Sõitsime rongis. Ühel lõigul sõitsime üle õhus rippuva rööpalõigu. Siin pidi väga täpselt juhtima, et mitte alla kukkuda. Aga rongijuht võis meelega rööbastelt kõrvale keerata. Läksime rongist välja, kõndisin koos ühe poisiga märja ala juurde. Rääkisin, et see on nii tore koht. Siis mõtlesin, et kui see poiss minu jutu peale laukasse läheb ja sinna ära upub, siis ma kahetsen.
*
Ema rääkis, et Krister võiks "Karlssonit" tõlkida, see sobiks talle hästi. Läksin trepikotta, kus kohtusin Kristeri endaga. Kui nimetasin talle, mida ema oli öelnud, siis Krister vastas, et tal ongi plaanis "Karlssonit" tõlkida. Läksime autosse. Krister ei saanud praegu juhtida, sest tal oli käsi kipsis. Tema asemel istus juhi kohale teine inimene. Krister ja mina istusime taha. Vajutasin auto ukse lukku, et see sõidu ajal lahti ei vajuks. Aga lahti vajus hoopis juhi uks. Juht ise seda ei märganud, enne kui mina ütlesin. Kui juht oli oma ukse kinni tõmmanud, siis mõtlesin, et see on esimene kord, kui juht ei märka, et uks jääb lahti, seni on juhid teisi õpetanud. Kuigi juht oli nüüd juba ukse kinni tõmmanud, vajus see sõidu ajal uuesti pärani. Vastu tuli teisi autosid, aga uks neid ei riivanud. Minu alla vajutatud ukselukunupp kerkis ka ülespoole, nagu hakkaks uks lukust lahti minema.
pühapäev, märts 11, 2018
laupäev, märts 10, 2018
Itaalia sotsialism ja sotsiaaldemokraatia
Itaalias olid Teise maailmasõja järgsel ajal olemas nii sotsialistlik kui ka sotsiaaldemokraatlik partei. Sotsiaaldemokraatlik partei eraldus sotsialistlikust aastal 1947. (Italian Socialism: Between Politics and History. Edited by Spencer M. Di Scala, Amherest, 1996. Lk. 150.) Aastal 1966 tegid kaks parteid katse uuesti ühineda. (Samas. Lk. 164.) Ühinedes pandi ühiseks nimeks Ühinenud Sotsialistlik Partei, kuid see jõudis pidada vaid ühe kongressi. (Alexander De Grand. The Italian Left in the Twentieth Century: A History of the Socialist and Communist Parties. Indiana University Press. Bloomington and Indianapolis, 1989. Lk. 143.) Tundub, et kahest parteist vasakpoolsem oli sotsialistlik. Nõukogude aja kirjanduses on liigitatud Sotsiaaldemokraatlik Partei koos Kristlik-Demokraatliku Parteiga tsentristlikeks poliitilisteks ühendusteks (Välispanoraam 1975. Kirjastus "Eesti Raamat", Tallinn 1976. Lk. 299.) Võimalikku sotsialistide ja kristlike demokraatide koalitsiooni nimetatakse vasakpoolseks tsentriks, sotsialistide ja kommunistide koalitsioone vasakpoolseteks omavalitsusteks (Samas. Lk. 298.) Sotsiaaldemokraatliku partei asemel oleks võimalik tõlkida ka demokraatlik sotsialistlik partei, kui vaadata partei itaaliakeelset nime (https://en.wikipedia.org/wiki/Italian_Democratic_Socialist_Party). Sotsiaaldemokraatliku partei nime saaks siis jätta 1920. aastatel tegutsenule (https://en.wikipedia.org/wiki/Italian_Social_Democratic_Party).
reede, märts 09, 2018
Leinaküünal
Tänasel kiirmaleturniiril tehti leinaseisak Seljodkini mälestuseks ja tema auks põles küünal. Peebo pidas kõne, kus iseloomustas Seljodkini mängustiili teravana. Peebo hinnangul eelistas Seljodkin mängida natuke halvemaid seise, tundis ennast neis väga hästi ja mängu tulemus selgus alles viimasel käigul.
Mulle Seljodkini mängustiil meeldis. Ta oli leiutanud selliseid avanguvariante, mida keegi teine ei mänginud, aga tema mängis korduvalt. Ta tegi ideega käike ja seetõttu peaks olema temaga mängitud partiisid keskmisest kergem mälu järgi üles kirjutada olnud. Kiirmales võis ta kulutada otsustaval hetkel ühe käigu mõtlemiseks üle poole kogu mõtlemisajast ja lõpuks ikkagi võita. Kui tema tulemused ei olnud enam iga päev endisel tasemel, oli ta tiitlivõistlustel keskmisest paremas vormis ja tuli veel vanas eas korduvalt Tartu meistriks. Blogi arhiivist leidsin üles, et ta on selle tiitli võitnud vähemalt aastatel 2009 ja 2010, võis olla ka selliseid kordi, mida ma pole teada saanud, kirja pannud või ei leidnud üles. Elu lõpu poole Seljodkinil käed värisesid, aga ta oskas sellest hoolimata nupu õige ruudu peale panna.
Lapsena arvasin, et kõik eestlased on kõigist venelastest paremad, aga Seljodkin oli küll hea iseloomuga. Ta ei halvustanud vastaseid ei võidu ega kaotuse korral. Tänaval jääb vahel mulje, nagu oleksid vene noored eesti noortest valjema häälega, aga Seljodkin rääkis vaikse häälega. Palju ma temaga ei rääkinud, sest eesti keelt ta eriti ei osanud ja minu vene keel pole ka kõige parem. Ühel korral oli arusaamatus, kui ütlesin Seljodkinile eesti keeles, et tahan mängida reedel, aga tema arvas, et see tähendab kolmapäeva, sest see sõna on kõlalt sarnane vastava venekeelse sõnaga. Asi lahenes nii, et läksin samuti kolmapäeval kohale.
Tänasel turniiril oli 12 osavõtjat, 7 vooru ja mõtlemiseaeg keskmiselt 15 minutit mängija kohta. Esinelik oli:
1. Trohhalev 6 punkti
2. A. Pedmanson 5
3. H. Pedmanson 4,5
4. Runnel 4
Turniiri lõpul arvasin, et autasustamist polnud veel olnud, kuigi ma vist eksisin. Läksin küsisin Peebolt, kas 4. kohaga auhinda ei saa. Algul ta ütles, et ei saa, sest osavõtjaid on vähe. Siis tuli talle meelde, et täna ei olnud noorte auhinda, sest mõlemad noored olid esikolmikus. Seetõttu andis ta mulle siiski kohaauhinnaks šokolaaditahvli ja ütles, et hea, et ma küsisin.
Mulle Seljodkini mängustiil meeldis. Ta oli leiutanud selliseid avanguvariante, mida keegi teine ei mänginud, aga tema mängis korduvalt. Ta tegi ideega käike ja seetõttu peaks olema temaga mängitud partiisid keskmisest kergem mälu järgi üles kirjutada olnud. Kiirmales võis ta kulutada otsustaval hetkel ühe käigu mõtlemiseks üle poole kogu mõtlemisajast ja lõpuks ikkagi võita. Kui tema tulemused ei olnud enam iga päev endisel tasemel, oli ta tiitlivõistlustel keskmisest paremas vormis ja tuli veel vanas eas korduvalt Tartu meistriks. Blogi arhiivist leidsin üles, et ta on selle tiitli võitnud vähemalt aastatel 2009 ja 2010, võis olla ka selliseid kordi, mida ma pole teada saanud, kirja pannud või ei leidnud üles. Elu lõpu poole Seljodkinil käed värisesid, aga ta oskas sellest hoolimata nupu õige ruudu peale panna.
