Sel nädalal ilmus ajalehes surmakuulutus, mille järgi kolmapäeval suri maletaja Aalo Põvvat ja päev hiljem tema õde ajaloolane Malle Salupere. Saluperest kirjutasin juba eile ajaloolisti, aga Põvvatiga olen kohtunud palju rohkem. Hakkasin temaga kokku puutuma ajast, kui maleturniire hakati mängima päevakeskuses. Sellest ajast nägin teda ka muudel turniiridel.
Kalle Peebo iseloomustas Põvvati mängu, et tal on väga hea arusaamine, ainult kiirmale on tema jaoks liiga kiire. Põvvatil oli siiski kaks tõekspidamist, mis ei ole suurmeistrite maleteooriaga kooskõlas - talle ei meeldinud, kui vastasel oli ratsu ja ta oli valmis selle oda vastu välja vahetama; teiseks eelistas ta musti nuppe valgetele. Ratsuvastasust ma kõige uuemast ajast ei mäleta, aga musti nuppe eelistas ta lõpuni.
Põvvat rääkis vahel mälestusi vanematest aegadest. Ükskord rääkis ta loo, kuidas nõuti, et võistkonnas peab olema kindlasti naismaletaja, aga tema vastaseks pandi selline, kes oskas teha ainult esimese käigu. Põvvat oli kohe arvanud, et vastane mängida ei oska.
Ühel turniiril jagasin isa saadetud Eesti mõtteloo sarja raamatuid. Kui ma õigesti mäletan, siis Põvvat ei võtnud seda vastu, kuna kodus on juba palju raamatuid. Aga hilisemal korral jagasin enda kirjutatud raamatuid, siis ta võttis, öeldes, et kui autor kingib, siis ta võtab.
Mängisin Põvvatiga samal kiirmaleturniiril veel kaks päeva enne tema surma. Peebo sõnul oli Põvvat vanim osavõtja. Mina mängisin Põvvatiga viimases voorus, nii et pole võimatu, et minuga mängitud partii jäi tema elu viimaseks.
0 vastukaja:
Postita kommentaar