Vaimustus

Eile tuli mulle peale kõigepealt ajaloovaimustus. Mõtlesin, et peaks tegelema edaspidi malega ainult nädalavahetusel, et ajaloo jaoks rohkem aega jääks, eriti kui raha võib saada ajaloo eest. Väljas kõndides tundus, nagu oleks sügise algus, mil kõik meeldivad tööd algavad.

Hiljem mõtlesin, et ka õhtul võib kaks tundi vaba aega olla. Siis võtsin ikkagi malenupud välja. Siis tuli peale malevaimustus. Tundus, et tund aega päevas malega tegeleda on liiga vähe, sest mäng on selleks liiga huvitav.

Luuletus unenäost seletusega

Nägin unes, et õppisin ülikooli eksamiks. Olin õppimise käigus täis kirjutanud juba palju kaustikuid, rohkem kui ühegi varasema eksami puhul. Ühele kuulsale Eesti poliitikule oli tehtud atentaat. Sellega seoses mõtlesin välja luuletuse:

Iga nurga peal toimub väike mõrvakatse,
ärge sinna minge, seal on ohtlik, latsed.
Minge parem koju, tillukesed väätsed.
Seal on ohutum. Seal on söögiks läätsed.

Ütlesin teistele, et loen ette ühe luuletuse. Enne kui ma lugema jõuudsin hakata, ütles Pille, et ta loeb ühe ballaadi. Protesteerisin, et mina pidin luuletust lugema hakkama. Nüüd lasti mul seda teha. Kui olin lõpetanud, siis imestasin, et teised nii vähe naersid. Nad läksid nüüd kõik kööki. Läksin kooli. Sisenesin tagauksest. Teel seisis keegi, kes midagi seletas. Tundus, et see on mõrvar, kes on pandud kõigi õpilaste ees ühekaupa vabandama. Tahtsin seinalt vaadata, kus klassis mul tund tuleb. Ma ei leidnud seda ja arvasin juba, et esimest tundi meie klassil täna ei olegi. Siis Erik näitas, et tund tuleb klassis 308. Läksime sinna. Ma mäletasin uduselt, et tänaseks pidid vist kõik ühe luuletuse välja mõtlema. Ütlesin Erikule, et kui tal luuletust ei ole, siis mõelgu see välja. Lisasin, et mul on olemas. Klassi sisenedes nägin, et Kristjan K. on istunud minu lauda. Mõtlesin, et kas ma nüüd leiangi üldse kuskilt istekoha. Siis nägin, et minu tool on endiselt vaba. Kristjan ütles mulle, et ma annaks talle teisest lauast arvutikoti.

Kui ärkasin, lugesin selle luuletuse uuesti ette. Mulle öeldi, et sõna "vääts" on olemas ainult unenäos. Kontrollisin sõnaraamatust. Õigekeelsussõnaraammatus seda ei olnud, aga murdesõnaraamatus küll. Koguni kahes tähenduses. Üks tähendus on "väike laps", teine "malk". Käänamist ei ole antud.

Hakkasin mõtlema, mille mõjul see uneluuletus sündis. Kas tõesti sellepärast, et lugesin eile Kaljo Põllu uutelt piltidelt H. Runneli luuletusi? Sealt midagi sarnast meelde ei tulnud. Siis meenus, et riim mõrvakatse-latsed meenutab seda riimi, mille üle ma õhtul raadiot kuulates naersin:

Mis sa kostad, kui nüüd pähe lasen kuuli ma,
sina valelik ja truudusetu Julia?

Pioneerid

Ühe pioneerilaulu sõnad olid: "Kartul, kartul, kallis kartul, pioneeri ideaal". Täpsem jaotus oleks: toores kartul - oktoobrilapse ideaal, keedetud kartul - pioneeri ideaal, praetud kartul - komsomolkuse ideaal. Neile, kes nimetatud organisatsioonidega ei ühinenud, lubati anda kartulikoori. Nende ideaal oli vabadus.

Topeltisik

Nägin unes, et reformatsiooni mõjul ehitati ka keldrisse esimene kirik, kuigi keldris reformatsiooni ei olnud. Keldrisse kiriku ehitamise mõjul ehitati esimene kirik ka keldri akna taha Venemaale. Varem oli seal jumalateenistusi peetud ilma kirikuta. Ehitamine tähendas, et reformatsioon mõjutas peale protestantide ka katoliiklasi ja õigeusklikke mõlemaid. Akna taga Venemaal tapsid mõned ennast keldris toimuva mõjul ära. Teine kirik ei olnud vist veel barokkstiilis, vaid ehitati kümme aastat varem. Olin kunstiajaloo loengus, mis toimus ruumis, kus oli üks pikk laud ja selle taga toolid. Meile räägiti, et klassitsismile iseloomulikult on laua taga ainult kahte värvi toole, mitte nii nagu tänapäeval.

Teises unenäos rääkisin Särgavaga. Tahtsin teada, kas ta tunneb Särgavat, kes tuli Tartu välkmalemeistriks. Särgava ja Särgava olid täpselt ühesugused. Ma ei nimetanud nime, aga seletasin, et nad võivad üksteist tunda, sest õppisid samas teaduskonnas. Särgava vastas, et ta tunneb teda väga hästi.

Osutati tähelepanu

Minu teise luulekogu ja minu venna luulekogu kohta ilmus kunagi "Loomingus" ühine arvustus, autoriks Ene Kallas. Hiljuti kohtasin sarnast teksti leheküljel Poogen uuesti, autoriks Krafinna. Lugedes tegi see mulle nalja, sest tundus, et see on "Loomingus" ilmunud arvustuse parodeeriv võltsing, kuhu on vahele kirjutatud originaaliga võrreldes jaburamaid ja solvavamaid lauseid. Ma ei uskunud, et keegi peaks tõsimeeli minu venna luulekogu vabavärsiliseks. Aga kui teksti nõunikule näitasin, siis tema püüdis mind veenda, et see on hoopis sama "Loomingu" autori mustand, sest inimesed olevatki nii halvad ja rumalad. Võrdlesin siis isikuandmeid, et näha, kas on tõesti tegemist ühe ja sama autoriga. E. Kallase sünnipäevaks oli märgitud 12. juuli, Krafinna sünnipäevaks 13. juuli. Ikkagi kahtlaselt lähestikku. Arvustus ise on võibolla võrgust uuesti ära kustutatud, sest leidsin ta nüüd veel ainult puhvrist.

Leopard ja teised

Nägin unes, et läksin vara hommikul kirjanduse majja. Peale minu tundus majas olevat veel üks inimene, sest kuulsin kellegi samme. Arvasin, et see on Berk Vaher, aga kui see inimene ukseavasse ilmus, siis osutus ta hoopis Janika Kronbergiks. See tundus kummaline, sest Kronberg ei olnud siin enam ametis. Läksin saali. See oli üsna rahvast täis. Hakkasin endale sobivat istekohta otsima. Inimesed hakkasid naerma. Arvasin, et see tähendab, et olen sattunud võõrasse loengusse. Keerasin ümber ja läksin istusin tagumistesse ridadesse. Lasti ringi käia ühte paberit, kuhu tuli kirjutada oma nimi ja muid andmeid enda kohta. Kui see minu kätte jõudis, tuli minu juurde üks naine, kes rääkis, et talle õpetati minu keelt. Mulle ei meeldinud, et ta arvas minu kohta midagi teadvat. Olin andmed ära kirjutanud, aga ta arvas, et tegin seda liiga nõrga joonega. Nii pidin enda kirjutatud sõnad uuesti üle tegema. Lisaks sellele pidin joonistama rõvedusi, nagu keegi oli jooned ette andnud. Pärast rääkisin isale või emale, et pidin andmed üle kirjutama, sest kõige suuremat huvi tunti just minu mõtlemise vastu. Kuna see võis tunduda haige enesetähtsustamisena, siis lisasin, et enne paberi ringi käia laskmist nad siiski ei olnud veel minu olemasolust teadlikud. Mängiti malet. Minu ees oleval laual mängis Guzovski moodi mees. Nii minul kui ka temal oli võidetud seis, seepärast vaatasin tema pealt, kui palju võiduseisus aega kulutada. Guzovski moodi mees mängis valgetega. Nuppe oli veel täiesti võrdselt, etturid paiknesid sümmeetriliselt, aga mustade seis oli juba läbi. Mustadega mängisid Oudekki ja tema isa. Järgmistel käikudel sai mitu nende vigurit järjest maha lüia, ilma et nad midagi vastu oleksid saanud. Turniir sai läbi. Turniiri tulemusel langes minu reiting veelgi. Nüüd oli see pikas males juba madalam kui kiirmales - vastavalt 1914 ja 1920. Varsti võis reiting langeda juba alla 1900. Siis mul poleks enam olnud isegi õigust mängida Eesti meistrivõistluste valikturniiril. Klaus oli ka turniiril osalenud. Ma ei teadnud, kummal meist kõrgem reiting on, sest täna tuli Klaus must ette, aga eelmisel korral jäi taha. Tema reiting oli siiski saadud väiksema pingutusega, sest ta tegeles malega ainult turniiridel. Vaatasin, millised raamatud riiulis on. Seal oli mitu ingliskeelset köidet ühe huvitava autori teoseid. Mõtlesin, et laenaks esimese köite. Edasi mõtlesin, et kui mulle tuuakse raamatud tagasi nii pika ootamise järel, siis ei taha keegi sama kartes mulle ka raamatut laenata. Võisin öelda, et olen kiire tagasitooja - loen raamatu kohe läbi või kui läbi ei jõua, siis toon ikkagi tähtajaks tagasi. Laua taga vaatasid ühte raamatut Oudekki ja tema isa, kelle korter see oli. Vähemalt oli seal tema isa, laps võis keegi teine ka olla. Vaatasin üle õla, mis raamatut nad loevad. See oli Tolkien inglise keeles. Läksin tuppa, kus ma pidin ööbima, sest pidu pidi kestma kaks päeva. Otsustasin kingad jalast võtta, et jalad haisema ei läheks. Piret oli enne üle ukse sisse vaadanud, aga ta ei olnud öelnud, et ma kingad jalast võtaks. Tal ei olnud üldse kombeks selliseid asju öelda. Peale Oudekki oli peol veel üks teine tüdruk, kellega ma olin kirju vahetanud. Ja kolmandana nägin nüüd ka Helinat. Viimased kaks olid minuga kirju vahetama hakanud nähtavasti sellepärast, et nad olid Oudekki tuttavad. Ma ei rääkinud kellegagi neist kolmest, sest ei olnud päris kindel, kas need on nemad, ja ei tahtnud muidu ka häält teha. Raadio oli lahti, aga sealt ei tulnud häält. Astusin paar sammu raadio suunas, et proovida hääl välja kruttida. Aga raadio hakkas mängima enne kui ma seda puudutada jõudsin, nähtavasti põranda liikumise mõjul. Raadiost hakkas kostma laul "Mina ei taha veel magama jääda", millele pidi järgnema unejutt. Algul tundus, et see on just see, mida ma kuulda tahtsin. Aga siis hakkas paistma, et laulu seade on minu hirmutamiseks natuke õudsemaks muudetud. Nähtavale ilmusid lõvid ja tiigrid. Mulle öeldi, et ega need ei ole päris lõvid ja tiigrid, vaid ainult ettekujutused. Mulle hakkas siiski tunduma, et need on ehtsad ja toodud siia minu hirmutamiseks. Seda saadi teha, arvestades sellega, et Oudekki suudab sellise olukorraga kohaneda, tema neid ei karda, mistõttu nad teda ei ründa. Aga minu võisid nad maha murda. Peale lõvide ja tiigrite oli korteris ka üks leopard. Seda arvatavasti seepärast, et olin öelnud, et kõige rohkem kardan ma leoparde. Olukord oli ebameeldiv, seda enam, et see pidi veel nii kaua kestma. Aga hakkasin arvama, et mõttejõudu pingutades peaksin kiskjatest ikkagi jagu saama. Et kiskjad olid praegu teise tuppa läinud, siis katsetasin oma võimeid kõigepealt Tõnu peal. Muutsin ta kivikujuks. Ma ei teadnud kohe, kuidas ma ta nüüd elusaks inimeseks tagasi saan muuta, aga varsti see mul siiski õnnestus.

