„Eesti kalaluule antoloogia“. Koostanud Vladislav Koržets. Tallinn 2021. Praegu loetud leheküljeni 302, kokku 728 lehekülge.
See raamat sisaldab rahvalaule ja luuletusi kalade ja teiste veeolendite kohta läbi aegade. Olen praeguseks läbi lugenud koostaja eessõna, rahvalaulude osa ning vanema autotriluule osa. Antoloogia võib vahel tähendada valitud teoseid, aga eessõna järgi otsustades see raamat läheneb juba kogutud teostele.
Vanemates luuletustes kasutati tavaliselt lõppriime, rahvalauludes algriime ja vahel ka siseriime. Rahvalauludes on korduvalt ühele kalaliigile keskendumise asemel toodud kalaliikide loetelu. See, millised liigid loetelusse satuvad, sõltub algriimist. Ühes rahvalaulus oli toodud erinevate nädalapäevade kohta kalaliik, keda siis püütakse, liik sõltus sellest, millise algustäht nädalapäeva nime algustähega riimi läks. Tänapäeval on olemas vist mõiste pühapäevakalamees, aga rahvalaulus püütakse kala kõikidel nädalapäevadel peale pühapäeva. Pühal päeval kalapüügi eest võib oodata isegi karistus, selline uskumus tuleb nähtavasti Piibli pühapäeva pühitsemise käsust.
Ma olen küll riimilise luule pooldaja, aga ühte riimi oli selles antoloogias liiga palju. Oleks võinud olla vähem riimi soomus-loomus, mulle sisemaa elanikuna vähemalt selline riim tundub ebaloomulik, loomus ei tähenda selles tavaliselt iseloomu, vaid on kalapüügi terminoloogia mõiste. Kui mingid tavaliste sõnade riimid korduvad, siis seda ei pruugi tähelegi panna.
Raamatu koostajale ilmselt kalapüük meeldib, aga paljudes raamatusse võetud tekstides öeldakse, et kaluri elu on raske. Kalapüük on nagu härjavõitlus, kus peale kala surma võib oodata ees ka kaluri uppumine. „Loomade elu“ kalade köites öeldakse, et kalamehed hindavad kõrgemalt sellist kala, kes püüdmisel tugevamat vastupanu osutab. Aga kui kalapüügist sõltub ellujäämine, siis ilmselt eelistatakse kergemini kättesaadavat ja suuremat saaki. Luuletustes kurdetakse ka ohtliku ilma üle, mitte ei öelda, et mida halvem ilm, seda parem. Maailma kirjandusest on võimalik leida ka teistsuguseid näiteid, Lermontov vist igatses tormi, siin raamatus oodatakse paremat ilma.
Mõtlesin, et ma pole küll väga palju kalal käinud, aga pika mõtlemisajaga malemäng sarnaneb ka natuke kalapüügile. Õngega kalu püüdes peab ootama, kas kala konksu otsa tuleb, pikk male nõuab samuti kannatlikkust. Kalu püütakse vahel võrguga ja ka males on räägitud mativõrgust. Inimestevahelistes suhetes on kasutatud võrgutamise ja lantimise mõisteid. Luules tuleb ette ka seda, et kalasabaga näkk püiab inimesi. Haidega merede ääres ilmselt ka haid.
Autoritest mõjus lugedes kõige tugevamalt võibolla üks tuttavana tundnud, aga vahepeal ununenud Juhan Smuuli luuletus, sest seda lugedes tekkisid külmavärinad nagu vanasti eriti hea muusikaga. Lugemise ajal üllatas ka Mart Raud, kuigi praeguseks olen tema luuletuste sisu unustanud. Aga mäletan, et lugemise ajal mõtlesin, et olen seni arvanud, et Eno Raud on parem kirjanik kui Mart Raud, aga siit raamatust nägin, et vähemalt on Mart Raua luuletused paremad kui Eno Raua lasteluuletused, mis jäävad viimatinimetatu proosale alla. Ükskord ma imestasin, kui öeldi, et Debora Vaarandi on nii hea luuletaja, et ma ei tohi ennast temaga võrrelda, kui olin lugenud just Vaarandi mitte parimaid luuletusi, aga nüüdseks tean, et Vaarandi on kahe juba varem meeldinud laulu sõnade autor. Ilmar Laaban jättis mulle kunagi hea mulje, aga siin raamatus olid tema luuletused praegu lugedes liiga ropud, kuigi see oli siiski veel andekam kui ajakirjas „Vikerkaar“ kohatud ropendamine, mille järel me „Vikerkaare“ tellimise lõpetasime. Artur Alliksaarelt tean mujalt vähemalt ühte väga head luuletust, aga siia raamatusse valitud tema luule näited olid mittemidagiütlevad ja halvasti meeldejäävad.
Mitte praegu loetud lehekülgedel, aga tagapool tulevad ka minu luule näited. Need on võetud kõik paberraamatutest, aga mul on ka elektroonilist ja käsikirjalist loomingut, kus on ka natuke kaladest juttu. Raamatu esimese poole autorid võivad tunda kalapüügist rõõmu, mul ühes luuletuses kalapüüdja tunneb ka kalade valu. Hiljem olen „Loomade elust“ lugenud, et kala tunneb vähem valu kui inimene, sest kalal on vähem närvirakke. Antoloogias on sageli kalamees tähtsam tegelane kui kala, aga mõtlesin, et rohkem võiks olla selliseid teoseid, kus kala on minategelane.
0 vastukaja:
Postita kommentaar