseks ära, vaid panin plekk-karpi.

Ajaloo arutelu listis on pahandatud, miks anti mõne aasta eest välja Semperi raamat, kui ta olevat kehv autor. Aga „Tunas“ kirjutab Marin Laak, kellel on seda raamatut vaja läinud. Ta on uurinud Semperi ja Varese kirjavahetust. Mõlemad said hiljem tuntuks punaste tegelastena, aga varasematel aastatel ei paistnud nende tulevik veel väga hästi välja. Nad kuulusid samasse Siuru rühmitusse, kuhu kirjanik Kivikas, kes kirjutas hoopis Vabadussõja teemalise romaani, mida kartsin Nõukogude ajal lugemispäevikusse kirja panna. Laak on jõudnud järeldusele, et kirjanduse ja poliitikaga tegelemine ei sobi kokku. Kui ta oleks kirjutanud artikli Merest ja Havelist, siis ta poleks võibolla sellist järeldust teinud. Lapsepõlves mõtlesin, kuidas ma täiskasvanuna hakkan avaldama ilukirjanduslikke raamatuid ja tegelema poliitikaga. Ma ei näinud selles vastuolu, pigem seostusid mõlemad tegevused ühtviisi kirjutamisega. Hiljem olen mõlemat plaani ka mingil määral teostanud. Aastal 2002 andsin trükki poliitilise kallakuga luulekogu. Jaan Undusk kirjutab „Tunas“ Jaan Krossist, kes hakkas represseerituna tahtma saada ilukirjanikuks. Ma olen teinud ainult kirjutamisega seotud tööd, aga mulle on olnud vastuvõetavad erinevad žanrid.

Letiga pood

Vahepeal olin mõelnud, et mina enam kellelegi esimesena feisbuki liitumiskutset ei saada, aga nüüd saatsin jälle kolmele inimesele järjest. Ühele saatsin sellepärast, et lugesin ühte tema blogisissekannet ja nägin, et meil on sarnased huvid. Ta töötas kirjandusõpetajana. Kui natuke aega oli möödunud, siis hakkas tunduma, et keegi neist kolmest ei võta kutset vastu. Kuigi mõni võis võtta väikse viivitusega. Mõtlesin, et selle kirjandusõpetajaga mul tegelikult ei olegi kõik huvid sarnased, sest teda ei huvita ajalugu ega valimised. Kui blogijad üksteise järel minu kutseid vastu võtmata jätavad, siis hakkan blogikataloogile teise pilguga vaatama. Olin ruumis, kus tegeleti poliitikaga. See seisnes selles, et üks poiss ronis üsna kõrgele müürile ja hüppas sealt alla. Tahtsin minna wc-sse. Läksin ühest uksest sisse. Selgus, et läbida tuli ka teine uks. Siis jõudsin suurde ruumi, kus oli palju wc-kabiine. Olin poes, kus müüdi toitu. Läksin leti juurde. Kui jõudis kätte minu kord kaupa küsida, siis valisin välja ühe jahutoote, aga müüja küsis kõigepealt, kus minu taldrik on. Näitasin letil eset, mida võiks kasutada taldrikuna, aga selgus, et see oli salvrätt. Võtsin taldrikuks ühe pisikese kausikujulise topsi. Müüja rääkis oma töökaaslastele jubedusest naerva häälega, et poodi võib tulla kerjus. Aga lisas tõsisema häälega, et tema on nõus kerjusele raha andma. Üks leti taga seisev tüdruk küsis mult, kas ühte sõrme nimetatakse inglise keeles Black Ben. Vastasin, et vist jah, need on inimesenimedega. Läksin eemale. Tüdruk oli vist mõelnud, et kui ma olen käinud inglise keele kallakuga koolis, siis oskan mina inglise keelt paremini. Tegelikult oskasid teised paremini. Sain teada, et kahesõnalised inimesenimedega väljendid käivad veel paljude asjade kohta peale sõrmede.

Kütmine

Olime Paide õuel. Maas oli kive. Liigutasin neid ja mõtlesin, kas peaks need ära koristama. Teised kütsid sauna ja mul paluti viia sinna kütet. Viisin kütteks raamatuid. Vaatasin, et raamatute hulgas on ladina-eesti sõnaraamat. Seda ma polnud nõus ära põletama ja viskasin selle saunast välja. Pealegi ei olnud kindel, kas see on lisaeksemplar või ainueksemplar. Öeldi, et saun põleb. Seda kuuldes valasin puuriida peale vett. Aga küsisin, kust põleb. Need, kellelt ma küsisin, ütlesid, et saun ei põle, põlemisest olevat rääkinud lollid. Mind süüdistati, et ma kardan riideid seljast võtta. Peksin süüdistavat raamatut. Mulle püüti kallale ässitada ka raamatut "Karupoeg Puhh". Ütlesin, et ma arvan, et "Karupoeg Puhhi" autor ei pea mind halvaks inimeseks, sest ta on kirjutanud nii hea raamatu, et peab olema tark.