Kahe ürituse vahel

- Kas sa saaksid homme ühele üritusele tulla?
- Ma kahtlen selles. Ma olen nii kõhnaks jäänud, et riided ei ole enam kasutuskõlblikud. Mida seal kantakse?
- Puusärke.
- Mispärast?
- Me oleme nii vanaks jäänud, et raskemaid asju me ei jaksa enam kanda. Pealegi oleme äsja lõppenud retkest väsinud. Sellel retkel kandsime viimast korda raudrüüsid.

Puur. Arutelu.

Ühes unenäos vajutasin sõrmega elektrijuhet. Vennad hüüdsid, et seda tuleb teha varbaga, sest muidu võib sellelt katkiselt juhtmelt lööki saada. Mina arvasin, et katkisuse korral võib varbaga puutumine ka ohtlik olla. Püüdsin siiski aru saada, miks varbaga puutumine vähem ohtlik on. Võibolla sellepärast, et varba nahk on paksem. Eriti ohtlik oleks puutuda kahe käe sõrmedega korraga, sest siis võib vooluring tekkida. Kadri isa võttis puuri ja hakkas meie suure toa seina sisse auku puurima. Ta puuris diagonaalis. Edasi lasi ta puuriga üle lae ja teiste seinade. Siis läksid külalised ära. Ühes seinas oli nüüd lahti puuritud vagu, mis tõestas, et tumeda betooni peal on paks valge sodikiht. Ema oli sellest ka varem rääkinud. Nüüd taheti hakata tegema remonti, mis valge kihi maha lõhuks. Mulle see mõte ei meeldinud.

Ühes teises unenäos sain e-maili, millest nägin, et see on Tõnso saadetud, aga teksti ei olnud näha. Teisel katsel avanes siiski kogu kiri. See oli vastus minu avalikku kohta pandud kirjale. Kui tavaliselt olin olnud Tõnsoga samal arvamusel, siis nüüd vaidles ta mulle ägedalt vastu. Ta ütles, et see, mis ma oma rahast kirjutan, on sama hea kui rubla kasutuselevõtu soovimine. Ma ei tahtnud sellega vaielda, vaid ennast välja vabandada, et ma võibolla poleks pidanud kirjutama magistritööd fašismist, sest nüüd tunnen fašismi paremini kui demokraatiat. Avastasin, et need kirjad on ära trükitud ka "Postimehes". "Postimees" oli nii paks, et see oleks võinud sealt ka leidmata jääda. See oli interneti foorumite rubriigis. Esikohal oli Kaplinnski kiri teisest kohast internetist, siis tuli minu kommentaar sellele ja edasi järgmiste inimeste vastused. Nüüd nägin nii ajalehest kui ka arvutist, et Tõnso kiri ei olnudki üleni vastus minu kirjale, vaid ta oli igale eelnevale kirjutajale mõned sõnad pühendanud. Mulle ei meeldinud eriti, et minu kiri ajalehte oli pandud. Ajalehes tunduus liiga inetu, et ma olin kirjutanud, et Kaplinski seisukohad tuletavad meelde seda, mida ta oma kassiga tegi. Mõtlesin, et nüüd peaksin ajalehelt kirja loata avaldamise eest honorari küsima. Kahtlesin siiski, kas seda teha, sest ma ei tahtnud, et minu kirjade lehes avaldamine täielikult lõpetataks.

Kirjanduse sihtrühmadest

Eile lõpetasin sissekande lasteraamatutest sellega, et üks lasteraamat ("nooremale koolieale") ja üks "Loomingu Raamatukogu" on väga sarnase sisuga. Kohe esimese raamatuga, mis ma selle kirjutamise järel kätte võtsin, sain natuke selgitust. Nimelt raamat "Muinasjutt vesiiri elevandist" on märgitud suunatuks "keskmisele ja vanemale koolieale", samas on sinna sisse kirjutatud ka, et see on varem teise pealkirja all ilmunud "Loomingu Raamatukogus". Nii et kui pildid on sisse joonistatud, siis on mõnele koolieale, muidu on vanainimestele. (Kellele pole pilte vaja, sest nad on kaotanud nägemise ja neile saab ainult ette lugeda?)

See on teine raamat elevandist, mida ma lugesin. Esimene oli "Valge elevandi mälestused".
Ei tea, kui püstitada monument inimesest elevandi seljas, kas see oleks ratsamonument?

Kojuminek. Kuningriiklased.

Nägin unes, et läksime mitmekesi ülikoolist koju. Teadsin, et üks meie hulgast peaks olema Helina, aga ma ei teadnud täpselt kes. Oletasin, et Helina võiks olla tüdruk, kes ütleb lühikesi ebatavalise sisuga lauseid. Kui ma oleks selles kindel olnud, oleksin temaga rääkinud. Aga praegu ma ei rääkinud kellegagi, ootasin ainult, millal ma saan teada, kes on Helina. Loengu lõpul pidi igaüks valima endale töökoha. Ma ei hakanud seda esialgu valima, vaid ootasin, kas mulle ilma valimata ei anta.

Olin näinud unes fotot, kus Helinal oli ainult üks silm ja see paiknes näo keskel. Nüüd vaatasin uuesti arvutist filmi, mida olin vaadanud enne seda unenägu. Seal tuli koht, mille olin vahepeal unustanud, kus ühte meest näidati sellise nurga all, et tema üks silm paistis teisest suurem. Järeldasin, et see oligi põhjustanud sellise unenäo. Mõtlesin, et kui mul parem mälu oleks, siis leiaksin kõigile unenägudele seletuse varemjuhtunu kaudu.

Seinal oli tabel, kus oli kirjas kuningriiiklasi valida lubanud inimeste arv. Nad oleksid jälle Riigikokku sisse saanud, veel suurema saadikuta arvuga kui esimesel korral. Ütlesin, et tuleb välja, et ma olen Rein Toomlast targem, sest mina olin seda võimalikuks pidanud, aga Toomla oli öelnud, et kui kellegi toetajate arv on juba langenud, siis see enam uuesti ei tõuse. Kuningriiklaste kolm esimest kandidaati oleksid kõik saanud üle 100 000 hääle, aga mulle olid need kõik tundmatud nimed. Esimese nime kohta ütles Pille, et see on mööblivabriku direktor. Seda nime tundsid kõik inimesed, kes olid mööblit ostnud. Teist seletas Pille oma "lapsepõlve sõbranna" kaudu. Arvasin, et ta mõtleb Piretit, aga ta ei tahtnud Pireti nime nimetada. Kolmas nimi osutus lähemalt vaadates kommisordi nimeks. Inimestele maitses see komm, nii olid nad küsitlusele vastanud, et nad seda valiksid, aga tegelikult valimistel poleks see olnud võimalik. Nüüd nägin, et tegelikult ei saa kuningriiklased nii palju hääli saada, nagu küsitlus neile lubab.

Kolm lasteraamatut

Eile lugesin läbi kolm lasteraamatut, neist kaks olid luulekogud ja üks proosaraamat.

Esimene luulekogu oli tõlgitud poola keelest. Seda lugedes mõtlesin, et see ei ole nii hea kui Ott Arderi lasteluuletused, sest autor õpetab liiga palju. Olin üllatunud, kui lugemist lõpetades nägin tagakaanel lauset, et autor väldib näpuga näitavat õpetamist.

