Plaaniväliselt turniirile

Läksin Tartu meistrivõistluste algust vaatama. Kodus olin lubanud, et mängima ei jää, vaid lähen varsti koju tagasi. Aga kui nägin, et osavõtjaid koguneb ainult viis, siis otsustasin mängida, et turniiri toimumist toetada ja kuna ma oleks saanud ka viimaseks jäädes kõrgema koha kui ühtedelgi varasematel Tartu meistrivõistlustel. Kodus võidi nüüd hakata mõtlema, kuhu ma jään. Aga võidi ka loogiliselt aru saada, et ma jään mängima. Kui voor juba käis, tuli maleklassi uksest sisse üks poiss, kes polnud varem trennis käinud. Ta tahtis turniiriga liituda. Rei lubas ta tabelisse kirjutada. Aga kui poiss küsis, kuidas käike üles kirjutatakse, siis Rei teda siiski tabelisse ei pannud, vaid ütles, et poiss tuleks esmaspäeval. Turniir pidi toimuma reedest pühapäevani. Kui mul oli juba mäng läbi, siis ma ei mäletanud enam oma tulemust. Ütlesin, et varem mul jäid tulemused hästi meelde, aga nüüd on mälu halvemaks muutunud. Olin mänginud algajaga. Rei arvas, et kui ma tulemust ei mäleta, siis ma võitsin. Ise olin kirja pannud, et valge võitis, kusjuures olin mänginud mustadega. Hakkasin otsima protokolli, et sealt kontrollida. Protokolli leidsin oma vihikust. Mul oli olnud võiduseis, aga siis oli vastane sohki teinud ja mult ühe etturi lault võtnud. Olin kirjutanud selle käigu taha, et nüüd ei ole enam midagi. Mäng oli viigiga lõppenud. Olin kirjutanud protokolli lõppu, et kuigi ma ei võitnud, olen rahul, et ma vähemalt midagi saavutasin. Maletrennis käivad tavalised poisid istusid kobaras koos. Mõtlesin, et tavalised trenniskäijad on liiga üksteise sarnased. Neil on kõigil üks vanem eestlane ja teine venelane, neil kõigil on ühesugune vanaisa, ja kõik, kellel on õde, on õega mänginud. Mõtlesin, et kas eestlaste ja venelaste vahelisi abielusid on siis Tartus rohkem kui eestlaste ja venelaste osakaalu järgi elanikkonnas keskmine oleks.

*
Olin kirjutanud Tartu meistrivõistlustel mängitud partii kohta blogisissekande. Sissekanne algas sissejuhatava osaga selle kohta, mis oli juhtunud enne mängu algust. Sellele järgnes kolm nummerdatud osa, mis oli juhtunud mängu ajal. Mängu olin alustanud Viikmaaga, aga siis oli kohale jõudnud üks algaja, mille peale olin vastast vahetanud. Unenägudes mängisin kõige sagedamini Viikmaaga. Narusberg meenutas, et kui ta Tallinnas võistlemas käis, siis mängiti seal pingpongi. Vastasin, et seda ma ei mäleta. Tegelikult ma teadsin, et mina polnud Narusbergiga samal ajal Tallinnas võistlemas käinud. Ütlesin, et mina käisin seal aastal 1992. Rääkisin, et kui ma metsas puid langetades mõtlen, et üks puu murdub ise ära, siis see alati kohe juhtubki. See on võibolla hallutsinatsioon. Või puude langetamine paneb teised puud vappuma, mistõttu nad murduvad kergemini. Langetasin metsas puid. Mõtlesin, et kui ma saen iga tüve ainult üks kord läbi, siis läheb töö palju kiiremini kui juhul, et ma tükeldaks nad lühemateks juppideks.

Kassi hankimine

Lugesin ühe kangelase kohta. Ta oli tegutsenud nii kirjaniku kui ka kunstnikuna. Kirjanikuna hinnati teda rohkem. Kunstnikuna oli ta teinud jalajälgede rea, mis läksid ühes asulast teise. Iga jälg oli erinev.

*
Oli inglise keele tund. Õpetaja küsis sõnu "oimukoht" ja teisi. Oskasin vastata. Üks klassivend ütles, et see, mida ma räägin, on vastik. Lõin talle vastu nägu. Läksime järgmise klassiruumi ukse taha. Istusime kolmekesi kõrvuti nahktoolidele. Ütlesin, et nüüd istuvad kõrvuti kaks tükki, kellel on õpik, kui kõigil õpikut ei ole. Ütlesin, et meil kästakse õppida rohkem sõnu kui töö- ja puhekaja seadust rikkumata võimalik on. Üks klassivend vastas, et tema jaoks on see ülesanne täidetav.

*
Taevas lendas kaks lennukit. Öeldi, et see on lendav taldrik. Vaidlesin vastu, et ühe nurga alt on näha, et sellel on lennukitiivad. Aga osa inimesi ilmselt jäigi rääkima, et on lendavat taldrikut näinud. Lennukid kukkusid alla. Karistada sai inimene, kes oli poisid ilma väljaõppeta juhtima lubanud. Ta oli ainult näidanud, milline seade on mille tegemiseks mõeldud.

