Mälestusartikkel

Psühhiaater rääkis sümbolistlikust kunstist. Ta meenutas, kuidas ta sellest aru saama hakkas, ühel hetkel ta oli jäänud mõtlema, mida sümbol tähendada võib. Üks kirjanik oli surnud ja kirjutasin tema mälestuseks artiklit. Mõtlesin, millisele trükiväljaandele selle saata võiks. Isa küsitles mind selle kohta, mis asjad ma artiklisse sisse panin. Ta tahtis, et mõned tähtsamad teemad oleks esindatud. Mõtlesin, et kirjaniku eluloo seisukohalt need võivad tähtsad olla, aga mina pole nende asjadega kokku puutunud. Asusin teele matustele, kus pidin artikli kõnena ette kandma. Kõigepealt käisin wc-s, mida mõtlesin kõnes mainida. Ma ei teadnud ainult, kas kõne jaoks peaksin selle mainida saamiseks enne kõne algust uuesti wc-s käima. Aga kui saalile lähenesin, siis nägin, et üritus juba käib ja üks teine kirjanik peab kõnet. Istusin viimasesse ritta ja mõtlesin, et võin vist oma kõne ka pidamata jätta, sest see kirjanik räägib ise pikalt. Pealegi hakkas mul kirja pandu meelest minema. Kõnepidaja ütles, et kõik nüüd arvuti lahti teeksid. Algul ma ei näinud, aga varsti leidsin, et ka minu laua all oli arvuti, mille ma nüüd laua peale tõstsin. Mõtlesin, et võibolla ma lõhkusin selle juhtme ära, võibolla ma oleks pidanud eelistama enda arvutit. Kõnepidaja küsis, kes veel tahab kõnet pidada. Peaaegu kõik tõstsid käed. Üks inimene ütles, et lapsed ei räägi. Teine vaidles vastu, et lapsed on kogu selle aja omaette rääkinud.