*
Kõndisin koos Tõnuga metsa vahel. Nägime metsalangetajaid. Tõnu ütles, et ta teab, et inimesed käituvad erinevatel kordadel sama moodi, seetõttu ta arvab, et need inimesed on tulnud ebaseaduslikult metsa langetama sellepärast, et ta jättis metsa alla sildi, et langetamine keelatud. Läksime ja torkasime langetajate autol noaga kummid läbi. Seejärel hakkasime põgenema. Põgenedes tegime pöördeid. Nii oli oht samasse punkti tagasi jõuda. Jõudsime linnakorterisse, mis tundus olevat meie korter. Sel juhul jälitajad teadsid, kust meid otsida. Tõnu ütles, et pole viga, enne kui nad kohale jõuavad, oleme ära kolinud. Ema rääkis, et keda esimene naine maha jätab, see võtab teiseks esimese ettejuhtuva. Seejärel hakkab mõtlema, et võiks ikka rohkem valida, ja nii võtab varsti juba kolmanda.

Vana sohitegija

Mängiti pikka maleturniiri. Üks osavõtja oli selline, kes oli sageli pettusega tegelenud. Ühel käigul nihutas ta ka tänases mängus kuningat rohkem kui tohtis, ja lausa kaks ruutu rohkem. Kui vastane selle kohta märkuse tegi, siis petis vaidles vastu, et seis oligi selline. Ütlesin, et varem on tal pettus läbi läinud, aga täna on käigud üles kirjutatud.

Vähem osavõtjaid

1.-2. Peebo, Trohhalev 4,5 p.
3. Runnel 3
...
6 osavõtjat, 5 vooru, 20 minutit.

Runnel-Peebo
1. e4 c5 2. Rf3 d6 3. Ob5+ Rd7 4. 0-0 Rf6 5. Ve1 g6 6. e5 de 7. Re5 Og7 8. Rc3 0-0 9. d3 Re5 10. Ve5 a6 11. Oc4 b5 12. Ob3 Rg4 13. Ve1 Lc7 14. f4 Od4+ 15. Kf1 Rh2+ 16. Ke2 Og4+ 0:1

Parooli sisestamine

Ühe parooli sisestamisel tekkis tõrge. Lõpuks selgus, et üks suurtäheklahvidest ei tööta. Ja hiljem hakkas tunduma, et võibolla polnud klahvil midagi viga, vaid sõrmeliigutus oli nõrgemaks jäänud.

Kolm kirja

Kirjutan ühele inimesele: "Ma arvan, et sa mu kirja ei oota, aga mul on õigus kirjutada. Minu kirjad on mu ainsad sõbrad." Kirjutan teisele inimesele: "Ma arvan, et sa ootad mult kirja, aga mul ei ole kirjutamiseks teemat. Paku ise mõni teema välja." Saan kolmandalt inimeselt kirja, mis algab sõnadega: "Tere lollpea!" Sellist kirja ma lõpuni ei loe ja kustutan selle ära.

Teoste tarbimine

Eile vaatasin arvutist ajaloosaadet. Seekordseks teemaks olid filmimees Pääsuke ja helilooja Eller. Mõtlesin, et lõpuks ometi muust kultuurist peale kirjanduse. Saatesarjas on räägitud varem nii poliitikutest kui ka korduvalt ühtedest ja samadest kirjanikest. Pääsukese kohta mainiti, et ta sai surma, kui kukkus ronginarilt peaga vastu lauanurka.

Lõunasöögiks paluti mul kartuleid keeta. Keemise ajal lugesin ajakirja "Keel ja Kirjandus". Kuna olin hiljuti lugenud Vergiliuse eepost, siis nüüd valisin lugemiseks "Kalevipoja" retsepstsioonist rääkiva raamatu arvustuse. Eesti arvustajaid olevat huvitanud, kui palju põhineb "Kalevipoeg" rahvaluulel, aga välisarvustajad olevat selle asemel pööranud tähelepanu valmisteosele. Leidsin, et Vergiliuse eepose ja "Kalevipoja" sarnasus on, et mõlemad on paganlikud. Mult küsiti, kas kõik eeposed ei ole paganlikud. Vastasin, et ei ole, "Rolandi laul" on kristlik ja vist veel mõni.

Hoida toodi üks vennatütar. Tema tahtis minuga palli mängida. Algul ta liikus ja rääkis elavalt, aga kui televiisor lahti tehti, siis jäi seda vaatama. Televiisorist vaatasime multifilme. Üks multifilm oli samuti rongisõidust. Aga multifilmi rongisõit läks erinevalt varem vaadatud saatest suuremate õnnetusteta. Multifilmis sõitis rong läbi Siberi. Maa oli valge. Mõtlesin, et Eesti on merelisema kliimaga, siis on kliimamuutusi lume kadumise näol varem märgata kui kontinentaalse kliimaga aladel. Multifilmi üks tegelane oli kirjanik ja seda näitasid tema prillid. Mind on mõni pidanud kirjanikuks ja mõni mitte, aga prillid olen ma endale vähemalt saanud.

Teine multifilm sarnanes minu blogile, sest seal näidati kordamööda koera sünnipäevaeelseid unenägusid ja tuba, kus ta magas. Lõpuks kui ta oli hommikul üles ärganud, näidati veelkord ühte unenäotegelast. Oleks nagu ilukirjandusest tuttav võte. Vennatütar vaatas multifilmid lõpuni, ma läksin enne lõppu teise tuppa tõlkima.