*
Üks inimene tahtis endale kassi. Selleks pani ta trepikoja põrandale piimataldriku ja tegi trepikoja ukse lahti. Kassid hakkasid saabuma. Vennad läksid trepist üles Pireti ukse taha. Mõtlesin, et lähen ka. Aga vendadele tuli ülevalt Pille vastu, kes ütles, et nii väikestel poistel ei sobi Pireti ukse taga käia. Seetõttu ma ei läinud, vaid põgenesin majast välja, ümber majanurga hoovi ja rõdualusesse ruumi. Aga Pille tuli ja vaatas just sinna.

Tähistajad

Maa all nägin mustade kuradite ridu,
pidasid seal põrgus katlakütjapidu.
Tuli oli tuline, kuid katel oli tühi.
Pühakud pidasid teises kohas pühi.

Mälestused kuhjuvad

Kui ma elan aastaid sada,
siis on palju meenutada.
Aina pööritab mu pea.
Et ma elan, see on hea!

Enne põhiseaduse jõustumist

Mulle tuli üks mõte. Usukuulutaja keeras pea voodi teise otsa poole ja ütles, et nüüd ma olen eksiteel. Mõtlesin ümber. Usukuulutaja keeras pea uuesti esimese otsa suunas ja ütles, et nüüd ma olen õigel teel. Võibolla ta luges mu mõtteid. Usukuulutaja ütles, et huvitav, mis minuga täna juhtub. Ta tahtis mulle vist sisendada, et ma täna suren, et see juhtukski.

*
Kirjutasin listi kultuur.vestlus, et mulle enam raamat "Euroopa Liit tagantvaates" ei meeldi. Selle peale kirjutati vastuseks selle raamatu kohta roppusi. Mõtlesin kirjutada, et omas ajas meeldis see raamat mulle väga, sest keegi kirjutas minu mõtteid, raamatul on ilus sinine kaas, ilus paber ja ilusad tähed. Mõtlesin, et ma siiski ei kirjuta seda, muidu öeldakse, et ma kirjutan igas listis teemaväliselt poliitikast.

*
Kohus oli otsustanud, et ühte poliitilist otsust ei saa veel teha, sest uus põhiseadus on küll vastu võetud, aga pole veel jõustunud. Lauristin võttis sõna ja ütles, et ta mäletab, nagu oleks vanas põhiseaduses ka kirjas, et otsust ei saa teha ainult kindla kuupäevani, edasi juba saab. See Lauristini sõnavõtt oli rahvakogul. Enne teda olid sõna võtnud ainult mehed. Kui ta lõpetas, hüüdis üks naiskuulaja: "Naine!" Rahvas hakkas skandeerima: "Nai-ne, nai-ne!" Lahkusin saalist, et minna poodi. Kui autoteel läks foorituli roheliseks, hakkasid eelmised ostjad poest välja tulema. Aga neid oli nii palju ja uks oli nii kitsas, et tundus, et nad ei jõua punase tule ajaks kõik välja tuldud. Ütlesin, et inimestest tekib samasugune liiklusummik nagu autodest. Mõned poisid püüdsid juba sel ajal poodi sisse trügida, kui teised inimesed alles välja tulid.

*
Võtsin matemaatikaõpiku. Kolme keskkooliklassi peale oli ainult üks õpik. Varem kui ma olin tahtnud õpikust mingit kohta leida, olin seda lehitsenud, aga polnud leidnud. Nüüd mõtlesin, et loen terve õpiku läbi. Õpikus olid teooria ja ülesanded vaheldumisi. Mõtlesin, et mul on keskkoolist meelde jäänud vähemalt, mis nimega mõisteid me õppisime, isegi kui ma neid kasutada ei oska.

Kuuldused klubist

Kohtusin eile tänaval Särgavaga, kes ütles, et selle nädala päevakeskuse turniiri võitis Tätte ja nädal varem Trohhalev, mõlemal korral oli 12 osavõtjat. Särgava pole sellistes asjades seni eksinud, mõni teine mängija võib eksida.

