Mängisime malet. Mul olid mustad. Nägin kuningatiival võimalusi, kuidas ma saan rünnata, aga minu liputiib oli nuppudest lage. Kuningas oli umbes algseisu kandis, mõtlesin talle paar nuppu kaitseks ette panna, et vastane ei saaks mu kuningat tulistada. Mõned erinevat värvi nupud olid laual lähestikku, aga nende vahel ei olnud löömisi toimunud. Ütlesin, et minu jaoks hakkavad malereeglid segaseks muutuma, ma ei tea enam, kas see nupp võib selle lüia. Klaus vastas, et väiksem nupp ei või suuremat lüia. Mulle tundus, et pigem on vastupidi, suurem ei või väiksemat lüia. Pärast ärkamist ütlesin, et ärkvel olles mul pole selliseid küsimusi tekkinud. Ühel korral ei teadnud ma ainult, kas vangerdamine võib olla löömine, aga vaatasin reeglitest järele.
*
Vaatasin oma õpetaja parandustega tööd. Õpetaja oli kirjutanud ühe numbriga hinde ja teisega vigade arvu. Sain küll aru, kumb on kumb, aga see oleks võinud ka segi minna, sest numbrite juurde polnud kirjutatud seletusi. Näitasin Klausile, et täisarvuline hinne on teisendatud teisel pool võrdusmärki murruks. Klaus hakkas naerma. Mõtlesin, et võibolla olen teisenduse teinud mina, mitte õpetaja. Klaus ütles, et üks arst kutsus teda sauna. Ma ei vastanud midagi. See arst oli meid mõlemaid ravinud, aga mind ta polnud sauna kutsunud. Varem olin arvanud, et mina olen selle arsti lemmikpatsient.
0 vastukaja:
Postita kommentaar