Koopia kadumine

Olin kirjutanud Helinale paberkirja. Endale olin kirjutanud sellest koopia. Nüüd kirjutasin Helinale uue kirja, et kui ma seda koopiat üles ei leia, siis mina rohkem kirju ei saada. Ma ei teadnud, mida Helina sellisest ähvardusest arvab. Kirjavahetuse algul mul poleks pähegi tulnud nii kirjutada. Varsti võis mul tekkida uuesti tahtmine siiski kirju edasi saata.

*
Kanali peal sõitsid autod, kuigi minu meelsest oli jää alles õhuke. Ema läks kanali teise ossa jääauku ujuma. Minu meelest oli sel ajal ohtlik ujuda, kui seal autod sõitsid, sest auto võis kursilt kõrvale paiskuda.

Näidenditest

Näitekirjanikud kirjutavad, nagu tegelased räägiksid kordamööda. Teine tegelane alustab alles siis, kui esimene on lõpetanud. Nii ka näidendeid lavastatakse. Aga kas see on realistlik? Kui poliitikud lähevad televisiooni otsesaatesse, siis nad ei lase teisel iga kord lõpuni rääkida, vaid hakkavad rääkima läbisegi. Heliloojad kirjutavad vahel paralleelseid noote, et koori erinevad osad laulavad samaaegselt natuke erineval viisil. Kas nii ei võiks kirjutada ka mõnda näidendit? Kui peolauas inimesed korraga räägivad, ei jõua kõik jutud korraga teadvusesse, aga saab valida, millisele kõnelejale tähelepanu keskendada. Võibolla saaks nii lavastada ka mõne näidendi, et publik valiks ise, kelle teksti ta jälgib. Visuaalselt saavad eri vaatajad eri punkte jälgida ka praegu.

Kui näidendi tekst on ette kirjutatud, jääb tegelikult veel näitlejale ja lavastajale loomingu jaoks ruumi. Saab valida näoilmet, liigutusi, hääletooni ja riietust. Kirjanik jätab osa asju paika panemata. Näitleja töö sarnaneb selle poolest sellele, kuidas mina raamatuid tõlgin. Ma pean küll edasi andma autori mõtet, aga tuleb sõna ja lause haaval valida, milliseid vasteid ma täpselt kasutan. Lisaks saan ma tõlget kommenteerida ja kunstnik uue kujunduse teha.

Väliseestlaselt tellimine

Vaatasin mängu, kus sai aukude sisse erinevat värvi nuppe panna. Oranži värvi ei olnud kasutatud. Mul hakkas sellest kahju, seetõttu panin uuel mängul oranži keskele. Ümber tegin erinevat värvi nuppudest järjest suuremaid raame. Algul tegin terved raamid erinevat ühte ja sama värvi nuppudest, aga ümbritsevatel suurematel raamidel hakkasin kasutama raami koosseisus erinevat värvi nuppe. Need ei külgnenud samas enam teise sama värvi nupuga mitte ainult oma raamis, vaid ka sellega ristisuunas.

*
Vennad mängisid peitust. Klaus oli peitnud ennast vannituppa. Ta oli nähtav, aga ta oli endale mõned taime moodi esemed ette pannud, et ta oleks vähem inimese moodi ja raskemini äratuntav. Olin ükskord ka ise nähtavasse kohta taburettide alla peitnud ja esialgu märkamata jäänud. Lõpuks vaatas otsija ka vannituppa, leidis Klausi teistest peitjatest hiljem üles ja hakkas naerma. Mõtlesin, et Klaus on varem ka seda tüüpi peidukohtadesse peitnud ja teistest raskemini leitav olnud.

*
Mul oli Soome markasid. Nüüd oli üle mindud eurodele. Osasid markasid sai veel eurode vastu vahetada. Ma ei teadnud, kas ka neid. Soome markade vahetamiseks oleks võinud olla automaat, kuhu margad sisse panna ja see otsustaks, kas ta eurosid vastu annab. Üks väliseestlane oli avaldanud nimekirja, mis asju tal on. Olin selle nimekirja alusel tellinud talt ühe vana tema toimetatud ajalehe numbri, kus oli kirjutatud mind huvitaval ajalooteemal. Nüüd oli saadetis mulle kohale jõudnud. Rebisin ümbrise lahti ja selle seest tuli välja ajalehe koopia. See oli teisel materjalil kui originaalajaleht, mitte paberil, vaid kilel. Mul oli pakis veel sellise ümbrise moodi asju. Ükskord olin selle mehe käest juba ühe asja tellinud ja polnud seda veel näinud. Kui seda mainisin, siis öeldi mulle, et see asi on ühes mul käes olevatest ümbristest. Rebisin nüüd selle ka lahti. Välismaalane oli kirjutanud kaaskirja, et ta tänab, et ma hoiatasin, et ma tellin happetuumapommi. Arvasin, et ta on saatnud nii kanget hapet, et see ei tohi mingil juhul naha peale sattuda. Aga saadetist avades lendas sellest hape käte peale ja põrandale laiali, vähemalt esialgu käenahaga midagi ei juhtunudki. Võibolla oli nahk muudest materjalidest vastupidavam. Üks poiss hakkas põrandal olevasse happesse teist ainet tilgutama. Ta ei saanud kallata kõike korraga, muidu oleks järgnenud plahvatav reaktsioon. Ka tilgutades tõusid pritsmed kõrgele. Imestati, et poiss saab niimoodi tilgutada.

