William Z. Foster. Ingliskeelse raamatu „Ameerika poliitilise ajaloo peajooned“ tõlge vene keelde. Moskva 1953, originaal New York 1951. Praegu loetud leheküljeni 261, kokku 919 lehekülge.
See raamat pärineb minu vanaisa raamaturiiulist. See on üks neist raamatutest, mille tõin koju, kui vanaema kolis. Tol ajal ma veel venekeelseid raamatuid ei lugenud, aga lootsin, et tulevikus saan keele selgemaks. Praegu ongi see selgem.
Lugesin raamatut paljude aastate jooksul väikeste juppide kaupa. Suurelt osalt lugesin seda rõdul istudes, vahepeal ka kirjutuslaua taga. Tavaliselt ma loetu kohta märkmeid ei teinud, või kui tegin, siis erinevatesse raskesti üles leitavatesse kohtadesse.
Foster oli Ameerika kommunist. Mäletan, et mul on margialbumis üks Nõukogude mark tema pildiga. Magistrieksamiks loetud politoloogia raamatust mäletan, et Ameerika Ühendriikides ei ole isegi tugevat sotsiaaldemokraatlikku parteid, seal kahest suurest parteist vabariiklased on konservatiivid ja demokraadid liberaalid. Asi võib muidugi ajas muutuda, vabariiklast Trumpi on nimetatud ka fašistiks. Nõukogude Eesti ajakirjandusest mäletan, et mingi väiksemat sorti kommunistlik partei Ameerika Ühendriikides ikkagi tegutses.
Foster on kriitiline rõhumise, vägivalla ja ebavõrdsuse suhtes, mis esineb Ameerika maailmajaos, aga vahepeal toob ilma mingi kriitikatundeta Lenini ja Stalini tsitaate, justkui nende riigis rõhumist poleks olnud. Ameerika ajaloo faktide osas tundub raamat siiski usaldusväärne. See liitub nende faktidega, mis ma olen Ameerika ajaloo kohta mujalt lugenud. Kõige kohta ei ole enam kindel, kas see on loetud sellest raamatust või kuskilt mujalt. Osad faktid võivadki eri raamatutes kattuda.
Raamat on küll indiaanlaste suhtes kaastundlik, aga nende eurooplaste vallutuse eelse ajalooga ei tegele. Raamat algab eurooplaste vallutusega ja liigub läbi Ameerika maailmajao järgneva ajaloo. Raamatus korrutatakse, et Põhja- ning Lõuna-Ameerika moodustavad kokku poolkera. Päris nii see siiski ei ole, läänepoolkerale jääb ka palju vett, Okeaania saared ja Euroopa lääneserv.
Raamatus on juttu vallutussõdade, orjakaubanduse ja orjapidamise julmusest. Aafrikast toodud orjadest paljud surid tee peal. Aafrikast tooduid nimetatakse vähemalt venekeelses tõlkes neegriteks, mida mõned tahavad kuulutada praegusel ajal kõigis keeltes halvustavaks sõnaks, aga tegelikult tunneb autor neegritele kaasa. Ja kui raamat sisaldab ka romaani keeli rääkinud maade ajalugu, siis romaani keeltes on tegemist veel tavalisema tüvega.
Kunagi oli mul ettekujutus, et orjad olid Ameerikas ainult neegrid, kuna indiaanlased ei olnud orjastamiseks sobivad. Selle raamatu järgi olid siiski ka alistatud indiaanlased sisuliselt orjad, ainult teise nimetuse all, neid ei nimetatud orjadeks, vaid peoonideks. Ja vaeseid europiidseid inimesi sai rõhuda kolmanda nimetuse all.
Kui minu tõlgitud autor Sorokin oli kõigi revolutsioonide vastu, siis Foster on kõigi revolutsioonide poolt. Ta nimetab aga revolutsiooniks ka kolooniate iseseisvusvõitlust Euroopa emamaade suhtes, mis Sorokini jaoks revolutsioonid ei olnud. Fosteri jaoks on kõigi Ameerikas iseseisvunud riikide iseseisvumine ja Kanada dominiooniks saamine osa samast suuremast Ameerika revolutsioonist.
Kui Euroopa riigid olid juba lüia saanud, ei leppinud nad veel kaotusega ja ei tunnustanud oma endistes valdustes tekkinud uusi riike tükk aega, nagu Putin arvab praegu, et Ukrainas võiks veel Nõukogude Liitu kuulunud alasid tagasi võtta. Uutes Ameerika riikides pääses lõpuks võidule vabariiklik kord, aga seal on olnud ka monarhiate loomise katseid. Uued riigid sõdisid ka omavahel piiride muutmise nimel, oli väga ohvriterohkeid sõdu. Nagu raamatus „India ajalugu“ tehti üldistus, et monoteism on sallimatu, on ka Fosteri arvates kaks kõige sõjakamat religiooni islam ja kristlus. Teised mõtlejad on pannud tähele, et eriti verine ideoloogia on just kommunism, millel võivad küll head kavatsused olla, aga kuna need ei arvesta reaalse inimese loomusega, viib kommunismi ehitamine erinevatel maadel verevalamiseni. Mõned on arvanud, et seetõttu tuleb kommunism kuritegelikuks kuulutada, aga Sorokin on näidanud, et verevalamine puhkeb sellest sõltumata, millise ideoloogia sildi all revolutsiooni tehakse.
0 vastukaja:
Postita kommentaar