Annelinn

Otsing ’Annelinn’ aadressil https://www.muis.ee/ . 120 otsinguvastet.

Välismaa muuseumidest välisriigi presidendi fotode uurimise järel tulin vahepeal kodulinnaossa ja otsisin pilte Eesti muuseumidest. Elasin pärast sündimist aastatel 1977–1978 Tartus Ülejõe linnaosas Ujula tänaval, aastatel 1978–1986 samas linnas samal jõeküljel Annelinnas Kaunase puiesteel ja alates aastast 1986 praeguseni Uuel tänaval.

Uuel tänaval on nii suuri kui ka väikseid maju, ma pole alati kindel olnud, kas see jääb Annelinna või Ülejõele, esimest iseloomustavad suured ja teist väiksed majad. Hiljuti kontrollisin vikipeediast, et minu maja jääb siiski ka praegu Annelinna, aga Uue tänava teine ots Ülejõele, linnaosade piir läheb risti üle Uue tänava. Võibolla on seda piiri aja jooksul nihutatud, vähemalt mõnel vanal muuseumipildil nimetatakse Ülejõeks ka kohti, mis vikipeedia definitsiooni järgi jäävad Annelinna.

Mõlemasse majja kolides olid need majad värskelt ehitatud. Kaunase puiesteest natuke Kesklinna poole Kalda teel on natuke teistsuguse arhitektuuriga, aga samuti viiekorruselised majad. Olen pidanud Kalda tee maju vanemateks, aga fotode järgi on nad vaid mõned aastad vanemad. Kuskil aastal 1975 on need majad fotodel juba valmis, aga majade ümber käivad alles ehitamise järgsed korrastustööd, puud on veel erinevalt praegusest väiksed ja muruplatsidel mullahunnikud laiali ajamata.

Meie Uue tänava maja on küll kesklinnale veel lähemal, aga on veel hiljem ehitatud. Mäletan, kui selles kohas olid tühermaa ja garaažid. Fotodel on näha maja asukohta enne maja ehitamist, aga garaaže on mäletatust vähem, võibolla nende arv polnud iga aasta ühesugune. Pildiallkirjade järgi algas selles piirkonnas majade ehitamine umbes aastal 1985, enne oli see reservmaa ja sinna majade ehitamine polnud veel otsustatud, kaaluti erinevaid muid variante.

Kui võrrelda 1970. aastate fotosid ja praegust tänavapilti või ka 21. sajandi fotosid, siis on näha, kuidas autode arv parkimisplatsidel on kasvanud. Kui 1970. aastatel võis suure maja juures seista vaid kaks autot, siis praegu võib samas kohas suurel parkimisplatsil näha pigem vaid kahte vaba parkimiskohta. Võibolla 1970. aastate fotodel on autosid ka selle võrra vähem, et inimesed polnud veel majadesse sisse kolinud ja autosid hoiti ka kodust kaugemal garaažides.

Annelinnas on ka väikseid maju. Neid võib näha näiteks Anne tänaval. Aga juhul kui muuseumides neist majadest suures vaates fotosid on, siis pole pildi kirjeldustesse lisatud linnaosanime Annelinn, vähemalt mitte nimetavas käändes. 21. sajandi aerofotodel on ka neid väikseid maju, aga aerofotodelt need erinevalt viiekorruselistest majadest eriti välja ei paista.

On räägitud, et Annelinna majad on üksteisele liiga sarnased. Ma tunnen siiski fotodelt paljud majad ära. Olen neid ka alles hiljuti kolmemõõtmelistena näinud. Aastast 2010 tahtsin muuta jalutamise marsruute mitmekesisemaks ja sellest ajast hakkasin tegema erinevaid pikki ringe ümber suure osa Annelinna. Suhteliselt hilja ehitatud ja kesklinnast eriti kauge Mõisavahe tänava kant on mulle küll üsna võõras.

Fotodel on pilte nii Anne kui ka Saare poest, mis olid 1980. aastate alguses Annelinna kaks suurimat toidupoodi. Kuid 1980. aastatel ehitati veel kolmas suur pood Sõpruse pood ja selle kohta vist pilti ei olnud. Praeguseks on poed ümber nimetatud, suuri poode on veel juurde ehitatud ja viimastel aastatel on paljud elumajad saanud uue välimuse, aga mitte veel kõik.

Koolis õpetati, et Annelinn on Tartu kõige koledam linnaosa. Üks poiss vaidles vastu, et vanemate Annelinna majade juures on piisavalt haljastust. Ma kirjutasin kuuendas klassis ühe Annelinna vastase luuletuse, aga mäletan ka, et lapsena pikema aja järel Tartusse tagasi jõudes tundusid nii Annelinn kui ka muud Tartu linnaosad erakordselt ilusad ja tuttavad.

Välkmales paremini

Pärast tänast kaotust pikas males läksin Vint.ee-sse välkmalet mängima. Ühe mängimakutse lükkasin tagasi, sest vastane soovis liiga lühikest mõtlemisaega. Ühte hetkel natuke madalama reitinguga vastast võitsin sobivama ajakontrolliga 1,5:0,5. Esimeses mängus olid lõppmängus laual neli vankrit ja etturid. Tegime käikude kordamisega viigi, sest etturiketid tundusid läbipääsmatud. Teises mängus jättis vastane vangerdamata ja asus rünnakule, võitsin etturikahvli abil materjali ning mängu lõpus panin lipu ja kahe odaga vastase ühe oda vastu (mõlemal mõnede etturitega) mati.

Kontrollimata käik

arvuti - inimene
1. e4 c6 2. d4 d5 3. e5 Of5 4. Rf3 e6 5. Oe2 c5 6. Oe3 Rd7 7. Ob5 Vc8 8. Rc3 a6 9. Og5 Re7 10. Od7+ Ld7 11. dc Vc5 12. Oe3 Vc8 13. Rd4 Og6 14. Lf3 Rf5 15. 0-0-0 Ob4 16. Rf5 Of5 17. Od4 0-0 18. g4 Og6 19. Kb1 Oc3 20. Oc3 Oe4 21. Le4 Lb5 22. Le3 Vc4 23. Vd4 Vc6 24. Vb4 La5 25. Vb7 La4 26. Vb4 La5 27. g5 Vfc8 28. Vg1 Lc7 29. Vgg4 a5 30. Vb5 a4 31. Va4 Ld7 32. Ld3 d4 33. Vd4 Vc3 34. Lc3 Vc3 35. Vd7 1:0. Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 1 tund 58 minutit 55, mustal 1 tund 41 minutit 12 sekundit. Arvuti juhib 1:5 ja ei saa matši enam kaotada. Püüdsin eelmise nädala kaotuste järel vormi parandada trenažöörisõiduga, aga vähemalt selles mängus sain veel kiirema kaotuse.

Luuletuse vastamiste tund

Ütlesin ühele tüdrukule ühe ungarikeelse lause oletatava tõlke. Ta vastas, et ta on ka ungari keelt õppinud. Palusin, et tema sama lause ära tõlgiks. Ta küsis, kas mina ei oskagi ungari keelt. Vastasin, et ei oska, ma õpin, aga aeglaselt. Tüdruk tõlkis lause teisiti kui mina olin teinud.

*

Vaatasin enne tunni algust, et minu pinginaaber on istunud tahapoole kui tavaliselt. Kaalusin ka sinna pinki istumist. Pinginaaber ütles, et selles pingis on elektrijuhtmed. Et mitte elektrilööki saada, otsustasin istuda siiski vana koha peale. Algas tund. Meil oli uus õpetaja. Ta andis tundi kehvalt ja rääkis meiega, nagu me oleksime väiksemad kui tegelikult. Õpetaja lasi erinevatel inimestel ühte ja sama luuletust vastata. Tristan luges selle luuletuse, mida ta ükskord oli juba lugenud. Mõtlesin, et ma võiks lugeda mõnda enda luuletust, aga ei ole kindel, et koolis lugema hakates pausi sisse ei teki, peaks praegu valmistuma. Kui õpetaja mind vastama kutsus, siis ütlesin, et mul pole kohustuslik luuletus päris peas, aga ma võin lugeda mõnda enda luuletust. Õpetaja küsis, miks mul õpitud ei ole. Vastasin, et sellepärast, et mul ei tule kodus kunagi meelde päevikust õppimist vaadata. Õpetaja ütles, et ma vastan siis järgmine kord. Tunni lõpus ütlesin, et see õpetaja ühelegi vastajale muud hinnet ei pannud kui viie. Kontrollisin oma väidet klassipäevikust. Aga selgus, et kuigi õpetaja oli teinud kõigi teiste vabandajate nime taha linnukese, oli ta mulle kirjutanud hindeks ühe. Küsisin, miks ta mulle ühe pani. Õpetaja vastas, et sellepärast, et kui ma kodus päevikusse isegi ei vaata, siis see näitab suhtumist. Vaidlesin vastu, et ei näita, ma õpin päev läbi. Ma ei vaata päevikusse just sellepärast, et isegi meeles olevate asjade õppimine võtab kaua aega ja päevikuni ei jõua. Mul ei jää luuletused halvasti meelde, vaid küsitud luuletus on ka peaaegu peas.

Päevik juhendaja käes

Sõitsime bussiga üle Sõpruse silla. Venemaa alustas parajasti pommirünnakut ja ka meie buss sai tabamusi. Maandusime lennuväljal. Võis juhtuda, et kui me lennukist väljume, siis tapetakse kõik maha, aga võis ka olla, et lennukit ennast pommitatakse. Mõtlesin, et kui teised lennukist väljuvad ja mina jään lennukisse, võibolla ma siis jään ellu, sest ei teata, et keegi veel lennukis on. Väljusin siiski lennukist. Kõndisin edasi mööda maja serva, sest seina ääres oli mind raskem tulistada. Mind võeti vangi. Püüdsin naisvangivalvuriga rääkida nii, et ta mind ellu jätaks. Ta käskis mul vett tuua. Vett ma ei leidnud, aga tegin, nagu oleksin leidnud, sirutades vangivalvuri poole tühjad kamalud, öeldes, et nendes on vesi. Ta vastas, et seda on vähe.