Lapsena arvasin, et kõik eestlased on kõigist venelastest paremad, aga Seljodkin oli küll hea iseloomuga. Ta ei halvustanud vastaseid ei võidu ega kaotuse korral. Tänaval jääb vahel mulje, nagu oleksid vene noored eesti noortest valjema häälega, aga Seljodkin rääkis vaikse häälega. Palju ma temaga ei rääkinud, sest eesti keelt ta eriti ei osanud ja minu vene keel pole ka kõige parem. Ühel korral oli arusaamatus, kui ütlesin Seljodkinile eesti keeles, et tahan mängida reedel, aga tema arvas, et see tähendab kolmapäeva, sest see sõna on kõlalt sarnane vastava venekeelse sõnaga. Asi lahenes nii, et läksin samuti kolmapäeval kohale.
Tänasel turniiril oli 12 osavõtjat, 7 vooru ja mõtlemiseaeg keskmiselt 15 minutit mängija kohta. Esinelik oli:
1. Trohhalev 6 punkti
2. A. Pedmanson 5
3. H. Pedmanson 4,5
4. Runnel 4
Turniiri lõpul arvasin, et autasustamist polnud veel olnud, kuigi ma vist eksisin. Läksin küsisin Peebolt, kas 4. kohaga auhinda ei saa. Algul ta ütles, et ei saa, sest osavõtjaid on vähe. Siis tuli talle meelde, et täna ei olnud noorte auhinda, sest mõlemad noored olid esikolmikus. Seetõttu andis ta mulle siiski kohaauhinnaks šokolaaditahvli ja ütles, et hea, et ma küsisin.
neljapäev, märts 08, 2018
Tuna 4/2017
„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“. Nr. 4/2017.
Eelmise aasta viimase numbri avab Ilmar Vene essee. Ta arutleb küsimuste üle, milles ta ei paista ise ka selgele seisukohale jõudvat. Ühes lõigus ütleb ta, et inkvisiitori hukkamõistja ei usu ise samasugustesse ohtudesse kui inkvisiitor. Nii öeldakse tänapäeval süüdimatute inimeste kohta. Teises lõigus leiab Vene, et andestamine on sigaduste heakskiitmine. Keegi on öelnud, et andestamine eeldab kahetsust. Aga üks poliitik kahetses hoopis vabanduse palumist. Vene analüüsib Rousseau filosoofiat, aga õppejõud Laur juhtis ülikoolis tähelepanu sellele, et Rousseau sõnad ja teod ei langenud kokku. Sorokini arvates lähevad revolutsionääride sõnad ja teod alati lahku. Üks Carlyle’i uurija jagas tema kohta kirjutatu elulooliseks ja vaimuajalooliseks, aga sõnade ja tegude kooskõla vaatamiseks tuleks neid suundi kombineerida. Carlyle näiteks kiitis vaikust, aga ise kirjutas ja väidetavalt ka rääkis palju.
Inna Põltsam-Jürjo kirjutab sigadest. Juttu on nii metsseast kui ka koduseast. Metssiga olevat 17.–18. sajandil Eestist ajutiselt kadunud. Artiklis seostatakse seda kliima jahenemisega. Aga siin tuleb meelde teine Lauri õpetus, et 18. sajandil olevat olnud Eesti ajaloos Eesti pinnal kõige vähem metsa. Võibolla metssiga ei tahtnud metsata maal elada. Teistel andmetel oli metsa kõige vähem maailmasõdadevahelises Eestis. Ka selle aja kohta on kirjutatud, et metsloomi oli vähem kui pärast Teist maailmasõda.
Enn Küng kirjutab Rootsi aja majandusest. See kirjutis tuletas natuke meelde Hendrik Seppa, kes oskas majandusajalugu ja sõjaajalugu seostada ja kirjutas samuti Rootsi ajast. Ka Küng teeb peale majanduse juttu sõdadest, aga ilmselt ongi sõda raske mainimata jätta, kui see toimus. On väidetud, et Liivi sõda alustasid venelased maksualuse ala tagasisaamiseks. Küng kirjutab, kuidas sõja tõttu taandarenes isegi kaubandus. Leidsin sarnasusi oma eluaja eurointegratsiooniga. Ka 17. sajandil olid kaupmehed huvitatud, et saaks tollivabalt kaubelda. Riikidel on mingeid tulusid vaja, üks maks võidakse asendada teisega, aga kaupmehed on tõenäoliselt ka teise maksu vastu.
Valdur Ohmann kirjutab kunstiajaloost. Ühel maalil kujutatakse Eesti riigi väljakuulutamist, lisatud on kaks kuupäeva, üks 1917. ja teine 1918. aastast. Kommenteeritakse, et 1917. a. kohta on toodud selline kuupäev, mil midagi olulist ei juhtunud. Ma arvan, et kuigi kunstnik võis kuupäevaga eksida, näitab aastaarvude võrdlus, et ta tahtis lisada seda kuupäeva, mil Maanõukogu kuulutas end kõrgeima riigivõimu kandjaks, teisel kuupäeval avaldati Eesti iseseisvusmanifest. Kirjutatakse, et üks kunstnik käis harva majast väljas, sest ta kartis inimesi. Aga piltidelt on näha, et inimesi ta siiski maalis. Ma tahan vahel inimeste hulgas viibimise aega lühendada, et saaks rohkem inimeste kirjutatut lugeda.
Kai Tafenau ja Aivar Põldvee kirjutavad Forseliuse seminarist ja avaldavad ühe kirja, mille kohta ütlevad, et selles on laused baroklikult pikad. Leidsin sarnasusi Kelchi kroonikaga, milles olid samuti pikad laused, ja Cromwelli kirjadega, mida polnud Carlyle’i sõnul originaalis lõikudeks jagatud. „Tunas“ avaldatud dokumendis on samuti pikad lõigud, kuigi vähemalt trükitud kujul ei saa öelda, et poleks ühtegi taandrida. Vaatasin, mis teeb laused nii pikaks. Üks asi on omadussõnade tarvitamine, teine nimede ette tiitlite lisamine, kusjuures ühe nime ette pannakse rohkem kui üks tiitel, kolmandaks pannakse semikoolon sellisesse kohta, kuhu saaks panna ka punkti. Ruskini raamatut lugedes mõtlesin, et gootikat kiidab Ruskin tagasihoidlikkuse eest, gootika ja barokk on mõlemad irratsionaalsed stiilid, aga barokk on hoopis toretsev. „Tunas“ avaldatud dokumendist vaatasin, et barokkautor on samuti alandlik, aga toretsevalt alandlik. Gooti autor jätaks mina-mõiste üldse kasutamata, nagu on näha Läti Henriku kroonikast, aga barokkautor kirjutab pikalt, kui alandlik ta on ja et tema on veel kõige alandlikum.
Toomas Karjahärm kirjutab 1987.–1988. a. sündmustest. Leidsin hiljuti ka enda 1988. a. kalendermärkmikust, et seal on kasutatud väljendit „valged laigud“, Karjahärm on leidnud tollest ajast selle väljendiga ajalehepealkirju palju. Kirjutatakse tolleaegsest ajaloolasest Evald Laasist, kes oli rikkunud arhiivides kehtinud nõuet uurida ainult oma teemat, mistõttu ta sai sõnavabaduse suurenedes kiiresti massirepressioonidest kirjutama hakata. Sarnaseid mälestusi on rääkinud ka minu isa. Talle ei tahetud Nõukogude ajal anda lugeda materjale, mis ei olnud uurimisteemaga kooskõlas, seetõttu mõtles ta endale välja hästi laia teema ja sai uuel ajal kogutud materjalide põhjal raamatusarja välja andma hakata.
