Ajalooline Ajakiri 148/149

"Ajalooline Ajakiri" 2014, 2/3 (148/149)

Hannaliis Jaadla ja minu kursusekaaslane Martin Klesment kirjutavad Tartu luterliku elanikkonna väikelaste suremusest 19. sajandi lõpul. Luterlik elanikkond on demograafias kunstlik mõiste, sest kahtlemata olid sarnasemad luterliku ja õigeuskliku lihtrahva näitajad kui luterlike rikaste baltisakslaste omad. Aga autorid põhjendavad teema sõnastust sellega, et luterlikud kirikuraamatud on kõige paremini säilinud. Artiklist saab teada küll numbreid, aga mitte seda, mis oli imiku surma emotsionaalne tähendus.

Marge Allandi kirjutab jüriöö, võidupüha ja laulupeo tulede tähendusest. Kirjutamata on jäänud jõuluküünaldest ja uusaastaöö ilutulestikust. Autori arvates on olemas nähtus nagu rahvusliku identiteedi konstrueerimine ja seda olevat Eestis peamiselt uurinud autorid nagu Marek Tamm, kes ei ole minu teada üldse rahvuslased. Rahvuslusest ja rahvusest on ikka rahvuslased ise ka kirjutanud. Aga nähtavasti nad pole kasutanud sõna "konstrueerimine", pidades rahvuslikku identiteeti loomulikuks, siis nad justkui ei tule arvesse. Artikkel on kõigi suhtes natuke irooniline, näiteks ei kirjutata Laulvast revolutsioonist, vaid niinimetatud Laulvast revolutsioonist. Muistsele vabadusvõitlusele pakuti "Eesti ajaloo" teises köites vähemalt uus nimetus asemele, siin pole Laulva revolutsiooni puhul tehtud sedagi. Seevastu pole kirjutatud niinimetatud fašistlikust Saksamaast, vaid lihtsalt fašistlikust Saksamaast. Pean küll Saksamaa fašismi alla mahutamist võimalikuks, kui räägitakse erinevate maade mõnes mõttes sarnastest liikumistest või riigikordadest ühendatult, aga Saksamaast eraldi rääkides eelistan natsismi või rahvussotsialismi nimetust. Laulupidu võivat olla ka ideoloogia teenistuses ja teenivat parajasti valitseva režiimi huve. Mind huvitaks, mis on autori enda ideoloogia ja mis režiim meil praegu valitseb, kas demokraatia, mis teenib kohaliku rahva huve, või Brüsseli ülemvõim.

Reigo Lokk ei nimeta praegust Eestit iseseisvust taastanuks, vaid postkommunistlikuks. Ta ütleb, et Eesti valitsuse eesmärk on etniline kontroll. Sulgudes on lisatud, kuidas see inglise keeles kõlab, nagu oleks Eesti valitsuse otsused ingliskeelsed või teaks ainult ingliskeelsed autorid, mis on Eesti valitsuse tegelik eesmärk. Viimastele on artiklis ka palju viidatud, kuigi nende teooriad on kirja pandud ilmselt teiste maade kogemuste põhjal. Rändepoliitikast kirjutades olen aeg-ajalt meelde tuletanud pronksiööd ja soovi selle kordumist vältida, aga Lokk seda ei tee.

Kaarel Piirimäe on kirjutanud retsensioonartikli külma sõja lõpu kohta. Sellele on vähem ette heita kui eelmisena nimetatud kaastöödele. Autor on palju lugenud, seejuures ei tundu viited otsitud. Puudus on küll see, et ajakiri ei jõua viimase aasta sündmusi nii kiiresti arvesse võtta kui ajalehed.

Olaf Mertelsmanni kohta olen varem kirjutanud, et minu arvates ei ole ta Nõukogude allikate suhtes piisavalt allikakriitiline. Selles numbris väitleb ta aga ühe teise autoriga, kellele teeb ise täpselt sama etteheite. Minu arvates oleks võinud Mertelsmann siingi olla ka ise veel allikakriitilisem. Ta arvab, et Nõukogude allikad ei valeta alati tahtlikult, vaid vahel vale metoodika kasutamise tõttu. Aga kui Nõukogude riigis võis tõe rääkimise eest oodata surmanuhtlus, vanglakaristus või avaldamata jätmine, siis ma ei kahtle, et sageli tulenes ka vale metoodika kasutamine soovist tõde moonutada või karistust vältida.

Aasta 2019

Rohelist parteid hakati taastama, see taastati kahe eraldi parteina. Kumbki ei kasutanud oma nimes enam sõna roheline, vaid mõlemad nimetasid ennast timukate lepinguks. Rahvas kogunes ruumi ja luges kooris lepingu teksti. Üks tüdruk pani teksti kirja. Aga nägin, et ta kirjutab lühenditega. Hakkasin ka kirjutama. Tunti huvi, mida ma kirjutan.

*
Läksin kirjastusse tagasi, sest mul oli vaja lepingu väljatrükki. Istusin sama töötaja arvuti taha, kuhu eelmine kord. Töötaja tuli kohale ja andis mulle allkirjastatud lepingu asemel kirjastuse ajakirja viimase numbri. Selgus, et seda ilmub 12 numbrit aastas. Selles numbris oli avaldatud ka minu ja direktori vaheline leping, kuigi kumbki polnud andnud allkirja. Kirjastuse ruumides nägin, et kirjastusel on rohkem töötajaid, kui ma arvasin. Noored töötajad ei teinud praegu tööd, vaid seisid niisama ja ajasid juttu. Läksin minema.

*
Oli käes aasta 2019, aga mul ei olnud magistriõpe ikka veel lõpetatud. Selgus, et seda peeti normaalseks, sest mind saadeti õppeaega pikendama. Pöörduda tuli kas juhendaja või osakonna sekretäri poole. Istusin loengus viimasesse pinki. Üks noorema kursuse tüdruk võttis mul ninast kinni ja küsis teiselt tüdrukult, kas ta kujutab ette, et ma oleksin küsija mees. Ütlesin, et mina ei kujuta. Tuli hakata nõusid pessu viima. Kui tegin juttu ühest masinast, ütles Kristjan G., et tänapäeval enne kui mõte masinast on lõpetatud, on see masin juba valmis. Vastasin, et see ei ole huvitav, midagi peab ise ka teha saama. Viisin nõusid pessu natukehaaval.

Nälg ja külm Siberis

Lugesin saksakeelset raamatut. Olin osa vahele jätnud ja lugesin tagantpoolt. Hiljem sain veel eespool vahele jäänud osa juurde pöörduda. Raamat rääkis sellest, kuidas üks eesti kirjanik käis Siberis. Inimesed lahkusid autost ja asusid kolonnis jala teele. Küsisin, et nad on teel, aga kuhu? Kolonnile sõitis jalgrattaga vastu üks Siberi tüdruk. Üks televaataja ütles seda tüdrukut nähes ök. Vist sellepärast, et tüdruk oli näljast nii kõhn. Või siis sellepärast, et tüdruk ei olnud piisavalt europiidne. Elasime Siberis. Rääkisin, et mul jäid kaks sõrme külmast kangeks, aga sooja vee all sain nad uuesti liikuma. Seejärel jäid kangeks viis sõrme korraga ja sain nad liikuma sooja vee all olnud käsna vastu pannes. Selgus, et meil on soe vesi ainult pühapäeviti. See tähendas, et ülejäänud nädal võis raskem tulla. Tahatuppa toodi üks tita. Ta rääkis, kuidas me ükskord ühes kohas käisime. Tital hakkas enda jutu pärast piinlik. Küsisin, kes see tita on. Ema vastas, et Toomas. Ütlesin aa, ma unustasin, mis aastal raamat kirjutatud on. Tol ajal oli Toomas veel tita.

*
Olin Sõpruse sillal ja nägin linna lõunaosa poole vaadates korstent, mille poole ma teel olin, et minna sealtkaudu Tallinna. Siis nägin teist korstent põhjapool. Järeldasin, et siis saab sealt ka Tallinna. Otsustasin minna hoopis selles suunas. Ühte majja sisenedes meenutasin, et kui ma käisin lapse nime registreerimas, siis panin lapsele sellise perekonnanime, mida mul endal ei ole. Jälgisin, et lapse perekonnanimi ei kattuks ühe naise omaga, et ei arvataks, et ma tema järgi panin, üks täht oli vahet, nii et lapse perekonnanimi kattus ühe avaliku elu tegelase omaga. Aga nüüd mõtlesin, et kõik siiski näevad, et lapse perekonnanimi on selle naise oma sarnane, oleks pidanud panema täiesti erineva. Mõtlesin, et ei lähe korstna juurde otse, vaid mööda peateed. Kohtusin tuttava perekonnaga. Küsisin, kas selle korstna juurest saab Tallinna. Pereisa vastas, et saab küll, nad on käinud. Küsisin, kas Narva jõge mööda. Pereisa vastas, et Narva jõel on seade, mille abil saab laev aeglaselt kosest alla laskuda.

Maailma näitemäng

Magistritöös kasutasin itaallase Barzini raamatut, kes arvas, et Mussolini saavutas oma eesmärgi, sest selleks oli suures näitemängus osalemine. 12. klassis pidime õppima pähe inglise keeles Shakespeare'i soneti, kes ütles, et maailm on lava ja kõik inimesed ainult näitlejad. Kui püüda neid kahte ütlust kokku sobitada, siis tuleks välja, et üks oli eesmärgist teadlik, teised teevad sama eesmärgist sõltumata. Kuigi nad võivad mängida näitemängus erinevaid osi. Ja mulle ei meeldi, kui keegi võtab endale diktaatori rolli. Tõlkisin Carlyle'i raamatuid, kes pidas Shakespeare'i üheks suurematest kangelastest ja arvas, et kõigile kangelastele on omane siirus. Kas näitlemine ja siirus ei ole mõnevõrra vastandsõnad?

Taskulambi otsimine

Oli inglise keele tund. Käisime 12. klassis, aga vaatasin praegu 2. klassi töövihikut. Tol ajal ma polnud teadnud, mida sinna kirjutada tuleb, aga nüüd oli keeleoskus nii palju paranenud, et pilt oli selge. Õpetaja võttis mult teise klassi töövihiku ära, et ma praeguse klassi omaga tegeleksin. Tuli minu kord sealt lauset lugeda. Erik näitas mulle, kus järg on. Ütlesin, et ma kõigepealt vaatan. Lugesin ülesande juhendi ja oma lause mõttes läbi. Juhendis oli antud mitu sõna, mida tuli harjutuses õigetesse kohtadesse lünkadesse paigutada. Kui hakkasin lauset ette lugema, siis Erik ütles, et ma teen seda valesti, tuleb kahest sõnast liitsõna kokku panna. Nüüd märkasin, et juhendis on kaks lõiku, üks sõna tuli võtta ühest ja teine teisest lõigust. Lähenes tasemetöö. Eelmistes klassides olime alati tasemetööks valmistunud, aga nüüd õpetaja ettevalmistamisega ei tegelenud. Seetõttu oli oodata, et tööd kirjutatakse halvasti, teised võisid seda minust halvemini kirjutada.

*
Läksin kirjastusse. Mul oli vaja arvutisse vaadata. Mul lubati ühe töötaja arvuti lahti teha. Vanasti olime siin sageli arvuteid kasutanud, aga vahepeal polnud selleks luba olnud. Ma ei mäletanud selle töötaja parooli, aga mul oli oletus, mis see võis olla. Enne kui selle variandi sisestasin, tuli teine oletus, mille sisestasin enne. Oletus osutus õigeks. Töötaja tuli ise varsti tööle ja hakkasin arvuti tagant ära tulema. Töötaja küsis, kuhu ma tema taskulambi panin. Hakkasin seda otsima. Arvasin juba, et leidsin, aga see osutus kirjutusvahendiks. Tõmbasin portfellist voodri välja. Töötaja ütles, et nii kole. Mina ütlesin omaette, et see peab olema kujutlus, sest varem portfellil voodrit ei olnud. Meil oli kodus remont. Tundus, et üks remondimees oli taskulambi kodust kirjastuse koridori toonud. Aga töötaja ütles, et see ei ole taskulamp, vaid värvituub helendava värviga. Mul olid käed nüüd söövitava värviga koos. Läksin neid wc-sse pesema. Wc-s oli remont, aga dušikraanini see polnud jõudnud. Ruumi tuli ka üks väike poiss. Ütlesin talle, et ta mulle kraani lahti keeraks.

Kiitus blogijatele

Priit Pullerits ütleb "Tartu Postimehes" blogimise kohta: "Kes sellel piiritul võitlusväljal vastu peab, on kõva tegija. Nõrgad, usun, on praeguseks juba alla andnud." Sellise mõtte üle olin üllatunud, sest mul isiklikult pole kunagi tekkinud tahtmist blogi kirjutamist lõpetada. Külastusi on tehtud vähem kui tänases lehes kirjeldatud blogides, aga siiski iga päev, sõimata saanud pole peaaegu kunagi. Hakkasin kirjutama kohe, kui tähed selgeks sain, küsimus on ainult, kuhu ja mida kirjutada.

Enne Soome sõitu

Pidin minema kaheks päevaks koos emaga Soome. Mõtlesin, et Soomes ei hoia ma raha kotis, vaid särgitaskus, sest kott võidakse ära varastada. Aga särgitaskus hoidmisel on see miinus, et siis nähakse, et mul on palju raha. Panin taskusse 500-eurosed. Need nägid välja umbes samasugused nagu 500-kroonised. Kulutasin suurema osa rahast juba Eestis ära. Mõtlesin, et pean panema taskusse raha juurde, sest võibolla tuleb Soomes söögi eest maksta, võibolla ei ole söök hotelli kulul. Tõnu ja Toomas ei tahtnud meiega koos Soome tulla. Nad olid viimastel päevadel nii palju alkoholi tarvitanud, et ei mäletanud, mis juhtunud oli. Öeldi, et nad ei ole enam mittealkoholitarvitajad.

*
Hurt ütles, et kui ta arvas, et maja või kapi eest tuleb maksta väike summa, siis ta eksis, nüüd on ta tegeliku hinna teada saanud. Ta oli tahtnud panna kapi ümber traatsanga. Meistrimees oli vaadanud ja öelnud, et seda ei saa teha.

*
Mõtlesin, et Karlova korterites elavad rahulikku elu vanad inimesed, aga nooremad ei saa sinna kolida, sest uksed on nende jaoks madalad. Noortel on isegi trepist kõndida kitsas. Olid olemas inimesed, kes käisid järjest kõigi uste taga tööd küsimas. Mõtlesin, et kui minu käest tööd küsitakse, siis ütlen, et mängime raha peale malet. Kui ma kaotan, siis maksan raha, aga kui võidan, siis annan kommi.

Arusaamatu hinne

Leidsin ühe blogi, kus olid kõigis sõnades h-tähed vahele jäetud. Mulle tundus, nagu parodeeritaks seda, et ma püian Helina nime kasutamist vältida. Mõtlesin, et nii see ei ole, h vahelejätmine on üks kindel rääkimisstiil.

*
Õpetaja andis tagasi kirjandid. Vihiku kaanele oli kirjutatud, et sain viie, aga sees oli hindeks midagi kahe ja kolme vahepealset. Olin teinud palju tähevigu, sealhulgas kirjutanud Mussolini nimest ainult kolm esimest tähte. Märkasin, et kõik teised on hakanud vigadeparandust kirjutama. Mõtlesin, et kirjutaks siis ka. Õpetaja hakkas hindeid klassipäevikusse kandma. Kui ta minu hinnet küsis, siis ütlesin, et ega ma ei tea, kas see on viis või kaks. Õpetaja ütles, et siis on hinnet soditud. Küsisin, kas ta arvab, et ma sodisin ise. Õpetaja arvas nii. Ise ma polnud sodinud. Mõtlesin, et jätaks lõpueksamitele minemata, kuigi see oleks viimasel hetkel allaandmine. Ütlesin, et alati ei sodita hinnet paremaks, meie klassis on juhtunud nii paremaks kui ka halvemaks sodimisi. Õpetaja joonistas tahvlile nooled, et kooli saab tulla nii otse kui ka ringiga. Ta küsis, kas mina tulen kooli bussiga. Vastasin, et teen seda jala. Õpetaja ütles, et kõik klapib, mind tuuakse kooli elevandiluust kandetoolis. Ta joonistas kriidiga kandetooli. Mõtlesin, et selle kirjandi pidime kirjutama vene keeles, aga lõpukirjand on lihtsam, see tuleb eesti keeles.

Talvine udu

Kolmandat korda on piisava paksusega lumi maas ja käisin kolmandat korda sel talvel suusatamas. Paari päeva eest arvati, et kanalil on jää liiga õhuke, aga täna nägin suusarada ainult jää peal ja läksin sinna sõitma. Kanali keskele ei riskinud minna, vaid sõitsin servas. Kui lõpetasin, hakkas kanali kohale tõusma udu, aga mujale see ei levinud. Ma kannan kodus sageli kahte kampsunit korraga, aga pärast suusatamist pole esialgu ühtegi vaja.

Türgi poliitika

Saabus üks välismaa naine, kellel oli riie selja peal diagonaalselt, nii et pool selga oli paljas. Ta hakkas eesti keeles laulma. Ta oli lühikest aega Eestis viibinud, aga juba eesti keele selgeks õppinud. Isa oli hiljuti rääkinud, et osad välismaalased õpivad eesti keelt väga kiiresti.

*
Otsisin võrguleheküljelt Türgi poliitiku nime, kellele olin eelmistel Türgi valimistel hääle andnud. Mul oli meeles kaks tipp-poliitiku nime, aga segi läinud, kumba ma neist valinud olin. Siis mõtlesin, et tipp-poliitikud on juba võimul olekuga korrumpeerunud, parem valida seekord kedagi teist. Algas maavärin. Teatati, et seitse inimest sai surma. Ütlesin, et võib tulla järeltõukeid. Klaus vastas, et kõigi maavärinate ajal on järeltõukeid olnud. Varem polnud nii tugevat maavärinat olnud, et mina aru oleks saanud, et see maavärin on. Koolis oli õpetatud, et maavärina ajal on kõige parem olla ukse all.

*
Õpetaja ütles, mis laulu me peame laulma hakkama. Ütlesin, et sellisest laulust ma pole kuulnud. Õpikust vastavat lehekülge lahti tehes ütlesin, et võibolla siiski olen. See oli laul sõnadega: "Eile nägin ma Eestimaad," ainult sellest oli mitu varianti. Panin suu laulusõnu nii täis, et ei saanud laulda. Õpetaja ütles, et ta võtab mind veel käsile. Tahtsin arstilt küsida, mis haigus mul on, et on raskusi laulmise, närimise ja kõigi selliste asjadega.

Küsimus bussist väljumise järel

Lugesin kirjutuslaua taga kahte raamatut Rousseau kohta, et nende põhjal uusi teoseid kirjutada. Läksime bussi pealt maha. Erik küsis, kas Peedu suvilas on veel minu puukoorest paat alles. Vastasin, et ma ei tea, Pille ka hiljuti küsis seda. Müüsime suvila maha või on see praegu müümisel. Suvilas on veel meie asju, uued omanikud on seal aknaid vahetanud. Nägin kanali ääres väga Peedu maja moodi maja. Sellepärast Erik siis oligi selle küsimuse esitanud.

"Tuna" 3/2014

"Tuna" 3/2014.

Lugesin läbi terve numbri, kommenteerin osasid kirjutisi.

Tiina Kala kirjutab, et keskajal oli levinud veritasu, tapmist peeti esialgu omavaheliseks asjaks, aga veritasu vältimiseks võeti lepitustõotusi. Kas siis tappa oli kergem kui sõna murda? Igal ajal see pole nii olnud. Nõukogude ajal püüti sundida pioneeriks astuma ja astujatelt võeti pioneeritõotus. Aga kui öeldi "pioneeri ausõna", siis see tähendas, et valetati. Tõe rääkimist tähendas "eestlase ausõna", väljaarvatud "eestlase ausõna aukudega".

Artiklile lisatud fotod panid mõtlema, et minu jaoks on raamaturiiuliteta seinad kõledad. Ristiusk on raamatuusk, aga kirikus on näha ainult ühte raamatut. Kloostriraamatukogud on siiski suuremad. Kloostrites kirjutati raamatuid ümber. Reformatsioon olevat saanud võimalikuks tänu trükikunsti leiutamisele, reformatsiooni ajal hakati kloostreid laiali saatma. Kui trükikunst oli juba leiutatud, siis vähenes kloostrite vajalikkus ka sellelt seisukohalt.

Marten Seppel kirjutab 1601.–1603. aasta näljahädast. See on vähem tuntud kui 1690. aastate oma, aga olevat tegelikult olnud suurem. Seppel kahtleb, kas esines ka inimsöömist, sest allikates on küll vastavaid teateid, aga need on vanema aja kohta käivatest allikatest ümber kirjutatud. Ma küll arvan, et kui hakati vanematest allikatest inimsöömislugusid otsima, siis see tuli sellest, et mingit inimsöömist esines ka konkreetse näljahäda puhul. Inimsöömist võib pidada inimeste tüüpkäitumiseks teatud tingimustes. Viimati lugesin inimsöömisest ajalehest "Die Welt". Seal kirjutati, et valgest laevu ründavast vaalast rääkiv romaan "Moby Dick" on kirjutatud tõestisündinud lugude põhjal. Ajalehe järgi ühelt vaala põhja lastud laevalt lahkuti päästepaatides, kus esines ka inimsöömist. Merehädaliste inimsöömisest on kirjutanud ka Edgar Allan Poe, kelle tegelased loosisid, kes ära süia. Nälja ajal esineb kindlasti peale inimsöömise ka muud teiste toidu ärasöömist. See, kes toidust ilma jääb, võib vihastada, see on ilmselt üks põhjus, miks ta teise maha lööb ja ise ära sööb.

Kersti Lust kirjutab, kuidas 19. sajandil mulgid teistes maakondades talusid kokku ostsid. Mulgid polevat olnud mitte tingimata teistest rikkamad, vaid riskivalmimad. Siis tahaks näiteid, kas mõnel juhul risk ka ebaõnnestus. Erinevate maakondade inimestele erineva käitumise omistamine paneb mõtlema, kas ühtse kirjakeele väljakujunemise eel kehtis Sapiri-Whorfi hüpotees praegusest rohkem lisaks erinevatele maadele ka erinevate maakondade võrdluses.

Jaak Valge kirjutab, et pärast Esimest maailmasõda hakkasid inimesed rohkem tantsima. Maailmasõdadevahelisest tantsimisest olen lugenud ka Ilmar Talve autobiograafiatriloogia esimesest köitest. Talve ei toonud välja, et oleks tantsitud varasemast rohkem, vaid et erinevalt hilisemast ajast oli tantsimine ainus võimalus vastassoost inimest puudutada. Valge kirjutab, et 1920. aastate vasakpoolsed propageerisid vabaarmastust ja puudutasid ka muul moel.

Enn Säde kommenteerib ja avaldab Peeter Ehrlichi mälestusi Esimese maailmasõja kohta. Leo Metsari romaani "Keiser Julianus" kolmandas köites oli teistest seiklusromaanilikum peatükk, kus läbiotsijatele valetati, et ühte kohta pole mõtet vaadata, mille peale läbiotsijad ei vaadanudki. Ehrlich kirjeldab reaalset juhtumit, kus samasugune vale läbiotsimisel läbi ei läinud. Ei läinud läbi ka Keskerakonna büroo läbiotsimisel antud soovitus kotti varastatud kirjadega mitte kaasa võtta.

Meelis Saueauk ja Tõnu Tannberg kirjutavad sellest, kuidas võeti vastu otsus 1949. aasta küüditamise läbiviimiseks. Et esimene algatus ei tulnud Eesti kommunistidelt, selle kinnitamiseks oleks võinud meelde tuletada, kui palju oli Nõukogude Liidus juba enne seda küüditamisi olnud.

Peeter Kaasik kirjutab Nõukogude Liidu paberi peal läbi viidud partisanisõjast. Kui rindetegevuse kohta oli kirjutatud ka tõtt, siis partisanisõjast olevat kirjutatud täielikku fantaasiat. Selline suhtumine Nõukogude allikatesse tundub mulle usutavam kui ükskord "Ajaloolises Ajakirjas" ilmunud Mertelsmanni artiklis Narva rahvusliku koosseisu muutumisest, mis eeldas, et Nõukogude allikad rääkisid enam-vähem tõtt. Samas erinevalt Seppeli ülalnimetatud artiklist ei tundu Kaasik ka allikakriitikaga üle pingutavat.

Fotonurgas on toodud Jaan Rieti fotosid kultuuritegelastest, tehnikast ja majadest. Minu kui Miina Härma nimelise kooli vilistlase tähelepanu äratas, et Miina Härma nägu fotol oli rõõmsam kui mulle koolist meelde on jäänud.

Avaldatud on katkendeid tsensor Jaan Jõgeveri päevikust, kes tülitses ajalehetoimetajatest eriti Grenzsteiniga. Grenzstein kirjutas tema kohta kaebekirju. Tõnisson oli uhke, et kasutab erinevalt Grenzsteinist ainult avalikke võitlusmeetodeid. Aga kui viimase lehe suhtes oli tsensuur rangem, siis ta ei saanudki avalikult trükkida seda, mille tsensor maha tõmbas.

Salaja külas

Läksin Oudekki poole. Ma ei tahtnud, et tema ema teada saaks, et ma neil külas olen. Ükskord ma polnud selle vastu, et Oudekki isa seda teada saaks. Läksin tüdruku poole, kes elas Oudekkiga samas toas. Peitsin ennast ukse taha, et tuppa vaadates mind ei leitaks. Aga hingamist võidi kuulda.

Käisin klubis

1. Põdersalu 6,5 p.
2. Metsoja 5
3. Trohhalev 5
4. Ojaste 4,5
5. H. Pedmanson 4
6. Runnel 4

14 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit.

Turniiri võitjat ma varem ei tundnud, aga ta olevat hiljuti Raplamaalt Tartule lähemale kolinud.

Puudulik nimekiri

Mulle toodi postkastist posti. Kuna oli meie lennu koolilõpetamise aastapäev, siis avaldati koolilehes lennu liikmete nimekiri. Kõige ette oli kirjutatud, et Kati P. ununes nimekirjast välja. Ütlesin, et Kati P. on ainus, kes selle pärast ei solvu, ta on eripedagoog. Aga välja jäänud inimesi on veel palju, nagu arvust näha. Kolmes paralleelis käis igaühes 25 inimest, kaks inimest lahkusid koolist varem, seega peaks nimekirjas olema vähemalt 77 nime.

Pööningul

Püüti leida vanaisa suvila dokumente. Läksin suvila pööningule kohale. Seal nägin Reelit. Ta ütles, et kui keegi saab neid valitsemises aidata, siis olen see mina. Vaatasin natuke pööningul ringi, aga dokumente ei leidnud. M. Klesment tuli ja küsis, kas vanaisal lapsi oli. Vastasin, et oli küll. Loetlesin kõik lapsed nime ja ametiga. Klesment küsis, kes mina vanaisale olen. Vastasin, et lapselaps. Ütlesin, et võibolla oleks dokumente tulnud otsida esimeselt korruselt. Jäin magama. Magamise ajal üks jalg liikus õhus, mille järgi võidi arvata, et ma olen ärkvel. Vahepeal olin ärganud ja siis uuesti magama jäänud. Hakkasime kolme inimesega läbi pööningu tõmmatud nööril kiikuma. Ükskord olin näinud, et kiiguti kumminööriga, nii et Toomas kerkis lae keskpunktini, lõi pea vastu seal olevat auguga plekist luuki, aga pea ei mahtunud august läbi, mistõttu luuk tuli eest. Praegu öeldi, et autodega ära sõitma hakates tuleb vaadata, kas mina ka peale saan, kuigi võibolla pole autodes ruumi. Tooma puhul polevat vaja vaadata, sest tema tuleb toime ja oskab rongiga ka sõita. Mõtlesin öelda, et rongist maha on jäänud Toomas, mitte mina. Ainult et ma ei teadnud praeguseid rongiaegu. Mõtlesin, et lähen mõnest teisest suvilast küsima.

*
Mulle näidati "Spordilehe" malenurgast ühte fotot. Tahtsin, et kauem näidataks, sest ma ei saanud pilti vaadata ja selle allkirja lugeda korraga. Aga ma ei näinud ikka piisavalt kaua. Küsisin, kes pildil oli. Vastati, et mina. Pilt oli tehtud juba septembris Uusi turniiril, mitte detsembris Tartu meistrivõistlustel. Minu pilt oli avaldatud sellepärast, et arvati, et ma mängisin üllatavalt hästi. Rääkisin, et minu tulemustest ollakse kogu aeg üllatunud, sest mul on reiting tasemest madalam. Reiting kaks turniiri järjest tõuseb, aga kolmandal pole ma vormis ja läheb põmmdi alla.

*
Isa pidas oma toas üliõpilastele loengut. Ma ei kirjutanud kõike üles, sest teadsin, et isa pole tähenärija. Mõtlesin, et aastaarve Juhan Liivi kohta saan hiljem laua peal olevast raamatust ka vaadata. Isa tuletas oma jutus ka seda raamatut meelde, öeldes, et ta ei mäleta, kus see on. Otsisin raamatu teiste asjade alt välja ja andsin isale. Isa ütles, et raamatud on muidu head asjad, aga ...

Teos mullakihtidest

Oli tehtud kunstiteos mullakihtide kohta. Kõige ülemises kihis olid terved kivid, selle all teises kihis olid kivid raskuse all pragunenud. Veel hulk maad allpool oli raskus kivid suurteks telliskivideks kokku pressinud. See kunstiteos oli raamaturiiul, mis täitis toa ühe seina ja kuhu olid pandud ajakirjanumbrid. Mõtlesin, et seda oli keeruline arvestada, et ajakirjanumbreid täpselt jätkuks. Või tegelikult kunstiteos sellepärast loodigi, et teati, et ajakirjanumbreid on täpselt õige arv.

*
Läksin vannituppa ja võtsin särgi seljast. Tahtsin panna ust riivi, aga riiv oli ukse küljest ära võetud. Lisaks vajus uks praokile. Meile tulid külalised. Ütlesin uksepraost, et koridori ja toa vaheline uks kinni pandaks. Üks külaline küsis: "Kuidas selle Simo probleemiga on?" Isa vastas: "Simoga pole mingit probleemi." Külaline selgitas, et ta pidas silmas seda, et ma tõlgin rasket raamatut. Mõtlesin Paide voodis, et ma võtan endale järjest raskemaid ülesandeid - kõigepealt tõlkisin keerulise sõnastusega autorit, seejärel hakkasin tõlkima keelest, mida ma ei oska. Ma ei osanud ärgata, vaid peas tekkisid järjest uued kujutluspildid. Mõtlesin, et see, et ma ärgata ei oska, juhtub alati viimasel ööl enne ärasõitu, see näitab vist, et ärasõit on vastumeelne ja tahaksin kohalviibimist edasimagamisega pikendada.

*
Olime Paide maja tagumises toas. Nägin, et majja jookseb suur koer. Ütlesin, et tema eest uks kinni pandaks. Koer pääses siiski tuppa. Ta ajas kassi taga. Võtsin kokku, et koer tahab kassi hammustada, aga kass ronib kõrgemale, mida koer ei oska. Vaatasime suures toas televiisorit. Telesaate lõpus hakkasid lapsed jalgratastega sõitma ja laulsid, et koolivaheaeg saab läbi. Pealtvaatajad hakkasid kaasa plaksutama ja skandeerima. Tehti märkus, et mina ei osale.

Paksud raamatud

Tahtsin osta raamatuid. Ütlesin, et nüüd ma pean 60 eurot käibemaksu maksma. Lisasin, et ma mõtlen ebaloogiliselt, käibemaks on väiksem kui raamatute hind. Läksin isa tuppa. Klaus oli seal laua peale pannud pakse raamatuid. Ütlesin, et paksud raamatud mulle meeldivad, ma nimetan neid "Kolme musketäri" paksusteks raamatuteks. Klaus mõõtis, milline raamat on paksem.

Ungari kirjanik

Mihály Sükösd. "Eeluurimisvangistus. Kummardus Ingmar Bergmanile". Loomingu Raamatukogu 1984, nr. 49–52. Ungari keelest tõlkinud Tiiu Kokla. 166 lk.

Erinevad inimesed on öelnud, et kuigi ungari keel on sugulaskeel, on Ungari ainus Euroopa maa, kus nad ühestki sõnast aru ei saa või kus ükski sõna meelde ei jää. Seetõttu on vist ka ungari keelest vähe tõlgitud. Tartu Ülikoolis siiski soome-ugri filoloogiat õpetatakse, mistõttu üks õppija olevat hiljuti kirjutanud väitekirja ungari keeles ja komisjon oli sellest ka aru saanud.

Ungari kirjandusest suurim lugemiselamus on mul kahtlemata "Egeri tähed", mida lugesin algkooli ajal. Lugemise ajal pidasin seda kõige paksemaks raamatuks, mida olin näinud, sest avatuna tundus ta veel paksemana kui suletuna. Mängisime kodus Egeri kindluse ehitamist.

Nüüd loetud raamatu esimene teos "Eeluurimisvangistus" räägib aastal 1945 kommunistide võimuletuleku järel varasema valitsuse väljamõeldud liikme üle toimunud poliitilisest kohtuprotsessist. Selliseid protsesse toimus ka teistes maades, mitte ainult kommunistlikes, vaid ka Soomes. Loetud teoses pannakse vanale valitsusele süüks riigi kaotusterohkesse sõtta viimist. Eestlastest osad süüdistavad Pätsi hoopis Nõukogude Liidule mitte vastu hakkamises. 1. detsembri mässu järel lasi Laidoner hukata kaks sõjaväelast vastupanu mitte osutamise eest, aga 1939.–1940. ei osutanud ka ise vastupanu. Prantslased karistasid kollaborante, kes ei tahtnud sakslastega sõdida, vaid läksid nendega koostööle.

Sõja kaotamine võis tõesti paljud ungarlased vihale ajada, samuti see, et ka sõda pidanud valitsus ei olnud demokraatlik. Kuid Ungaril nagu Soomelgi oli sõdimiseks ka põhjust. Ungari oli kaotanud Esimese maailmasõja järel palju ungarlastega asustatud maid naaberriikidele, neid taheti tagasi ja püüti sakslaste abi kasutades saada.

Raamat ise on kirjutatud, kui kommunistid olid veel võimul. Lugeja võib mõistatada, kas autor pooldab kommunistlikku korda, demokraatiat või kommunismieelset autoritarismi. Kui valitseb tsensuur, siis loetakse ridade vahelt ja igaüks võib endale meelepärast välja lugeda. Praegu kirjutatut võetakse rohkem otseses tähenduses ja seda on sellevõrra raskem andestada.

Igal juhul täidab raamat ajaloo valgeid laike. Selles on vaheldumisi peatükid 1945. aastast ja varasemast ajast, kui süüalune oli veel võimul. Eestis ei kirjutatud Nõukogude ajal sõdadevahelisest ajast palju, mis pani sõnavabaduse suurenemise ajal kasutama ühel teosel pealkirja "Tundmatu Eesti Vabariik". Nõukogude ajal ei olnud tavalisel inimesel lubatud Leninit joonistada, sellest hoolimata olid Lenini pilte kõik kohad täis, Eesti riigi juhid püüti aga ajaloost kustutada või avaldati nende kohta ainult karikatuure.

Sükösdi teine teos "Kummardus Ingmar Bergmanile" illustreerib mujalt loetuga võrdlemisel "Tunas" ilmunud Jaak Valge artiklit, kes ütles, et maailmasõdade vahelisel ajal muutus abielu erootilisemaks. Valge seletas seda sellega, et sõja mõjul pühenduti rohkem hetke nautimisele. Aga algselt 1970. aastatel ilmunud ilukirjandusteos näitab, et see suundumus jäi püsima ka sõja minevikku jäämisel. Lugesin eelnevalt 19. sajandi ilukirjandusteost, kus abielu sõlmimisel hinnati esimeses järjekorras peigmehe töötegemisoskust ja pruudi kaasavara suurust. 20. sajandi teoses põhjendatakse soovi koos elada esimese asjana meeldiva välimusega. Üks tegelane isegi rõhutab, et tal ei ole materiaalseid kaalutlusi. Aga inimese välimus elu jooksul muutub, see võibolla seletab osalt, miks on abielulahutuste arv kasvanud. Teoses ei käi abielu lahutamine siiski möödaminnes, vaid põhjustab tragöödia. 19. sajandi ja 20. sajandi algusega võrreldes on erinevus veel, et siis kirjutati ajalehtedes palju karskusliikumisest, aga 20. sajandi teise poole teoses ei ole ühtegi karsklasest tegelast, kõik kogu aeg joovad.

Võtsin võõra paberi

Üks tüdruk läks teise tuppa. Võtsin riiuliservalt tema paberi. Siis tuli meelde, et vanaisa on mind õpetanud, et teiste asju ilma küsimata võtta ei tohi. Seetõttu sõin sellest kausist ainult ühe lusikatäie magustoitu ja panin kausi uuesti riiulile. Tüdruk tuli tuppa tagasi. Ütlesin talle, et kirjutasin sellele paberile tema haiguse kohta selliseid asju, millest ma ei taha, et ta neid loeks. Osad olin kuulnud isa käest. Tüdruk tahtis ikkagi paberit näha. Olin pannud selle laua alumisele küljele ja andsin sealt tüdrukule. Ta luges ette kõigepealt luuletusi, mis ma olin sinna kirjutanud: "Laev tõstis purjed üles öises tormis" ja "Üle aia hüppas Muri, / Muri oli väga kuri". Seejärel hakkas ta lugema vaikselt haiguse kohta kirjutatut, aga nii, et huuled siiski liikusid.