*

Mõtlesin, et olen kirjutanud magistritöö äärmiselt huvitavas stiilis, kuidas Medijainen sai öelda, et see on igav. Vähemalt on parandatud variant äärmiselt huvitav, Medijaineni lause oli käinud esialgse variandi kohta. Olin jätnud õppetooli oma vana kooliaegse õpilaspäeviku, et Medijainen sinna magistritöö eest hinde sisse kirjutaks. Nüüd läksin sellele järele. Ta oli kirjutanud hindeks 3. Esimesel hetkel ma ehmatasin, siis tuli meelde, et see ei olegi halb hinne, vaid hinne C ehk hea, mis oli mulle juba varem teada, numbriliselt väljendudes on see uuel skaalal tõepoolest 3. Medijainen oli terve õpilaspäeviku läbi töötanud ja kirjutanud sinna kommentaare, sest ta oli minu juhendaja. Kui ma ütlesin, et ma pole fašist, vaid revolutsionäär, oli Medijainen kirjutanud kommentaariks, et fašism on revolutsioonilisusega seotud, nagu ka minu isa ja vanaisa puhul. Ma ise poleks nii vana päevikut enam sodinud. Vaatasin, et Medijainen on kirjutanud sisse arvestuse üheainepunktilise kursuse eest, aga tundus, et magistritöö hinde on ta sisse kirjutamata jätnud. Nagu ta jättis sisse kirjutamata ka varem magistrieksami hinde, põhjendusega, et selle jaoks ei ole õpinguraamatus ruumi. Aga magistritöö jaoks oli ruumi küllalt, selle jaoks oli trükitud kaks spetsiaalset lehekülge.

*

Mängisin ühe vastasega malet. Olin varem näinud, kuidas kabes kolme tammiga vastase ühe tammi liikumisvõimalust piirata, tegin seda ka tänases mängus, seetõttu oli vastane sunnitud viigiga nõustuma. Minu pettumuseks ei tahtnud ta järgmist mängu mängida minuga, vaid hakkas mängima teise vastasega. Oli karta, et nad mängivad omavahel ka kõik järgmised mängud.

*

Olime Pärnu rannas. Nagu ma lapsepõlvest mäletasin, oli siin kalda ääres nii madal vesi, et kalda lähedal ujuda ei saanud. Aga mõtlesin, et võibolla ma lapsena ei pannud tähele, et see võib nii olla ka ainult ühes väikses lahes, see ei pruugi kogu rannas nii olla. Olin palunud küsimust kommenteerida ja võibolla seoses sellega Joel nüüd kirjutaski, et vesi on üllatavalt madal.

Lumelabidad

Olin toidupoe tagaotsas, kui selle eesotsas tundus hakkavat tegutsema terrorist. Kaalusin tagaukse kaudu põgenemist. Terroristist saadi jagu. Öeldi, et vanasti õnnestus terroristidel võim haarata, aga nüüd on inimestel haridust nii palju, et nad teavad, et terroristi kätte ei tasu võimu anda.

*

Kõndisin puudealusel teel. Lükkasin enda eest lumelabidaga lund. Möödusin inimesest, kes samuti teed lumest koristas. Tema eesmärk oli terve tee lumest puhtaks teha, mina puhastasin enda ees ainult kitsast rada, mida mööda ma ise astusin.

Õppeaasta vorm

Kõndisin mööda teed. Mulle tormas vastu üks koer, kes kadus minu selja taha. Koer võis kõndijal vahel pikalt ümber tiirutama hakata. Ükskord mulle oli meeldinud, et koer minuga kaasas kõndima hakkas, aga iga kord ei meeldinud, see sõltus vist koera tõust.

*

Oli joonistamistund. Õpetaja ütles meile, et me päikesele kiiri ei joonistaks. Vastasin, et ma just mõtlesin joonistada. Lisasin, et üks joonistamisõpetaja, ma ei mäleta, milline, õpetas, et päikesele tuleb kiired joonistada ja saab teha erinevaid kiiri. Mina praegu ei mõelnud kiiri joonistada üleni sirgetena, vaid osalt täppide reana. Hakkasingi selliseid kiiri joonistama. Krister selja taga ütles, et tänu feisbukile on välja tulnud, et selline riietus, mida varem peeti sobimatuks, inimestele just meeldib. Vastasin, et kõigile ei meeldi, kui nad palju laike saavad, kõik ei taha suurt tähelepanu.

*

Läksin magistriõppe eksamile. Mul oli pool konspekti puudu, seetõttu polnud ma kõike õppinud. Eelmine aasta oli mul olnud elu kõige kehvem tervis, seetõttu olin kartnud eksamitele kohale minna ja olin need tegemata jätnud. Tänavu oli mul tervis parem ja olin kolm eelmise aasta eksamit ära teinud. Aga vorm ei olnud veel nii hea kui bakalaureuseõppe ajal. Mõtlesin, et ei ole ükskõik, kellelt konspekt laenata, kõigil ei ole see ühe hea. Küsisin Erikult, kas ta saab mulle konspekti laenata. Ta ei andnud, vaid ütles, et ma saan eksami muidu ka tehtud. Õppejõud Laur hakkas eksamiküsimusi jagama. Mõtlesin, et vaatan, mis küsimused on, selle järgi otsustan, kas ma täna eksami teen. Kuigi võidi öelda, et kui ma olen küsimustelehe vastu võtnud, siis ma olen juba eksamil osalenud.

Silmanurk sinine

Mul oli ühes silmanurgas ülemine silmalaug sinine. See võis tulla sellest, et olin silmale liiga kõvasti peale vajutanud. Nägemine tundus ka olevat udusemaks läinud. Proovisin kordamööda, kuidas ma kummagi silmaga näen.

"Tuna" 4/2021

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. 4/2021.

Tiina Peil kirjutab ühe Tallinna maja ajaloost. Mõni ametisse sobimatu poliitik annab käsu majadele pomme visata, aga võiks enne seda artiklit lugeda, siis ta näeks, kui palju üks pomm hävitab. Mulle tuletas see artikkel meelde lasteraamatut „Kümme ust“, milles oli juttu ühe maja või trepikoja erinevatest korteritest, nagu ka nüüd loetud artiklis. Võibolla on artikli autorit teema valikul inspireerinud ka seriaal „Õnne 13“, sest artiklis uuritud maja aadress on Kreutzwaldi 13.

Artiklis on otsitud informatsiooni selle maja elanike kohta ajalehtedest. Sellise uurimismeetodi teeb võimalikuks elektroonika, muidu ei saaks artikkel kunagi valmis. Ka praegu piirab uurimistulemust ajakirjanduse digitaliseerimise hetkeseis, kõik ajalehed veel digitaliseeritud ei ole, seetõttu ei saa kõigi puhul rakendada ka elektroonilist otsingut. On löödud otsingusse selle maja elanike nimesid, aga ma pole kindel, kas mõnel juhul pole võidud sattuda nimekaimu peale. Artiklis on uuritud majas elanute saatust ka nendel aastatel, kui nad selles majas ei ela. Mulle püüdis Ago Pajur ülikoolis õpetada, et inimesed ajas muutuvad, vabadussõjalane pole teatud aastatest varem ja hiljem enam vabadussõjalane. Hiljem olen näinud, et inimesed muutuvad tõesti rohkem kui ma tol hetkel arvasin, aga arvan ka praegu, et inimesed kannavad endas mälestusi sellest, millega nad on elus varem kokku puutunud ja see mõjutab ka nende hilisemat käitumist. Mõju võib seisneda nii tegevuse kordamises kui ka kunagiste pattude kahetsemises.

Tiina-Mall Kreem kirjutab eksliibriste ajaloost. Mõtlesin, et artiklite teemast kinni pidamine võib teha nende tegelased suuremateks ühe ala harrastajateks kui nad seda tegelikult on. Ma olen kogunud mitte ainult marke, vaid ka postkaarte ja kommipabereid, aga ükski neist kogudest pole minu elu põhisisu. Kui mingi kogu on oluline, siis pigem see, et kodus on palju raamatuid. Mõnes raamatus olen näinud ka eksliibrist, aga eksliibrise tähtsus jääb minu jaoks alati raamatu tähtsusele alla. Eksliibris on mõõtmetelt väike objekt, mis sarnaneb oma formaadilt värvilisematele kleepekateks nimetatavatele piltidele.

Artiklis öeldakse ühes lõigus, et Nõukogude ajal ei olnud eksliibris enam soositud, tagapool, et hilisemal Nõukogude ajal andis eksliibristega tegelemine võimaluse välismaalastega suhtlemiseks sama moodi nagu esperanto keel. Mõtlesin, et ka praegu vabas ühiskonnas tuleb kellegagi suhtlemiseks kasuks ühiste huvide olemasolu. Meie koolis joonistati Nõukogude ajal samuti eksliibriseid. Ma ei teinud seda ise, aga koolis kuulutati välja eksliibriste konkursse, kus osad õpilased osalesid. Artiklis öeldakse, et keegi on uurinud isegi laste eksliibriseid, aga minu kogemuse järgi eksliibriste joonistamine ja joonistamine üldse on eelkõige just laste tegevus.

Anu Kannike kirjutab naisküsimusest 1920.–1930. aastatel. Saan aru, et artikli autor tahab, et naistel oleks rohkem õigusi. Aga minu kogemuse järgi naiste ja meeste huvid ongi erinevad. On räägitud, et valimistel võiksid olla sookvoodid, aga ma arvan, et ka sookvootide korral oleks kandideerida soovivaid mehi rohkem. Ükskord mul jäi ajalehest meelde Ülar Ploomi luuletus sooküsimuse kohta, mis algas umbes sõnadega: „Ei ole ju meie või nemad, / ei ole ju poolt või vastu. / Meist igal on oma ema / ja austus daamide vastu“.