Eelmise aasta viimase numbri avab Ilmar Vene essee. Ta arutleb küsimuste üle, milles ta ei paista ise ka selgele seisukohale jõudvat. Ühes lõigus ütleb ta, et inkvisiitori hukkamõistja ei usu ise samasugustesse ohtudesse kui inkvisiitor. Nii öeldakse tänapäeval süüdimatute inimeste kohta. Teises lõigus leiab Vene, et andestamine on sigaduste heakskiitmine. Keegi on öelnud, et andestamine eeldab kahetsust. Aga üks poliitik kahetses hoopis vabanduse palumist. Vene analüüsib Rousseau filosoofiat, aga õppejõud Laur juhtis ülikoolis tähelepanu sellele, et Rousseau sõnad ja teod ei langenud kokku. Sorokini arvates lähevad revolutsionääride sõnad ja teod alati lahku. Üks Carlyle’i uurija jagas tema kohta kirjutatu elulooliseks ja vaimuajalooliseks, aga sõnade ja tegude kooskõla vaatamiseks tuleks neid suundi kombineerida. Carlyle näiteks kiitis vaikust, aga ise kirjutas ja väidetavalt ka rääkis palju.
Inna Põltsam-Jürjo kirjutab sigadest. Juttu on nii metsseast kui ka koduseast. Metssiga olevat 17.–18. sajandil Eestist ajutiselt kadunud. Artiklis seostatakse seda kliima jahenemisega. Aga siin tuleb meelde teine Lauri õpetus, et 18. sajandil olevat olnud Eesti ajaloos Eesti pinnal kõige vähem metsa. Võibolla metssiga ei tahtnud metsata maal elada. Teistel andmetel oli metsa kõige vähem maailmasõdadevahelises Eestis. Ka selle aja kohta on kirjutatud, et metsloomi oli vähem kui pärast Teist maailmasõda.
Enn Küng kirjutab Rootsi aja majandusest. See kirjutis tuletas natuke meelde Hendrik Seppa, kes oskas majandusajalugu ja sõjaajalugu seostada ja kirjutas samuti Rootsi ajast. Ka Küng teeb peale majanduse juttu sõdadest, aga ilmselt ongi sõda raske mainimata jätta, kui see toimus. On väidetud, et Liivi sõda alustasid venelased maksualuse ala tagasisaamiseks. Küng kirjutab, kuidas sõja tõttu taandarenes isegi kaubandus. Leidsin sarnasusi oma eluaja eurointegratsiooniga. Ka 17. sajandil olid kaupmehed huvitatud, et saaks tollivabalt kaubelda. Riikidel on mingeid tulusid vaja, üks maks võidakse asendada teisega, aga kaupmehed on tõenäoliselt ka teise maksu vastu.
Valdur Ohmann kirjutab kunstiajaloost. Ühel maalil kujutatakse Eesti riigi väljakuulutamist, lisatud on kaks kuupäeva, üks 1917. ja teine 1918. aastast. Kommenteeritakse, et 1917. a. kohta on toodud selline kuupäev, mil midagi olulist ei juhtunud. Ma arvan, et kuigi kunstnik võis kuupäevaga eksida, näitab aastaarvude võrdlus, et ta tahtis lisada seda kuupäeva, mil Maanõukogu kuulutas end kõrgeima riigivõimu kandjaks, teisel kuupäeval avaldati Eesti iseseisvusmanifest. Kirjutatakse, et üks kunstnik käis harva majast väljas, sest ta kartis inimesi. Aga piltidelt on näha, et inimesi ta siiski maalis. Ma tahan vahel inimeste hulgas viibimise aega lühendada, et saaks rohkem inimeste kirjutatut lugeda.
Kai Tafenau ja Aivar Põldvee kirjutavad Forseliuse seminarist ja avaldavad ühe kirja, mille kohta ütlevad, et selles on laused baroklikult pikad. Leidsin sarnasusi Kelchi kroonikaga, milles olid samuti pikad laused, ja Cromwelli kirjadega, mida polnud Carlyle’i sõnul originaalis lõikudeks jagatud. „Tunas“ avaldatud dokumendis on samuti pikad lõigud, kuigi vähemalt trükitud kujul ei saa öelda, et poleks ühtegi taandrida. Vaatasin, mis teeb laused nii pikaks. Üks asi on omadussõnade tarvitamine, teine nimede ette tiitlite lisamine, kusjuures ühe nime ette pannakse rohkem kui üks tiitel, kolmandaks pannakse semikoolon sellisesse kohta, kuhu saaks panna ka punkti. Ruskini raamatut lugedes mõtlesin, et gootikat kiidab Ruskin tagasihoidlikkuse eest, gootika ja barokk on mõlemad irratsionaalsed stiilid, aga barokk on hoopis toretsev. „Tunas“ avaldatud dokumendist vaatasin, et barokkautor on samuti alandlik, aga toretsevalt alandlik. Gooti autor jätaks mina-mõiste üldse kasutamata, nagu on näha Läti Henriku kroonikast, aga barokkautor kirjutab pikalt, kui alandlik ta on ja et tema on veel kõige alandlikum.
Toomas Karjahärm kirjutab 1987.–1988. a. sündmustest. Leidsin hiljuti ka enda 1988. a. kalendermärkmikust, et seal on kasutatud väljendit „valged laigud“, Karjahärm on leidnud tollest ajast selle väljendiga ajalehepealkirju palju. Kirjutatakse tolleaegsest ajaloolasest Evald Laasist, kes oli rikkunud arhiivides kehtinud nõuet uurida ainult oma teemat, mistõttu ta sai sõnavabaduse suurenedes kiiresti massirepressioonidest kirjutama hakata. Sarnaseid mälestusi on rääkinud ka minu isa. Talle ei tahetud Nõukogude ajal anda lugeda materjale, mis ei olnud uurimisteemaga kooskõlas, seetõttu mõtles ta endale välja hästi laia teema ja sai uuel ajal kogutud materjalide põhjal raamatusarja välja andma hakata.
"Välispanoraamid" Itaaliast
Raamatust "Välispanoraam 1975" selgub, et aastal 1975 ei teinud kommunistid võidukäiku mitte ainult Indo-Hiinas, vaid nende valimistoetus suurenes ka Itaalia valimistel. Ühel pildil tuuakse maakondade kaupa ära, kui palju protsente kuskil kommunistide valimistoetus suurenes. Minu meelest rohkem saab suureneda seal, kus varem oli väiksem. On toodud ka arve kommunistide koguhäältearvu kohta erinevatel valimistel. Ühes lõigus nimetatakse kommuniste vasakpoolseteks, kristlikke demokraate ja sotsialiste tsentristideks, liberaale ja sotsiaalset liikumist parempoolseteks. Aga teises lõigus on erinevate vasakpoolsete parteide häälte arv kokku liidetud, mis tähendab vist, et seal loetakse vasakpoolseteks nii kommuniste kui ka sotsialiste. Olen lugenud magistrieksamiks raamatut Itaalia vasakpoolsetest, kus nendeks loeti ka sotsialistid.