Teine raamat oli tõlgitud niinimetatud moldaavia keelest. Selle kohta oli küll öeldud, et nii lastele kui ka täiskasvanutele. Kõige eredamalt jäi mulle sellest meelde luuletus "Ankeet". Kõigepealt küsiti nime, vastus oli "mina". Järgnesid uued küsimused, kuni viimane küsimus oli, kas vastajal on välismaal sugulasi. et nõukogude ajal olid sellised ankeedid, on teada, aga natuke imelik on, et selline ka luulekogus ära trükiti, sest need küsimused olid mõeldud vägivalla rakendamiseks. Siis tsensor järelikult üldse seda vägivalda ei häbenenud. Ja luuletuses toodud vastus on veelgi huvitavam, kui vastus selle esimesele küsimusel. Vastus kõllab, et on küll välismaal sugulasi - isa, kes langes 1945. aastal. Mida sellest välja lugeda?

Proosaraamat rääkis sellest, kuidas üks poiss Siberis ära eksis. Sisu on väga sarnane eelmisel aastal "Loomingu Raamatukogus" ilmunud äraeksimisraamatule. Aga eile loetu oli pakutud välja lasteraamatuna, "Loomingu Raamatukogu" on idee poolest täiskasvanute ajakiri, kuigi ka seal olid eksijateks lapsed.

Ajaleht "Katkine"

Nägin unes, et vaatasin ühte teatmeteost. Ma ei saanud ühtedest andmetest aru, kas need on seal sees. Vahepeal nad justkui olid, siis jälle ei olnud. Teatmeteose vahelt leidsin enda kunagi tehtud ajalehe "Katkine" numbreid. Et see oli meelega katkise välimusega ajaleht, siis ähvardas neid numbreid oht saada prahi pähe ära visatud. Sellessse ajalehte olin kleepinud pärisajalehest välja lõigatud artikleid, milles osad sõnad ja tähed olin ära värvinud. Värvilisi mööda lugedes moodustus teine artikkel. Oletasin, et värvijaks oli Toomas. Henn naeris selle oletuse peale, sest tema arvates oli Toomas tol ajal nii noor, et ei saanud seda kuidagi teha. Mina pidasin siiski võimalikuks, et tegime seda hilisemal aastal kui ilmus see pärisajaleht. Äkki olid kõik enda tehtud ajalehe numbrid kadunud. Küsisin Pillelt, kus need jäid. Leidsin nad teisest kohast siiski üles. Ärkasin oma voodis, mis asus koolimajas. Tülitsesin kahe noorema klassi õpilasega. Pärast üks neist meenutas, mitmenda vahetunni ajal me seda tegime. Minul polnud täpne aeg meeles. Järelikult noorema inimese jaoks on selline asi olulisem. Sõitsime autoga kooli juurest Riia maanteele. Roolis oli Tõnu. Ta sõitis nii, et inimesed pidid ise tee pealt eest minna jõudma. Käisin talle kõrvalistmelt peale, et ta pidurdaks. Ta võttis mind kuulda. Siis kadus auto ära ja muutusime jalakäijateks, sest see oli unenägu. Läksime tagasi kooli juures oleva ajaleheputkani. Otsustasin osta ajalehe, et unenägu huvitavamaks muuta. Küsisin "Tartu Ajalehte". Müüja ütles, et ma ostaks mõne parema lehe. Võtsin siiski "Tartu Ajalehe", aga lisaks sellele ka "Postimehe". Hakkasin neid kõndides lugema. Tekstist oli näha, et see ei jää mul ärkamiseni meelde. Läksin koos ühe mehega ühes suures majas ühte koridori peitu. Hakkasime kõndima koridori teise otsa, kus ma tahtsin sellele mehele salakäiku näidata. Ma polnud siin varem käinud, aga olin kindel, et kui koridori teises otsas seina kõrvale lükkan, avaneb salakäik.

Võidupüha ja kaotused

Riiete järgi otsustades tundub, et talun kuuma kõigist paremini. Sain olla veel kampsuniga, kui teised olid juba ilma särgita.

Nad higistavad päeval ja arvatavasti ka öösel tule ääres. Mina tänavu vist jaanituld ei tee. Kui Tallinnas on tule tegemine keelatud, siis ma ei tea, miks see peaks mujal Eestis rohkem lubatud olema.

Enne Võidupüha avati mälestustahvel Iraagis hukkunud Eesti sõduritele. Kas see sõda on siis juba võidetud? Kas tahvlil on ikka piisavalt ruumi tulevaste langenute nimede lisamiseks? (Ärge mind pärast ärasõnumises süüdistage.)

Enne Võidupüha varastati ka üks Kaitseministeeriumi arvuti. Sellega seoses räägiti, et riigil on saladused. Mina osana riigi kõrgeimast võimust neid saladusi ei tea. Järelikult valitsetakse riiki pimesi.

Võimalikud kirjad. Kaks vastast.

Nägin unes, et sain Paides kahe tüdrukuga tuttavaks. Mõtlesin, et kui Tartusse jõuan, siis kirjutan mõlemale. Aga Tartust vaadates paistsid nad teistsugused. Nüüd kaalusin veel ainult kirja, et tahtsin neile kirjutada, aga mõtlesin ümber.

Teises unenäos mängisin kiirmaleturniiril. Nägin enda nuppe vastase poolt vaadatuna. Asusin tsentris oda ja kahe ratsuga pealetungile, tõrjudes tagasi vastase lippu. Enne kui ma laual midagi otsustavat korda saata jõudsin, kukkus vastase aeg. Vastane oli olnud Ago. Ta oli mänginud samal ajal ka teist partiid Sveni vastu ja kaotas ka Svenile ajaga. Rääkisime, et kahe vastasega korraga mängida ikka ei saa. Ma kahtlustasin tabelit vaadates, et kaotust ei pandud kirja mitte ainult vastasele, vaid ka mulle. Seda võis kohtunik M. Kolk põhjenndada sellega, et ma ei teatanud õigel ajal tulemust. Sellele oli mul olemas vastus, et tulemust ei saanud varem teatada, sest mäng kestiski nii kaua. Tabelit uurides hakkas tunduma, et mulle on siiski võit kirja pandud. Arvasin, et nüüd tõusin kõrgemale lauale. Aga kui ma kõrgema laua juurde läksin, öeldi mulle, et mängin endiselt samal laual kui eelmises partiis.

Lehmad

"Tartu Postimehes" kirjutati lehmade iludusvõistlusest.
See oli inimesekeskne üritus, sest žürii moodustasid inimesed.
Järgmisel korral võiks moodustada ka alternatiivse žürii lehmadest, pullidest, mullikatest ja vasikatest.

Prügivedu

Ühes tänases unenäos rääkis üks malemängija, võibolla Berting, et ajaleht "Sirp" tahab teha rahvahääletust ametnike tagandamiseks, aga KGB ei lase neid tagandada. Teiselt poolt kritiseeris kõneleja Rauna, et temasugused ei tooda mingit rikkust. Vaidlesin rääkijale natuke vastu, et kirjutamine on ka millegi loomine ja kui ta ise mõtleb males mõne hea käigu välja, siis see ka muudab maailma. Tegelikult ei olnud ma selles kindel. Ta ütles, et Niklus ja Tarto võiksid tellida prügiauto, mis Tartu prügikastid tühjaks teeb - Tartus on üle 700 prügikasti ja kõik need ajavad üle.

Ühes teises tänases unenäos hakkasin Lauguga malet mängima. Tal oli mängu algul peal ka üks ebatavalise käimisviisiga nupp, millest ma ei teadnud, mille vastu seda vahetada võib. Aga sain selle maha lüia midagi vastu andmata. Muidu oleksin pidanud mängu kaotama, sest mul mängu algul sellist nuppu ei olnud, nii et mul oli olnud üks nupp vähem. Lauk läks ära. Algul arvasin, et see tähendab alistumist. Aga ta tuli tagasi, mille järel mulle hakkas tunduma, et siis kaotan selle mängu ise. Kõndisin ise ka mängu ajal ringi, millest Lauk võis järeldada, et mul pole mängu vastu huvi. Varsti nägin, et vesi nuppudega on keema läinud. Nüüd polnud edasimäng enam võimalik, sest keemaminekuga oli kadunud võimalus takistada kuningatele tule andmist.

Laseb keele käiku

Üks inetu sõna on "kehakeel".
Mulle meeldib rohkem lause "Kätega ei räägita."
Kurttummad siiski räägivad.
Ise räägin ka kätega, sest räägin kirjalikult.
Suu on ka kehaosa.
Aga suu ja käsi peaksid siiski väljendama nähtamatu ja kombitamatu aju mõtteid.

Arsti juures

Nägin unes, et olin raudtee ülesõidukoha juures ja pillasin tolmu sisse toitu. Võtsin selle üles ja panin suhu. Siis tuli mulle meelde, et nii ei tehta. Kui rääkisin teistele, mis ma olin teinud, vangutasid nad päid. Ütlesin, et raudteed mööda veetakse sageli mürke, kuigi vahel ka toitu. Läksin Annelinna polikliinikusse arsti juurde, et ta kontrolliks, kas mul nüüd teetanust ei ole. Panin kolm toiduraasukest arsti lauale. Varsti korjasin need jälle enda kätte. Arst saatis mu teise arsti kabinetti. See andis mulle paberi, kuhu oli kirjutatud, mis kuupäeval ma pean tagasi tulema. Peale selle andis ta mulle oma ruumi võtme. Seda põhjendas ta sellega, et tema kabinet asub polikliiniku pimedate osas ja ta ei näe ise ka mööda tänavat tööle kõndida. Mõtlesin, et mina ju näen, nii et ta teeb mu prillinumbrist valed järeldused. Koridoris kohtasin veel teise kabineti arsti. Nüüd tundus ta välimuse järgi õel inimene. ta ütles, et esimese kabineti arst ei võtnud mult üldse proovi, nii et ei saa mingeid järeldusi teha. Ma ei teadnud, kas ma pean nüüd esimesse kabinetti tagasi minema või oli sealsele arstile lihtsalt minu väliste tunnuste järgi juba täiesti selga, et mul seda haigust ei ole. Koridoris olev arst rääkis veel, et mult võiks teiste haiguste proove ka võtta - aidsi ja hepatiidi - siis saaks nende kohta ka teada, kas mul need on. Mõtlesin, et parem on vist mitte teada saada, kui nad mul on. Ütlesin, et kui kahelt inimeselt järjest proovi võetakse, siis võib nakkus just esimeselt teisele üle kanduda. Arst vastas, et nii imbub sisse ainult üks vere komponent.