Ivi Tomingas täiendab seda teemat fotonurgas, kus on pilte kokaõpilastest. Pildil ülerahvastatud kööki nähes tuli meelde ütlus, et mitu kokka kõrvetavad pudru põhja. Kuigi poliitikas kõrvetavad diktaatorid just üksi valitsemise tõttu riigi põhja.

Ükskord kirjutati ajalehele, et uuema aja kokad ei pane juukseid kinni. See olevat siiski vajalik, sest muidu võivat juuksekarv toidu sisse kukkuda ja sööja isu rikkuda. Ajakirjas toodud vanal fotol on näha, et suuremal osal kokkadel on juuksed kaetud, aga mitte päris kõigil.

Ivar Leimus arvustab Soome kuiva seaduse teemalist raamatut. Ta vastandab kuiva seadust kainele mõistusele, kuna kuiv seadus olevat probleeme vaid süvendanud. Kui see abinõu ei aita, tuleks minu meelest näidata, millised abinõud alkoholismiga võitlemiseks on tõhusamad. Kuiv seadus võib läbi kukkuda, kui inimestel on juba enne seaduse vastuvõtmist alkoholisõltuvus välja kujunenud, aga võibolla tuleks keskenduda sellele, et nooremas põlvkonnas ei tekiks uusi alkoholisõltlasi juurde. Kuigi põlvkondadevahelise lõhe süvendamisel võivad ka halvad küljed olla.

Hukas söögitalong

Pidin minema ühes madalas majas ühte ruumi eksamit andma. Aga samal ajal toimus maavärin. Mõtlesin, kas ma ei peaks jääma ohutumasse kohta seisma. Aga tahtsin eksamile jõuda, seetõttu läksin edasi. Kui ma esimest korda soovitud ruumi jõudsin, siis seal eksamineerijaid ei olnud, aga kui ma teist korda jõudsin, siis juba olid.

*

Mulle meenus, et kooli söögitalong oli vist jäänud pessu läinud särgi taskusse. See tähendas, et nüüd ta oli kasutuskõlbmatu, pidin endale kantseleist uue talongi küsima. Esimese talongi olin saanud tasuta, teise eest oleksin raha pakkunud. Võis olla, et mulle antakse teine ka tasuta, aga ühe korraga ei pruukinud talongide hukka minekud lõppeda. Mul ei olnud tunniplaan ikka veel selge. Ma ainult oletasin, mis on järgmine tund. Läksin fuajees stendi pealt ruumijaotusplaani vaatama. Martin viskas minu suunas savinõu, mis kukkus põrandale puruks. Martin ütles, et ta viskas selleks, et ma õhust kinni püiaksin.

Kursuseõe raamat

Inimesed küsisid mult, miks mul viimasel suusavõistlusel punkte alla võeti. Üks arvas teadvat, et sellepärast, et ma sõitsin peamiselt käte jõul ja kasutasin jalgu vähe. Ma olin alati sõitnud nii nagu juhtub ja polnud tehnikale eriti mõelnud.

*

Üks kursuseõde rääkis, et ta on ka unenäoraamatu avaldanud. Ta pöördus eraldi minu poole, et tema avaldas oma unenäoraamatu palju varem kui mina. Selgus, et ta oli minust aastakümneid vanem. Ma olin arvanud, et oleme ühevanused. Minu meelest ma olin siiski varem näinud, et talle oli kirjutatud minuga sarnane sünniaasta.

Veel kaotusi

Täna kaotasin Vint.ee-s endast alguses natuke kõrgema reitinguga vastasele välkmales 0:2. Esimeses mängus ründasid erinevad mängijad erineval tiival, aga vastane mängis paremini. Teises mängus kaotasin algul etturikahvliga materjali, aga lõpupoole sain ajutise kuninga ees tehtud kahinguga materiaalse paremuse. Arvasin, et panen kahekäigulise mati, aga viimasel käigul panin hoopis lipu ette.

Enametturi nõrgestamise katse

inimene - arvuti
1. e4 d5 2. ed Ld5 3. Rc3 La5 4. d4 Rf6 5. Rf3 Og4 6. h3 Of3 7. Lf3 Lb6 8. Rd5 Rd5 9. Ld5 e6 10. Le4 Rd7 11. d5 La5+ 12. Od2 Ld5 13. Ld5 ed 14. 0-0-0 Oc5 15. Oc3 Of2 16. Vd5 c6 17. Vf5 Oe3+ 18. Kb1 0-0 19. Oc4 Rb6 20. Oe2 g6 21. Vf3 Vfe8 22. Vhf1 Ve7 23. Of6 Ve6 24. Oh4 Vf8 25. Oe1 f5 26. Oa5 Rd5 27. Oc4 Ve4 28. Ob3 f4 29. Vd1 Ve5 30. Oc3 Vg5 31. g4 h5 32. gh gh 33. Od5+ Vd5 34. Vd5 cd 35. Oe5 b5 36. b3 d4 37. Kb2 a5 38. Oc7 Od2 39. a4 ba 40. ba h4 41. Kb3 Vc8 42. Oe5 Oe3 43. Of6 Vc3+ 44. Ka2 Vc2+ 45. Kb1 Vc1+ 46. Kb2 d3 47. Oc3 Vc2+ 48. Kb3 Vc1 49. Kb2 Kf8 50. Ve3 Vc2+ 51. Kb3 fe 52. Oa5 Vc1 53. Kb2 d2 0:1. Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 53 minutit 11 sekundit, mustal 1 tund 58 minutit 49 sekundit. Arvuti juhib matši 1:4. Pooled partiid on mängitud.

Sall põrandal

Kõndisin kooli riidehoidu. Õlg tundus midagi riivavat ja kellegi sall kukkus põrandale. Küsisin, kus see oli. Tõstsin selle ühte tühja nagisse. Jõudsin käänaku taha. Kuulsin, kuidas üks õpilane rääkis, et tal on sall kadunud. Ütlesin, et ma leidsin ühe salli, võibolla see on tema oma. Wc-s oli remont ja väiksed poisid ootasid ukse taga remondi lõppemist. Ütlesin neile, et koolimajas on teisi wc-sid ka.

Suur väejuht

Siga tahtis sõda ja alustaski seda,

mõtles, et tore oleks maailma valitseda.

Põrsad läksid sõtta, neist paljud löödi maha,

sigala eest surra ei tundunudki paha.

Mõnel siiski tundus, aga öeldi, et ta reetur.

Põrsas täitku käsku, ta olgu ainult ettur.

Küna oli tühi ja katus tilkus läbi.

Sea jaoks polnud tapmine, vaid kaotus ainult häbi.

Käik kesklinna

Täna käisin isa palvel linnaraamatukogust raamatut võtmas. Ühtlasi andis ema mulle tagastamiseks kaasa raamatu, mille ta oli laenutanud enda nimele, aga mina viisin tagasi. Raamatukogu teisel korrusel vaatasin näitust, kus piltidel oli kujutatud linde, kes mingi tunnuse poolest tuletasid meelde paabulinde, aga sabad olid väiksemad. Raamatukogu neljandal korrusel vaatasin teist näitust nominentidest, mille kohta ema oli tänasest "Tartu Postimehest" teate leidnud. Välja olid pandud nomineeritud raamatud ja tekstid nende raamatute tutvustustega. Tutvustustest lugesin ainult mõnesid, aga raamatuid vaatasin rohkem. "Revolutsiooni sotsioloogia" kohta oli tutvustuse kirjutanud keegi, kes oli kirja pannud, et ta pole ise Nõukogude aega näinud. Teisel pool klaasust tundusid ka mingid vitriinid olevat, aga sel hetkel olin kindel, et need pole selle näituse osa, samuti ei teadnud, kas selle ukse läbimine on lubatud, seetõttu ma teisele poole ust ei läinud.

Suundusin Raekoja platsi raamatupoodi, kus tegin teise katse omandada "Ajaloolise Ajakirja" numbreid, mille ilmumisest ma olen ajakirja koduleheküljelt lugenud, aga neid ei olnud ikka müügil. Poest väljudes meenus mulle, et raamatukogus jäi tegevus pooleli, olin tahtnud lugeda ka "Õhtulehest" Peeter Oleski artiklit. Varem oli ka Raekoja platsil ajalehtede lugemistuba, aga nüüd enam mitte, seetõttu suundusin raamatukokku tagasi. Läksin esimest korda pärast eriolukorda selle lugemissaali. Seal nägin, et Raekoja platsilt ära viidud maakonnalehed on nüüd raamatukogu peahoones, varem neid seal ei olnud. Tagaruumist toodi mulle soovitud "Õhtulehe" number ja lugesin Oleski kirjatöö läbi. Mulle oli räägitud, et ta arvustab seal Carlyle'i raamatut ja kiidab minu Carlyle'i tõlget, aga nüüd nägin, et mind ja Carlyle'i mainitakse vaid artikli alguses, milline lõik oli ka internetist raha maksmata kättesaadav, tõlke kvaliteedi kohta pole otseselt midagi öeldud. Aga Carlyle'i nimetati artiklis parempoolsuse klassikuna ja edasi läks jutt Eesti erakondadele. Pärast selle artikli läbilugemist lehitsesin ka selle lehenumbri muid lehekülgi, aga ülejäänud numbreid nägin vaid silmanurgast.

