Ütlesin ühele tüdrukule ühe ungarikeelse lause oletatava tõlke. Ta vastas, et ta on ka ungari keelt õppinud. Palusin, et tema sama lause ära tõlgiks. Ta küsis, kas mina ei oskagi ungari keelt. Vastasin, et ei oska, ma õpin, aga aeglaselt. Tüdruk tõlkis lause teisiti kui mina olin teinud.
*
Vaatasin enne tunni algust, et minu pinginaaber on istunud tahapoole kui tavaliselt. Kaalusin ka sinna pinki istumist. Pinginaaber ütles, et selles pingis on elektrijuhtmed. Et mitte elektrilööki saada, otsustasin istuda siiski vana koha peale. Algas tund. Meil oli uus õpetaja. Ta andis tundi kehvalt ja rääkis meiega, nagu me oleksime väiksemad kui tegelikult. Õpetaja lasi erinevatel inimestel ühte ja sama luuletust vastata. Tristan luges selle luuletuse, mida ta ükskord oli juba lugenud. Mõtlesin, et ma võiks lugeda mõnda enda luuletust, aga ei ole kindel, et koolis lugema hakates pausi sisse ei teki, peaks praegu valmistuma. Kui õpetaja mind vastama kutsus, siis ütlesin, et mul pole kohustuslik luuletus päris peas, aga ma võin lugeda mõnda enda luuletust. Õpetaja küsis, miks mul õpitud ei ole. Vastasin, et sellepärast, et mul ei tule kodus kunagi meelde päevikust õppimist vaadata. Õpetaja ütles, et ma vastan siis järgmine kord. Tunni lõpus ütlesin, et see õpetaja ühelegi vastajale muud hinnet ei pannud kui viie. Kontrollisin oma väidet klassipäevikust. Aga selgus, et kuigi õpetaja oli teinud kõigi teiste vabandajate nime taha linnukese, oli ta mulle kirjutanud hindeks ühe. Küsisin, miks ta mulle ühe pani. Õpetaja vastas, et sellepärast, et kui ma kodus päevikusse isegi ei vaata, siis see näitab suhtumist. Vaidlesin vastu, et ei näita, ma õpin päev läbi. Ma ei vaata päevikusse just sellepärast, et isegi meeles olevate asjade õppimine võtab kaua aega ja päevikuni ei jõua. Mul ei jää luuletused halvasti meelde, vaid küsitud luuletus on ka peaaegu peas.
0 vastukaja:
Postita kommentaar