Raamatus "Välispanoraam 1980" kirjutatakse, et aastal 1980 toimus Lõuna-Itaalias suur maavärin, mis nõudis tuhandeid inimelusid. Sellega seoses esitatakse taas poliitilisi süüdistusi, nagu rahva kannatusi oleksid suurendanud võimul olnud kristlikud demokraadid. Jaapanis on vist tõesti maavärinateks paremini valmis oldud. Aga kas muinsuskaitse lubaks vanad varisemisohtlikumad majad lammutada? Kirjutatakse, nagu oleks vahet Põhja- ning Lõuna-Itaalia majandusliku arengutaseme vahel suurendanud kristlikud demokraadid. Aga ma tean, et see vahe oli olemas juba siis, kui nimetatud parteid olemas ei olnud. Kas lõuna mahajäämuses pole süüdi ka maffia või kliima? Ja kas maavärina ajal varandusest ilma jääda pole veel raskem sellel, kellel seda on rohkem?
Kirjutatakse veel poliitilisest terrorist. See nõudis Itaalias aastal 1980 kolmekohalise arvu inimelusid. Vahel arvatakse, nagu oleks kõige hullem aeg olnud fašistide valitsemisaeg, aga fašismi ajal iga aasta nii verine ei olnud. Võibolla Liibüa koloonias küll oli asi veel hullem. Poliitilises terroris olid aastal 1980 süüdi neofašistid ja Punased Brigaadid. Viimased olid minu teada seotud kommunistidega. Kommuniste raamatus muidu kiidetakse, aga Punaseid Brigaade mitte. Püütakse leida ka Punaste Brigaadide puhul seost neofašistidega, kuigi mainitakse, et kõik Punaste Brigaadide liikmed ei oleks sellega nõus. Huvitav oleks lugeda, mida ütles neofašistliku terrori kohta seaduslikult tegutsenud neofašistlik Sotsiaalne Liikumine.
Raamatus "Välispanoraam 1980" kirjutatakse, et aastal 1980 toimus Lõuna-Itaalias suur maavärin, mis nõudis tuhandeid inimelusid. Sellega seoses esitatakse taas poliitilisi süüdistusi, nagu rahva kannatusi oleksid suurendanud võimul olnud kristlikud demokraadid. Jaapanis on vist tõesti maavärinateks paremini valmis oldud. Aga kas muinsuskaitse lubaks vanad varisemisohtlikumad majad lammutada? Kirjutatakse, nagu oleks vahet Põhja- ning Lõuna-Itaalia majandusliku arengutaseme vahel suurendanud kristlikud demokraadid. Aga ma tean, et see vahe oli olemas juba siis, kui nimetatud parteid olemas ei olnud. Kas lõuna mahajäämuses pole süüdi ka maffia või kliima? Ja kas maavärina ajal varandusest ilma jääda pole veel raskem sellel, kellel seda on rohkem?
Kirjutatakse veel poliitilisest terrorist. See nõudis Itaalias aastal 1980 kolmekohalise arvu inimelusid. Vahel arvatakse, nagu oleks kõige hullem aeg olnud fašistide valitsemisaeg, aga fašismi ajal iga aasta nii verine ei olnud. Võibolla Liibüa koloonias küll oli asi veel hullem. Poliitilises terroris olid aastal 1980 süüdi neofašistid ja Punased Brigaadid. Viimased olid minu teada seotud kommunistidega. Kommuniste raamatus muidu kiidetakse, aga Punaseid Brigaade mitte. Püütakse leida ka Punaste Brigaadide puhul seost neofašistidega, kuigi mainitakse, et kõik Punaste Brigaadide liikmed ei oleks sellega nõus. Huvitav oleks lugeda, mida ütles neofašistliku terrori kohta seaduslikult tegutsenud neofašistlik Sotsiaalne Liikumine.
kolmapäev, märts 07, 2018
Kujutletav küsija
- Mida sa mäletad eilsest päevast?
- Sain tõlkimise minimaalplaani täis, aga mitte rohkem. Pidin teisi inimesi aitama. Mõnda asja oskan neist paremini.
- Kas sa oled ikka kindel, et sa oskad?
- Minult nõu küsiti ja mina sain ülesande esimesena lahendatud. Võibolla pingutades oleksid teised ka asja lahendatud saanud, aga minu jaoks oli pingutamine kergem. Mõnda teist asja võin mina halvemini osata.
- Aga ma olen kuulnud, et sa oled loll.
- Öeldakse, et kes teisele nime annab, see ise seda kannab.
- See on solvav.
- Kui sa ei taha küsimuste vastuseid kuulda, ära siis küsi.
- Kas ma ei või küsida?
- Need küsimused lähevad juba rubriigi teemast kõrvale. Rubriigis "päev" peaks kirjutama viimase või eelviimase päeva sündmustest.
- Aga see intervjuu toimubki täna.
- Hea seegi.
- Viimane küsimus, mida arvata tänase päeva algusest?
- Täna on olnud juba paremaid ja halvemaid hetki.
- Sain tõlkimise minimaalplaani täis, aga mitte rohkem. Pidin teisi inimesi aitama. Mõnda asja oskan neist paremini.
- Kas sa oled ikka kindel, et sa oskad?
- Minult nõu küsiti ja mina sain ülesande esimesena lahendatud. Võibolla pingutades oleksid teised ka asja lahendatud saanud, aga minu jaoks oli pingutamine kergem. Mõnda teist asja võin mina halvemini osata.
- Aga ma olen kuulnud, et sa oled loll.
- Öeldakse, et kes teisele nime annab, see ise seda kannab.
- See on solvav.
- Kui sa ei taha küsimuste vastuseid kuulda, ära siis küsi.
- Kas ma ei või küsida?
- Need küsimused lähevad juba rubriigi teemast kõrvale. Rubriigis "päev" peaks kirjutama viimase või eelviimase päeva sündmustest.
- Aga see intervjuu toimubki täna.
- Hea seegi.
- Viimane küsimus, mida arvata tänase päeva algusest?
- Täna on olnud juba paremaid ja halvemaid hetki.
Joonistuste mäletamine
Vennad hakkasid peitust mängima. Toomas pidi esimesena otsima. Tundsin, et ma olen selle mängu mängimiseks liiga vana. Ütlesin Toomale, et ma ei mängi, aga mind võib otsida.
*
Rääkisin, et ma mäletan, mis ma enda ükskord joonistatud käesurujatele nimeks panin, aga ma ei mäleta, mis Klausi omade nimed olid. Klaus vastas, et ma olen ju varem öelnud, et ma mäletan tema pilte paremini kui enda omi. Ütlesin, et võibolla pilte, mitte nimesid, või muuteemalisi pilte.
*
Olime Meelval. Siiri oli ükskord öelnud, et ta tahaks seda kohta näha. Nüüd lubatigi ta autoga kohale toimetada.
*
Rääkisin, et ma mäletan, mis ma enda ükskord joonistatud käesurujatele nimeks panin, aga ma ei mäleta, mis Klausi omade nimed olid. Klaus vastas, et ma olen ju varem öelnud, et ma mäletan tema pilte paremini kui enda omi. Ütlesin, et võibolla pilte, mitte nimesid, või muuteemalisi pilte.