Teises unenäos oli ekskursioonil toimunud klassi maleturniir. Olin tulnud ette vaid kolmandikust klassi liikmetest. Ometi oleksin pidanud saama esikoha, sest olin osalenutest peale Jürgen I. ainuke maletaja ja tema polnud kaua malega tegelenud. Finišisse kõndides sain siiski veel oma kohta parandada, sest tüdrukud ei pidanud oma kohti oluliseks ja kõndisid seetõttu aeglaselt, nii et sain neist mööda minna. Olin turniiri ajal kirjutanud luuletusi. Ütlesin midagi selle kohta, kuidas ma neid kirjutasin. Lauri K. ütles selle peale, et mina üldse ei räägiks, tema teab, kuidas see kirjutamine käis. Mõtlesin, et kui ta ühte asjaolu teab, siis ta arvab, et teab kõike. Selgus, et turniir läheb veel edasi, nii et mul oli võimalus veel oma kohta parandada, eriti kuna sain varasema kaotuse tõttu nüüd nõrgema vastase. Selleks oli üks väike poiss. Ta tahtis panna peale teistsugust algseisu. Eelmises voorus oli see olnud lubatud, aga nüüd mitte. Hakkasin tema nuppe õigesse algseisu tagasi panema. Mõtlesin, kas peaks seejuures tema kellal tiksuda laskma või mitte. Ma siiski ei lasknud. Aga see võis olla vale, sest see venitas vooru kestust. Nüüd tahtis väike poiss panna oma lippu enne mängu algust e7 ja oda c7. Ütlesin, et nii ei saa, sest see oleks matipanemine. Vaatasin, et Kortšagin oli pannud müüki uusi raamatuid varasematega võrreldes. Enne olid müügil olnud nähtavasti paremini minevad raamatud, mille asemele oli vahepeal lauale ruumi tekkinud. Uued raamatud kandsid vähekasutatavate avangute nimesid "a4" ja "h4", aga olid paksud. T. Parts ütles, et ta ostab ühe neist raamatutest ja õpib selle avangu selgeks. Ütlesin talle, et ta ei saa seda selgeks. Nüüd ta nõustus, et ei saa jah. Vaatasin ühte raamatusse sisse. Kuna seda avangut oli vähe mängitud, oli raamatus variantide asemel rohkem sõnalisi kommentaare kui tavaliste avangute raamatutes. Algas minu mäng Jürgeniga. Ta tungis läbi ukse oma liputiiva ettuuritega kaugele ette, nii et mul tekkis lootus need hävitada, aga kaotasin mängu. Mängu järel näitas Jürgen, et olin ähvardanud tema isoleeritud etturit b6 ainult ühe nupuga, aga ma oleksin pidanud käiguga Rb8-d7 teise ähvarduse juurde panema. Nüüd ei saanud ma aru, kuidas ma mängu ajal ise selle peale ei olnud tulnud. Ma polnud selle ratsuga mängu jooksul ühtegi käiku teinud.

Ülikool kohtu all

Mulle räägiti lugu, et keegi leidis, et ta jäi cum laudest ilma reeglitevastaselt, andis asja kohtusse ja sai seal õiguse. Rääkijate arvates toimis valesti hoopis kohtussekaebaja, sest olevat kirjutamata seadus, et ülikooli kohtusse ei kaevata.

Nüüd kirjutasin ma selle üles, aga ma ei pea seda mingiks seaduseks. Vastupidi, igaühel on kirjutatud põhiseaduslik õigus abi saamiseks kohtusse pöörduda.

Kui põhiseadusesse on ka kirjutatud, et kedagi ei tohi käsitleda kuriteos süüdiolevana, kui pole jõustunud süüdimõistvat kohtuotsust, siis ei tohiks ammugi pärast kohtuotsust enam kannatanut ennast süüdlasena kujutada.

Igaühele selline asi nii suuri kannatusi ei valmistaks, et hakkaks kohtusse pöörduma. Aga kui inimesele tundub, et ta on saavutanud aastatepikkuse tööga eesmärgi ja see siis ootamatult käest võetakse, siis see võib ikka kannatusi valmistada küll.

Klotsid

Nägin unes, et eestlastel soovitati Venemaalt lahkuda, sest varsti pidi Eestis süüdatama leinaküünlad, mis oleks esile kutsunud suure venelaste viha. Krister tegi ettepaneku, et kõik Eesti ja Soome elanikud läheksid korraga Venemaale kallale. Nii tehtigi. Et Venemaa oli palju suurem, siis oli varsti Eesti ja Soome rahvaarv kõvasti langenud. Krister võttis oma ettepaneku tagasi.

Teises unenäos tegin juhuslikust kohast lahti varem loetud raamatu "Koolivaheaeg vaimudega" ja hakkasin seda uuesti lugema. Nüüd olin raamatu tegelasteks olevatest lastest vanem ja nägin asju uue pilguga. Aga kui eelmisel korral oli kõik tundunud lihtne, siis nüüd nägin ka kui keerulise sõnastusega raamat tegelikult on. Eelmisel korral olin nähtavasti tähelepanu pööranud ainult tähtsamatele kohtadele. Lugesin praegu kohta, kus lapsed olid parajasti teel torni kummitama. Nad olid just elektri tagasi saanud, kui see äkki uuesti ära läks. Ka kõige targem laps ei osanud nüüd midagi teha ja neid haaras hirm. Siis kohtusid nad esmakordelt asja neist sõltumatult uurinud täiskasvanud detektiiviga. Lugesin seda kõike puuklotsidelt, mis olid keskelt joonega poolitatud. Igal klotsil oli järjekorranumber ja üks sellest raamatust võetud lause. Klotsi number 48 järel pidin lugemise katkestama, sest klotsikastis selles virnas rohkem klotse ei olnud. Varem olin vist kõik sedasorti klotsid ühte virna pannud, et saaks seda raamatut järjest lugeda, aga nüüd oli keegi need osaliselt mujale ajanud. Raamat oli klotsidel siiski lühendatult, sest see klots 48 oli juba raamatu teise poole kohta. Hakkasin nüüd võtma selle sordi klotse kasti kaugemast servast. Neile ei olnudki midagi kirjutatud. Nähtavasti olid need varem ostetud. Või olin ma seni näinud hallutsinatsioone. Mõnel klotsil oli küll number, aga lauset mitte. Ühele klotsile oli kirjutatud mitu lauset, aga mitte sellest raamatust, vaid Petrosjani maletreeningute kohta. Ühe klotsi numer oli koma. Klots number 1 näitas, kellele peres kuulub auto.

Naksitrallid

Lugesin "Naksitralle" palju aastaid tagasi, aga loodan, et mäletan piisavalt õieti, et sellest kirjutada.

Esimeses raamatus tegutsevad naksitrallid loosungi "Looduses peab valitsema tasakaal" all. Kord tasakaalustavad nad rotte, kord kasse. Aga päriselt looduses tasakaalu ei valitse, sest inimene on selle tasakaalust välja löönud. Nii ebainimlikku asja autor kirjutama ei hakanud, et inimesi tasakaalustama hakata.

Naksitrallid ise vist inimesed ei olnud. Vähemalt olid nad väiksemad ja ühel oli habe samblast ja marjadest.

Teises raamatus siiski on juttu tasakaalu rikkumisest inimeste hulgas, kui ühtedele saab osaks suurem tähelepanu kui teistele. Eriti kui naksitrallid siiski peaks ise inimesed olema. Abinõuna selle vastu kasutavad nad põgenemist, mitte selliseid meetodeid nagu esimeses raamatus. Lõpuks nad pääsevad tänu sellele, et ilmub välja uus kuulsus. Aga see kõik räägib ikkagi tasakaalust inimeste endi vahel, mitte inimese ja looduse vahel.

Kolmas raamat on ka olemas, aga seda ma lugenud ei ole, sest seda pole koju ostetud.

Astronoomia, geograafia, ajalugu, matemaatika

Nägin unes, et läksin kirjanduse majja. Mõtlesin, et kui Berk Vaher mulle midagi kriitilist ütleb, siis küsin, kas ta arvab, et ta on minust targem. Edasi mõtlesin, et ma parem ei küsi seda, muidu peetakse seda ülbitsemiseks. Mulle öeldaks selle peale, et ise ma pole üldse Kirjanike Liidu liige. Ustav oli lugenud raamatust, et Eestis on usklikute protsent 40. Ta ei olnud sellega nõus, arvates, et neid inimesi on rohkem, kes ühte või teist asja usuvad. Isa hakkas kokku kogunenud rahvale näitama liikuvaid pilte Päikse ajaloost, nii minevikust kui ka tulevikust. Päike vahepeal paisus, siis tõmbus kokku. Lõpuks hakkas ta läbi põlema, minnes väga suureks. Tema ümber ilmusid asjad, mida nimetati radiaalideks. Krister nimetas neid radiaatoriteks. Küsisin, kas Päikse valgus on ka Päikse osa. Krister ütles, et radiaalid ka ei ole. Siis tõmbus Päike kokku väga pisikeseks. Külgetõmbejõud nõrgenes ja Maa lendas Päiksest tükk maad kaugemale. Varsti tuli ta lähemale tagasi, hakates liikuma mööda laperdavat orbiiti, sest Maa ei olnud enam ühtlase kujuga. Varsti langes Maa üldse Päiksele. Õpetaja Möls jagas kõigile laudadele välja maakaardid. Kõik pidid näitama, kus on Kuuba. Ma teadsin seda, aga tahtsin enne näitamist kaardilt täpse koha üles otsida. Mind eksitas see, et kõrvuti olid trükitud mitme erineva koha kaardid. Möls andis kiirematele leidjatele punkte, aga tundus, et mina jäin punktidest ilma. Selle peale olin solvunud, sest mulle ei meeldinud, kui kellegi geograafiatundmist minu omast paremaks peeti.

Tristan kaebas, et kõik tema tuttavad joovad liiga palju. Talt küsiti, kas keegi neist tappis ennast katki tegemise abil. Tristan vastas, et joojad ei tee ennast kunagi katki. See tähendas, et nemad hoopis joovad ennast surnuks (või lihtsalt joovad). Ivo pani majale tule otsa. Ma tahtsin leeke kustutada, aga ei näinud, kus need on. Mõtlesin oodata, kuni leegid suuremaks lähevad, siis ilmuvad nad ise nähtavale. Edasi mõtlesin, et ta ei pannudki maja põlema, vaid kärsalõhn tuleb lihtsalt tiku tõmbamisest.

Vaatasime televiisorit. See hakkas näitama võltsitud pilti. Kahtlustasin, et seda saadetakse antenni juhtmega. Tõmbasin antenni välja. Varsti hakkas jälle tulema õige pilt, sest televiisor suutis ka ilma antennita laineid kinni püüda. Aga televiisoril oli veel midagi viga, sest seda ei saanud enam nupust välja lülitada. Antenni juhtme sissepanemise ja väljavõtmise ajaks oleks pidanud televiisori nupust välja lülitama, et mitte voolu saada.

Olime matemaatika tunnis klassis 306. Matemaatikat andis Volmer. Krister nimetas mind, Erikut, Arturit ja Sandrit oma vendadeks. Ta ütles, et kaks venda on teda õpetanud, aga kaks ei ole. Ma ei teinud tunnis midagi nagu tavaliselt. Kui õpetaja mind tahvli ette kutsus, siis ma ütlesin, et mina ei lähe, ja ei läinudki. Oli lähenemas eksam, aga ma ei kavatsenud seda teha, sest teadsin, et käin teist korda koolis ainult unenägudes. Teised ei teadnud seda. Nemad arvasid, et kõik on päriselt. Mõtlesin, et unes võibolla reisitakse ajas ja siis võib äkki ikkagi päriselt ühest ajast teise sattuda. Teist korda koolis käies läks mul peaaegu kõigis ainetes halvemini kui eelmisel korral, väljaarvatud ajaloos. Läksime tegelesime vahepeal koridoris ajalooga. See seisnes selles, et mina pidin seina ühest kohast pingule tõmbama ja Krister tagus peaga vastu seda seina punkti. Siis olime jälle klassis. Tahvlil lahendati ülesandeid ja teised pidid neid vihikusse ümber kirjutama. Ma ei pidanud seda heaks õppemeetodiks, sest ümberkirjutamise ajal ei saanud kaasa mõelda. Nii mina ei kirjutanudki asju vihikusse, vaid istusin niisama. Vahepeal siiski joonistasin tahvlilt maha ühte ruumilise kujundi joonist. Aga enne kui ma selle valmis sain, kustutati see tahvlilt maha. Õpetaja kutsus mind uuesti tahvli ette. Sel korral ma läksin. Mõtlesin, et kui ma malet mängides igas mängus asjad otsast peale välja mõtlen, siis peaksin seda matemaatikaülesannetega ka suutma, mis sellest, et ma polnud sel õppeaastal üldse õppinud. Ülesanne osutuski suhteliselt lihtsaks. Tuli lahendada võrrandit. Sellest tuli teha kaks varianti, üks plussmärgiga, teine miinusega. Kaalusin, kas kirjutada algul välja ainult ühel pool võrdusmärki olevad asjad ja neid teisendada, või kohe mõlemad pooled. Valisin esimese võimaluse. Aga enne kui ma teise märgiga varianti tegema jõudsin hakata, kutsuti tahvli ette juba järgmine õpilane ja minu lahendus kustutati ära. Oleksin siiski osanud kõike peale koosinuse teisendamise, mille väärtust ma ei mäletanud. Tuli välja, et sel õppeaastal ei olnudki midagi uut õpitud, vaid oli tegeletud ainult vana osa kordamisega. Läksin tagasi oma pinki, mille teises otsas istus Krister ja keskel Erik. Küsisin Erikult kui palju see koosinus oli. Ütlesin, et mul ei ole tabel peas. Erik arvutas selle taskuarvutil välja. Minul sellist taskuarvutit ei olnud, vaid lihtsam. Võibolla eeldati, et eksamiks ostavad kõik endale keerulisema taskuarvuti. Seda ma ei kavatsenud siiski teha, vaid eksamil õpetajatelt koosinust küsima minna. Võibolla nad poleks seda öelnud.

Vanasõnad

Mul tuli valida, kummast vanasõnast lähtuda - üks ütleb: "Targem annab järele," teine: "Annad kuradile sõrme ja ta võtab terve käe." Algul tundus, et need on üksteisele täpselt vastupidise sisuga. Aga lõpuks jäin mõtlema, et äkki saab need kokku liita. Nende ühine sõnum võib olla hoiatus, et kuradist targem inimene annab kuradile terve käe.

Unenäoseletus

Täna öösel tuli välja, mida tähendas eilne unenägu, et minu voodi on toas, kus loengut peetakse. Täna öösel kuulsin kella neljani, kuidas televiisor mängis, kuni ma protesteerima hakkasin. Alles peale selle kinnipanekut jäin magama.
Tänane unenägu on saladus.

Ratta all

Kui olin suure ratta all,
siis minestati üleval.
Nii vasakul kui paremal
mu veri voolas sorinal.

Ma tulin välja ratta alt,
öeldes: "Mul läks libedalt.
Autojuht mind vedas alt,
kuid ei tee seda pidevalt."

Sünnipäev unenäos

Nägin unes, et vaatasin E. Loone koostatud maleülesannet teemal “Tapmine ei ole kunagi õigustatud”. Laual oli tohutult palju nuppe. Algul arvasin, et oskan selle ära lahendada, aga siis nägin, et sinna on meelega pandud nii palju nuppe, et lahendust ei olegi. Lugesin kokku, et sellel malelaual on neli korda rohkem välju kui tavalisel malelaual. Ütlesin, et seisu saab peale panna, sest meil on neli malelauda. Oli minu sünnipäev. Toas olid Oudekki, kelle olin ainukesena sünnipäevale kutsunud, ja minu vennad. Ütlesin Oudekkile, et ta võib kommi ka võtta. Pakis olevad kommid lendasid põrandale laiali. Märkasin, et pakk oli hoopis minu käes. Sellest järeldasin, et olin ise kommid kogemata põrandale paisanud, algul arvasin, et seda tegi Oudekki ja sihilikult. Hakati mängima mängu, kus Toomas pidi järgi laulma raadiost kuuldud ingliskeelset laulu. Mina ei saanud seda mängida, sest ei suutnud kuulmise järgi ingliskeelset laulu korrata. Oudekki hakkas ära minema. Küsisin talt, kas tal on igav. Ta vastas, et on küll. Ütlesin, et siis ma tean, keda ma järgmine kord sünnipäevale ei kutsu.

Teises unenäos lugesin ajalooraamatut. Mul jäi loetu nii hästi meelde, et mõtlesin, et kui minu ajalooõpetaja loeb internetist minu unenägusid ja arvab nende põhjal, et saab mulle halva hinde panna, siis tal see ei õnnestu, sest õpin nii kiiresti juurde. Ainult et ma polnud kindel, kas ülejäänud raamat jääb sama hästi meelde kui esimene lehekülg. Raamatus oli juttu sellest, et kalendrireformi tagajärjel lagunes mitu riiki. Sellest rääkis siin loengus Klaus, kes oli ajaloo õppejõud. Ta ütles, et viimasel ajal on mõju Eestis tagasi tulema hakanud. Ma ei saanud aru, mis pidi ta seda mõtleb, kas kalendri mõju või teooria mõju. Klaus pani ühele poisile tunnikontrolli eest kahe, sest see oli vastanud ainult ühe sõnaga. Klaus ütles, et see näitab, et teda loeng ei huvitanud. Mina ütlesin midagi selle kohta, kuidas ma Klausile eksamit tegema hakkan. Kuna Klaus oli minust noorem, siis ta ütles, et mina talle eksamit tegema ei hakka. Ma ütlesin, et ülikooli põhikirja järgi on mul õigus käia tema loengutes. Klaus palus, et ma ei käiks tema loengutes. Ütlesin, et loenguruum on sama, kus on minu voodi, ja mul on õigus oma voodi peal lamada. Klaus hakkas nutma ja ähvardama. Ütlesin talle, et tal ei ole õigus mind ähvardada. Otsustasin siiski järele anda.

Keegi rääkis mulle naerdes, et ameeriklased olid öelnud, et Eesti peab lõpetama Prantsusmaa abistamise. Ameeriklased nähtavasti ajasid nimed segi ja arvasid, et Prantsusmaa tähendab midagi muud. Lisasin sellele jutule, et ameeriklased nõuavad, et Eesti pööraks Prantsusmaa asemel rohkem tähelepanu homodele. Nüüd hakkasin mina ka naerma.

Üks vend ütles, et internet tuli tagasi selle peale, kui ta auto mootori tööle pani. Teine ütles, et see tuli tagasi selle peale, kui ta liitis Eesti Televisiooni meie televiisoris kaabeltelevisiooniga. Sellest sain alles teada, et internet oli kaks korda ära läinud. Ütlesin, et see kaob ja tuleb tagasi üldse ümberlülitamiste peale. Klaus läks uurima, mis meie autol viga on. Ta ütles, et selle pidurid ei tööta. Katsesõitudel sai auto siiski pidama kõnnitee äärekivi vastu. Inimesed olid ehitanud konstruktoritest maju. Eile ehitatu oli maha põlenud, nüüd süttis tuli, mis hakkas lähenema täna ehitatule. Lämmatasin selle tule. Et oli teatatud juba enne konstruktorist maja ehitamist, et pärast põleb see ära, siis järelikult oli tegemist süütamisega. Pärast eilset tulekahju olid mõned rikkad majad siiski juba uuesti üles ehitatud. Eriti suur rikkuse tunnus oli, kui majale lisati ka aken. Mängiti sulgpalli. Mõtlesin, et minu mängudes püsib pall kõige kauem õhus. Mind võidi seetõttu kahtlustada vastasega kokkumängus või selles, et ma ei pinguta palli mahalöömiseks. Tegelikult püüdsin siiski vastast maksimaalselt jooksutada.

Intervjuu jahutamisest

- Sa ütlesid eile, et tube saab jahutada radiaatorisse külma vee laskmise abil. Aga mida need peavad tegema, kellel on ahiküte?
- Neil on vesi ahjus.

Ameerika nimesaamine

Eile nägin unes veel, kuidas mulle tuli meelde lugu Ameerika nimesaamisest ja hakkasin seda edasi rääkima. Lugu oli selline, et ükskord sõitis üks laev Ameerika suunas. Üks laeval olevatest meestest hüüdis: "Maa, maa!" Teine küsis talt, mis maad ta näeb. Nägija seletas, et ta näeb natuke kuiva maad ja selle järel tuleb jälle meri. Teine mees ütles: "Aa, meri kua." Kolmas mees arvas, et öeldi selle maa nimi, ja kandis selle kaardile. Nii jäigi maailmajao nimeks Ameerika. Aga ma ei rääkinud seda lugu lõpuni. Algul arvasin, et põhjuseks oli see, et kuna Vahing läks teise ruumi, siis järeldasin, et lugu juba tuntakse. Edasi arvasin, et sain aru, et tegemist on unenäoga, mille tulemusel arvasin, et rääkimisel ei ole mõtet. Aga arvasin, et seda lugu olen ikkagi päriselt kuulnud.

Täna nägin unes, kuidas põgenesin poliitiliste tagakiusajate eest. Minu jälitajate hulgas oli minu õde, kes ei olnud Pille. Nad said mu iga natukese aja tagant kätte, aga uuel põgennemisel jõudsin alati kättesaamiskohast edasi. Mind leiti üles isegi metsa vahelt. Mõtlesin välja uue kavaluse ja ühel põgenemisel ei läinud ma edasi, vaid tuldud teed tagasi. Selle peale jälitajad kohe ei tulnud, mistõttu see põgenemine kestis kauem ja jõudsin paadiga järvele minna. Järgmisel korral peitsin ennast ühte majja, läksin selle kuivkäimlasse ja pistsin jalad potti. Kartsin, et teen nii palju häält, et jälitajad kuulevad, kus ma olen. Nad vist ei kuulnud, aga olid ikkagi nii targad, et vaatasid ka majja sisse ja leidsid mu jälle üles.

Olin kohvikus, kus üks naine hakkas mind noaga ähvardama. Kui väänasin tal nuga käest välja, ähvardas mind teise noaga ka sellel naisel kaasas olev mees. Hakkasin kiiresti kohvikust lahkuma. Kohviku töötajatele ei meeldinud, et ma ära lähen. Läksin siiski. Kaalusin, kas kutsuda mõnest telefoniautomaadist politsei. Kui ma oleksin seda teinud, ei oleks ma enam teine kord sellesse kohvikusse minna saanud. Tänaval loopisid pätid pudeleid ette ja taha, ohustades sellega inimesi. Ka sinna oleks tulnud politsei kutsuda. Kohtasin tänaval uuesti selle kohviku töötajaid. Nad süüdistasid mind, et mina olevat kohvikus tüli alustanud. Mõtlesin, et kui ma tahan, et mind usutaks, pean oma süüdistused esitama esimesena.

Mõtlesin, et kui üks naine tahab minuga tantsida, siis ma ütlen, et ma ei tantsi kunagi. Tantsimist võib proovida ainult toas, kus keegi pealt ei näe, kui tema õpetab. Edasi mõtlesin, et märkamatult tantsida ei ole võimalik, sest isegi siis, kui kardinad ette tõmmata, näevad väljas olijad varjude järgi, et toas tantsitakse.

Jahutus

Täna on kuus kraadi jahedam kui eile. Sellest hoolimata ei ole jahe. Kui väga kuumaks läheb, tuleb radiaatoritesse lasta jäätumislähedasel temperatuuril vett. Jäätuda ei tohi sellel aga lasta, muidu lähevad torud lõhki. Siis oleksime lõhkise küna ees.

Taimed, loomad, ajakirjad.

Unes sain teada arvamuse, et täna võib sõda alata. Sisestasin seetõttu otingumootorisse sõnad "today war". Leidsin kommentaari, et kommenteerija oli viimase ajani arvanud, et Saksamaa enam sõdu ei alusta, aga nüüd ta arvab, et varsti võib alustada. Saksamaa oli seda ise paari päeva eest öelnud. Üle Sierra Leone liikus vesi, mis jättis kogu maa nälga. Marjapõõsad olid väga vanad, ja kaheldi, kas neid saab enam ümberistutamisega noorendada. Arvasin, et uued mugulad saab ikka maha panna. Mõtlesin, et kartul vist otsustab, milline tema idudest kasvama läheb. Kindel ma selles ei olnud, võibolla lähvad varred kasvama ka põõsana. Aga on võimalik ka mugul tükeldada ja idud ühekaupa kasvama panna. Siis peavad nad kiiresti kasvama minema, muidu võtab külm nad ära.

Vaatsin entsüklopeediat. Sellel oli hea kunstnik, aga taimeliikide lehekülgedel, kus oli lehekülgede viisi eri liikide väikseid pilte, oli ta väsinud ja seal ei olnud kõik nii hästi välja tulnud. Lugesin entsüklopeediast ahviliigist, kelle esindajad hakkavad oksalt alla kukkuma, aga siis haaravad sabaga oksast kinni. Mõtlesin ühe loomaliigi kohta, et see näeb nii isuäratav välja, nagu kõlbaks ta süia. Siis nägin, et see ei olegi loom, vaid verikäkk.

Meil olid ajakirja aastakäigud segamini. Mulle anti ülesanne need ära sorteerida. Ma ei tahtnud seda tegema hakata, sest see oleks terve päeva aega võtnud. Mulle ei meeldinud veel see, et ajakirju ei tahetud anda raamatukogule, vaid jätta need toimetusele. Selle eest hakkasin toimetusse pliiatseid viskama. Lõpuks ma lõpetasin selle. Toimetus kavatses visatud pliiatsid ka arhiveerida. Mulle tulid ajakirjade sorteerimisele abilised. Nad hakkasid ajakirjadesse sisse kirjutama, isegi murdes. Mulle ei meeldinud, et nad neid sodivad. Seetõttu mina sorteerimisega ei ühinenud. Ma olin päevad läbi liikumatult ja ainult jälgisin toimuvat, tegemata ka teisi asju.

Objekt kõneleb

Tegelen teksti toimetamisega.
Leheküljed, mida ma ei ole veel lugenud, karjuvad: "Mida sa venitad!? Vaata kui kaua sa oled seda tööd juba teinud, aga minuni ei ole ikka veel jõudnud!"
Aga laused, mis on juba loetud, karjuvad: "Palun loe mind uuesti ja tähelepanelikumalt!"

Tund. Bussisõit. Raadiojaamad.

Unenäos oli inglise keele tund. Helen ütles Erikule, et üks ebameeldiv hull jõi tindipoti tühjaks. Minu meelest oli halb hoopis, kui selliseid asju ebameeldivaks peetakse. Kalme kirjutas tahvlile koduse ülesande. Esimesel hetkel võis tunduda, et kodus tuleb lugeda ainult kaks lehekülge raamatut, aga tegelikult oli lehekülgede arv kahekohaline. Hakkasin isegi kahtlustama, kas see pole kolmekohaline.

Teises unenäos sõitsime bussiga Tartusse. Kandsin sel teemal ette luuleread:
"Lendame Hiroshima
lastele komme viima."
Kui sõit hakkas läbi saama ja lähenesime meie majale, mille juures mina oleksin saanud esimesena maha minna, hakkas buss kihutama. Hoidsin kahe käega istmest kinni. Aga buss ei sõitnudki maja juurde, vaid läks teist teed. See valmistas mulle suurt pettumust. Kaebasin, et lootsin koju jõuda, aga nüüd ei jõuagi. Meid taheti viia hoopis Sõpruse silla kaugema otsa juurde rahuvalvajateks. Buss sõitis Sõpruse silla all selle ühe otsa poolt teise poole. Et sõitsime pimedas, mis oli ohtlik, siis ütlesin, et buss peab sõitma valgustatult. Ütlesin ka: "Me peame rahu valvama." Sellega ma ei mõelnud seda, et meid rahuvalvajateks viiakse, vaid et tuleb hoolitseda liikluse ohutuse eest. Kui olime kohal, hakkasid koerad väljas ringi tiirutama. Bussijuht oli kõige suurem ja kõige ohtlikum koer. Sõidu ajal oli suuruselt teise koerana tundunud Archimedes, aga nüüd oli selleks Brutus. Meenutasin, et kui algas taasiseseisvumise järel esimene Riigikogu valimiskampaania, oli kampaania algul kõige populaarsem partei ERSP. Liikusin Annelinna suunas, mis oli Savisaarele meeldiv linnaosa. Mõtlesin, et seetõttu peaksin sellesse linnaosasse siiski negatiivselt suhtuma. Mõtlesin, et võin inimesi õpetada, et kui nad näevad Annelinnas maja, mille kohta neile tundub, et selles võiks isegi elada, siis on see meie praegune maja. Aga kui nad näevad maja, mille kohta neile tundub, et selles tahaks kindlasti elada, siis on see meie eelmine maja.

Kolmandas unenäos kuulasin raadiot. Laulis ansambel Blacky. Kui see laul läbi sai, oleks pidanud esinema hakkama järgmine ansambel, kuid ka järgmist laulu laulis Blacky. Mulle meenus, et on vist siiski olemas ka saade, kus mängitakse ette terve ühe ansambli plaat korraga. Keerasin nupu Elmarilt Tartu raadiole. Seal algas parajasti laste unejutt. Meenutasin, et kui Eesti raadios olid unejutud lauluga "Mina ei taha veel magama jääda", siis kuulasin selle ära, aga magama läksin alles hilisemal kellaajal, nii et ema pidi vist mulle seda laulu pärast uuesti laulma.

Korin

Üks mees hakkab korisema. See tuleb sellest, et tema sees on toru. Ta mõtleb saata korina raadio abil teisele poole maakera.
"Kui sa korina sinna saadad, kuidas sa siis edaspidi teada saad, kui sul kõht tühjaks läheb?" küsib tema naine.
"Kui raadio mult korina ära võtaks, siis ma ei hakkaks seda üldse reklaamima," vastab mees. "Muidu võivad mulle külla tulevad inimesed arvata, et olen neile puru silma ajanud."

Läbi lifti

Nägin unes, et ütlesin Reile, et nüüd ma isegi ei tea, kas mul on uus luulekogu või mitte. Võibolla olin kirjutanud ainult ühe uue luuletuse. Üks mul vähemalt oli ja see oli minu kohta kirjutatud. Seal oli esimeses reas juttu põrguriimidest. Riimid olid tõesti venitatud silbid. Vaatasin, et ma vist lugesin siiski algul valesti ja kirjas on hoopis "põrgu, riim". Aivo ütles, et tal ilmus uus luulekogu. Oleksin tahtnud, et saaksin enda kohta sama vastata. Rei juhatas mind lifti. Sõitsime sellega neljandalt korruselt esimesele. Mina läksin seejärel liftist välja, aga Rei ei jõudnud, enne läksid lifti uksed uuesti kinni. Mõtlesin, et olen jõudnud tagasi kohta, kust ma teed alustasin. Tuli veel tagasi minna, nagu unenägudes tehakse. Vanematel inimestel olid ees prillid. Martin G. oleks võibolla arvanud, et need ei ole moes, aga mina ei saanud aru, miks neid oleks pidanud mood huvitama. Hakkasin kirjutama eksamikirjandit. Oli antud mitu teemat, mille vahel valida. Valisin ühe teema välja ja otsustasin sellel kiiresti tekkivaid mõtteid üles kirjutama hakata, et vaadata, kuhu ma välja jõuan. Mõtlesin natuke kirjutada ka teistel pakutud teemadel. Sellise teguviisi eest oli õpetaja hoiatanud, aga praegu tundus olukord teine, sest teemad olid omavahel seotud. Üks teema, millel mõtlesin kirjutada lühemalt, oli "Kelleks tahan saada". Sellest oli mul keerulisem kirjutada kui teistel eksamitegijatel, sest nemad olid alles abituriendid, aga mina juba olingi kellekski saanud. Kirjandi kirjutamise jaoks hakkasin õppima raamatust malegambiite. Raamatus oli kirjutatud, et gambiiitide puhul on ainult Hollandi kaitses ka viigiseisud huvitavad. Variandid olevat nii keerulised, et neile hinnangu andmiseks tulevat neid tunda kuni lõppmänguni. Nende õppimiseks tehtavat tohutut tööd. Pärast seda, kui mul oli üks Pätsi raamatu arvustus ilmunud vahelduseks "Akadeemias", kirjutasin ja saatsin järgmise jälle "Tunale". Saatsin O. Rauna nimele, aga mõtlesin seejärel, et oleksin võinud saata Langemetsale, sest just tema oli öelnud, et ma nende ajakirjale veel kirjutaksin. See arvustus võidi esimesena avaldamata jätta. Või võidi öelda, et ma tahan Pätsi teemat monopoliseerida.

Hommik

Tõusen hommikul üles ja näen, et minu tuba on ilus värvikirev. Siis vaatan aknast välja, et loodus ei ole üldse nii värviline. Lähen värvin ka puulehed kirjuks, segades iga lehe jaoks eraldi värve, et rohkem erinevaid toone saada. Istutan igale lehele erineva lille. Kui nad on ära õitsenud, matan nad lehesügavusse ja jään ootama aastaaegade kordumist.

Raamat unenäos

Nägin unes, et avastasin, et meil on raamatu "Vähemalt miljon sinist kassi" autorilt veel üks raamat. See oli ilmunud juba varem "Loomingu Raamatukogus". Hakkasin nüüd ka seda lugema. Ka selle peategelane oli väike poiss. Ta mõtles, kas hobused on ka sinised. Edasi lugesin, et ta mõtles, et kas armastus on ka sinine. Imestasin, et lasteraamatus selliseid sõnu kasutatakse. Siis nägin, et olin valesti lugenud. Ta mõtles hoopis, kas marutõbi on sinine. Tahtsin selle raamatu kohta arvustust kirjutada. Esimene mõte oli, et saadan arvustuse "Akadeemiale". Edasi mõtlesin, et pean saatma siiski selle asemel mõnele kirjandusajakirjale, sest tegemist on ilukirjandusliku raamatuga. Mõlemal selle autori raamatul oli ka järelsõna. Mõtlesin, et isa selle järgi teadiski raamatu "Vähemalt miljon sinist kassi" osta, et nägi sellest "Loomingu Raamatukogust", et tegemist on hea kirjanikuga.

Turniir läbi. Unenäod mängude vahel.

Täna Tartu Suve kiirturniiri teisel päeval võitsin 6. ja 9. voorus ning kaotasin 7. ja 8. voorus. Kokku sain 4 punkti 9 võimalikust, täpselt sama palju kui aasta tagasi, kuid isiklikust rekordist 0,5 punkti vähem. Tabelis on mind märgitud 45. kohale 66 osavõtja hulgas. (See on natuke parem kui eelmise aasta 51. 70-st.) Kaotasin mängudes kõigile endast kõrgema reitinguga vastastele, võitsin kõiki, kellel oli minust madalam reiting. Seejuures olid kõigi vastaste reitingud minu omast rohkem kui 100 punkti erinevad. (Mul oli see turniiri alustades 1920.) Valgetega sain 5 mängust 4 punkti, mustadega 4 mängust 0. Võitsin vastaseid, kellest varem olin ühele ainsa kiirpartii kaotanud, teisega viigistanud.

Ühes tänases mängus tekkis selline olukord, et vastane jõudis juba vangerdada, kui ma märkasin, et tal on kuningas ja lipp vahetusse läinud. Tegin talle märkuse, aga ta ei reageerinud. Siis meenus mulle, et mängija ise ei tohigi vastasega tema käigu ajal rääkida. Kutsusin kohtuniku, et ta teeks seda minu eest. Kohtunik andis mulle valida, kumba nuppu edasi mängides kummaks lugeda. (Kui on tehtud 3 käiku valest algseisust, on see kiirmales lubatud.) Kuna eksitus oli juhtunud kogemata, lugesin kuningaks ikkagi sellel väljal oleva nupu, kuhu oli vangerdatud. Ainult kuninga ja lipu kohad said õigeks vahetatud. Järgmise vooru eel märkasin jälle, et ka uue vastase kuningas ja lipp on vahetuses.

Täna jäi meelde kolm unenägu. Ühes neist hakkasin hommikul uue ajalehe asemel lugema aastakümnete tagust. Sain ühtlasi teada, et kui mina olin kirjutanud magistritöö Itaaliast vanades ajalehtedes, siis nüüd oli ka selle töö juhendaja kirjutanud uurimuse Itaaliast ja veel kahest riigist 1942. aasta ajalehes. Ta põhjendas nende riikide väljavalimist sellega, et neist kolmest kirjutati kogu aasta jooksul. Et ta seda teadis, sellest järeldasin, et ta tunneb vanu ajalehti minust paremini, sest mina olin kirjutanud bibliograafia järgi, tema pidi selle väite järgi otsustades tundma kogu aastakäiku. Uurimistöö eesmärk oli näidata, kellele oli eurost Teise maailmasõja ajal kasu.

Teises unenäos istusin koos Kristeri ja Erikuga keemiaklassi aknapoolse rea tagumisse pinki. Õpetaja ütles, et selles pingis istujatele annab ta raskema ülesande. Mina ütlesin, et mulle mitte. Tund oli inglise keel. Tänaseks oli antud tõlkida õpikust üks tekst. Ma ei olnud seda kodus teinud ja ei teadnud, kas ma vastama minnes oskaksin. Õpiku tagumises osas oli kaks nimekirja uute sõnadega. Mõtlesin kirjutada selle teksti ridade kohale numbreid 1 ja 2, et vastamise ajal teaks järgi vaadata, kummas nimekirjas nimi on. Hakasin siiski kahtlema, kas ma jõuaks neid piisavalt kiiresti järgi vaadata.