Hunnide Hing

Üks laps tuli minu juuurde ja ütles, et ta on väike. Vastasin, et mina olen suur koletis. Mõtlesin, et hakkan suurt mängima. Maria ütles, et luges ühest ingliskeelsest raamatust, et haigus, et ma kardan puudutusi, algas mul juba ammu. Ta ütles, et selle raamatu kingibki ta mulle pulmakingiks. Vastasin, et võib kinkida küll, sest ma nagunii õpin inglise keelt. Ma tõlgin ühte teist ingliskeelset raamatut ka. Aga kingituse hulgas võiks olla lisaks midagi positiivsema sisuga, näiteks postkaart. Ise ma ei tea, mida teistele inimestele kinkida, sest ma ei tea, mis neid huvitab. Ma ei tea teistest inimestest mitte midagi. Kõndisime raamatukogu poolt Kitsa tänava poole. Mäe alt hakkas kostma karjumist, nagu oleks laps haiget saanud. Kiirustasime sinnapoole, et vaadata, mis on juhtunud. Mõtlesin, et kui karjumine kostab juba praegu nii valjult, siis lähedale jõudes on see liiga vali. Siis sain aru, et ei karjugi konkreetne inimene, vaid Hunnide Hing. Muruplatsil vaatas maa seest välja Hunni pea. Vend lõi Hunnile oda südamesse. Aga Hunn ei surnud silmapilkselt, vaid hakkas venda küünistama.

Lind kastis

On kirjutatud, et kui linnule kast ümber joonistada, siis ta jääb sinna vangi. Täna nägin seda oma silmaga. Puukoristaja moodi lind oli seinale joonistatud kastis ja tükk aega ei liigutanud. Kui panin talle käe juurde, siis ta hirmu pärast ära ei lennanud. Aga kui kasti kinni katsin, siis mõne hetke pärast lendas.

Pingpongipall võrkpalliväljakul

Väljakule pandi võrkpallivõrk. Tuli mõte, et üle selle saab pingpongipalli ka lüia. Ütlesin, et on kolm võimalust, kuidas mängida - nii, et teine saaks palli kätte; nii, et ta ei saaks; ja punktide peale. Valisime minu soovitusel keskmise võimaluse. Tegin veel ettepaneku, et ei servi see, kes punkti saab, vaid see, kelle poolel pall on. Mul õnnestus küll servimine, aga ma ei saanud kätte minu suunas löödud palle. Mõnel korral sain, aga siis lõin palli võrku või väljaku piiridest välja. Mulle tuli mõte, et saame mängida ka mängu, kus veeretame palli võrgu alt läbi. Mulle tuli meelde nimi Mati Altlati.

Inimesed mängivad

Mängisin malet. Musta kuningas oli kaheksandal real, mina andsin lipuga kuuendalt realt tuld. Kuningas taganes. Vaatasin, et kui käike korrata ja kuningas sinna tagasi ajada, kust ta tulnud oli, siis saab matiähvarduse peale panna. Aga uuel tuleandmisel ei läinud kuningas tagasi, vaid liikus liputiiva suunas. Seal oli ka lootusi rünnata, sest liputiib oli lage. Kui see mäng võita, siis oleks saanud K. Sandrilt turniiri esikoha ära võtta. Seda partiid mängisid Parts ja Viikmaa. Parts ajas musta kuninga enda lauapoolele. Viikmaa pani kuningaga kahele vigurile kahvli. Küsiti, mida nüüd teha. Aga Parts leidis lahenduse, et andis vastasele veel tuld, nii et sellel polnud aega kumbagi vigurit lüia. Parts oli vastast matistamas, aga enda aeg hakkas ära kukkuma. Niiviisi olidki paljud mängud lõppenud selle kaotusega, kellel oli parem seis. Mõlemad mängijad hakkasid metsiku kiirusega kella peksma.

*
Ühel võrgulehel olid toodud arvud, mitu mingist liigist inimest hiljutise riigiserverisse sissemurdmise tagajärjel kahju kannatas. Vaatasin, et need arvud on väiksed, siis asi vast mind ei puuduta. Oli tekitatud võimalus erinevatele teistes kohtades asuvatele võrgulehekülgedele pluss- või miinuspunkte anda. Neid sai anda kõigile minu blogi rubriikidele ühekaupa. Malerubriik oli saanud kaks plusspunkti ja ühe miinuspunkti. Välismaalane, kes oli andnud plusspunkti, oli kirjutanud, et minu malerubriik võiks laiemalt tuttav olla. Ise on ta sealt küll vaadanud ainult pooli partiisid. Mõtlesin, et viimasel aastal olen avaldanud vähem partiisid kui varem. Vaatasin unenäorubriigi hindeid. See oli saanud üle seitsmekümne plusspunkti ja vähe miinuspunkte. Siis vaatasin, et miinuspunkte on siiski palju. Aga nägin, et need miinuspunktid ei ole enam unenäorubriigi omad. Mõtlesin, et arvamusrubriigil on arvatavasti miinuspunkte rohkem kui plusspunkte. Läksin maleklubisse ja rääkisin, et üks inimene on minu blogist vaadanud pooli malepartiisid, aga ise ma ei vaata ühtegi. Ma vaatan ainult mängimise päeval ja sellest järgmisel.

*
Mõtlesin, et isa toa seina ääres asuv raamaturiiul võib ümber kukkuda ja lükata ümber ka laua peal seisva raamaturiiuli. Kohe, kui ma seda mõelnud olin, see juhtuski. Mõtlesin, et ma kutsusin selle mõttejõuga esile. Tahtsin riiulid püsti tagasi tõsta. Aga järgmine päev nägin, et olin unustanud seda teha. Isa oli ise riiulid püsti tõstnud ja pannud teise kohta kui seni. Läksin suurde tuppa. Seal olid Klaus ja üks mees. Klaus rääkis, et kui ta malet mängis, siis ta sai aru, et male matemaatika on palju keerulisem kui ta seni on arvanud. Vastasin, et seda olen ma kogu aeg rääkinud. Mõtlesin, et Klaus sai vast keerulisusest veel paremini aru kui mina, sest ta on ülikoolis matemaatikat õppinud. Klaus ja Lauri K. olid arvutimängu tegelased ja võitlesid omavahel. Klaus oli mängu võitmas, aga Lauri pani ta korraks selili. Lauri oli maadlustrennis käinud ja ütles, et kes on selili pandud, see on kaotanud. Klaus vastas, et selle mängu reeglite järgi mitte, see mäng esindab kogu ühiskonda.

Hiina ajalugu

Ross Terrill. Uus Hiina impeerium. Tõlkinud Lia Rajandi ja Andres Kask. Tartu 2006. Originaal 2003. 539 lehekülge.

Sellest raamatust leiab muuhulgas ühe argumendi, miks on üldse ajaloo lugemine vajalik. Nimelt olevat üks ajaloolane öelnud, et ajalugu mitte niivõrd ei kordu, kui õpetab tulevikku ennustama. Selline mõte tundub mulle õigem kui Marek Tamme oma, et ajalugu ja poliitika tuleb maksimaalselt lahus hoida, sest ajalugu ei korduvat kunagi. Seda olen varem kommenteerinud, et ajaloos ei ole täpseid korduvusi, aga sarnane kordub pidevalt. Näiteks tõin sõdade ja rahuaegade vaheldumise. Ukraina sündmused on vahepeal minu väidet järjekordselt kinnitanud.

Mida mul on nii võõra maa nagu Hiina kohta öelda? Mulle meeldib Uku Masingu põhimõte, et huvituda võimalikult võõrastest maadest ja kultuuridest. See õpetab ka oma maast paremini aru saama. Masingu õpilane Linnart Mäll ütles Kulmari raamatu indiaanlastest ja muust esitlusel, et kõige rumalamad on politoloogid, sest nemad tunnevad ainult praegust hetke. Minu ametlik haridus sarnaneb natuke politoloogi omale, sest magistriõppes õppisin peamiselt 20. sajandit. Õige tundub ühe Nõukogude psühholoogi soovitus, et teada tuleb kõigest midagi ja ühest asjast kõike. Kõike pole minu meelest küll ühestki asjast teada võimalik. Juba Grenzstein pidas õigeks inimestel tunnistada, et kui nad palju teavad, on alati veel rohkem seda, mida nad ei tea.

Terrilli raamat räägib eelkõige tänapäeva Hiinast. Aga palju on juttu ka praeguse olukorra ajaloolisest tagapõhjast. Hiinas olevat riiklus kestnud järjepidevalt rohkem kui üheski teises riigis. Praegust riiki valitseb kommunistlik partei, aga palju praegusest esinevat juba kommunismieelses Hiina ajaloos. Selles olevat vaheldumisi valitsenud konfutsianism ja legism. Konfutsianism olevat leebe ja tähendavat valitsemist vooruse alusel, aga legism julm ja põhinevat seaduse alusel valitsemisel. Hiinlased nägevat oma ajalugu tsüklilisena ja Euroopa ajalugu lineaarsena. Ma olen varem Euroopa ajaloo tsüklitest ka piisavalt kirjutanud.

Hiina ajalookirjutus ei olevat rankelik, et ajaloost peaks kirjutama nii, nagu see tegelikult oli. Hiinlastele õpetatavat koolis väljamõeldisi, nagu oleks Tiibet juba 2000 aastat Hiina koosseisu kuulunud. Selle vale ohvriks tundus langevat ka Lennart Meri. Kui talt ühel pressikonverentsil küsiti, miks ta tunnustab okupeeritud Tiibetit Hiina osana, vastas Meri, et ei saa minna tagasi kiviaega.

Nagu on tavaline, paistab autor oma uurimisteemast teadvat palju rohkem kui muudest ja näeb seetõttu Hiinat tegelikust erilisemana. Ta kirjutab, et on olnud palju maid, mis on pidanud ennast keskseks, aga ükski peale Hiina polevat ennast teistest kõrgemaks pidanud. Selle peale tuleb kohe meelde, et Piiblis nimetatakse juute äravalitud rahvaks. Ühes raadiosaates räägiti, et Iraanis peetakse kõiki välismaalasi barbariteks. Hitler pidas kõiki rasse saksa rassist madalamateks.

Üks Hiina erilisusest rääkiv punkt oli toodud tsitaadina. Mao Zedong oli Hruštšovi ees kiidelnud, et hiina keel on väga eriline, kõigis keeltes on sõna elekter, aga hiina keeles on teine sõna. Ma tean, et soome keeles samuti.

Hiina keisririik pidas vastu 1911.-1912. aastani. 1949 tulid võimule kommunistid. Mandri-Hiina allutas endale kommunistlik Hiina Rahvavabariik, aga Taivanil säilis mittekommunistlik Hiina Vabariik. Lääneriigid tunnustasid algul Taivanil asuvat riiki, aga 1970. aastatel tõi Ameerika president Nixon sellesse pöörde. Sel ajal ei olnud ka Taivan veel demokraatlik. Hiljem on ta demokratiseerunud. Palju on räägitud Hiina kiirest majanduslikust tõusust. Aga esialgu põhineb Hiina majanduse tähtsus maailmas suurel rahvaarvul. Taivan on oma rahvaarvu kohta majanduslikult palju edukam.

Milline on Hiina tulevik, selle kohta toob Terrill mitu erinevat ennustusvarianti. Ühe ennustuse järgi asendub kommunism fašismiga, teise järgi võib välja kujuneda Lõuna-Korea stiilis demokraatia. Aga veel keegi Hiina ajaloos ei olevat loobunud võimust verevalamiseta. Võimu säilitamise nimel on Hiinas juba verd valatud, kui 1989 suruti jõuga maha Taevase Rahu väljaku meeleavaldus. Mao Zedongi on peetud maailma ajaloo suurimaks mõrtsukaks Stalini ees. Terrill nimetab kümneid miljoneid Mao Zedongi ajal hukkunuid näljaohvriteks, aga minu teada esines ka otsest tapmist.

Mängu tulemus ei selgunud

Mängisin Vorobjoviga malet. Panin endale kogemata lauale kolmanda ja neljanda ratsu, ilma et vastane oleks seda tähele pannud. Võtsin üleliigsed nupud uuesti laualt. Mängu tulemus ei selgunud, sest mõlemad ületasid mõtlemisaja. Seetõttu pidime mängima teist korda. Vorobjovil oli nuppe rohkem, aga ta näitas, et oleksin saanud teha hea käigu, lüies tema etturi h2. Selle ütlemise järel pani ta kella seisma. Küsisin, mis mängu tulemus oli. Tavaliselt kella seismapanek loeti alistumiseks, aga ta võis kella seisma panna ka võidu märgiks. Kuna mängu tulemus ei selgunud ka teisel korral, pidime mängima veel kolmanda partii. Teistel turniiril osalejatel olid mängud mängitud. Treener ütles, et ta näeb, et ma olen intelligentne, sest ma olen hakanud geeli kasutama. Vastasin, et mina pole midagi kasutanud. Olin lihtsalt pead pesnud. Olin seda teinud laagris.

Väljarändajate koosseis

Kursusekaaslane rääkis raadios ka eile ja pidi rääkima ka nädala pärast. Eilses saates oli pikemalt juttu samast küsimusest, millest eelmine nädal ja mida on ka minu blogis puudutatud. Nii palju kui andmeid on analüüsitud, olevat Teise maailmasõja Eestist Läände põgenike protsentuaalne koostis olnud sama, mis Eesti elanikkonnal. See tähendab, et kõrgharituid ei olnud põgenike osakaalus rohkem ega vähem kui Eesti elanikel enne põgenemist. Eriti palju olevat põgenenud rannarahvas, kelle hulgas kõrgharituid ei olnud. Aga see ei muuda vist seda, mida olen varem maininud, et Soomest Rootsi väljarändelaine ajal oli väljarännanud soomlaste hulgas kõrgharitute osakaal vist väiksem kui Soome elanikkonnas keskmiselt.

Nägemise paranemine

Ago kiitis, et mina ei lähe maleturniiril kohtunikult oma tulemust küsima, nagu teised teevad. Mäletasin, et olen seda siiski teinud. Olime vanaema pool ja vanaema näitas diapositiive. Ütlesin, et ma näen lugeda jälle sama hästi kui lapsena. Selgub, et ma pean vaatama läbi prilliklaasi alumise, mitte ülemise poole. Öeldi, et siis ma olen prilliklaasi alumise poole inimene. Mõtlesin algul, et näen osasid tähti sellepärast paremini, et need helendavad. Aga siis sain aru, et olen hakanud nägema paremini kõiki tähti. Ütlesin, et malemängu kohta on kirjutatud, et hing on näitusekaup. Ago parandas, et on kirjutatud, et hing ei ole näitusekaup. Vastasin, et seda ma ei näe, sest taim on ees. Oleneb, mis nurga alt vaadata. Istusin kapi otsast diivani peale. Nägin nüüd raamatuselgadelt tähti ka sama hästi kui lapsena. Ema arvas, et sellepärast, et vanaemal on väiksem korter. Vastasin, et kodus ma ei näe mitte midagi. Tähistati minu sünnipäeva. Rahvas hakkas laiali minema. Küsiti veel, kas me sünnipäevalapse auks šampust ei joogi. Vastasin, et ei saa, kui kõik on autodega. Jõime siis morssi. Lõime morsiklaase kokku.