*
Olime Meelval. Siiri oli ükskord öelnud, et ta tahaks seda kohta näha. Nüüd lubatigi ta autoga kohale toimetada.
teisipäev, märts 06, 2018
Allkirjadekogumine tselluloositehase vastu
Täna saab veel anda allkirju Tartusse kavandatava hiidtselluloositehase vastu:
http://petitsioon.ee/tartu-avalik-poordumine-tselluloositehase-asjus/verify/a2467b216bbb4d0a3fd0d92d2c44cf0d
http://petitsioon.ee/tartu-avalik-poordumine-tselluloositehase-asjus/verify/a2467b216bbb4d0a3fd0d92d2c44cf0d
Kataloogi haare
Blogikataloogi kanti pooled Eesti elanikud. Aga see ei tähendanud vist, et nii paljudel oleks olnud oma blogi, vaid et nii paljudest oli blogides kirjutatud. Blogikataloogis oli endiselt olemas ka blogi, mis oletatavalt oli Helina oma. Ta oli seal kirjutanud viimati 5. jaanuaril, sissekanne tundus olevat inspireeritud minu talle saadetud kirjast. Viimasel ajal ta postitanud ei olnud.
*
Ütlesin, et nüüd ma sain nii vanaks, et hakkan inimesi sinatamise asemel teietama. Õigeks peeti vist vastupidist järjekorda.
*
Ütlesin, et nüüd ma sain nii vanaks, et hakkan inimesi sinatamise asemel teietama. Õigeks peeti vist vastupidist järjekorda.
Värvilisel lumel
Eilsesse jäi talve 13. suusatamine. Sõitsin teist korda sel talvel 4 ringi. Aga see pidi olema talve seni kõige pikem sõit, sest eelmisel 4 ringiga korral olid ringid natuke lühemad. Vahepeal piirdusin 3 ringiga, mõeldes, et tööpäeval ei tohi aega raisata. Aga eile mõtlesin, et kui ma piirdun päevas ühe internetiseansiga, siis mul on aega 4 ringi ka sõita. Ühtegi teist suusatajat ma ei näinud. Vanasti mõni minu sõiduoskust halvustas, aga nüüd need inimesed sõidavad võibolla suuskade asemel autoga ja jäävad järjest nõrgemaks. Eile kolmandat ringi tehes ei tundnud ma veel üldse väsimust, seetõttu tuli vist esimest korda elus pähe mõte, et kui ma hästi treenin, siis suudan võibolla Tartu maratoni ka läbi sõita. Mitte et ma sellest väga huvitatud oleksin. Neljandat ringi alustades olid sõrmed juba natuke valusad. Täna mõtlen, et hea, et ma veel rohkem ei sõitnud, sest üks sõrm on siiamaani valus. Aga eile suurema osa sõidu ajast tundsin ennast hästi. Mõtlesin, et inimesi on nii piinlik vaadata kui ka vaatamata jätta, aga kui ühtegi inimest silmapiiril ei ole, siis lund on hea rahulik vaadata. Mõtlesin, et öeldakse, et lumi on valge, aga selle sõidu ajal tundub vahepeal päikse käes kollakas ja varjus sinakas. Ühed poisid istusid vahepeal raja ääres ja naersid kurjana tunduva häälega. Oletasin, et võibolla selle üle, et sel hetkel oli mul sõidukiirus väiksem. Või siis vastupidi selle üle, et keegi üldse suusatada viitsib, sest endal neil suuski ei olnud. Naerda võidi küll ka mingi omavahelise muuteemalise jutu üle, mida ma ei kuulnud.
esmaspäev, märts 05, 2018
Pilt ja sõna
Kopeerisin oma blogisse ajalehest kolm fotot. Artiklit, mille juurde need kuulusid, ei hakanud ma esialgu lugema. Siis sain teada, et artiklis kirjutati Eesti-vaenulikke asju. Seetõttu otsustasin fotod blogist uuesti kustutada. Pealegi võis teiste tehtud fotode kopeerimine tekitada probleeme autoriõigustega. Aga ma ei saanud oma arvutit kätte, sest teiseusulised välismaa elanikud olid selle konfiskeerinud. Sain neilt arvuti siiski tervelt tagasi. Võibolla nad polnud seda lõhkunud sellepärast, et ei osanud eesti keelt.
*
Kõndisime võidu. Võistlejaid oli kolm. Ma hakkasin kõndima nii, et jalad enam maad ei puudutanud, vaid hõljusid õhus. Sellest hoolimata ma juhtisin. Toimus tihe rebimine, teised ähvardasid must iga hetk mööda minna, aga finišisse jõudsin siiski esimesena mina.
*
Mõtlesin minna pangast raha välja võtma. Mõtlesin, et sel korral võtan korraga rohkem kui eelmistel, sest vahepeal oli toimunud inflatsioon. Läksin poodi. Seal võtsin püksid jalast ja läksin kassasse. Lootsin, et mu särk on piisavalt pikk. Kassapidaja ütles sellise hüüdsõna, mille põhjal tundus, et ta märkas, et mul pükse jalas ei ole. Seejärel hakkas ta arvet kokku lööma.
*
Kõndisime võidu. Võistlejaid oli kolm. Ma hakkasin kõndima nii, et jalad enam maad ei puudutanud, vaid hõljusid õhus. Sellest hoolimata ma juhtisin. Toimus tihe rebimine, teised ähvardasid must iga hetk mööda minna, aga finišisse jõudsin siiski esimesena mina.
*
Mõtlesin minna pangast raha välja võtma. Mõtlesin, et sel korral võtan korraga rohkem kui eelmistel, sest vahepeal oli toimunud inflatsioon. Läksin poodi. Seal võtsin püksid jalast ja läksin kassasse. Lootsin, et mu särk on piisavalt pikk. Kassapidaja ütles sellise hüüdsõna, mille põhjal tundus, et ta märkas, et mul pükse jalas ei ole. Seejärel hakkas ta arvet kokku lööma.
Sõnatud olendid
Eile tähistasime Klausi sünnipäeva. Ta rääkis, et tal on ka veel eelmise kevade tomatitaim elus nagu minulgi. Mulle kinkis ta selle 1. mail.
Peol kõige noorem laps oli Suvi. Ta ei oska veel rääkida. Aga kui ma sõin õuna, siis ta oskas liigutustega selgeks teha, et ta tahaks seda õuna endale.
Peol kõige noorem laps oli Suvi. Ta ei oska veel rääkida. Aga kui ma sõin õuna, siis ta oskas liigutustega selgeks teha, et ta tahaks seda õuna endale.
pühapäev, märts 04, 2018
Väike laat
Eile käisin raamatupoes, kus oli välja kuulutatud maleraamatute laat. Oma maleraamatuid ma müüki viia ei soovinud. Muid leidsin riiulist ainult kaks. Seda oli rohkem kui mõned päevad varem külastatud teises raamatupoes, kust ma ei leidnud ühtegi, aga nüüd külastatus müügis olevad olid ka sellised, mis mul juba olid olemas. Poes nägin muuteemalisi raamatuid, vaatasin nende selgi, aga ei ostnud.
Õppeastme algus
Raamatuesitlusel pidas kõnet üks naine, kellega ma olin selle käsikirja valmimisel koostööd teinud. Ta rääkis, et ma tõlkisin liiga aeglaselt. Varem oli ta mind töö kiiruse kohta küsitlenud, aga siis ma ei kahtlustanud, et ta seda kõnes etteheidete tegemiseks kasutab. Pealegi ta ei teadnud, mitu tundi päevas ma sellele tööle pühendasin.