Ukraina kantri

Otsisin Ukraina kantrimuusikat. Kuulasin ühest ja samast laulust kahte videot, mille vaatamiste arvud olid viiekohalised ehk tuhat korda väiksemad kui varem kuulatud Ukraina lastelauludel. Esimeses variandis istus rahvariietes naine keset viljapõldu, teisel variandil erilist fotot ei olnud, aga see-eest olid sõnad antud tiitritena. Tiitritega variant on aadressil https://www.youtube.com/watch?v=GJxDNxwIekk . Kontrollisin ka tõlkeprogrammiga üle, et sain õigesti aru, et pealkiri tähendab "Vaikne vesi". See seostus mulle eestikeelse laulureaga "Sinu süda on kui Emajõgi". Ukrainakeelse laulu muid sõnu ma ei kontrollinud, aga arvasin vene keele analoogia põhjal aru saavat, et see on armastuslaul, kus lauldakse rõõmus olemisest, omavahel abiellumisest ja rääkimisest ning nimetatakse teist inimest enda kullaks. Laulsid üks nais- ja üks meeshääl.

Osavõtumaks ja reeglid

Maleklassis koguti turniiri osavõtumaksu. Öeldi, et kuna osavõtjaid on vähe, siis on osavõtumaks kolmekohaline summa. Koroona tõttu oli mängijate arv langenud. Mõtlesin, et ma võin kolmekohalise summa ka maksta, sest sain just teisel turniiril kolmekohalise summa auhinnaks. Hakkasin ühe vastasega esimest vooru mängima. Mõtlesin, et võibolla ma peaksin käike kauem mõtlema. Vastane võttis peitli ja hakkas minu etturit tükeldama. Panin kella seisma, öeldes, et etturi tükeldamine on reeglitevastane. Kohtunik tuli meie laua juurde, tõstsime nupud algseisu ja hakkasime tehtud käike algusest peale uuesti vaatama. Kohtunik rääkis, kus oleks milline käik parem. Ütlesin, et ei tohi õpetada, sest mäng ei ole veel lõppenud. Panime uuesti nupud peale, et mängu jätkata. Aga kui enne olin mänginud valgetega, siis nüüd olid minu lauapoolel mustad. Tahtsin lauda õiget pidi keerata, aga vastane ei olnud nõus.

Jälle ärasõiduhommik

Oli laagrist kojusõidu hommik. Üks naine, kellest ma möödusin, ütles, et vanasti selliseid asju ei olnud. Mõtlesin, et see lause tähendab võibolla, et mul on saanud endale märkamatult harjumuseks ilma riieteta ringi käia. Rei andis mulle ümbriku, milles oli raha, ja ütles, et ma selle kodus emale annaks. Olin laagri alguses öelnud, et ema palub Reilt laenu, nüüd laagri lõpus Rei andis selle mulle kätte. Panin ümbriku kotti. Läksin koos Klausiga kaugemast ruumist kotti pakkimiseks veel mõnesid asju tooma. Klaus muutus kurvaks, sest kõiki asju me enam ei leidnud. Me olime laagrisse tulles ühest malenuppude komplektist kuninga kaasa võtnud, aga nüüd oli see kaduma läinud, mis tähendas, et komplekt oli ühe nuputa. Suundusime kottide juurde tagasi, aga vahepeal võibolla oli keegi juba kotist raha ära varastanud. Lootsin siiski, et seda pole tehtud. Kõndisin tänaval. Selja tagant kostis politseinike hääli. Vaatasin selja taha, et nad sihivad mind püstolitega. Mõtlesin, et võibolla nad nõuavad, et ma seisma jääks ja ähvardavad muidu tulistada. Kõndisin siiski edasi.

Mälestusartikkel

Psühhiaater rääkis sümbolistlikust kunstist. Ta meenutas, kuidas ta sellest aru saama hakkas, ühel hetkel ta oli jäänud mõtlema, mida sümbol tähendada võib. Üks kirjanik oli surnud ja kirjutasin tema mälestuseks artiklit. Mõtlesin, millisele trükiväljaandele selle saata võiks. Isa küsitles mind selle kohta, mis asjad ma artiklisse sisse panin. Ta tahtis, et mõned tähtsamad teemad oleks esindatud. Mõtlesin, et kirjaniku eluloo seisukohalt need võivad tähtsad olla, aga mina pole nende asjadega kokku puutunud. Asusin teele matustele, kus pidin artikli kõnena ette kandma. Kõigepealt käisin wc-s, mida mõtlesin kõnes mainida. Ma ei teadnud ainult, kas kõne jaoks peaksin selle mainida saamiseks enne kõne algust uuesti wc-s käima. Aga kui saalile lähenesin, siis nägin, et üritus juba käib ja üks teine kirjanik peab kõnet. Istusin viimasesse ritta ja mõtlesin, et võin vist oma kõne ka pidamata jätta, sest see kirjanik räägib ise pikalt. Pealegi hakkas mul kirja pandu meelest minema. Kõnepidaja ütles, et kõik nüüd arvuti lahti teeksid. Algul ma ei näinud, aga varsti leidsin, et ka minu laua all oli arvuti, mille ma nüüd laua peale tõstsin. Mõtlesin, et võibolla ma lõhkusin selle juhtme ära, võibolla ma oleks pidanud eelistama enda arvutit. Kõnepidaja küsis, kes veel tahab kõnet pidada. Peaaegu kõik tõstsid käed. Üks inimene ütles, et lapsed ei räägi. Teine vaidles vastu, et lapsed on kogu selle aja omaette rääkinud.

Lapsnominent

Hiljuti kirjutati mitmes ajalehes, et ma olen tänavuse tõlkeauhinna nominent, minu kui väljapaistva tõlkijaga riputati Rahvusringhäälingu portaali ka videointervjuu. Pärast seda ühte veel kõrgemalt esile tõstetud raamatut arvustades nimetati ajakirjas "Looming" vist mind nime nimetamata lapstõlkijaks, kuna ma olevat üheksa aastat varem tõlgitud raamatus joonealustes märkustes liiga lihtsaid asju seletanud. Ma panen need kaks hinnagut kokku, et ma olen lapsnominent, tegemist on küll erinevatel aastatel tõlgitud raamatutega, terviklike raamatute tõlkimise mõttes esimese ja viiendaga. Esimese raamatu osas olen juba varem kommenteerinud ja võin korrata, et polnud minu mõte nii põhjalikult kommenteerida, vaid tööülesanne. Seal ei ole seletatud ainult arvustuses viidatud lihtsaid asju, vaid ka selliseid, mida teavad vähesed, ilma kommenteerimata oleks see paljudele lugejatele raske raamat.

Vähemalt arvustuse varem ajalehes ilmunud originaalis heideti mulle ette ka isikunimede seletustest eluaastate puudumist, aga need olid raamatus siiski olemas, ainult toimetaja tõstis need nimeregistrisse. Arvustaja ei pannud seda tähele ja arvustuse kiitja pole võibolla raamatut lugenud.

Esimest raamatut tõlkides ma olin muidugi tõlkijana algaja, aga minult oli selleks ajaks juba 12 autoriõiguslikku muud (kirjutatud ja koostatud) raamatut ilmunud, lisaks olin õppinud 10 aastat ülikoolis ja enne seda keelekallakuga koolis, nii et võibolla oli elukogemus tõlkimise alustamiseks siiski piisav. Ja raamatu valmimine on kollektiivne looming, toimetaja oli minust vanem, kokkuvõttes tegi ta ilmselt raamatu paremaks, nagu ka nüüd nomineeritud raamatu, aga ka mõni puudus võib tulla toimetajalt.

Kuigi kritiseeritud raamat oli esimene minu tõlgitud terviklik raamat, ei olnud see mul päris esimene tõlketöö, olin tõlkinud varem kolmest võõrkeelest lühemaid teoseid. Kui mõelda, et algaja lisab palju kommentaare, siis varasematel tõlketöödel ma selliseid kommentaare ei lisanud, sest ei olnud vastavat tööülesannet. Kommnetaaride lisamine on kooskõlas minu ülikooliharidusega. Minu proseminaritöö juhendaja oli küll ka ise noor, aga tema õpetas, et nime Koidula tuleb joone all seletada, sest kui välismaalane loeb, siis tema Koidulat ei tunne. Kolmandal kursusetööl oli teine juhendaja ja pidas nimede seletamist samuti sümpaatseks, kuigi erandina arvas, et Päts ja Tõnisson on nii tuntud, et nemad oleks võinud seletamata jätta. Ma loen rohkem ajalooajakirju kui keeleteaduslikke ja seetõttu tean, et ajakirjas "Tuna" on terve rubriik, kus kirjadele palju joonealuseid märkusi lisatakse, sealhulgas lihtsaid, nii et ei ole ainult kommenteerija vanuse küsimus. Kui ma toda raamatut kommenteerisin, siis minu isa arvas samuti, et kommenteerida võib palju, kuna inimesed ei teadvat mitte midagi. Need, kes arvustusi kirjutavad, teavad keskmisest rohkem, aga sellega lugejaskond ei piirdu.

Originaalarvustuse autor arvas, et lapsed minu tõlgitud raamatut ei loe, aga ma lapsena lehitsesin ikka ka täiskasvanute raamatuid - 7-aastaselt Piiblit, 9-aastaselt ajakirja "Vikerkaar" ja 10-aastaselt hakkasin regulaarselt Ameerika Häält kuulama. Hiljem tõlgitud raamatutele ma olen vähem kommentaare lisanud, sest rahastajad ja kirjastajad pole enam nii palju kommenteerimise vajadust rõhutanud. Aga olen kommentaaride kirjutamiseks siiski terveid raamatuid läbi lugenud, et leida tsitaatide varasemaid tõlkevasteid. Saatesõnade kirjutamiseks võin lugeda piiramatul hulgal kirjandust, sest see pole küll hästi tasustatud, aga siiski endale huvi pakkuv tegevus. Arvustuse arvustuses viidati kellelegi, kes tunneb tõlgitava raamatu ajaloolist tausta halvasti, aga vähemalt mind huvitab taust rohkem kui keeleküsimused.

