Kirjutasin kaks nädalat tagasi, kuidas käisin üle tüki aja ülikooli raamatukogus. Eelmine pühapäev tahtsin uuesti minna, aga raamatukogu uksel selgus, et see oli lukus. Oli see riigipüha, mis mul alati meelest läheb, sest seda keegi ei tähista. Täna läksin kolmandat korda ja sain teist korda sel hooajal sisse.
Mainisin, et esimesel korral ma ei leidnud Peeter Oleski kohta näitust. Võibolla seda polnud parajasti üleval või ei vaadanud ma õigesse kohta, igal juhul raamatukogu koduleheküljele ilmus teade näituse avamise kohta alles hiljem. Kuna olin teadet nüüdseks näinud, leidsin täna selle näituse üles. Läheduses oli üleval ka üks maalinäitus, mida ma vaatasin ainult silmanurgast, sest avalikus kohas aktimaale ei tundu viisakas vaadata. Oleski näitust vaatasin põhjalikumalt. Olesk oli fotode järgi otsustades suhteliselt lühikest kasvu, aga ühel fotol oli ta kõigist kõrgem, sest teised istusid ja tema seisis. Eriti suur kasvuvahe oli aga pildil, kus ta surus eriti pikka kasvu Aaviksoo kätt. On räägitud Oleski ja Tulviste erimeelsustest, aga mõnele pildile olid nad koos mahtunud.
Lugemissaalis võtsin täna saksakeelse ajakirja, et oleks eelmise korraga võrreldes keeleline vaheldus. Lugesin raamatuarvustusi. Seda ajakirja olen ka varem lugenud, seal on sisukorras arvustused perioodide kaupa. Alustasin kõige uuemast perioodist 19.-20. sajand ja liikusin ajas järjest tagasi, mind huvitasid teemadest praegu Ida-Euroopa, Austria ning Itaalia.
Austria kohta kirjutati moesõnu kasutades, kuidas seal käis 20. sajandil rahvuse loomine ja 19. sajandil riigi loomine. Hitleri ajaga seostuvat Austria ohvrimüüt. Itaalia kohta oli kirjutatud raamat, mis algas Napoleoni aja algusest ja lõppes Mussolini aja lõpuga. Ma mäletan mujalt, et itaallased peavad Korsikalt pärit Napoleoni itaallaseks ja et Napoleon tegeles muuhulgas Itaalia ühendamisega, mille juurde hiljem teised tagasi pöördusid. Üks arvustus oli Liechtensteini ajaloost. Mul jäi sealt meelde, nagu oleks selle väikeriigi ajalugu alanud 18. sajandi esimesel poolel, ma pole mujalt kontrollinud, kas see õige on, oleksin pidanud riiki vanemaks. Keskaja kohta kirjutati veel Itaaliast, kuidas mungad Rooma vahet reisisid. Jäi meelde mõte, et selles olevat vastuolu, et inimene on reisiv olend, aga munk peab olema paikne. Minu teada kerjusmunk ei pea paikne olema, küll aga pärisori, pärisorjus tekkis vist hiljem. Ida-Euroopa kohta kirjutati pikast 6. sajandist, tõenäoliselt algas see aastaga 476. Kirjutati, kuidas Bütsants tahtis 6. sajandil olemast lakanud Lääne-Rooma alasid tagasi saada, aga see ala olevat selleks ajaks juba pöördumatult muutunud olnud. Rooma riigi aja kohta lugesin Sorokini tõlkimist meenutades Rooma revolutsioonist, millega mindi Rooma vabariigilt keisririigile. Sorokinil oli see pikk periood, aga arvustatavas raamatus lühem, arvustuses ka öeldi, et periodiseering on vaieldav. Kuigi kui ma ülikoolis lõputöös kirjutasin Itaalia fašismist 1920. aastatel, siis ma ei arvanudki, et fašism ainult nende aastatega oleks piirdunud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar