Peolt poodi

Ema ütles, et ta kirjutas internetis minu nime kasutades kommentaari. Kommentaari sisu oli veel selline, millega ma polnud nõus. Kommentaari kirjutamiseks oli ta kasutanud minu parooli. Mina olin veel mõelnud, et täiskasvanud inimeste eest ei ole vaja paroole peita, sest nad ei kasuta neid. Aga kahel inimesel korraga ei olnud lubatud kontot kasutada, seetõttu oli teenusepakkuja nüüd minu konto ära blokeerinud. Nüüd tegi see siiski järeleandmise, et kui teine kasutaja sisestab enda parooli, siis muutub teenus jälle kättesaadavaks. Mitu inimest käisid järjest arvuti taga ja sisestasid juppe enda paroolidest. Tuletasin neile meelde, et nad peavad sisestama enda parooli, mitte jälle minu oma. Istusime peolauas. Olin juhtunu pärast vihane. Ma küll sõin, aga samal ajal loopisin kõiki teisi asjadega. Kui söömine oli lõpetatud, lahkusin sellest kohast. Mul ei olnud küll sõpru, aga sõjas oli üksikvõitlejal suurem tõenäosus ellu jääda, sest vaenlastel oli raskem teda üles leida. Sõpruse sillal oli vaeste inimeste pood, mõtlesin, et lähen küsin sealt, kust ma süia saan. Poe koridoris oli üleval silt, et huvi poe vastu on suurenema hakanud. Tagumise ruumi ukse ette tekkis saba. Mõtlesin, et see on selle sildi mõju. Arvasin, et krokodilli kõhus need inimesed kahetsevad, et nad krokodillide juurde läksid.