Abinõud tilkumise vastu

Radiaator on jälle tilkuma hakanud. Suve lõpul käis üks töömees seda vaatamas, aga töö jäi tegemata. Kütteperioodi algul lõppes tilkumine ise ära. Nüüd tilgub kõvemini kui varem. Otsisin võrgust ühe radiaatoreid müüva poe telefoninumbri ja andsin isale. Isa helistas ja selgus, et telefon võeti vastu hoopis Tallinnas. Tartus asuvasse poodi tulevat ise kaupa valima minna, koduleheküljel oli küll ka midagi paigaldamisteenusest kirjutatud. Isa lootis, et võibolla leiab siiski mõne tuttavama töömehe. Eile tühjendasin veenõud iga kahe tunni tagant, ööseks panime suurema kausi alla, et magada ka saaks.

Rivi rõdul

Seisime ühe maja rõdule rivvi. Seisin kõrvalolijast madalamale astmele. Mõtlesin, et nii ei paista välja, et ma olen teistest pikem. Aga ma ei peagi oma kasvuga uhkustama. Üks vana naine ütles, et see on lubamatu, et üks inimene näitas võõrastele oma magamistuba. Ma seda lubamatuks ei pidanud, aga ma ei vaielnud.

*
Olime klassis 307. Klassikaaslased rääkisid, et väiksed lapsed tulevad just minu juurde, kuigi mind väsitab see rohkem kui teisi. Läksin viimasesse pinki ja heitsin toolidele kõhuli. Kui jälle ettepoole tulin, oli Sander läinud tahvli juurde ja kirjutas sellele ühte keerulist tabelit, mille tähendusest ei saanud aru.

Maitsvast ja ohtlikust

Heades lasteraamatutes on sageli pööratud palju tähelepanu söömisele. Sellised raamatud on nii "Viplala lood", "Naksitrallid" kui ka "Karupoeg Puhh". Piiblis on ka söömisest, samuti mittesöömisest. Halvemates raamatutes ei kirjutata söömisest, vaid alkoholi joomisest ja suitsetamisest. Kuigi lapsena mulle meeldis ilmselt natuke suitsetamisest ka lugeda, kui hakkasin mängima, et ristikheinaõis on suitsupakk, kust saab sigarette imemiseks võtta. Teisel korral mängisin valge ristikheinaga vist juuksurit, tegin erinevatele õitele erinevaid soenguid. Männiokastega mängisin võitlevaid krokodille, kes proovisid, kumb pooleks läheb, kui nende keskkohad kokku panna ja neid vastassuundades tõmmata. Nagu käesurujad. Malemängu juurde kuulub ka käe surumine. Igas klubis seda võibolla ei tehta, aga suurtel turniiridel võidakse käesurumisest keeldumise eest kaotus anda. Tänapäeval ka selle eest, kui mängijal mängu ajal mobiiltelefon heliseb. Ja ikkagi võetakse telefone mängima minnes kaasa ja unustatakse neid välja lülitada. Telefoniga rääkimise eest võib saada karistada ka autot juhtides. Kui politsei ei karista, võivat ise kergemini avarii teha.

Mured ja rõõmud

Kannatage, kodanikud, karu alles magab,
kevad võiks veel olla alles suure künka taga.

Või kui pole lund, ehk siis karul puudub uni?
Mina tehislume all näen und vaid hommikuni.

Mett sõin õhtul nagu karu, elu on mul magus.
Tuju heaga sõrm need mõtted arvutisse tagus.

Sünnipäevapeo algus

Läksin vana korteri kanti. Seal oli väike loomaaed. Vaatasin, et ühes müürivahes ei ole enam ühtegi looma. Kui loomaaiast väljusin, ütlesin piletimüüjale, et ma piletit ei osta, sest ma vaatasin lühidalt ja inimesi, mitte loomi. Piletimüüja soovis, et ma ikka pileti ostaks, siis ta saab mulle ühe küsitluse küsimusi esitada. Ostsin pileti ja mulle hakati esitama ajalooteemalisi küsimusi. Vastasin kõigile ja iga vastuse kohta ütles piletimüüja õige. Üks küsimus oli, miks pidas P. Kask kahes välismaa linnas kõnet. Vastasin, et ta tahtis tegeleda Keskerakonna siseküsimustega. Kui küsimustele vastamine oli lõppenud, mõtlesin, et võibolla ütles piletimüüja mõnel korral siis ka õige, kui vastus ei olnud õige.