Keelevahetus ülikoolis

Räägiti, et tänavu ei saanud ülikool õppekohti täidetud, sest 1990. aastate keskel sündis vähe lapsi. Seoses sellega olevat võetud vastu rohkem välisüliõpilasi ja see omakorda viivat eestikeelsete erialade ingliskeelseks muutmisele.

Fašismist, natsismist ja kommunismist

Ingliskeelses ajalooajakirjas kirjutati vastuolust, et Itaalia fašismi peeti ühelt poolt moderniseerivaks, aga teiselt poolt Vana-Roomast eeskuju võtvaks. Üks uurija oli jõudnud järeldusele, et fašism oli just Vana-Rooma eeskujuks võtmise läbi moderniseeriv. See tuletab meelde, et kui uusajas nähti vanaaja taassündi, hakati seda ikkagi nimetama uusajaks, mitte uueks antiikajaks. Teiselt poolt klassitsismi mõiste viitab klassikale, mitte uuendustele.

Ajakirjas kirjutati veel, et on uuritud, kas Teise maailmasõja ajal Saksa sõdurite käitumine tulenes rohkem natsiideoloogiast või sõjakoleduste nägemisest. Seda olevat tavaliselt uuritud sõdurite kirjade abil, üks uuem uurija on leidnud ka salaja pealt kuulatud jutuajamiste ülestähendusi. Aga ajakirjas "Tuna" ilmus artikkel, mille järgi Nõukogude ajal luges julgeolek tee peal salaja läbi 30-40 protsenti kirjadest ja kõrvaldas Nõukogude-vastaseid materjale. Saksamaal teatavasti põletati keelatud kirjandust. Siis arvatavasti on Saksamaal halvemini säilinud ka võimu suhtes kriitilised kirjad või need jäeti üldse kirja panemata. Salaja pealt kuuldud jutuajamiste puhul võib olla vastupidi, et pandi kirja pigem seda, mis tundus kahtlane.

Sügis ülikoolis

Ülikooli maleklubi alustab uut hooaega järgmine nädal. Klubi esimees õpib nüüd Tallinnas, aga on leitud uus inimene, kes Tartus ukse lahti teeb.

Šotlase elulugu

Fred Kaplan. „Thomas Carlyle. A Biography“. Berkeley, Los Angeles, London 1993. Originaal 1983. 614 lehekülge.

See on viimane teos, millest ma Carlyle’i teemaliste raamatuülevaadete sarjas kirjutan, sest kaks tema raamatut on tõlgitud. Järgmiseks hakkan tegelema uuesti Grenzsteiniga, nagu tema raamatu „Eesti haridus“ saatesõnas sai lubatud.

Esimest Carlyle’i raamatut tõlkisin umbes 12 ja teist umbes 8 kuud. Magistriõppe ajal lugesin palju samas keeles raamatuid läbi, aga ükski neist ei olnud nii raske. Nüüd loetud raamatu autor Kaplan iseloomustab Carlyle’i keele raskust, et isegi tema vastased tunnistasid, et ta on geenius, kellel on rikas keel, ja isegi tema pooldajad arvasid, et kui ta kirjutaks traditsioonilisemas keeles, oleks tast kergem aru saada. Nimeliselt toodi välja, et isegi andekas ingliskeelne kirjanik Edgar Allan Poe ei saanud aru, mida Carlyle öelda tahtis.

Lõpetasin viimase Carlyle’i eluloo lugemise päev pärast Šotimaa rahvahääletust, kus iseseisvumine lükati väikse häälteenamusega tagasi. Carlyle’i raamatute ja tema kohta kirjutatute lugemine seletab muuhulgas selle rahvahääletuse tulemust. Carlyle oli šotlane, aga ta kolis Londonisse, kirjutas inglise keeles, mahutas meie-mõiste alla ka inglased, ei unistanud Šotimaa iseseisvumisest, ennustas šotlaste inglastega kokkusulamist ja oli Iirimaa riigist eraldumise vastu. Aga šotlase tegid temast tema usulised tõekspidamised, sageli Šotimaal puhkamas käimine ja enda Šotimaale matta laskmine. Carlyle’i inglise keelele on heidetud ette nii saksapärasusi kui ka šotipärasusi.

Varemkirjeldatud raamatu autor Kedenburg jagas teosed Carlyle’i kohta eluloolisteks ja vaimuajaloolisteks. Kaplani raamat on elulooline. Kaplan ütleb ise, et see on Carlyle’i elulugu, mitte lugu tema raamatutest. Raamatuid puudutab ta vaid niivõrd, kuivõrd need olid osa Carlyle’i elust. Kaplani raamat meenutab paljuski haiguslugu, kus jutustatakse nii Carlyle’i enda, tema naise kui ka muude inimeste haigustest. Carlyle oli juba noorena haige, keskeas tema tervis paranes, aga naise oma halvenes. Pikas vanaduspõlves, kui naine oli juba surnud, lisandusid Carlyle’ile vanadushaigused. Ta ei saanud enam kätt kirjutamiseks tarvitada. Algul püüdis ta jätkata kirjutamist dikteerimise teel, aga selline meetod talle ei sobinud.

Varemkirjeldatud raamatus Cazamian pidas Carlyle’i haiguste põhjuseks ületöötamist, aga Kaplan ütleb, et Carlyle ei töötanud rohkem kui teised inimesed. Oma raamatutes rääkis ta palju töö tegemise tähtsusest, aga töötamine oli tema jaoks väsitav ja vastumeelne. Lisaks raamatute kirjutamisele kirjutas ta palju kirju ja vestles inimestega ka palju suuliselt. Siin on võibolla erinevus, mida keegi töö tegemiseks nimetab. Kirjade kirjutamist saab vaadata töö tegemisest lahus seisvana, aga saab pidada ka tööks, sest hiljem on neid kirju raamatutes avaldatud. Ka vestlused kolleegidega võisid olla tööalased. Kui varemkirjeldatud raamatus ütles Symons, et Carlyle’i elu üksikasjad on paremini teada kui ühelgi teisel inglise kirjanikul, ja varemkirjeldatud Carlyle’i Entsüklopeedia ütleb, et tema kogutud kirjad tulevad veel paksemad kui 30-köitelised kogutud teosed, siis järelikult ta elas intensiivset elu.

Carlyle kirjutas paljudel teemadel. Oma kirjutistega püüdis ta mõjutada ka poliitikat, aga ei käinud samal ajal teadaolevalt kunagi valimas, sest oli demokraatliku riigikorra vastane. Kaplani järgi hindas Carlyle oma kaasaegsetest peaministritest kõige kõrgemalt Peeli, kes kaotas sisseveetava vilja hinda kõrgel hoidnud viljaseaduse, kuid suri õnnetult hobuse seljast kukkumise tõttu. Kuid Carlyle’i Entsüklopeedia väidab, et kui Carlyle on kasutanud poliitiku võrdkujuna halvustavat nimetust Windbag ehk Lobasuu, siis mõtles ta sellega konkreetselt Peeli, mida kinnitab üks Carlyle’i kiri. Vene-Türgi sõja puhul olid Carlyle’i seisukohad sarnased liberaal Gladstone’i, mitte konservatiiv Disraeliga. Aga Kaplani järgi suhtus Carlyle Gladstone’i isikusse veel halvemini kui Disraelisse. Gladstone’i ta olevat lihtsalt põlanud, aga Disraelit ühelt poolt põlanud, teiselt poolt imetlenud tema arukust.

Tundub, et vaimuajaloolise suuna raamatud jätavad Carlyle’ist suurema mehe mulje kui eluloolise suuna omad, sest viimastest paistab, nagu ta ei oleks halva tervise ja problemaatilise perekonnaelu tõttu eluga kõige paremini hakkama saanud. Aga Carlyle polnud Kaplani järgi rahul ka sellega, kuidas suhtuti tema vaimsesse õpetusse. Teda küll tunnustatud geeniusena, kuid tema soovitusi polnud kuulda võetud. Disraeli valitsuse ajal pakuti Carlyle’ile kõigepealt riiklikku pensioni ja seejärel aadlitiitlit, kuid ta keeldus mõlemast.

Kõrbealune geoloogia

Vaatasin ajalehe malenurkasid. Panin taskumalelauale nuppe peale. Osa nuppe kukkus maha ja läbi põrandas oleva augu spordikooli alumisele korrusele. Läksin sinna neid ära tooma. Ütlesin, et minu treener on öelnud, et kui üks nupp on valesti, siis on kogu seis valesti. Lisasin, et üks võimalus on puuduv nupp meelde jätta.

*
Klassikaaslased olid kirjutanud referaate kõrbealusest geoloogiast. Mul oli see veel tegemata, sest olin puudunud. Ühes referaadis öeldi, et kõrbe all asuvad raketid. Mõned olid ise kirjutamise asemel esitanud ajaleheväljalõike. Küsisin, kust neid saadakse, kui raamatukogus ei tohi ajalehest välja lõigata ja kodudes ei hoita ajalehti alles. Üks õpilane vastas oma referaati ja teine kujundas vastuse tema järgi. See juhtus keemiaklassis. Klass naeris, ja ma naersin kaasa. Aga kui ma klassi ette vaatasin, siis nägin, et ma olin teiste naermise põhjusest valesti aru saanud. Teised ei naernud jutu sisu pärast, vaid sellepärast, et vastaja oli ennast laua alla peitnud. Ma ei olnud eelmine õppeaasta üheski geograafia tunnis käinud, sest mul oli tunniplaanis viga. Kevadel hakkasin unes nägema, et see võib nii olla, aga siis oli juba hilja tundidega liituda. See aasta jälle käisin tundides. Mõtlesin õpetajale pakkuda, et vastan kõik eelmise aasta asjad ära. Või võisin ka öelda, et eelmine aasta olin sellest õppeainest loobunud. Õpetaja võis nõuda, et ma läheksin eelmisse klassi tagasi, sest mul on üks aine tegemata. Õpetaja ütles, et ma jäin teistest maha sellepärast, et ma tulin 1. septembril kooli, aga kool oli alanud varem. Ma puudusin esimesel poolaastal viiel esimesel päeval ja teisel poolaastal kolmel esimesel, kokku kaheksal. Nii hakkasin ma saama kolmesid ja kahtesid - keskkoolis.

