Lutheri lauakõned

Martin Luther. „Lauakõned“. Valinud ja saksa keelest tõlkinud Vallo Ehasalu. SA „Kultuurileht“, Tallinn 2017. 216 lehekülge. („Loomingu Raamatukogu“ nr. 36–39/2017).

Reformatsiooni alguse 500. aastapäeva puhul avaldas „Loomingu Raamatukogu“ Lutheri raamatu. Sellesse on tõlgitud valik Lutheri söögilauas peetud kõnede teiste käega tehtud üleskirjutustest, aga mitte kõiki olemasolevaid. Kõnede järjestus ei ole kronoloogiline, vaid temaatiline.

Religioonipsühholoogia kohta olen lugenud William Jamesi raamatut, kus James kirjeldas tema arvates tüüpilist suure religioossusega inimest. Luther seal toodud kirjeldusele täielikult ei vasta. Kooskõlas Jamesiga on see, et Jamesi arvates iseloomustab suurt religioossust rõõm ja ka Lutheri arvates on rõõm Jumalast ja kurbus kuradist. Aga James arvas, et religioossusega ei käi kokku naer, Lutheri arvates käib. Jamesi arvates tekivad religioossed veendumused inimestel, kes ise Jumala kohalolekut tajuvad, näiteks unenägude või hallutsinatsioonide kujul. Luther seevastu soovib unenägusid mitte näha, sest peab neid liiga segasteks, talle piisab Piiblist. Kuigi ka Piiblit olevat kirjutatud kellegi ilmutuste põhjal. Seega võib Lutheris näha sarnasust tõlkijate või raamatuarvustajatega, kes ise tõlgitavas või arvustatavas žanris raamatuid ei avalda. Või kas see pole ilmutusest veel selgem elamus, kui saab kätte võtta käegakatsutava raamatu?

Eesti teoloogidest olen lugenud Uku Masingut, kellega Lutheri mõtted samuti kõiges kokku ei lange. Masing arvas, et mõnede erinevate religioonide prohvetid on ühe ja sama isiku ümbersünnid. Luther nii ei arva, ta ei otsi erinevate religioonide ühisosa, vaid ta peab õigeks ainult ristiusku. Erinev on ka see, kuidas Masing ja Luther suhtuvad lastesse. Masing hindas tarkust ja talle oli lapsepõlv kui rumaluse aeg õudne, Luther seevastu kiidab, et lapsed suudavad Jumalat ilma kahtlusteta uskuda, täiskasvanute viga olevat, et neil tekivad kahtlused. Masing on öelnud, et käsuõpetus ei ole jumalasõna, aga Luther peab Piiblit eksimatuks jumalasõnaks ja arvab, et sellest tuleb püüda ainult õigesti aru saada. Usklikud võivad tunda Piiblit paremini kui ateistid, aga selles sisalduvaid vastuolusid vähem märgata. Kui ateist ütleb, et Piiblis endas on ju vastuolud, siis usklik püiab ära seletada, kuidas erinevad kohad tegelikult siiski kooskõlas on või siis võib arvata, et uuem käsk tühistab vanema.

Eurolistis on oma seisukohti tutvustanud usukuulutaja Silver Saks. Tema arvates on Jumal umbes sama, mis abielu, täpsemalt esmaarmastusabielu, mis sõlmitakse võimalikult noorelt. Luther kiidab samuti abielu rohkem kui katoliiklased, aga arvab, et abielluma ei peaks liiga noorelt. Samuti ei meeldi talle, kui lesk surnud abikaasat liiga vähe leinab ja liiga kiiresti uuesti abiellub.

Kes ei pea ennast usklikuks, sellele võib Luther olla siiski tähtis selle poolest, et ta hakkas varasemast rohkem tähtsustama emakeelt. Sellised on olnud Saksa ajaloos veel Herder ja Eesti ajaloos Jaan Tõnisson. Aga kuigi Luther ja Tõnisson suurendasid emakeele tähtsustamist, on nad mõlemad ise kasutanud ka võõrkeeli. Tõnissoni puhul on seda näha tema kirjavahetuse raamatust, ja Lutheri raamatule lisatud saatesõnas on öeldud, et tema lauakõnedest on nii saksakeelseid kui ka ladinakeelseid üleskirjutusi, polevat teada, kummas keeles ta tegelikult rääkis.

Nagu vastuolusid võib leida Piiblist, nii ka Lutheri enda raamatust. Näiteks räägib ta erinevates lauakõnedes erinevalt surmast. Vahepeal räägib ta, nagu surm oleks midagi head ja ta ootaks ka ise surma ja maailmalõppu, teises kohas ta ütleb, et talle ei meeldi, kui keegi surma ootab.

Carlyle pidas Lutherit kangelaseks ja kangelase tunnuseks siirust. Lutheri kõnede üleskirjutusest näeb aga, et ta rääkis erinevale publikule erinevat juttu. Ta rääkis lauakaaslastele, et ta ei mõista enesetappu väga hukka, kuid et rahvale ei saavat seda öelda ja enesetapjaid tulevat endistviisi karmilt kohelda, et nende arv ei kasvaks.

Stiililiselt oli Lutheri kõnesid meeldiv lugeda. Need tuletasid meelde eestlastest Jannseni rahvalikku stiili või pikkuse poolest tänapäeva blogijaid. Luther õpetab ka teistele, kuidas kõnet pidada. Ta arvab, et parem on rääkida peast ja et kõne ei peaks olema liiga pikk. Lühemad on just nende kõnede üleskirjutused, kus ta kiidab lühemaid kõnesid. Üks mõte tuletas meelde Lutsu „Kevadet“, kus kooliõpetaja ütles Tootsile, et kui ta ei jõua teha tervet rehkendust, siis tehku pool. Luther ütleb, et kes ei oska pidada tunniajalist jutlust, see pidagu pooletunnine.