*
Mul oli sünnipäev. Mõtlesin, mis on inimese kõige parem vanus. Varem olin teadnud, et 30. eluaastad, aga nüüd teadsin, et 40-ndad. 40. eluaastates inimene sai rääkida asju, millega ta oli targem nii 30-ndates kui ka 50-ndates eluaastates olijatest. Tegelikult selle kohta, milline vanus on parim, oli palju erinevaid arvamusi. Ema ütles, et mulle on telefonikõne. Kui olin telefoni vastu võtnud, kostis torust küll häält, aga sõnad ei olnud eristatavad. Sama kordus järgmise kõnega. Ometi oli ema aru saanud, et küsitakse mind. Ütlesin, et võibolla mul polnud kõrva ääres õige punkt. Ema vastas, et ühel teisel inimesel aidatakse toru õigesti kõrva äärde panna. Külla tuli kaks meest. Küsisin, kas nad on needsamad, kes enne helistasid. Kati S. ütles, et külla tuleb üks tema tuttav. Küsisin, kas siia või tema poole. Laud kaeti ära. Mina ja üks vend istusime taldrikute taha. Kristin ütles, et me veel sööma ei hakkaks. Vastasin, et me ei hakka sööma, vaid tõstame endale toitu ette. Mõtlesin, et ühel hetkel on inimesel kõik asjad olemas ja ta hakkab uusi juurde tahtma, mõni naine hakkab tahtma teist meest juurde. Ühel hetkel märkasin, et oleme kogemata ikkagi taldrikud tühjaks söönud. See oli tüüpiline, et tehti midagi kogemata, sellest oli romaanides juttu. Ütlesin, et lähen pesen köögis määritud taldrikud ära ja toon uued asemele. Köögis ladusin koos Heleniga järjest uusi asju kraanikaussi. Olime pannud sinna lihakäntsakaid. Helen hakkas neile ühte vedelikku peale valama. Arvasin, et see on soust, ja aitasin valada. Aga Helen ütles, et ta valas kogemata seepi. Küsisin, kas see on midagi söödavat või mürgist. Helen uuris lihatüki nahapinda ja ütles, et vast ei andnud mürgist reaktsiooni. Hakkasime liha seebist puhtaks pesema. Helen oli mind nurka surunud ja tema küünarnukk vajutas mulle valusalt vastu kopsu.

Serval ja keskel

1. Rf3 Rc6 2. g3 e5 3. d3 d5 4. Og2 Rf6 5. 0-0 Oc5 6. b3 0-0 7. Ob2 Ve8 8. Rbd2 Of5 9. Rh4 Od7 10. Kh1 e4 11. f4 h6 12. Of6 Lf6 13. de de 14. Re4 Le7 15. Rc5 Lc5 16. Ld7 Lc2 17. Of3 Rb4 18. Vfc1 Lb2 19. Lc7 Ra2 20. Vab1 Ld2 21. Vc2 1:0. Valgel kulus mõtlemisaega 11 minutit ja mustal 14 minutit. Tagasi on võetud valekäigud 10. f4 ef 11. Vf4.

Informatsioon ja mõtted

Eile olin pärast tööpäeva lõppu unine ja tahtsin silmi puhata, seetõttu olin pikali. Kümne ja üheteistkümne vahel panin raadio mängima, et oodata täistunnisignaali ja siis nõusid pesema minna. Aga täistunnisignaali ma ei kuulnud, kui kella pealt kontrollima läksin, oli juba kuskil 11.40. Pesin nõud 14 minutiga ära ja seejärel lugesin kahte ajalehte. "Eesti Päevalehes" kirjutati, et üks psühhiaater mõisteti selle eest süüdi, et ta olevat patsienti valest kohast puudutanud. Minu meelest puudutamisest hullem oli, et ta olevat kutsunud üles abielurikkumisele. Minu meelest kui praegu on levinud kallistamine, siis see on ka puudutamine. Ma ise küll ei kallista, ma ei tea, kuidas see täpselt käib. Sellepärast peab mõni mind võibolla ka ebaviisakaks. Ühel korral räägiti mulle, et pikkade pükste kandmine olevat halvem kui lühikeste, sest pikkadel pükstel minevat põlved kotti. "Eesti Päevalehe" loos ka psühhiaater mäletas, mis patsiendil seljas oli, ma mäletan paremini lauseid, mis inimesed ütlevad. "Eesti Päevalehest" lugesin veel klassivenna artiklit, kes kritiseeris Laulva revolutsiooni aegseid laule ja nõudis asemele võõrkeelseid. Mõned inimesed võibolla enam ei mäleta, millist hirmu tunti Nõukogude ajal, kui eestlaste osakaal Eestis aasta-aastalt vähenes. Kui Nõukogude võim ei oleks lõppenud, oleksid eestlased kodumaal tõenäoliselt juba vähemusrahvus ja ENSV oleks asendatud ANSV-ga. See oli ka oluline põhjus, miks võitlesin Euroopa Liitu astumise vastu, sinna astumisega kaotati uuesti sisserändepiirangud liidukaaslastest. Eurolistis oli tänagi mõttevahetust. Arutati inimeste sarnasuse ja erinevuse ning iibe küsimusi. Kontrollisin üle, et sama ühiskonna piires on kõrgema haridustasemega inimestest suurem protsent abielus ja seetõttu on neil ka rohkem lapsi. Keskaegses Euroopas oli ilmselt vastupidi.

Eile ja täna

Eile andsin ajaloo arutelu listis lingid kahele blogisissekandele, millest üks oli enda oma. Tänaseks on sellele enda sissekandele tulnud blogi loenduril juurde ainult kaks klikki, neist üks on ilmselt enda tehtud. Ma ise ka loen sageli kirjad läbi, aga linke ei kliki ja reklaamitavatele üritustele ei lähe.

Eile loetud ajalehtedest tuleb esimese asjana meelde lugu Urmas Otist, kuidas tema populaarsus olevat kadunud. Ma pole kindel, kas ajalehes tehtud järeldused on päris õiged. Ott olevat ühel päeval nutnud, aga võibolla ta teisel päeval naeris. Ta tegi varem saateid suurele Vene telekanalile ja hiljem väiksele Eesti raadiojaamale, aga mõni inimene tõmbub vabatahtlikult tagasi. Jeesuse populaarsus ka vahepeal kadus, aga pärast surma muutus endisest veel suuremaks.