Kuningad sihikul

Täna mängisin Vint.ee-s kaks partiid Fischeri malet erinevate kasutajanimeta vastastega. Mõlemas mängus olid mul valged, sest enne esimest mängima kutset muutsin seadeid. Esimese partii kaotasin ja teise võitsin. Esimeses partiis olid kuningad erinevatel tiibadel ja mõlemad pooled ründasid vastase kuningat. Mina kaotasin esimesena materjali, edasimängimisel sain ka mati. Teises partiis olid kuningad mõlemad kuningatiival. Vastane kaotas materjali seoses auguga g7, tema kuningas oli samuti lagedavõitu kohas. Andsin kõigepealt vankriga tuld 7. realt, seejärel ajasin liputuledega vastase kuninga enda lauapoolele ja panin mati.

Löömisreeglid

Mängisime malet. Mul olid mustad. Nägin kuningatiival võimalusi, kuidas ma saan rünnata, aga minu liputiib oli nuppudest lage. Kuningas oli umbes algseisu kandis, mõtlesin talle paar nuppu kaitseks ette panna, et vastane ei saaks mu kuningat tulistada. Mõned erinevat värvi nupud olid laual lähestikku, aga nende vahel ei olnud löömisi toimunud. Ütlesin, et minu jaoks hakkavad malereeglid segaseks muutuma, ma ei tea enam, kas see nupp võib selle lüia. Klaus vastas, et väiksem nupp ei või suuremat lüia. Mulle tundus, et pigem on vastupidi, suurem ei või väiksemat lüia. Pärast ärkamist ütlesin, et ärkvel olles mul pole selliseid küsimusi tekkinud. Ühel korral ei teadnud ma ainult, kas vangerdamine võib olla löömine, aga vaatasin reeglitest järele.

*

Vaatasin oma õpetaja parandustega tööd. Õpetaja oli kirjutanud ühe numbriga hinde ja teisega vigade arvu. Sain küll aru, kumb on kumb, aga see oleks võinud ka segi minna, sest numbrite juurde polnud kirjutatud seletusi. Näitasin Klausile, et täisarvuline hinne on teisendatud teisel pool võrdusmärki murruks. Klaus hakkas naerma. Mõtlesin, et võibolla olen teisenduse teinud mina, mitte õpetaja. Klaus ütles, et üks arst kutsus teda sauna. Ma ei vastanud midagi. See arst oli meid mõlemaid ravinud, aga mind ta polnud sauna kutsunud. Varem olin arvanud, et mina olen selle arsti lemmikpatsient.

Kahvlikahing

arvuti - inimene
1. d4 Rf6 2. c4 e6 3. Rf3 b6 4. g3 Ob7 5. Og2 Oe7 6. 0-0 0-0 7. Rc3 d6 8. Ld3 Rbd7 9. e4 e5 10. Oe3 Ve8 11. d5 a5 12. Oh3 Of8 13. a4 g6 14. Rb5 Og7 15. Rg5 h6 16. Rf3 Kh7 17. Vfc1 Rh5 18. Og4 Rdf6 19. Oh3 Oc8 20. Oc8 Lc8 21. Ob6 Lg4 22. Rc7 Rf4 23. Ld1 Vab8 24. Re8 Vb6 25. Rf6+ Of6 26. b3 Vb3 27. Lb3 Re2+ 28. Kf1 Rc1 29. Vc1 Le4 30. c5 dc 31. Vc5 Lf5 32. Va5 e4 33. Rg1 Od4 34. Lc2 Lf6 35. Vb5 e3 36. f4 Oa7 37. Rf3 La1+ 38. Vb1 La3 39. Vb7 La1+ 40. Ke2 Lh1 41. Vf7+ Kg8 42. Lg6+ 1:0. Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 1 tund 58 minutit 37 sekundit, mustal 1 tund 17 minutit 52 sekundit. Arvuti juhib matši 1:3.

Söök ja jook raamatutes

- Nimeta kümme kohta, kus loetud raamatutes on juttu toidust.

- 1. "Viplala lugudes" on hulk toiduga kohti, näiteks väikseks muudetud inimesed närivad poes toidu sisse käiku.

2. "Naksitrallides" on korduvalt toidust juttu, näiteks harakas kannab oma pessa trühvelkompveki.

3. Piiblis on korduvalt söögist ja joogist juttu, näiteks Jeesus muudab vee veiniks.

4. Mul on peas oma luuletusi, ühes riimuvad sõnad 'moos' ja 'üledoos'.

5. "Kevades" tahavad Toots ja Kiir alkoholipudelit kätte saada.

6. Poe raamatus söövad merehädalised teist inimest.

7. Raamatus "Must kapten" söödi vist laeval kuivikuid ja näriti tubakat.

8. Ajalooraamatus lõikasid nälgivad Napoleoni sõdurid oma elusate hobuste küljest söögiks tükke.

9. Minu isa luuletuses oli onu Konstantinil palju moosi.

10. Ühes lasteraamatus söödi kõigepealt palju magusaid asju ja lõpetuseks vastukaaluks midagi soolast.

Ukraina lastelaulud

Kuulasin Ukraina lastelaule, millest esimese aadress oli https://www.youtube.com/watch?v=B-M6mXzJiMo&list=RDQMZm4DE6Du5cE&start_radio=1 ja teised tulid selle järel. Laulude kuulamiste arvud ulatuvad kümnetesse miljonitesse, ühe kuulamisi oli rohkem kui on interneti andemetel Ukraina rahvaarv enne suure verevalamise ja põgenemise algust. Kõigile kuulatud lauludele oli lisatud multifilmi sarnane video. Tegelased olid nii lapsed kui ka loomad, ühes videos laulsid ka traktor ja köögiviljad. Sõda ei olnud kuskil, ka kass ja hiired ning kass ja koer said omavahel hästi läbi.

Õppetunnid

Oli algamas maleturniiri voor. Vaatasin ringi, aga ei teadnud, millise laua taga ma mängima pean. Võibolla minu vastane juba kuskil ootas. Väljusin klassiruumist 208. Koridoris küsis Rei mult, et kui ma olen kirjutanud koduleheküljel, et ma õppisin alles Tallinna turniiril mängima, kuidas see saab nii olla. Rei oli valesti aru saanud. Seletasin, et Tallinna turniiril ei õppinud ma mängima, vaid mängimist juurde. Tartus olen õppinud rohkem kui Tallinnas. Karpovilt õppisin Caro-Kanni kaitset ja Prantsuse kaitse vastu käiku Rd2, Kereselt käiku 1. e4.

Valitav ajaleht

Oli vaja maad kaevama hakata. Aga maa sees oli palju vihmausse. Neid kätte võtta oleks olnud ebameeldiv.

*

Olin külas toas, kus elasid kaks klassiõde ja Lauri N. Üks klassiõde ütles, et Lauri on laisk. Teine lisas, et tema meelest ka. Lauri vaidles vastu, et ta ei ole laisk, sest ta kirjutas ühele raamatule saatesõna. Mina olin palju saatesõnasid kirjutanud.

*

Olin Kirjandusmuuseumis. Olin alustamas uue teema uurimist. Ütlesin, mis aasta Postimeest ma hakkan lugema. Parandasin, et ma võtan siiski teise lehe, sest Postimeest, Päevalehte ja Vaba Maad olen juba uurinud. Olin neist uurinud küll teist teemat, aga sama leht kirjutas kõigil teemadel natuke sarnaselt.

Uus pood

Sisenesin arvuti kaudu uude poodi. Panin seal oma kauba ka müügile. Siis küsisin, et kui poes on müügil Eesti kaup, miks on sel juhul sildid ingliskeelsed. Korjasin oma kauba uuesti müügilt ära. Pärast seda nägin, kuidas uude suhtlusvõrgustikku teeb konto E. Loone. Varem olin arvanud, et tema suhtlusvõrgustikke ei kasuta. Seni olemas olnutesse riputati endast üles foto, aga uude video.

*

Valisime enne tunni algust endale istekohti. Ühte horisontaalsesse pingiritta istusime ainult mina ja üks klassivend. Ütlesin, et me võime suurte vahedega istuda, sest meid on ainult kaks. Siis üks klassiõde ütles, et tema istub ka selles pingireas. Praegu istus ta kahe vertikaalse pingirea vahel vahekäiku sulgeva klapi taga. Ütlesin, et ma võin talle ruumi teha. Klassiõde vastas, et ei ole vaja, ta jääb sinna, kus ta on. Ütlesin, et kui ta seal istub, siis ei saa õpetaja tunni ajal mööda vahekäiku kõndida. Puhkes naer.

Mängu pikendus

Täna võitsin Vint.ee-s kaks Fischeri male partiid. Kuigi mõlemas mängus olin mängima kutsuja mina, olid mul mõlemal korral mustad, võibolla eelmisest korrast salvestatud seadete tõttu, kui ma tahtsin mängida erinevate vastastega erinevate värvidega. Täna oli esimene vastane kasutajanimeta ja mäng ei olnud reitinguarvestuslik. Kaotasin ühe tsentrietturi, aga sain vastutasuks vaba liini. Vankrilõppmängus oli materjali võrdselt, aga vastase nuppude asend tundus parem. Mängu lõpus oli vanker siiski ainult minul ja vastane lõpetas mängu. Teises mängus oli vastase kasutajanimi antsuonu. Kaalusin materjalikaotuse tõttu alistumist, aga leidsin veel plaani mängu jätkamiseks, läksin hilises keskmängus lippu ja panin kahe lipuga mati. Pärast mängu lõppu oli vastase Fischeri male reiting veel minu omast üle 500 punkti kõrgem, kuigi mul polegi see väikse partiide arvu tõttu kõrgele tõusta saanud.

