Oja

Lugesin eile umbes nädalase vaheaja järel värskeid surmakuulutusi ja kohe leidsin ühe tuttava nime. Surnud oli Malle Oja. Oja peaks olema üsna levinud nimi, aga ka selles kuulutuses esinenud teine perekonnanimi viitab sellele, et tegemist oli ilmselt tuttava maletajaga.

Malle Ojaga sain tuttavaks keskkooli ajal Jakobi tänava maleklubis. Sel ajal lugesin ajalehest, et ta tegi kaasa ka Eesti naiste meistrivõistlustel, seetõttu pidasin suureks saavutuseks, kui minu vend tegi temaga kohalikul pikal turniiril viigi. Aga mängujärgses analüüsis ütles Oja, et kui ta oleks teadnud, et vend lõppmänge nii halvasti oskab, siis ta poleks viiki leppinud.

Malle Oja töötas meditsiini alal. Ühel korral, kui Jakobi tänava maleklubis tuli ühele maletajale langetõve hoog peale ja kutsuti kiirabi, ütles Oja kiirabitöötajale vabandavalt, et tema ei kutsunud.

Sel ajal, kui mina olin magistrant, ma Malle Ojaga nii palju enam ei kohtunud, sest seda klubi enam ei olnud, aga maletrennis käis kaks õde, kelle perekonnanimi oli samuti Oja. Mäletan, kui üks neist õdedest ütles, et kõik küsivad talt, kas ta on Malle Oja sugulane, aga tema oma teada ei olnud.

Malle Ojaga hakkasin uuesti sageli kohtuma Kaunase puiestee päevakeskuse ajal. Turniiride läbiviija Peebo pani välja rohkem naiste auhindu kui mujal on pandud, seetõttu käis seal ka suhteliselt palju naismaletajaid.

Kui ma hakkasin malet mängima, olin kooliõpilane ja ütlesin täiskasvanud inimestele teie, nagu algkoolis oli õpetatud. See harjumus oli mul ka pärast ülikooli lõpetamist alles jäänud, aga ühel korral Malle Oja küsis, kas peaks ütlema sina või teie, tema on harjunud maletajaid sinatama.

Teisel korral õpetas ta mulle kombeid, kui hakkasin tal enne mängu algust istudes kätt suruma, aga tema ütles, et daamil kätt surudes tuleb püsti tõusta. Seda ütles ta küll ainult ühel korral.

Ühel korral kiitis ta minu raamatut "Ajalugu unenägudes". Olin selle vist ise turniiri auhinnaks pakkunud, tema oli selle sel juhul võitnud. Ta rääkis, et raamatu algus on liiga keeruline, aga ta luges tagant poolt.

Paar korda rääkis ta, et minu isa ja tema vend olid omavahel tuttavad, paludes isa tervitada. Ühel korral ütles ta, et minu isa on ka tema enda juures röntgenis käinud.

Oma elu kohta rääkis ta, et tema pere ei olnud Nõukogude võimu silmis soositud, seetõttu ei saanud nad uude linnaossa korterit, aga tänu sellele said korteri just linnaossa, mis talle tegelikult rohkem meeldis.

Ma ei mäleta, mis seoses Malle Oja ütles ühel korral: "Ei, surma ei tohi karta." Võibolla see oli tol korral, kui Ojaste rääkis naljalugu, kuidas nähakse vanameest tänaval jooksmas ja öeldakse: "Vaata, vanamees jookseb surma eest ära."

Ojaste käis mulle peale, et ma alkoholi tarvitaks, kuigi ei pooldanud suitsetamist. Ühel korral Ojaste väitis, et kui ma alkoholi joon, siis ma ei jää haigeks. Vastasin umbes kirjanik Heino Kiigelt pärinevate sõnadega: "Siis ei teki antikehi," mida kuuldes juttu pealt kuulnud Malle Oja naerma puhkes.