Värvilisel lumel

Eilsesse jäi talve 13. suusatamine. Sõitsin teist korda sel talvel 4 ringi. Aga see pidi olema talve seni kõige pikem sõit, sest eelmisel 4 ringiga korral olid ringid natuke lühemad. Vahepeal piirdusin 3 ringiga, mõeldes, et tööpäeval ei tohi aega raisata. Aga eile mõtlesin, et kui ma piirdun päevas ühe internetiseansiga, siis mul on aega 4 ringi ka sõita. Ühtegi teist suusatajat ma ei näinud. Vanasti mõni minu sõiduoskust halvustas, aga nüüd need inimesed sõidavad võibolla suuskade asemel autoga ja jäävad järjest nõrgemaks. Eile kolmandat ringi tehes ei tundnud ma veel üldse väsimust, seetõttu tuli vist esimest korda elus pähe mõte, et kui ma hästi treenin, siis suudan võibolla Tartu maratoni ka läbi sõita. Mitte et ma sellest väga huvitatud oleksin. Neljandat ringi alustades olid sõrmed juba natuke valusad. Täna mõtlen, et hea, et ma veel rohkem ei sõitnud, sest üks sõrm on siiamaani valus. Aga eile suurema osa sõidu ajast tundsin ennast hästi. Mõtlesin, et inimesi on nii piinlik vaadata kui ka vaatamata jätta, aga kui ühtegi inimest silmapiiril ei ole, siis lund on hea rahulik vaadata. Mõtlesin, et öeldakse, et lumi on valge, aga selle sõidu ajal tundub vahepeal päikse käes kollakas ja varjus sinakas. Ühed poisid istusid vahepeal raja ääres ja naersid kurjana tunduva häälega. Oletasin, et võibolla selle üle, et sel hetkel oli mul sõidukiirus väiksem. Või siis vastupidi selle üle, et keegi üldse suusatada viitsib, sest endal neil suuski ei olnud. Naerda võidi küll ka mingi omavahelise muuteemalise jutu üle, mida ma ei kuulnud.