Laua katmine

Läksime Paidesse peole. Varem olime siin käinud ülikonnaga, aga täna oli läinud väljumisega kiireks ja olin tulnud tavaliste riietega. Vaatasin, et teistel vist ka ülikonda ei ole. Katsin suures toas lauda. Kohvitassid olid juba lauale pandud, aga ma panin neile nüüd alustassid alla. Seni olid kohvitassid kõrgemale tõstetud, et alustassita kohvitass laualina ei puudutaks. Mult küsiti, kas ma tahan laua peale soolatoosi panna. Vastasin, et ma ei taha, aga kui ma soolatoosi leidsin, siis ma panen. Vaatasin, et selles lauaotsas juba üks on, siis panen teise otsa. Aga mulle hakkas tunduma, et minu käes olevas toosis ei olegi sool, vaid õli.

*

Mulle tuli uduselt meelde, et Helina oli vist viimasel korral kirjutanud, et tavaliselt teda ei huvita teiste inimeste unenäod. Ma olin selle kirja sisu ära unustanud ja olin seetõttu unenägusid üles edasi kirjutanud. Aga võibolla Helina oli siiski tahtnud öelda, et teda minu unenäod huvitavad ja tavaliste inimeste omad mitte.

Enametturi mahamängimine

inimene - arvuti
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oa4 g6 5. 0-0 Rf6 6. Oc6 dc 7. Re5 Le7 8. d4 Oe6 9. Ve1 Rd7 10. Rd7 Ld7 11. Oe3 0-0-0 12. Rc3 Og7 13. Re2 Oc4 14. c3 h5 15. b3 Oe6 16. c4 Le7 17. Vc1 c5 18. d5 Od7 19. f3 Ob2 20. Vb1 Oe5 21. f4 Og7 22. e5 Of5 23. Vc1 f6 24. e6 Oe6 25. Rc3 Od7 26. Of2 Ld6 27. Re4 Lf4 28. Rc5 f5 29. Ve7 Of6 30. Vf7 Vhf8 31. Vf8 Vf8 32. Rd7 Kd7 33. Og3 Od4+ 34. Kh1 Le3 35. Le1 f4 36. Oh4 f3 37. Le3 Oe3 38. Vf1 f2 39. g4 g5 40. Og3 h4 41. Oe5 Ve8 42. Of6 Kd6 43. Kg2 Vf8 44. Oc3 c6 45. Ob4+ c5 46. Oc3 Vf4 47. h3 b5 48. Ob2 bc 49. Oc1 Oc1 50. Vc1 cb 51. ab Kd5 52. Va1 Ke4 53. Kf1 Kf3 54. Va6 Kg3 55. Vc6 Ve4 0:1. Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 1 tund 11 minutit 33 sekundit, mustal 1 tund 58 minutit 27 sekundit. Arvuti läks matši 2:1 juhtima.

Kohl ja tema kaasaegsed

Vaatasin eile juutuubist kolme videot, kus rääkis kantsler Kohl, viimane video oli üle tunni pikk ja seal rääkisid ka teised Saksa poliitikud.

Esimene video oli Berliini müüri langemise ajast aastast 1989. See oli lühike video, kus Kohl pidas kõnet ja rahvahulk kriiskas. Kohl rääkis madala häälega, rahvahulk kriiskas heleda häälega. Kriiskamine kestis kogu kõne aja. Sellist kriiskamist olen varem näinud videos või videotes 1960. aastate Lääne-Euroopa populaarsemate muusikute kontsertite kohta.

Teine video oli aastast 2010, kui Kohl oli juba vana ja rääkis raskemini jälgitava hääldusega kui nooremana. See oli kristlike demokraatide kongressist, kus tähistati Saksamaa taasühinemise 20. aastapäeva. Korduvalt näidati eesreas istuvat hilisemat kantslerit Merkelit, kes vahepeal vaatas lühidalt kõrvalistujale otsa ja naeratas. Kohl rääkis, et Saksamaa ühendamine ja Euroopa ühendamine on ühe medali kaks külge. Kristlikud demokraadid olevat alati olnud Euroopa partei. Selliseid mõtteid katkestasid aplausid, imestasin, et kõik oskasid korraga plaksutama hakata.

Kolmas video oli Saksa parlamendi istungilt aastal 1990, mis olevat olnud esimene Saksa parlamendi istung pärast Saksamaa taasühinemist. Rääkisid nii Kohl kui ka teised. Tundus, et igast parteist oli üks rääkija. Viimase rääkija nime ega parteilist kuuluvust ei näidatud, aga see tundus olevat neonats, ta karjus Hitleriga sarnaselt. Suurem osa kõnelejaid kasutasid rääkides pabereid, aga seejuures žestikuleeriti. Videost tundusid olevat välja lõigatud hetked, kui puldis olevat inimest vahetati. Samuti oli lühemaks lõigatud diktatuuriohvrite mälestuseks tehtud leinaseisak. Kiruti nii natside kui ka kommunistide diktatuuri. Kohl rääkis, kui tähtis on demokraatia. Peale Saksamaa kordus kõnedes sageli ka kohanimi Euroopa. Sotsiaaldemokraat Brandt rääkis, et tugevamad peavad aitama nõrgemaid. Kommunistide esindaja avaldas arvamust, et idasakslastest ei tohi teha teise sordi inimesi. Roheliste esindaja rääkis keskkonnakaitsest, aga imestasin, et ta kiitis ka liikumisvabadust, mis peaks ju heitgaaside hulka suurendama. Vabade demokraatide ehk liberaalide esindaja rääkis vist, et tähtis ei ole ainult Saksamaa ühinemine, vaid ka vabaduse levik. Oletatav neonatside esindaja ütles, et kommunistide juhti ei ole enam tema kõne ajal saalis ning rääkis vist, et piir kahe Saksamaa vahel ei tohi olla tugevam kui kahe liidumaa vahel. Seda keegi ei meenutanud, et Austrias ja Šveitsis elab samuti saksa keele kõnelejaid, aga jutud Euroopa ühendamisest kuulutasid kaudselt ka Austriaga ühinemist ette. Võibolla kristlike demokraatide hulgast oli kaks rääkijat, sest enne Kohli oleks ka nagu üks rääkija olnud, kelle jutt minu jaoks praegu Kohli jutuga kokku sulab.

Uus kodu

Läksin oma uue maja juurde, kuhu olime hiljuti kolinud. Majal oli sama number, mis eelmisel majal. Uus maja oli ehitatud telliskividest. Olin vee ääres. Seoses Ukraina sõjaga oli eurovastasuse populaarsus kadunud. Ojaste hakkas minuga rääkima, et kui ma olen Euroopa Liidu vastu ja pooldan juutide tapmist, siis minust kirjutatakse kaitsepolitsei aastaraamatus. Euroopa Liidu vastu rahvahääletusel hääletamine oli tol hetkel lubatud olnud. Vastasin, et ma lugesin lapsena Piiblit ja selle tegelased on juudid, ma ei poolda juutide tapmist.

Kerenski lindistused

Kuulasin eile listi kirjale vastamiseks juutuubist ühte lindistust, kus Veebruarirevolutsiooni tegelane Kerenski rääkis lühidalt Veebruarirevolutsioonist. Pärast kirja teele saatmist kuulasin seda lindistust korduvalt uuesti, et näha, kas ma kirjutasin õigesti. Hiljem õhtul kuulasin veel hulka Kerenski lindistusi, millest üks oli aastal 1964 Kanada raadiole antud intervjuu ja ülejäänud lühemad katkendid sellest intervjuust, aga hommikul kuulatud lindistus selle intervjuu osa ei olnud. Intervjuu pikkus oli umbes poolteist tundi. Kõik kuulatud lindistused olid vene keeles, sest tegin venekeelse otsingu.

Esimeses lindistuses ütles Kerenski, et Veebruarirevolutsioon aastal 1917 puhkes ootamatult. Eelnevalt olin lugenud feisbukki kopeeritud venekeelset materjali, kus öeldi, et ka praegust Ukraina sõda ei teadnud venelased ette, seetõttu polevat sanktsioonideks valmistutud. Hiljem lugesin eestikeelsest lehest, et Putin olevat siiski pikalt sõjaks valmistunud ja tõstnud selle jaoks pensioniiga.

Kerenski rääkis, et kõigepealt toimus garnisoni mäss, sellele lisandusid meeleavaldused, kus ei kantud mingeid loosungeid. Veebruarirevolutsiooni ajal kehtestatud absoluutne vabadus, vabadusi antud grusiinidele, juutidele ja kõigile teistele, Oktoobripööre tegi neile lõpu. Oma hilisema elu kohta rääkis Kerenski, et ta ei ela küll enam füüsiliselt Venemaal, aga vaimselt siiski. Vaatasin muudest allikatest, et ta on surnud Ameerikas.

Pikemas intervjuus esitas intervjueerija rahuliku häälega küsimusi, Kerenski vastas neile võitlusliku häälega. Ta hakkas korduvalt küsimuste esitajaga vaidlema. Ta kiitis enne teda Veebruarirevolutsiooni algul valitsusjuhiks saanud vürst Lvovi, kes oli temast endast parempoolsem. Kerenski sai ise valitsusjuhiks pärast suvist enamlaste mässu. Suve lõpu poole toimus ka parempoolne Kornilovi mäss, millest saadi samuti jagu. Kuid et enamlastel õnnestus teisel katsel siiski võim haarata, selle ajas Kerenski Kornilovi süüks. Sorokini järgi aga ei ole revolutsiooni diktatuurifaasi saabumise detailid olulised, see saabub üldiste seaduspärasuste järgi alati.

Lvovi ja Kerenski juhitud Ajutiste Valitsuste ajal Esimene maailmasõda jätkus. Kerenski õigustas sõja jätkamist veel ka intervjuus. Ta ütles, et Venemaa ei saanud üksi rahu teha, sest ei sõdinud üksi, vaid koalitsiooni liikmena. Ajutine Valitsus tahtnud Venemaad päästa. Enne Oktoobripööret tulnud rahuvõimalused juba lähemale. Kui ma õigesti aru sain, ütles Kerenski, et kui Lenin oleks olnud lihtsalt patsifist ja Venemaa patrioot, siis ta poleks sellisel hetkel riiki pööranud.