Lugesin ka saksakeelset võrgulehte. Millest seal kirjutatigi? Nüüd tuleb meelde, et kirjutati raamatute kiituseks. Kuigi see lugu ilmus ajalehes, kiideti just raamatuid, mitte ajalehti. Üks vend on mulle teinud kaks korda märkuse, et ma vaidlevat kõigega, mida ta ütleb, aga vähemalt sellest saksakeelsest artiklist leidsin mõtteid, millega olin nõus ja mis suurendasid tahtmist ka midagi raamatusarnasemat edasi lugeda.

Vaatasin mõningase vaheaja järel ka ingliskeelset ajaloo uudistegruppi ja lugesin ühte lugu sellest, kuidas eurooplased on indialaste kallal vägivalda tarvitanud. Seekord kritiseeriti konkreetsemalt vist portugallasi. Kuigi ma elan ka Euroopas, ei tekkinud tahtmist eurooplasi õigustada. Pealegi eestlased olid ise ka alistatud rahvas, mitte vallutajad.

Tänane päev algas ühe terviserikkega. Kirjeldasin vist ühes varasemas blogisissekandes, kuidas ühel korral hakkas külma duši all käimise järel paha. Vahepeal olen lasknud külma vett peale lühemalt ja pole paha hakanud. Aga täna läks meelest, milliseid liigutusi ma olen juba teinud ja tegin vist mõnda topelt. Mõtlesin, et vaatan, kas nüüd ka paha hakkab. Seda tunnet ei tulnud, mis ühel varasemal päeval, aga silmade ees hakkaski virvendama. Mul on varem ka virvendanud, ma pole põhjustest hästi aru saanud, aga iga kord see igal juhul külma veega seotud pole olnud. Ühel korral tundus, et tühja kõhu pärast, sest sööma hakates tuli nägemine tagasi. Täna mõtlesin, et vaatan, kas ma arvutist lugeda näen, aga arvutit lahti tehes tuli nägemine tagasi, mitte ei läinud halvemaks.

Kehakultuuri sisseastumine

Tahtsin astuda kehakultuuri doktoriõppesse. Rääkisin seda ühele inimesele, kes oli mul doktoriõppesse astuda soovitanud. Nüüd ta küsis, miks ma tahan sinna minna. Vastasin, et kui ma sisseastumisavalduse kirjutan ja see tagasi lükatakse, siis ma saan vähemalt teada, et lükatakse tagasi. Mõtlesin, et minu lemmikspordiala on male, siis võiks kirjutada doktoritöö malest. Aga ma ei ole ise males kõige kõrgemal tasemel, siis oleks võibolla õigem kirjutada mõnest alast, mis nõuab vähem ajutegevust. Mõtlesin, et minu sissesaamise tõenäosus on selle võrra väiksem, et seal ei vaadata bakalaureuseõppe, vaid magistriõppe keskmist hinnet. Läksin sisseastumisavaldust kirjutama. Seal selgus, et ei saa taotleda vastuvõtmist enda väljamõeldud teemaga, vaid oli ette antud rida teemasid ja tuli valida üks nendest. Iga avalduse kirjutaja pidi valima erineva teema, mida teised ei olnud veel võtnud.

*
Rääkisin vennale, et mul on kaks kella. Olin kirjutanud Helinale, et ma olen viimasel ajal näinud kahte enda kella. Tundub, et need ei olnud unenägu, kuigi üks kelladest oli padja peal.

Aasta vahetatud

Aastavahetust võtsin vastu raadiot kuulates. Panin Vikerraadio mängima ja läksin teki alla. Algul rääkis president, siis lauldi eestlaseks jäämist, siis loeti sekundeid ja seejärel hakkas kõlama hümn. Hümni auks tõusin püsti. Pärast kuulasin veel mitukümmend minutit lamades raadiolaule, kuni hakkas kõlama esimene, mis vähem meeldis.

Järgmisel päeval lugesin feisbukist, et aasta olevat alanud hümnita. Ei täpsustatud, kus see nii algas, aga ma sain ise ka aru, et televisioonis. Kommentaare oli juba palju, aga ma ei märganud nende hulgas ühtegi, mis oleks öelnud, et raadios hümni lasti. Kirjutasin selle kommentaari ise. Hiljem nägin "Postimehe" võrguleheküljel reas umbes kümmet pealkirja, mis ütlesid kõik, et hümni ei lastud. Mul polnudki varem nii hästi meelde jäänud, et varasematel aastatel on lastud. Vanasti polnud televisiooni ega raadiotki, inimesed oskasid vajaduse korral ise ka laulda. Vähemalt osad inimesed on alati viisi pidanud.

Esimesel jaanuaril toimus pidu, kõige parema asjana tuleb meelde purukook. Uuel aastal kuulasin veel viimast jõululaulude kassetti, millel oli eelmistest parema häälega laulja. Tundub, et ta saavutab sellise hääle tänu kirikus laulmisele.

Täna ei seisnud kuusk enam nii hästi püsti kui alguses ja mul paluti see kanali taha viia. Ma ei mäletanud täpselt, millises punktis seal kuuskesid kogutakse, aga kui kuulsin, et kuskil endise lennuki kandis, siis selle asukohta mäletasin paremini. Ja ma ei pidanudki palju ise mõtlema, sest tänaval hakkas minu ees kõndima üks võõras inimene oma kuusega samas tempos ja viis selle ka sinna. Seal oli juba varemgi kuuskesid või nende oksi.

