Udusus ja unisus

Toimus tund laulmisklassis. Istusin eespool keskel Sandri kõrval. Tundi andis uus õpetaja. Vaatasin Sandri vihikust, mida tuleb kirjutada. Sander kirjutas omal algatusel ka harjutuste järjekorranumbrid üles, kuigi õpetaja polnud neid andnud. Olin kirjutanud ühte kohta pealkirjaks Sandri eeskujul inglise keeles "Harjutus", aga kui sain aru, et õpetaja pole seda andnud, siis tõmbasin selle maha. Kui ütlesin Sandrile, et kirjutasin tema eeskujul vale asja üles, pani ta käe ette, et ma rohkem tema vihikusse ei saaks vaadata. Ütlesin: "No kuule, see ei ole viisakas." Ta võttis uuesti käe eest. Püüdsin kirjutada maha tahvlilt, aga nägin uduselt, kuigi istusin nii ees. Ma polnud kindel, kas aastaarvu viimane number on 5 või 6. Kui kontrollisin Sandri vihikust, siis selgus, et olingi valesti kirjutanud. Märkasin, et teisel pool Sandrit istub Artur. Olin selle tunni ajal Sandriga palju rääkinud, aga Artur üldse mitte. Nüüd ta siiski ühe asja ütles. Õpetaja ütles, et esmaspäeval peame Raekoja platsile kinno minema. See õpetaja andis nii palju ülesandeid. Kuna ta oli ebapopulaarne, oleks ta võinud vähem ülesandeid anda. Kirjutasin kinoaja kalendermärkmikusse üles. Aga kogu jutt ei mahtunud esmaspäeva peale ära, osa läks teisipäeva peale. Seal oli juba arsti aeg ees. Jäin tundi kuulates vahepeal magama. Õpetaja ütles mulle: "Ei tohi magada!" Vastasin: "Ei, ma ärkan kohe üles." Aga ärgata oli raskem kui ma arvasin. Õpetaja ei saanud aru, et uni on paratamatus, mitte õpilase enda valik.