Kerenski rääkis, et enamlased olid tema valitsuse suhtes algusest peale vaenulikud. Enamlased elasid Šveitsis ja Trotski vist Ameerikas, aga valitsust sai välismaalt ka kritiseerida. Mingil hetkel hakati siiski kodumaale tagasi pöörduma, sest Ajutine Valitsus kuulutas juba alguses välja amnestia. Kerenski pidas intervjuus halvaks, et Lenin sõitis läbi Saksamaa, kui Saksamaa oli Venemaaga sõjas. Olen varem lugenud ja tõlkinud, kuidas Kerenski abiline Sorokin kõigis revolutsioonides pettus. Kerenski uskus ka intervjuud andes, et tema poliitika oli õige, Sorokini teooriaid ta ei maininud. Kerenski arvas, et vabaduse ja oma peaga mõtlemise ideaalid ei kao, need veel pääsevad võidule. Hruštšovi, Gorbatšovi ja Jeltsini ajal on Venemaal aegade paranemist tõesti olnud, aga praegu on seal diktatuur. Masaryk arvas enne Esimest maailmasõda, et Venemaa on samuti Euroopa, aga selle eilne päev, mõni tsivilisatsiooniuurija aga on leidnud, et igale tsivilisatsioonile demokraatia ei sobi, see sobivat eelkõige Lääne tsivilisatsioonile. Kerenski nimetas Esimese maailmasõja eelset Venemaad selle arengu kõrgeimaks staadiumiks, kuigi võiks arutada, et 1960. aastatel oli juba rohkem autosid ja kosmoseaparaate.

Nagu Kerenski sõdis Saksamaaga, nii sõdib Putin praegu Ukrainas. Venemaal on sõjale vastuseisu nagu oli ka 1917. a. revolutsiooni ajal. Mõned on teinud üleskutseid Putini kõrvaldamiseks, et siis olevat rahu majas. Aastal 2003 toimunud magistrieksamiks lugesin aga juba Huntingtoni raamatut "Tsivilisatsioonide kokkupõrge", mille järgi ei sõltu konfliktid Ukrainas ühest inimesest, vaid tulenevad sellest, et Ukraina keskelt jookseb tsivilisatsioonide piir. Ukrainas on varem ka konflikte olnud, kuigi praegune on suurem.

Teise üliõpilase töö

Vaatasin ühe tüdruku ülikooli lõputööd. Nägin, et tal on kümme peatükki. Mõtlesin, et tuleb välja, et lõputööl ja magistritööl peab mõlemal kümme peatükki olema, ainult pikkus peab olema erinev. Pidin hakkama varsti oma peatükke pikemaks kirjutama. Tüdrukul oli kohe esimese lehekülje number hästi suur, sest ise oli ta pannud selle viimaseks leheküljeks, aga õppejõud olid tõstnud esimeseks. Töödes esines trükivigu. Mõtlesin, et minu töös võib olla selliseidki trükivigu, mida ma pole veel märganud.

*

Meesõpetaja luges ühest raamatust luuletusi ette. Üks klassivend ütles, et kõige parem on selle valimiku viimane luuletus. Õpetaja ütles, et viimast luuletust ei tohi lugeda, ja võttis klassivennalt raamatu ära. Püüdsin õpetaja käes olevast raamatust näha, mis talle viimases luuletuses ei meeldinud. Nägin, et luuletuse lõpu poole kiideti kellegi rindasid.

Täpi püüdmine

Mängisin arvutimängu. Selles liikus järjest erinevates kastides ringi üks täpp, mille mina pidin kinni püüdma kasti joontega väiksemaks lõikamise teel. Aga iga kord enne kui ma sain kogu kasti lõigatud, läks täpp juba järgmisse kasti. Mõtlesin, et aitaks see, kui ma ei lõikaks seda kasti, kus täpp veel on, vaid läheksin juba järgmise juurde ja hakkaks seda lõikama. Ja ma ei peaks hakkama lõikama enam juhuslikust kohast, vaid kõigepealt kasti keskelt pooleks lõikama, niiviisi saaks ühe liigutusega kõige rohkem liikumisruumi ära võtta.

Laste mängud

Käib sõda. Kolm last istuvad varjendis. Üks ütleb: "Mängult on sõda juba läbi." Teine vastab: "Ei, mängult ei ole sõda veel alanud." Kolmas ütleb: "Mängult ma olen täiskasvanu ja tulistan vaenlase lennuki alla."

Oja

Lugesin eile umbes nädalase vaheaja järel värskeid surmakuulutusi ja kohe leidsin ühe tuttava nime. Surnud oli Malle Oja. Oja peaks olema üsna levinud nimi, aga ka selles kuulutuses esinenud teine perekonnanimi viitab sellele, et tegemist oli ilmselt tuttava maletajaga.

Malle Ojaga sain tuttavaks keskkooli ajal Jakobi tänava maleklubis. Sel ajal lugesin ajalehest, et ta tegi kaasa ka Eesti naiste meistrivõistlustel, seetõttu pidasin suureks saavutuseks, kui minu vend tegi temaga kohalikul pikal turniiril viigi. Aga mängujärgses analüüsis ütles Oja, et kui ta oleks teadnud, et vend lõppmänge nii halvasti oskab, siis ta poleks viiki leppinud.

Malle Oja töötas meditsiini alal. Ühel korral, kui Jakobi tänava maleklubis tuli ühele maletajale langetõve hoog peale ja kutsuti kiirabi, ütles Oja kiirabitöötajale vabandavalt, et tema ei kutsunud.

Sel ajal, kui mina olin magistrant, ma Malle Ojaga nii palju enam ei kohtunud, sest seda klubi enam ei olnud, aga maletrennis käis kaks õde, kelle perekonnanimi oli samuti Oja. Mäletan, kui üks neist õdedest ütles, et kõik küsivad talt, kas ta on Malle Oja sugulane, aga tema oma teada ei olnud.

Malle Ojaga hakkasin uuesti sageli kohtuma Kaunase puiestee päevakeskuse ajal. Turniiride läbiviija Peebo pani välja rohkem naiste auhindu kui mujal on pandud, seetõttu käis seal ka suhteliselt palju naismaletajaid.

Kui ma hakkasin malet mängima, olin kooliõpilane ja ütlesin täiskasvanud inimestele teie, nagu algkoolis oli õpetatud. See harjumus oli mul ka pärast ülikooli lõpetamist alles jäänud, aga ühel korral Malle Oja küsis, kas peaks ütlema sina või teie, tema on harjunud maletajaid sinatama.

Teisel korral õpetas ta mulle kombeid, kui hakkasin tal enne mängu algust istudes kätt suruma, aga tema ütles, et daamil kätt surudes tuleb püsti tõusta. Seda ütles ta küll ainult ühel korral.

Ühel korral kiitis ta minu raamatut "Ajalugu unenägudes". Olin selle vist ise turniiri auhinnaks pakkunud, tema oli selle sel juhul võitnud. Ta rääkis, et raamatu algus on liiga keeruline, aga ta luges tagant poolt.

Paar korda rääkis ta, et minu isa ja tema vend olid omavahel tuttavad, paludes isa tervitada. Ühel korral ütles ta, et minu isa on ka tema enda juures röntgenis käinud.

Oma elu kohta rääkis ta, et tema pere ei olnud Nõukogude võimu silmis soositud, seetõttu ei saanud nad uude linnaossa korterit, aga tänu sellele said korteri just linnaossa, mis talle tegelikult rohkem meeldis.

Ma ei mäleta, mis seoses Malle Oja ütles ühel korral: "Ei, surma ei tohi karta." Võibolla see oli tol korral, kui Ojaste rääkis naljalugu, kuidas nähakse vanameest tänaval jooksmas ja öeldakse: "Vaata, vanamees jookseb surma eest ära."

Ojaste käis mulle peale, et ma alkoholi tarvitaks, kuigi ei pooldanud suitsetamist. Ühel korral Ojaste väitis, et kui ma alkoholi joon, siis ma ei jää haigeks. Vastasin umbes kirjanik Heino Kiigelt pärinevate sõnadega: "Siis ei teki antikehi," mida kuuldes juttu pealt kuulnud Malle Oja naerma puhkes.

Veeolendid luules 1

„Eesti kalaluule antoloogia“. Koostanud Vladislav Koržets. Tallinn 2021. Praegu loetud leheküljeni 302, kokku 728 lehekülge.

See raamat sisaldab rahvalaule ja luuletusi kalade ja teiste veeolendite kohta läbi aegade. Olen praeguseks läbi lugenud koostaja eessõna, rahvalaulude osa ning vanema autotriluule osa. Antoloogia võib vahel tähendada valitud teoseid, aga eessõna järgi otsustades see raamat läheneb juba kogutud teostele.

Vanemates luuletustes kasutati tavaliselt lõppriime, rahvalauludes algriime ja vahel ka siseriime. Rahvalauludes on korduvalt ühele kalaliigile keskendumise asemel toodud kalaliikide loetelu. See, millised liigid loetelusse satuvad, sõltub algriimist. Ühes rahvalaulus oli toodud erinevate nädalapäevade kohta kalaliik, keda siis püütakse, liik sõltus sellest, millise algustäht nädalapäeva nime algustähega riimi läks. Tänapäeval on olemas vist mõiste pühapäevakalamees, aga rahvalaulus püütakse kala kõikidel nädalapäevadel peale pühapäeva. Pühal päeval kalapüügi eest võib oodata isegi karistus, selline uskumus tuleb nähtavasti Piibli pühapäeva pühitsemise käsust.