Lasteraamat uuesti

Mängisin maleturniiril. Rei hüüdis, et valmistuge järgmiseks vooruks, see voor hakkab lõppema. Vastasin, et üks mäng veel käib. Aga kui sinnapoole vaatasin, siis seal lükati juba nuppe kokku. Mängisin ühe partii ja kaotasin. Kui olin mängu lõpetanud, siis mõtlesin, et ma ründasin valel tiival. Olin rünnanud tiival, kus mul oli ettur vähem. Selle asemel oleks võinud rünnata tiival, kus mul oli ettur rohkem. Panin veel lauale seisu, mis oleks võinud mängus tekkida, aga ei saanud selgust, kuidas see lõppenud oleks. Üks riik ei pööranud teise riigi nupule tähelepanu.

*
Lugesin uuesti Astrid Lindgreni raamatut, mis oli kunagi juba läbi saanud. Vaatasin, et Lindgrenil on parem jutustamisoskus kui ma vahepeal mõtlesin. Ühele leheküljele jõudes hakkasin seda katki rebima. Katkestasin rebimise, sest mõtlesin, et kui ma tüki küljest rebiksin, siis minust nooremad lugejad ei arvaks ära, mis sõnad peavad rea alguses olema. Kui raamatu läbi sain, siis mõtlesin, et võiks lugeda uuesti veel mõnda teist Lindgreni raamatut, aga vanade asjade uuesti lugemine rikub lapsepõlve mulje ära. Olime Peedu tammil ja vaatasime jõge. Klaus ütles, et see jõgi on soolane. Mõtlesin, et kui see on soolajõgi ja voolab Emajõkke, siis peab ju Emajõgi ka soolane olema. Hakkasime minema bussi peale. Buss tegi lahti ainult pool kõige tagumisest uksest, teisi uksi üldse mitte. Sain otsapidi bussi trepile, siis pani buss ukse kinni, nii et ma jäin vahele rippuma. Teised ei jõudnud üldse peale. Nüüd sõltus minu ellujäämine sellest, kas ma sõidu ajal millelegi vastu lähen. Mõtlesin, kas karjuda või mitte.

Mälestuste intervjuu

- Kas blogi mälestuste rubriik on nekroloogide rubriik?
- Nii see polnud algselt mõeldud. Selles võib avaldada ka muul teemal mälestusi. Mis sind huvitab?
- Näiteks on mul meelde jäänud, et oled näinud unes koolisööklat. Milline koolisöökla tegelikult oli?
- Koolisööklas käisime söömas söögivahetunnil. Üldmulje oli, et kodused toidud maitsesid rohkem. Aga mõni toit oli ka koolisööklas parem. Kodus mulle kõik supid ei maitsenud, aga mõnda võisin süia. Koolisööklas oli veel parem hernesupp kui kodus. Samuti mulle maitses, kui pakuti magustoiduna kohupiimatoitu, joogiks rosinakisselli või põhitoiduna makarone. Seevastu kartulid olid kodus paremad kui koolis.
- Hiljem tehti kooli lisaks sööklale ka kohvik. Kummas sa siis sõid?
- Ma sõin endiselt põhiliselt sööklas. Kooli kohvikus käisin kooli ajalehte ostmas ja vaba tunni ajal järgmiseks tunniks õppimas. Ma ei mäleta, kas ma kooli kohvikust üldse midagi söödavat ostsin. Võibolla oleks seal müüdavad saiakesed mulle rohkem maitsenud, aga võibolla ma mõtlesin, et need ei ole nii tervislikud, või oli vana söögiruum lihtsalt harjunum. Sööklas sain ma vist ka kooli lõpuni paljulapselise pere liikmena tasuta süia, aga kohvikus oleks pidanud kõige eest maksma.
- Kas klassikaaslased eelistasid kohvikut või sööklat?
- Osad eelistasid ilmselt kohvikut. Mõni ei tahtnud kunagi kooli sööklas süia, isegi kui tal oli söögiraha makstud. Mulle kõik söökla toidud ei maitsenud, aga ma käisin sööklas järjekindlalt ja vähemalt midagi suhu panin. Keskkooli ajast ma ei mäleta üldse, et minu klassikaaslasi oleks eriti palju sööklas käinud, siis eelistas neist ilmselt suurem osa kohvikut. Aga sööklas oli suurem saal, sinna mahtus korraga rohkem inimesi. Võibolla kohvikus olid inimesed erinevate vahetundide ja tundide peale ära hajutatud, sööklas käidi kindlamal vahetunnil.
- Kas sa pärast kooli lõpetamist oled käinud rohkem kohvikus või sööklas?
- Ma pole selle üle väga mõelnud, kummas ma käin. Palju ei olegi käinud, põhiliselt söön kodus. Vahel olen käinud kellegagi kohvikus juttu ajamas ja polegi midagi söögiks ostnud. Kui on kutsustud söögiasutusse sünnipäevapeole, siis olen käinud. Samuti pole ma saanud teistes linnades viibides kodus süia ja olen pidanud leidma muid võimalusi, aga ma reisin ka vähe. Vahel tehakse maleturniiril söögipaus, mille ajal koju minna on liiga kauge. Aga siis ma olen ostnud midagi söödavat üldse poest ja läinud seda mängumajja sööma.
- Mida maletrennikaaslased sõid?
- Maletrennis tavaliselt ei söödud. Kui olime nooremad, siis näriti palju nätsu. Ühel noorteturniiril panin tähele, et võitsid kõik, kellel oli suus näts. Siis panin järgmise vooru ajal ise ka nätsu suhu. Koos sõime võistlusreisidel ja laagris. Esimest korda laagrisse minnes muretsesin eriti, et kas mulle sealne toit maitseb, aga see osutus ootamatult heaks. Laagris olles käisime ka kauges poes ja ostsime magusat. Hiljem hakkas mõnele maletajale maitsema õlu. Ma mäletan, et kui käisime Riias mängimas, siis üks trennikaaslane igatses kõige rohkem apelsini, mida ta müügilt ei leidnud, aga treener tahtis koju jõuda ja õlut juua.
- Kas tähtsam oli kool või maletrenn?
- Kool lõppes ühel päeval ära, aga malet mängin siiamaani. Kooli läksin käsu peale, aga maletrenni vabatahtlikult. Aga kui ma mõlemas veel korraga käisin, siis kooli peale kulus ilmselt rohkem aega. Praegu mul feisbukis on rohkem klassikaaslased kui trennikaaslased. Need maletajad, kes seal on, ei ole ka suuremalt osalt spordikoolist, vaid mujalt tuttavaks saanud. Aga kui ma tahan olla eelkõige ajaloolane, siis kõige tähtsam õppeasutus oli ehk ülikool. Ülikooli ajal oli küll nii, et õppisin ainet, aga juttu ajasin neil aastatel rohkem maletajate kui õpingukaaslastega, vähemalt mängupäevadel. Malet mängides tehakse midagi koos, aga ajaloo uurimine on rohkem surnutega suhtlemine.
- Jõudsime tagasi surma teema juurde. Kas sa oled mõelnud rohkem surnud kuningatest või surnud maletajatest?
- Poliitilist ajalugu olen lugenud rohkem kui maleajalugu. Aga maletajate hulgas on palju selliseid, kellega olen ise mänginud ja kes on hiljem ära surnud. Kuningatest olen viibinud ühisel üritusel vist ainult Rootsi omaga.

