Tuna 4/2017

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 4/2017.

Eelmise aasta viimase numbri avab Ilmar Vene essee. Ta arutleb küsimuste üle, milles ta ei paista ise ka selgele seisukohale jõudvat. Ühes lõigus ütleb ta, et inkvisiitori hukkamõistja ei usu ise samasugustesse ohtudesse kui inkvisiitor. Nii öeldakse tänapäeval süüdimatute inimeste kohta. Teises lõigus leiab Vene, et andestamine on sigaduste heakskiitmine. Keegi on öelnud, et andestamine eeldab kahetsust. Aga üks poliitik kahetses hoopis vabanduse palumist. Vene analüüsib Rousseau filosoofiat, aga õppejõud Laur juhtis ülikoolis tähelepanu sellele, et Rousseau sõnad ja teod ei langenud kokku. Sorokini arvates lähevad revolutsionääride sõnad ja teod alati lahku. Üks Carlyle’i uurija jagas tema kohta kirjutatu elulooliseks ja vaimuajalooliseks, aga sõnade ja tegude kooskõla vaatamiseks tuleks neid suundi kombineerida. Carlyle näiteks kiitis vaikust, aga ise kirjutas ja väidetavalt ka rääkis palju.

Inna Põltsam-Jürjo kirjutab sigadest. Juttu on nii metsseast kui ka koduseast. Metssiga olevat 17.–18. sajandil Eestist ajutiselt kadunud. Artiklis seostatakse seda kliima jahenemisega. Aga siin tuleb meelde teine Lauri õpetus, et 18. sajandil olevat olnud Eesti ajaloos Eesti pinnal kõige vähem metsa. Võibolla metssiga ei tahtnud metsata maal elada. Teistel andmetel oli metsa kõige vähem maailmasõdadevahelises Eestis. Ka selle aja kohta on kirjutatud, et metsloomi oli vähem kui pärast Teist maailmasõda.

Enn Küng kirjutab Rootsi aja majandusest. See kirjutis tuletas natuke meelde Hendrik Seppa, kes oskas majandusajalugu ja sõjaajalugu seostada ja kirjutas samuti Rootsi ajast. Ka Küng teeb peale majanduse juttu sõdadest, aga ilmselt ongi sõda raske mainimata jätta, kui see toimus. On väidetud, et Liivi sõda alustasid venelased maksualuse ala tagasisaamiseks. Küng kirjutab, kuidas sõja tõttu taandarenes isegi kaubandus. Leidsin sarnasusi oma eluaja eurointegratsiooniga. Ka 17. sajandil olid kaupmehed huvitatud, et saaks tollivabalt kaubelda. Riikidel on mingeid tulusid vaja, üks maks võidakse asendada teisega, aga kaupmehed on tõenäoliselt ka teise maksu vastu.

Valdur Ohmann kirjutab kunstiajaloost. Ühel maalil kujutatakse Eesti riigi väljakuulutamist, lisatud on kaks kuupäeva, üks 1917. ja teine 1918. aastast. Kommenteeritakse, et 1917. a. kohta on toodud selline kuupäev, mil midagi olulist ei juhtunud. Ma arvan, et kuigi kunstnik võis kuupäevaga eksida, näitab aastaarvude võrdlus, et ta tahtis lisada seda kuupäeva, mil Maanõukogu kuulutas end kõrgeima riigivõimu kandjaks, teisel kuupäeval avaldati Eesti iseseisvusmanifest. Kirjutatakse, et üks kunstnik käis harva majast väljas, sest ta kartis inimesi. Aga piltidelt on näha, et inimesi ta siiski maalis. Ma tahan vahel inimeste hulgas viibimise aega lühendada, et saaks rohkem inimeste kirjutatut lugeda.

Kai Tafenau ja Aivar Põldvee kirjutavad Forseliuse seminarist ja avaldavad ühe kirja, mille kohta ütlevad, et selles on laused baroklikult pikad. Leidsin sarnasusi Kelchi kroonikaga, milles olid samuti pikad laused, ja Cromwelli kirjadega, mida polnud Carlyle’i sõnul originaalis lõikudeks jagatud. „Tunas“ avaldatud dokumendis on samuti pikad lõigud, kuigi vähemalt trükitud kujul ei saa öelda, et poleks ühtegi taandrida. Vaatasin, mis teeb laused nii pikaks. Üks asi on omadussõnade tarvitamine, teine nimede ette tiitlite lisamine, kusjuures ühe nime ette pannakse rohkem kui üks tiitel, kolmandaks pannakse semikoolon sellisesse kohta, kuhu saaks panna ka punkti. Ruskini raamatut lugedes mõtlesin, et gootikat kiidab Ruskin tagasihoidlikkuse eest, gootika ja barokk on mõlemad irratsionaalsed stiilid, aga barokk on hoopis toretsev. „Tunas“ avaldatud dokumendist vaatasin, et barokkautor on samuti alandlik, aga toretsevalt alandlik. Gooti autor jätaks mina-mõiste üldse kasutamata, nagu on näha Läti Henriku kroonikast, aga barokkautor kirjutab pikalt, kui alandlik ta on ja et tema on veel kõige alandlikum.

Toomas Karjahärm kirjutab 1987.–1988. a. sündmustest. Leidsin hiljuti ka enda 1988. a. kalendermärkmikust, et seal on kasutatud väljendit „valged laigud“, Karjahärm on leidnud tollest ajast selle väljendiga ajalehepealkirju palju. Kirjutatakse tolleaegsest ajaloolasest Evald Laasist, kes oli rikkunud arhiivides kehtinud nõuet uurida ainult oma teemat, mistõttu ta sai sõnavabaduse suurenedes kiiresti massirepressioonidest kirjutama hakata. Sarnaseid mälestusi on rääkinud ka minu isa. Talle ei tahetud Nõukogude ajal anda lugeda materjale, mis ei olnud uurimisteemaga kooskõlas, seetõttu mõtles ta endale välja hästi laia teema ja sai uuel ajal kogutud materjalide põhjal raamatusarja välja andma hakata.