Ma olen küll riimilise luule pooldaja, aga ühte riimi oli selles antoloogias liiga palju. Oleks võinud olla vähem riimi soomus-loomus, mulle sisemaa elanikuna vähemalt selline riim tundub ebaloomulik, loomus ei tähenda selles tavaliselt iseloomu, vaid on kalapüügi terminoloogia mõiste. Kui mingid tavaliste sõnade riimid korduvad, siis seda ei pruugi tähelegi panna.

Raamatu koostajale ilmselt kalapüük meeldib, aga paljudes raamatusse võetud tekstides öeldakse, et kaluri elu on raske. Kalapüük on nagu härjavõitlus, kus peale kala surma võib oodata ees ka kaluri uppumine. „Loomade elu“ kalade köites öeldakse, et kalamehed hindavad kõrgemalt sellist kala, kes püüdmisel tugevamat vastupanu osutab. Aga kui kalapüügist sõltub ellujäämine, siis ilmselt eelistatakse kergemini kättesaadavat ja suuremat saaki. Luuletustes kurdetakse ka ohtliku ilma üle, mitte ei öelda, et mida halvem ilm, seda parem. Maailma kirjandusest on võimalik leida ka teistsuguseid näiteid, Lermontov vist igatses tormi, siin raamatus oodatakse paremat ilma.

Mõtlesin, et ma pole küll väga palju kalal käinud, aga pika mõtlemisajaga malemäng sarnaneb ka natuke kalapüügile. Õngega kalu püüdes peab ootama, kas kala konksu otsa tuleb, pikk male nõuab samuti kannatlikkust. Kalu püütakse vahel võrguga ja ka males on räägitud mativõrgust. Inimestevahelistes suhetes on kasutatud võrgutamise ja lantimise mõisteid. Luules tuleb ette ka seda, et kalasabaga näkk püiab inimesi. Haidega merede ääres ilmselt ka haid.

Autoritest mõjus lugedes kõige tugevamalt võibolla üks tuttavana tundnud, aga vahepeal ununenud Juhan Smuuli luuletus, sest seda lugedes tekkisid külmavärinad nagu vanasti eriti hea muusikaga. Lugemise ajal üllatas ka Mart Raud, kuigi praeguseks olen tema luuletuste sisu unustanud. Aga mäletan, et lugemise ajal mõtlesin, et olen seni arvanud, et Eno Raud on parem kirjanik kui Mart Raud, aga siit raamatust nägin, et vähemalt on Mart Raua luuletused paremad kui Eno Raua lasteluuletused, mis jäävad viimatinimetatu proosale alla. Ükskord ma imestasin, kui öeldi, et Debora Vaarandi on nii hea luuletaja, et ma ei tohi ennast temaga võrrelda, kui olin lugenud just Vaarandi mitte parimaid luuletusi, aga nüüdseks tean, et Vaarandi on kahe juba varem meeldinud laulu sõnade autor. Ilmar Laaban jättis mulle kunagi hea mulje, aga siin raamatus olid tema luuletused praegu lugedes liiga ropud, kuigi see oli siiski veel andekam kui ajakirjas „Vikerkaar“ kohatud ropendamine, mille järel me „Vikerkaare“ tellimise lõpetasime. Artur Alliksaarelt tean mujalt vähemalt ühte väga head luuletust, aga siia raamatusse valitud tema luule näited olid mittemidagiütlevad ja halvasti meeldejäävad.

Mitte praegu loetud lehekülgedel, aga tagapool tulevad ka minu luule näited. Need on võetud kõik paberraamatutest, aga mul on ka elektroonilist ja käsikirjalist loomingut, kus on ka natuke kaladest juttu. Raamatu esimese poole autorid võivad tunda kalapüügist rõõmu, mul ühes luuletuses kalapüüdja tunneb ka kalade valu. Hiljem olen „Loomade elust“ lugenud, et kala tunneb vähem valu kui inimene, sest kalal on vähem närvirakke. Antoloogias on sageli kalamees tähtsam tegelane kui kala, aga mõtlesin, et rohkem võiks olla selliseid teoseid, kus kala on minategelane.

Erinevad võitmisviisid

Täna mängisin Vint.ee-s kolm välkmalepartiid kahe vastasega. Esimest vastast võitsin 1:0, teisele kaotasin 0:2. Esimeses mängus tuli vastane lõppmängus kuningaga minu tagalasse, aga tänu sellele sain teostada tema lauapoolel etturiläbimurde ja läksin lippu. Teises mängus oli mängu lõpus mõlemapoolne ajapuudus, aga viimastel käikudel käis vastase käsi kiiremini. Kolmandas mängus märkasin juba avangu kandis, et olen jäänud vigurvahetuste käigus vähemviguriga.

Unenägu uuendustest

Mulle soovitati blogi uuendusi. Võtsin need vastu ja blogi taust läks ühe hetkega teistsuguseks, see sisaldas nüüd pilte. Kaduma läks ka seos koduleheküljega. Varem oli blogil ja koduleheküljel olnud ühesugune taust, aga olin nüüd mõlemad välja vahetanud, kodulehekülje oma juba varem. Ei teadnud, kas üldse kellelgi veel see vana tüüpi kujundus on. Muutusid ka blogi nimi ja aadress, seetõttu ei oleks keegi enam blogi vana aadressi järgi üles leidnud, pidin uuendustest feisbukis teatama. Koduleheküljel olid olnud lingid blogi osadele vana aadressiga, pidin ka neid linke uuendama, juhul kui kodulehekülg veel üldse alles oli. Kui ei olnud, siis sain selle taastada, sest mul olid oma arvutis kodulehekülje osadest koopiad.

Lahtisesse avangusse

arvuti - inimene

1. Rf3 Rc6 2. e4 e5 3. Ob5 a6 4. Oa4 Rf6 5. 0-0 Oe7 6. Ve1 b5 7. Ob3 d6 8. c3 0-0 9. h3 Ob7 10. d4 ed 11. cd Ve8 12. Rc3 Ra5 13. Of4 Rb3 14. Lb3 Of8 15. d5 g6 16. a4 Vb8 17. ab ab 18. Og5 Og7 19. Of6 Lf6 20. Lb5 Oa8 21. Ld7 Ve7 22. La4 Lf4 23. Re2 Le4 24. Red4 Ld5 25. Ve7 c5 26. Ve8+ Ve8 27. Le8+ Of8 28. Va8 1:0. Valgel jäi 2 tunnist mõtlemisajast alles 1 tund 58 minutit 49 sekundit, mustal 1 tund 31 minutit 16 sekundit. Matši seis on nüüd 1:1.

Rahulaul

Seoses sõjasündmustega otsisin välja kassetilt tuttava laulu "Et oleks rahu". Alustasin juutuubist kahe erineva selle laulu lindistuse kuulamist, aga viite annan sellele variandile, mis on muusikaliselt parem. See on https://www.youtube.com/watch?v=pYlwRmp9zfk . Mõtlesin ükskord panna oma kolmandale paberluulekogule pealkirjaks "Rohkem rahu", aga isa laitis selle mõtte maha, sest mäletas Nõukogude aja agressiivset ja silmakirjalikku rahupropagandat. Mul oleks see pealkiri olnud rohkem isikliku rahuliku seisundi tähenduses, aga ma propageerin ka sõdade lõpetamist.

Õun pudelis

Ema palus pildistada ja üles riputada, et võibolla siis keegi oskab seletada, kuidas õun pudelisse sai, kui pudelikael on kitsam. Mina pakkusin, et pudel on õunale ümber tehtud, aga ema ütles, et klaasi töödeldakse ju kuumalt. Mäletasin, nagu oleksin näinud varem pudelisse pandud laevamudelit. Ema oli nõus, aga ütles, et laev pannakse pudelisse teise meetodiga, sisse pannes on see kitsas ja siis tõmmatakse laiali.

/TÄIENDUS: Mõtlesin ise edasi, sain feisbukis vastuseid ja leidsin otsingumootoriga sel teemal artikli: https://maakodu.delfi.ee/artikkel/87187863/lahendame-moistatuse-kuidas-oun-kalvadose-pudelisse-saab-ja-kuidas-seda-ise-kodus-teha . Kõik pakkusid ühte ja sama./

Ukraina hümn

Otsisin Ukraina hümni. Leidsin selle aadressilt https://www.youtube.com/watch?v=EdH1d1UMKPE . Taustapildiks on Ukraina lipu värvides maastikupilt.

Külalised Ukrainast

Olen mänginud Ukraina maletajatega nii keskkooli ajal pika mõtlemisajaga noorteturniiril Tartu Kevad kui ka 20 aastat hiljem ülikooli maleklubis lühikese mõtlemisajaga turniire. Turniiril Tartu Kevad ulatas Ukrainast tulnud vastane mulle enne mängu algust kingitusena paki Kiievi piltidega postkaarte. Mul on veel praegugi ühes postkaardialbumis 11 kaarti sellest pakist. Tegin neist mõned fotod. Nüüd seda linna purustatakse. Pärimuse järgi leiutati male sõdade asendamiseks, pommitamise asemel võiks ka tänapäeval malet mängida.

Unenäod sagedusest

Sõin tänaval jäätist. Mari S. ütles, et varsti jäätise tootmine lõpetatakse, sest sellel on vähe ostjaid. Mina nii ei arvanud.

*

Istusime vendadega suurde peolauda. Vasakule istus kaks nooremat venda, kes olid jutukamad, paremale mina ja Klaus, kes rääkisime vähem.

*

Henn oli vaadanud minu ülikooli uurimistöö mustandi läbi ja kirjutanud selle kohta märkusi, mida võiks parandada. Ühes kohas ta soovitas, et ma võiks ühe sõna välja vahetada, sest minu valitud sünonüüm on haruldasem. Minu meelest võis haruldasemat varianti ka kasutada.