Lapsnominent

Hiljuti kirjutati mitmes ajalehes, et ma olen tänavuse tõlkeauhinna nominent, minu kui väljapaistva tõlkijaga riputati Rahvusringhäälingu portaali ka videointervjuu. Pärast seda ühte veel kõrgemalt esile tõstetud raamatut arvustades nimetati ajakirjas "Looming" vist mind nime nimetamata lapstõlkijaks, kuna ma olevat üheksa aastat varem tõlgitud raamatus joonealustes märkustes liiga lihtsaid asju seletanud. Ma panen need kaks hinnagut kokku, et ma olen lapsnominent, tegemist on küll erinevatel aastatel tõlgitud raamatutega, terviklike raamatute tõlkimise mõttes esimese ja viiendaga. Esimese raamatu osas olen juba varem kommenteerinud ja võin korrata, et polnud minu mõte nii põhjalikult kommenteerida, vaid tööülesanne. Seal ei ole seletatud ainult arvustuses viidatud lihtsaid asju, vaid ka selliseid, mida teavad vähesed, ilma kommenteerimata oleks see paljudele lugejatele raske raamat.

Vähemalt arvustuse varem ajalehes ilmunud originaalis heideti mulle ette ka isikunimede seletustest eluaastate puudumist, aga need olid raamatus siiski olemas, ainult toimetaja tõstis need nimeregistrisse. Arvustaja ei pannud seda tähele ja arvustuse kiitja pole võibolla raamatut lugenud.

Esimest raamatut tõlkides ma olin muidugi tõlkijana algaja, aga minult oli selleks ajaks juba 12 autoriõiguslikku muud (kirjutatud ja koostatud) raamatut ilmunud, lisaks olin õppinud 10 aastat ülikoolis ja enne seda keelekallakuga koolis, nii et võibolla oli elukogemus tõlkimise alustamiseks siiski piisav. Ja raamatu valmimine on kollektiivne looming, toimetaja oli minust vanem, kokkuvõttes tegi ta ilmselt raamatu paremaks, nagu ka nüüd nomineeritud raamatu, aga ka mõni puudus võib tulla toimetajalt.

Kuigi kritiseeritud raamat oli esimene minu tõlgitud terviklik raamat, ei olnud see mul päris esimene tõlketöö, olin tõlkinud varem kolmest võõrkeelest lühemaid teoseid. Kui mõelda, et algaja lisab palju kommentaare, siis varasematel tõlketöödel ma selliseid kommentaare ei lisanud, sest ei olnud vastavat tööülesannet. Kommnetaaride lisamine on kooskõlas minu ülikooliharidusega. Minu proseminaritöö juhendaja oli küll ka ise noor, aga tema õpetas, et nime Koidula tuleb joone all seletada, sest kui välismaalane loeb, siis tema Koidulat ei tunne. Kolmandal kursusetööl oli teine juhendaja ja pidas nimede seletamist samuti sümpaatseks, kuigi erandina arvas, et Päts ja Tõnisson on nii tuntud, et nemad oleks võinud seletamata jätta. Ma loen rohkem ajalooajakirju kui keeleteaduslikke ja seetõttu tean, et ajakirjas "Tuna" on terve rubriik, kus kirjadele palju joonealuseid märkusi lisatakse, sealhulgas lihtsaid, nii et ei ole ainult kommenteerija vanuse küsimus. Kui ma toda raamatut kommenteerisin, siis minu isa arvas samuti, et kommenteerida võib palju, kuna inimesed ei teadvat mitte midagi. Need, kes arvustusi kirjutavad, teavad keskmisest rohkem, aga sellega lugejaskond ei piirdu.

Originaalarvustuse autor arvas, et lapsed minu tõlgitud raamatut ei loe, aga ma lapsena lehitsesin ikka ka täiskasvanute raamatuid - 7-aastaselt Piiblit, 9-aastaselt ajakirja "Vikerkaar" ja 10-aastaselt hakkasin regulaarselt Ameerika Häält kuulama. Hiljem tõlgitud raamatutele ma olen vähem kommentaare lisanud, sest rahastajad ja kirjastajad pole enam nii palju kommenteerimise vajadust rõhutanud. Aga olen kommentaaride kirjutamiseks siiski terveid raamatuid läbi lugenud, et leida tsitaatide varasemaid tõlkevasteid. Saatesõnade kirjutamiseks võin lugeda piiramatul hulgal kirjandust, sest see pole küll hästi tasustatud, aga siiski endale huvi pakkuv tegevus. Arvustuse arvustuses viidati kellelegi, kes tunneb tõlgitava raamatu ajaloolist tausta halvasti, aga vähemalt mind huvitab taust rohkem kui keeleküsimused.