Raamatueksam

Tegin sisseastumiseksamit. Pidin kirjutama enda valikul kolmest varem loetud raamatust. Minu jaoks oli see ülesanne kerge. Kui olin kahest raamatust kirjutanud, andsin töö ära ja sain selle koos parandustega tagasi. Tööle oli kirjutatud märkus, et ma kirjutan A-klassist, aga kuidas on B-klassiga. Mul oli veel kirjutamata kolmandast raamatust. Mõtlesin, kuhu kirjutada. Mul oli paberit, kuhu jutt oleks ära mahtunud, aga paberi ülemisse ossa oli kirjutatud varem üks teine asi. Kui ma oleks uue jutu andnud ära koos vana jutuga, oleks see võinud uue jutu hinnet madaldada. Võibolla tuli vanale jutule uus paber peale liimida.

Mida blogist loetakse

Loenduri Google Analytics andmetel olid lõppenud aasta 10 loetuimat blogi osa:

1. avaleht
2. malerubriik
3. sissekanne "Karjapoisi avang"
4. sissekanne "Matusekõne"
5. ajaloorubriik
6. sissekanne "Suurmeister Volpert"
7. sissekanne "Raamatu pühendamine"
8. sissekanne "Täisnurga mõõtmine"
9. sissekanne "Vahur Made"
10. sissekanne "Tiivarünnak"

Loenduri Blogger andmetel on kõigi aegade 10 loetuimat sissekannet:

1. "Karjapoisi avang"
2. "Matusekõne"
3. "Kreeka luuletaja"
4. "Tuttav rektor"
5. "Klassikokkutulek Valgamaal"
6. "Tartu Suve juhend"
7. "Napoleon III"
8. "Sünnipäevaroosid"
9. "Karl Ristikivi "Rohtaed""
10. "Paberid maleklassis"

Täpseid arve ma seekord ei too, sest need pole usaldusväärsed.

Muuseumi raha

Olin kirjandusmuuseumis. A. Must meenutas selle uuemat ajalugu. Vahepeal oli muuseumi riiklik rahastamine lõpetatud, sest muuseumi direktor ja minister olid erinevas parteis. Mõtlesin, et siis on kõige tähtsam direktori erakondlik kuuluvus. Laar oli ajanud reformipoliitikat, aga kõik ta reformid ei olnud võibolla õnnestunud. Must jätkas, et muuseum leidis sel ajal raha oma vahenditest. Riiklik rahastamine taastati, kui direktoriks sai sotsiaaldemokraat. Mõtlesin, et kui muuseum ise raha leidis, kas siis oli riiklik rahastamine üldse vajalik. Sellepärast koopiate valmistamine nähtavasti tasuliseks muudetigi, et riigilt raha ei saadud. Must pakkus päeva lõpetuseks toitu, mis oli talle iseloomulik. Selles olid vedeliku sees magusad tahked tükid. Olin ühe hoone viimasel korrusel, kus oli hulk rahvast. Mõtlesin, et mulle ei meeldi sellises kohas töötada, sest siin tekib kõrgusehirm.