*
Sain sisse järgmisse õppeastmesse. Mõtlesin, et nüüd kordub vana lugu, et hommikul enne õppehoonesse minekut ei pruugi ma kõiki kaustikuid kiiresti üles leida. Seda oli juba varem koolis käies juhtunud ja nüüd mul oli muuteemalisi kaustikuid veel rohkem. Pidi panema praegused õppetööga seotud kaustikud, vanad õppetööga seotud ja koduste asjadega seotud erinevatesse virnadesse, aga kui üks kaustik oleks läinud kogemata valesse virna, siis ei oleks tulnud selle peale, et seda sealt otsida.
*
Olin nüüd magistrant. Ülikoolil oli selline rektor, et ta oli pannud ametisse varasemate asemel uued õppejõud. Need olid noored ja konservatiivsete inimeste suhtes vaenulikud. Üks selline õppejõud pidas aktusel kõnet ja seejärel alustas tundi. Istusin Eriku kõrval ja kirjutasin üles õppejõu dikteeritud ingliskeelseid sõnu. Erik sodis suure osa minu kirja pandud sõnu maha, sest ma olevat kuulmise järgi kirja pannud valed sõnad. Ütlesin Erikule, et ta tasem oleks. Kui nüüd õppejõud Eriku juttu kuulis ja õppetöös kasutati inglise keelt, siis mul võis magistriõpe lõpetamata jääda. Kirjalikust inglise keelest oleksin saanud paremini aru kui suulisest.
*
Sain sisse järgmisse õppeastmesse. Mõtlesin, et nüüd kordub vana lugu, et hommikul enne õppehoonesse minekut ei pruugi ma kõiki kaustikuid kiiresti üles leida. Seda oli juba varem koolis käies juhtunud ja nüüd mul oli muuteemalisi kaustikuid veel rohkem. Pidi panema praegused õppetööga seotud kaustikud, vanad õppetööga seotud ja koduste asjadega seotud erinevatesse virnadesse, aga kui üks kaustik oleks läinud kogemata valesse virna, siis ei oleks tulnud selle peale, et seda sealt otsida.
*
Olin nüüd magistrant. Ülikoolil oli selline rektor, et ta oli pannud ametisse varasemate asemel uued õppejõud. Need olid noored ja konservatiivsete inimeste suhtes vaenulikud. Üks selline õppejõud pidas aktusel kõnet ja seejärel alustas tundi. Istusin Eriku kõrval ja kirjutasin üles õppejõu dikteeritud ingliskeelseid sõnu. Erik sodis suure osa minu kirja pandud sõnu maha, sest ma olevat kuulmise järgi kirja pannud valed sõnad. Ütlesin Erikule, et ta tasem oleks. Kui nüüd õppejõud Eriku juttu kuulis ja õppetöös kasutati inglise keelt, siis mul võis magistriõpe lõpetamata jääda. Kirjalikust inglise keelest oleksin saanud paremini aru kui suulisest.
laupäev, märts 03, 2018
Kõnelus madudest ja sisalikest
Eile tuli juttu madudest ja sisalikest. Arvati vist, et saartel on madusid vähe. Vaidlesin vastu, et kui käisime Hiiumaa surnuaial, siis hoiatati, et seal tuleb ettevaatlik olla, seal on väga palju rästikuid. Aga et ütleja maja juurde tagasi minnes nägime hoopis auto alla jäänud vaskussi ja et majaomanik ütles, et miks just vaskuss, oleks võinud keegi teine olla. Üks eilne rääkija ütles selle peale, et vaskuss on sisalik. Seepeale meenutasin, mida ma olen "Loomade elust" vaskusside kohta lugenud. Et mõnel maal olevat neil vist jalad ja ka Eestis elavatel on jalaalged. Sellega oldi nõus. Öeldi, et need on tal kõhu all. Räägiti veel, et Lõuna-Eesti kuppelmaastikul vist rästikuid ei ole. Ütlesin, et Räpina lähedal olevat neid palju. Vastati, et Räpina lähedal on tasane maa. Meenutasin teist kohta "Loomade elust", et üks maoliik elas vist liivaluidetel ja vahetas ööpäeva jooksul niiviisi asukohta, et säilitas kogu aeg sama kehatemperatuuri. Vastati, et maod on kõigusoojased, Eestis nad vahetavad ka asukohta. Öeldi, et kuskil müüritöödele maohirmus ilma kinnasteta ei minda.
reede, märts 02, 2018
Etturiahnus
1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rd4 4. Rd4 ed 5. d3 c6 6. Oc4 Rf6 7. e5 Le7 8. Le2 Rg8 9. 0-0 g6 10. f4 d6 11. Ve1 de 12. fe Oe6 13. Oe6 Le6 14. Of4 Og7 15. Rd2 Re7 16. Rc4 Rf5 17. g4 Rh6 18. Oh6 Oh6 19. Rd6+ Kf8 20. Rb7 Vb8 21. Rc5 Ld5 22. Rb3 Oe3+ 0:1. Valge kulutas aega 8 ja must 7 minutit.
*
Mulle meeldib, et pika turniiri korraldamisele mõeldakse, aga mul endal pole vist praegu aega seda mängima hakata, sest tööd on palju.
*
Lühema mõtlemisajaga malepartiid võiks võrrelda luuletusega ja pikka proosateosega. Aga meeldejäämise seisukohalt on vastupidi. Üleni meelde jääb pigem luuletus või pika mõtlemisajaga malepartii. Luuletust aitavad meelde jätta riimid, malepartiid löömised ja mõttega käigud. Tugevama vastasega mängitud partii jääb vist paremini meelde, sest tema käigud on sügavamini läbi mõeldud.
*
Mulle meeldib, et pika turniiri korraldamisele mõeldakse, aga mul endal pole vist praegu aega seda mängima hakata, sest tööd on palju.
*
Lühema mõtlemisajaga malepartiid võiks võrrelda luuletusega ja pikka proosateosega. Aga meeldejäämise seisukohalt on vastupidi. Üleni meelde jääb pigem luuletus või pika mõtlemisajaga malepartii. Luuletust aitavad meelde jätta riimid, malepartiid löömised ja mõttega käigud. Tugevama vastasega mängitud partii jääb vist paremini meelde, sest tema käigud on sügavamini läbi mõeldud.
Pikk telesari
Üks televisioon näitab praegu 10-osalist dokumentaalsarja "Vietnami sõda". Olen suurema jao osasid vaatamata jätnud, aga kahte ka vaadanud. 12. veebruaril kirjutasin 5. osa kohta:
"Jõudsin ühe osa vaatamiseni. Taustaks olin eelnevalt vaadanud kirjandust Vietnami kohta, aga nähtud film keskendus rohkem ameeriklastele, kuigi sõna sai ka keegi vietnamlastest. Kuigi keskenduti ameeriklastele, ei tegeletud sõja õigustamise, vaid selle koleduse näitamisega. Kõigi saates rääkijate mõtted ei olnud siiski ühesugused. Üks kõneleja rääkis, kui raske tal oli inimest tappa, teine arvas, et just sõja, mitte rahu ajal avaldub inimese tõeline olemus. Kuigi filmis oli kaadreid rohkem kui raamatu fotodel, ei saanud liikuvat pilti nii tähelepanelikult vaadata kui seisvat."
Eile kirjutasin ühe osa vaatamise järel:
"Valged inimesed saavutasid kunagi teistes maailmajagudes väikeste vägedega suurt edu, sest teistel ei olnud püssirohurelvi. 20. sajandil olid sellised relvad ka teistel olemas ja kolooniad läksid kaotsi. Filmis näidatakse, et vietnamlastel ei olnud mitte ainult püssid, vaid ka suuremad tulirelvad, millega Ameerika lennukeid alla tulistada.