*
Teiste asjade vahelt tuli välja mu vana vihik. Olin sinna kirjutanud mitu lehekülge pika kirjandi, mis oli pooleli jäänud. Pinginaaber tahtis vaadata, mis on vihiku esimesele leheküljele kirjutatud. Lõin teda ja ütlesin, et ta ei vaataks, sest see on nii halb kirjand. Pinginaaber vastas, et ta teab. Kirjand oli kirjutatud veiderdavas toonis. Nüüd otsustasin tõsises stiilis järje kirjutada. Otsustasin, et selleks, et rikkam sõnavara tuleks, kirjutan iga lause kõigepealt eesti keeles ja seejärel tõlgin vene keelde. Kirjutasin pika eestikeelse lause ja tõlkisin, nii et venekeelse lause viimased sõnad olid: nee smatrii ili ja ubii. Mõtlesin, et varem olin ma rumal, et ei tulnud selle peale, et olemasoleva sõnavaraga saab palju sõnade kombinatsioone moodustada. Mõtlesin, et kuigi mu sõnavara on suur, on grammatikas kindlasti vead.

Sügisene õitsemine

Avasin vanade asjade sahtli. Tavaliselt olin sealt vaadanud vihikuid, aga täna mõtlesin, et mulle meeldib selles olevaid õpikuid ka väga vaadata. Õpikutel olid ümbrispaberid ümber. Tegin ühe õpiku lahti. Selles olid väga huvitavad pildid. Õpikutesse pandi palju pilte, sest teati, et lastele pildid meeldivad.

*
Oli sügis, aga kooliõuel oli üks puu õitsema läinud nagu kevadine kirsipuu. Ütlesin, et see on vaher. Teine puu tundus ka õitsevat. Vaatasin lehtede järgi, et see on tammepuu. Ütlesin, et mul oli see ka meeles, et siin tamm kasvab. Aga siis nägin, et teine puu siiski ei õitse, vaid selle märgade lehtede peal helgib valgus, nagu need oleksid õied.

*
Tööotsijad pidasid enda kohta kõnesid. Mõtlesin, et kui tuleb minu kord kõnet pidada, siis ütlen kolm asja - millal ma lõpetasin ülikooli, mis on mu eriala ja et ma olen vabakutseline. Ametnik kuulas kõnesid leti taga istudes. Minu kõne järel vaatas ta arvutist, et ma olen vähemalt kaks aastat tööturust kõrval olnud. Vastasin, et võimalik, sest ma pole töötanud terveid päevi. Mõtlesin, et nüüd ta arvab, et ma olen laisk ja ei anna mulle tööd. Mõtlesin, et see kaheaastane auk võib tulla sellest, et olin magistriõppes vahepeal ekstern ilma eksternilepinguta. Loeti ette, et esimese 50 000 krooni maksva arvuti Eestis hankis Kaplinski. Olin selle arvutiga mänginud. Loeti ette, kes hankis esimese hinnalt järgmise arvuti. Sander ütles, et akvaarium hakkab poisse huvitama kuuendas klassis. Mind huvitas juba esimeses. Aga kuuendas klassis huvitas meid väga palju asju, mistõttu see oli väga huvitav aeg.

*
Magasin oma voodis. Kellegi käsi läks padja alla. Arvatavasti selleks, et vaadata, kas mul on padja all rahakott. Kui ta seda padja alt ei leidnud, siis ta kobas, kas seda ei ole teisel pool patja. Mõtlesin, et tekitan talle vigastusi, et ta ei arvaks, et saab takistamatult kuritegusid sooritada. Mõtlesin, et teine võimalus on teha nii, nagu olen varem teinud, et ei tee tapjatest välja, kuni asi osutub unenäoks. Algas vene keele tund. Istusin õpiku taha. Meil oli kolme peale üks õpik. Mõtlesin, et sel õppeaastal õpin ma väga hoolega. Õpin ära kõik raamatu tõlkimisel välja kirjutatud sõnad, samuti kõik vene keele õpikus ette tulevad sõnad. Õpikus olid pildil lauljad. Kahel lauljal oli pioneerirätt kaelas ja nad laulsid pärani suuga. Kolmandal seda moodi tegelasel ei olnud kaelas pioneerirätti, aga ta puhus metsiku näoga pasunat.