Juttu oli sellest, et aastal 1968 toimusid paljudes maailma linnades Vietnami sõja vastased meeleavaldused. Hiljem mainiti ühes lauses ka Tšehhoslovakkia sündmusi, aga ei peatutud sellel, milline oli sama aasta Lääne ja Tšehhoslovakkia meeleavalduste seos. Ilmselt need lisasid üksteisele hoogu. Kuigi võiks ka mõelda, et meelt avaldavad tšehhid olid justkui Nõukogude Liidu ja Põhja-Vietnami kommunistidest erineval poolel. Ameerika valitsus sai oma meeleavaldajatega ise hakkama, aga Tšehhoslovakkias ei saabunud mässu lõppu enne, kui Nõukogude väed sisse tulid. Võiks ka tõlgendada, et kui Ameerika valitsus väed Vietnamist välja tõi, siis oli see tema kodanike võit. Kuigi saates viidati küsitlustele, mille järgi suurem osa ameeriklasi toetas valitsust, mitte meeleavaldajaid.
Liiga vähe pöörati viimati nähtud osas tähelepanu ehk sellele, et nagu Lõuna-Vietnami toetas Ameerika, nii toetasid ka Põhja-Vietnami Nõukogude Liit ja Hiina. Kogu Teise maailmasõja järgset aega Nõukogude Liidu lagunemiseni on nimetatud Külmaks sõjaks. Aga kas Vietnamis tulirelvast haavata saanu nõustub, et tegemist oli vaid külma verevalamiseta sõjaga?
Tõlkevigu ma subtiitrites tähele ei pannud, aga jäi meelde üks koht, mis oli õigesti tõlgitud. Sõna 'never' kutsub tõlkima 'mitte kunagi', aga saates kasutati sõna 'never' lauses, kus öeldi, et mingi konkreetne informatsioon Ameerika kodanikeni ei jõudnud. Ometi hiljemalt saates endas see jõuab, siis eesti keeles 'mitte kunagi' öelda ei sobi ja seda ma ka subtiitrites ei näinud."
"Jõudsin ühe osa vaatamiseni. Taustaks olin eelnevalt vaadanud kirjandust Vietnami kohta, aga nähtud film keskendus rohkem ameeriklastele, kuigi sõna sai ka keegi vietnamlastest. Kuigi keskenduti ameeriklastele, ei tegeletud sõja õigustamise, vaid selle koleduse näitamisega. Kõigi saates rääkijate mõtted ei olnud siiski ühesugused. Üks kõneleja rääkis, kui raske tal oli inimest tappa, teine arvas, et just sõja, mitte rahu ajal avaldub inimese tõeline olemus. Kuigi filmis oli kaadreid rohkem kui raamatu fotodel, ei saanud liikuvat pilti nii tähelepanelikult vaadata kui seisvat."
Eile kirjutasin ühe osa vaatamise järel:
"Valged inimesed saavutasid kunagi teistes maailmajagudes väikeste vägedega suurt edu, sest teistel ei olnud püssirohurelvi. 20. sajandil olid sellised relvad ka teistel olemas ja kolooniad läksid kaotsi. Filmis näidatakse, et vietnamlastel ei olnud mitte ainult püssid, vaid ka suuremad tulirelvad, millega Ameerika lennukeid alla tulistada.
Juttu oli sellest, et aastal 1968 toimusid paljudes maailma linnades Vietnami sõja vastased meeleavaldused. Hiljem mainiti ühes lauses ka Tšehhoslovakkia sündmusi, aga ei peatutud sellel, milline oli sama aasta Lääne ja Tšehhoslovakkia meeleavalduste seos. Ilmselt need lisasid üksteisele hoogu. Kuigi võiks ka mõelda, et meelt avaldavad tšehhid olid justkui Nõukogude Liidu ja Põhja-Vietnami kommunistidest erineval poolel. Ameerika valitsus sai oma meeleavaldajatega ise hakkama, aga Tšehhoslovakkias ei saabunud mässu lõppu enne, kui Nõukogude väed sisse tulid. Võiks ka tõlgendada, et kui Ameerika valitsus väed Vietnamist välja tõi, siis oli see tema kodanike võit. Kuigi saates viidati küsitlustele, mille järgi suurem osa ameeriklasi toetas valitsust, mitte meeleavaldajaid.
Liiga vähe pöörati viimati nähtud osas tähelepanu ehk sellele, et nagu Lõuna-Vietnami toetas Ameerika, nii toetasid ka Põhja-Vietnami Nõukogude Liit ja Hiina. Kogu Teise maailmasõja järgset aega Nõukogude Liidu lagunemiseni on nimetatud Külmaks sõjaks. Aga kas Vietnamis tulirelvast haavata saanu nõustub, et tegemist oli vaid külma verevalamiseta sõjaga?
Tõlkevigu ma subtiitrites tähele ei pannud, aga jäi meelde üks koht, mis oli õigesti tõlgitud. Sõna 'never' kutsub tõlkima 'mitte kunagi', aga saates kasutati sõna 'never' lauses, kus öeldi, et mingi konkreetne informatsioon Ameerika kodanikeni ei jõudnud. Ometi hiljemalt saates endas see jõuab, siis eesti keeles 'mitte kunagi' öelda ei sobi ja seda ma ka subtiitrites ei näinud."
neljapäev, märts 01, 2018
Hundinuiad ja urvad
Ühest ajaleheartiklist, mida ma ei hakanud läbi lugema, oli tõstetud välja tsitaat, et seda räägitavat lollidele, et tähtis pole võit, vaid osavõtt. Tegelikult olevat tähtis ainult võit. Artikkel oli olümpiamängudest ja olümpiamängudel tegeletakse võistlusspordiga. Aga kas ei ole võistlusspordi rahastamise mõte siiski selles, et see innustab laiemaid rahvamasse tervisespordiga tegelema? Seejuures võib rahvasportlase tervis olla parem kui tippsportlasel.
Ühes spordileheküljel toodud uudisloos nimetati olümpiamängudel keskmisest paremini esinenud sportlast kangelaseks. Oma fännide jaoks võib ta kangelane olla, mulle on tähtsad teised asjad. Huvitavam on lugeda, mida blogijad enda treeningute kohta kirjutavad kui teleülekandeid vaadata. Inimene otsustab ise, mis talle tähtis on, mõni võistleb hoopis paradiisi pääsemises.
Täna käisin 12. korda sel talvel suusatamas. Ei püüdnud saavutada maksimaalset kiirust, vaid vahepeal pidurdasin, et loodust vaadata. Sõitsin kolm ringi ümber kanali, aga varasemast suuremad. Kanali tagumisel küljel ma enam suusarada ei eristanud, seetõttu sõitsin pool ringist kanali esimesel küljel ning pool kanali ja jõe vahel. Esimesel ringil märkasin hundinuiasid, mis olid osaliselt pudenenud. Mul oli meeles, et kuskil samas kohas kasvavad tänavused pajuurvad, aga esialgu need minu vaatevälja ei jäänud. Vetelpäästemajani jõudes nägin, et täna on talisuplejate auk uuesti lahti lõhutud ja seal joob üks hakk vett. Teisel ringil leidsin Sõpruse silla poolses otsas pajuurvad üles. Vaatasin, kas need on eelmise korraga võrreldes suuremaks kasvanud. Tunduski, nagu oleks osadel juba kollast õietolmu, aga mõtlesin, kas see saab käia nii kiiresti, võibolla silmad petavad, see võib olla ka päikesehelk või samblik. Kolmandal ringil ma nii tähtsaid avastusi enam ei teinud.
Ühes spordileheküljel toodud uudisloos nimetati olümpiamängudel keskmisest paremini esinenud sportlast kangelaseks. Oma fännide jaoks võib ta kangelane olla, mulle on tähtsad teised asjad. Huvitavam on lugeda, mida blogijad enda treeningute kohta kirjutavad kui teleülekandeid vaadata. Inimene otsustab ise, mis talle tähtis on, mõni võistleb hoopis paradiisi pääsemises.
Täna käisin 12. korda sel talvel suusatamas. Ei püüdnud saavutada maksimaalset kiirust, vaid vahepeal pidurdasin, et loodust vaadata. Sõitsin kolm ringi ümber kanali, aga varasemast suuremad. Kanali tagumisel küljel ma enam suusarada ei eristanud, seetõttu sõitsin pool ringist kanali esimesel küljel ning pool kanali ja jõe vahel. Esimesel ringil märkasin hundinuiasid, mis olid osaliselt pudenenud. Mul oli meeles, et kuskil samas kohas kasvavad tänavused pajuurvad, aga esialgu need minu vaatevälja ei jäänud. Vetelpäästemajani jõudes nägin, et täna on talisuplejate auk uuesti lahti lõhutud ja seal joob üks hakk vett. Teisel ringil leidsin Sõpruse silla poolses otsas pajuurvad üles. Vaatasin, kas need on eelmise korraga võrreldes suuremaks kasvanud. Tunduski, nagu oleks osadel juba kollast õietolmu, aga mõtlesin, kas see saab käia nii kiiresti, võibolla silmad petavad, see võib olla ka päikesehelk või samblik. Kolmandal ringil ma nii tähtsaid avastusi enam ei teinud.
Laul kohtus
Rohu peal oli loomakari. Üks mees ütles, et loomade vahel võiks olla tühi vahe, nagu oli vanasti, et nakkused ei leviks. Teised ei pidanud vahe tekitamist vajalikuks. Hulk inimesi kukkusid surnult maha, ellujäänud hakkasid põgenema. Aga siis selgus, et suur osa surnult maha kukkunutest olid samuti elus, nad olid ainult ohtlikus olukorras surnut teeselnud. Ühed põgenesid koos ja teised jälitasid neid. Mõned põgenejatest keerasid tee pealt kõrvale, et silmist kaduda. Mõtlesin, et lähen nende järel, aga siis nägin, et mind juba jälitajad näevad, seetõttu loobusin sellest mõttest. Oma kõrvale keeramise liigutuse algusega olin võibolla siiski jälitajatele juba teiste kadumissuuna kätte näidanud. Tungisin otse ülemkohtusse. Seal pandi esimene süüalune pärast tunnistuse andmist eesriide taha nurka, et ta hiljem rääkimist jätkaks. Teine süüalune ei hakanud üldse rääkima, seetõttu ähvardas teda kohe lõplik süüdimõistmine. Nurka pandu vaatas üle eesriide. Tunnistajapingis oleva süüaluse kaitseks hakkas rääkima üks teine inimene. Ta esitas muusikat, et kohtualune oskab seda niimoodi esitada. See oli väga haarav esitus, kõigil kuulajatel tuli naer ja nutt peale.
*
Esikusse saabus üks külaline, kelleks oli üks tüdruk. Vennad rääkisid temaga. Läksin isa tuppa. Isa ütles, et esikust kostab tüdruku häält. Vastasin, et ei, ikka poiste hääli. Madalamad hääled kostavad vist paremini läbi ukse, kuigi tüdruk ka räägib. Vahepeal oli see tüdruk samuti isa tuppa astunud ja ütles, et ma ei kommenteeriks.
*
Mul tekkis magistritööd kirjutades arvutil tõrge. Viisin selle teise tuppa, et keegi aitaks. Ariel lubas arvuti korda teha. Ta rääkis, et talle on jäänud mulje, et ma olen saamatu. Vastasin, et tema peaks masinaid paremini tundma. Mina tunnen ainult ühte masinat - avutit -, aga Ariel kahte - arvutit ja autot. Ariel ütles, et ta valab kõvaketta bensiiniga üle. Avaldasin kahtlust, et võibolla Ariel ikka ei oska parandada. Ariel valas kõvaketta bensiiniga üle ja lõi kõvaketta sisse auke. Ta ütles, et enne oli kõvaketas korras, aga et nüüd on oht, et kui elektrivool sisse lasta, siis plahvatab bensiin põlema. Ariel lasigi kokku kruvimata arvutile voolu sisse. Tundus, et kõvaketas läkski ühest nurgast põlema. Ariel pühkis ruttu bensiini kõvaketta pealt põrandale. Isa rääkis, et talle tundub, et Ariel ei oska parandada.
*
Esikusse saabus üks külaline, kelleks oli üks tüdruk. Vennad rääkisid temaga. Läksin isa tuppa. Isa ütles, et esikust kostab tüdruku häält. Vastasin, et ei, ikka poiste hääli. Madalamad hääled kostavad vist paremini läbi ukse, kuigi tüdruk ka räägib. Vahepeal oli see tüdruk samuti isa tuppa astunud ja ütles, et ma ei kommenteeriks.
*
Mul tekkis magistritööd kirjutades arvutil tõrge. Viisin selle teise tuppa, et keegi aitaks. Ariel lubas arvuti korda teha. Ta rääkis, et talle on jäänud mulje, et ma olen saamatu. Vastasin, et tema peaks masinaid paremini tundma. Mina tunnen ainult ühte masinat - avutit -, aga Ariel kahte - arvutit ja autot. Ariel ütles, et ta valab kõvaketta bensiiniga üle. Avaldasin kahtlust, et võibolla Ariel ikka ei oska parandada. Ariel valas kõvaketta bensiiniga üle ja lõi kõvaketta sisse auke. Ta ütles, et enne oli kõvaketas korras, aga et nüüd on oht, et kui elektrivool sisse lasta, siis plahvatab bensiin põlema. Ariel lasigi kokku kruvimata arvutile voolu sisse. Tundus, et kõvaketas läkski ühest nurgast põlema. Ariel pühkis ruttu bensiini kõvaketta pealt põrandale. Isa rääkis, et talle tundub, et Ariel ei oska parandada.
Lugejast tegelane
Kirjanikud kirjutavad sageli raamatuid, mille tegelased on samuti kirjanikud. Endasugusest on ju kergem kirjutada. Aga kirjanik saab tagasisidet ka lugejatelt ja võib olla ise hakanud kirjanikuks tänu lugemisele. Lugeja on peategelaseks Cervantese raamatul "Don Quijote". See teos on lugemise suhtes skeptiline, autor usub, et lugemine võib halvasti mõjuda. Võibolla selles on ka enesekriitikat. Nagu don Quijote otsustab hakata raamatute mõjul rändrüütliks, nii olevat ka Cervantes mõjutanud teisi kirjutajaid, et nad loobusid rüütliromaanide kirjutamisest. Kuigi kas "Ivanhoe" pole samuti rüütliromaan? See on küll juba mõningase vaheaja järel kirjutatud. Cervantes kirjutas vist küll, et ühed raamatud on paremad kui teised, enda raamatu luges ta ilmselt paremate hulka. Mäletan 10-aastaselt loetust, et selle raamatu kirjutamise kohta kasutas Cervantes väljendit "ülesanne kuningas".
Tellimine:
Postitused (Atom)