Kolmandas unenäos hakkas Tulviste parandama minu magistritöö ingliskeelse kokkuvõtte vigu. Tema dikteeris, mida parandada ja mina pidin parandused sisse kandma. Ma ei olnud kindel, kas niimoodi ei tule vigu hoopis juurde, sest vanaema oli kõik juba varem üle vaadanud. Vanaema oli inglise keele õpetaja, aga Tulviste ei olnud. Aga võibolla olid Tulviste parandused siiski õigemad, sest tema oli jälle Ameerikas elanud. Ma kahtlesin, kas ta parandas õieti, kui ta ütles, et jõe nime ette tuleb panna arikkel "the". Mõtlesin, et võibolla käib see ainult suuremate jõgede nimede ette. Siis hakkas parandusi ütlema vanaema. Nüüd Tulviste vaikis ja lasi vanaemal rääkida. Vanaema ütles ka, et Emajõe ette tuleb artikkel panna.

Laupäev

Täna algas Tartu Suve kiirmaleturniir. Esimeses, kolmandas ja viiendas voorus kaotasin kõrgema reitinguga mängijatele, teises ja neljandas voorus sain võidud reitinguta ja madalama reitinguga mängija vastu. Viiendat mängu lootsin kuni lõpuni samuti võita, aga ootamatult teatas vastane, et hoopis minu aeg kukkus enne. Kuna ma täpset lõppseisu ei mäleta, siis ei saa päris kindel olla, et ma seal vankriga vastase etturitest jagu oleks saanud. Homme on neli vooru veel.

Täna nägin unes, et tahtsin Arnold Rüütlile rääkida, et on rikutud põhiseadust, sest seal on kirjas, et küsimus, kas Eestist saab vabariik või kuningriik, kuulub otsustamisele rahvahääletusel. Aga ma ei läinud temaga rääkima, sest ma ei olnud kindel, kas see mees, kes luuaga lund pühkis, on ikka Arnold Rüütel. Hakkasin ka mõtlema, et põhiseadust ehk ei olegi rikutud, sest selle pealkiri on Eesti Vabariigi põhiseadus. Seega oli paragrahv võibolla selle kohta, kui olemasolevat riiginime muuta tahetakse. Mõtlesin, et vähemalt Kulbokile võiks öelda, et ta saaks seda paragrahvi oma huvides kasutada. Kolm tänast unenägu, millest midagi mäletan, jätan kirjutamata, sest nad olid vähem ilusad.

Asjad liiguvad

Kogumiku koostamisel on esinenud mitmeid vaidlusi. Mina vaidlesin selle üle, et kui ma olin ise valinud välja, millised oma luuletused sinna panna, siis kontrollima hakates, kas midagi tuli neist ka välja jätta, selgus, et peale väljajätmise oli üks ka juurde pandud. Sellega ei tahtnud ma algul leppida, toimetaja jälle ei tahtnud seda kustutada. Lõpuks leppisime kokku, et see luuletus võib sisse jääda, kui ta mulle selle eest maksab. Nii sain 150 krooni. Teised luuletused lähevad sisse tasuta.

Kosmos, ülesanne ja kool

Nägin unes, et Klaus ja Helena olid orbiidil ja pidid sealt varsti alla tulema. Kapsel pidi langema ookeani, aga mõtlesin, et kapslite puhul ainult ookeani langemist arvestataksegi, aga ei vaadata, et need mõnele saarele pihta ei läheks. Kui kapsel oleks maandunud õnnelikult vette, pidid nad sellega sõitma Põhja-Jäämere mõne lõunapoolse jäätüki peale, kust helikopter nad peale oleks võtnud. Üks kosmonaut oli tulnud hiljuti Kuult. Küsisin Trummalilt, kas tal on sellest kosmonaudist fotot. Ütlesin, et võin ise foto internetti panna. Taipasin, et foto saab homsest ajalehest, sest täna on kosmonaudil Maale jõudmise puhul vastuvõtt. Ainult et sel puhul avaldataval ajalehefotol võib ta olla rahva keskel, nii et ta nägu tuleb muust pildist välja lõigata. Lehitsesin kodus ajalehte. Lehes oli kirjutatud Bristolist, kes kõlbas kõiki töid tegema. Otsisin lehe vahelt maleülesannet, mis oli nii huvitav, et olin selle enne koju tulekut väiksele paberitükile ümber kirjutanud. Kui ma selle leidsin, ei teadnud ma isegi enam, kas seal tuleb võita või viigistada. Kuna valgel olid peal ratsu, oda ja vanker, siis oleks võinud arvata, et valge peab võitma, sest matistada saab ka ainult ratsu ja odaga, aga asja tegi keerulisemaks, et ka mustal oli üks vigur laual. Ütlesin, et enne ma lahendasin selle ülesande ära, aga nüüd ei oska. Mõtlesin, et see on varem ka ülesannetega nii olnud, et esimesel korral on nad lihtsamad. Hakkasin vaatama paberilt lahenduskäiku. Nüüd nägin, et olin mäletanud valesti, sest lahendus oli nii keeruline, et järelikult olin selle ka esimesel korral lihtsalt järgi mänginud. Üllatav oli, et ühel lahenduses tekkival variandil oli oma nimi kahest sidekriipsuga nimest lõppmänguna. See tähendas vist mängu vastase kuninga suunal. Nimelt oli valge kuninga ainus võimalus rünnata musta kuningat, et mitte ise matti saada. Mõtlesin, kas saata see ülesanne ka Helinale. Siis tuli mulle uduselt meelde, et ta vist ise saatis selle mulle. Olin ühe suure maja ülemisel korrusel. Nägin seal Jürgen I-d ja Kristerit. Kristeril olid juuksed muutunud pikemaks ja rohkem lokki läinud. Hakkasin trepist alla minema. See oli meie kooli peatrepp. Käsipuu oli tehtud madalamaks, mistõttu hoidsin trepi teise serva, et mitte üle käsipuu kukkuda. Madalamaks tegemist põhjendati just sellega, et see pidavat õnnetusi vähendama. Nimelt ei saanud nüüd enam käsipuu najal trepist alla sõita, mille tegemise korral oli õnnetusi kardetud. Trepp esimese ja teise korruse vahel oli vahepeal libedamaks tehtud, aga nüüd oli see karedaks kulunud. Jõudsin riidehoidu. Tahtsin sinna panna oma joppi, aga meie klassi riidehoiuruum oli lukus ja võtit mul ei olnud. Seal oli ka Külli, kes ütles, et temal ka võtit ei ole, see on Pille P. käes. Ütlesin, et ma ei saa ju riideid seljast võtmata tundi minna. Külli küsis, milliseid riideid. Ütlesin, et joppi. Nüüd võttis Külli võtme ja keeras ukse lahti. Et tal siiski võti oli, ütlesin: "Valetab ka veel." Riidehoiust läksin edasi wc-sse. See oli ka ümber ehitatud. Nimelt oli pottidesse pandud kartulisarnaseid esemeid, millest kartsin, et need võivad vee tõmbamisega kaotsi minna; potid lekkisid ja äärmises kabiinis istuja oli aknast õue näha. Mõtlesin, et võtan seda kõike huumoriga.

Kalevipoeg

Lugesin Lea Tormise uuest raamatust intervjuud, kus ta ütles, et kui Kalev koju jõuab, siis see tähendab, et ka kuri pääseb põrgust välja. Vanasti võidi nii arvata. Aga kas eeposes on ka asjad nii? Kas eepose tegevuse ajal see kuri liikus rohkem ringi kui hilisemal ajal? Pealegi on lõpusalmis öeldud, et Kalev tuleb õnne tooma. Kas siis õnne ja õnnetust tuuakse korraga? Et nagu budismi pühas raamatus, kus iga meeldiv asi põhjustab kannatusi?

Haiglas. Ajalugu. Röövimised tänaval.

Nägin unes, et ahjus põles tuli, mis oli kuidagi seotud Kristiina Ehini luulekoguga. Näidati filmi hiiglastest ja tillukestest. Tillukesed olid tillukesed ainult hiiglastega võrreldes, tegelikult olid nad tavalises suuruses inimesed. Öeldi, et hiiglased eksisteerivad ainult "laughteri" ajal. (S.t. kui inimesed naersid.)

Ajaloo listi saadeti üks link. Panin selle võrgulehele üles. Seletati, et see link on kõige paksemale raamatule. Kõige paksemaid raamatuid kirjutati nii, et Liivi sõja ajal inimesed varjasid ennast metsas, nad kõndisid sealt mõne maja juurde, vaatasid aknast sisse ja hakkasid kirjeldama, mida nad näevad. Mõtlesin, et selline meetod sarnaneb minu unenäo üleskirjutustele. Märkasin, et olen lingi pannud vigaselt, nii et listi lugejad ei saagi enam sellele klikkides õigesse kohta. Hakkasin seda parandama. Olin kirjutanud "Liivi" nelja i-ga. Kõigepealt olin pannud L-i peale täpi ja seejärel löönud ühe i ülearu.

Öeldi, et Toomas oli ühte majja raha laokile jätnud. Mina ja Pille hakkasime temaga selle eest pahandama. Toomas nuttis, aga mitte pahandamise pärast, vaid sellepärast, et tal hakkasid tulema pulmad, aga mina ja Pille ei pidanud seda oluliseks.

Olin haiglas ja mul oli probleeme nägemisega. Ütlesin, et näen vahepeal juba tähti või numbreid, aga siis need jälle kaovad. Arst ütles, et õige jah, kui inimene hakkab pimedaks jääma, siis hakkavad tal silmade ees kunagi nähtud tähed iseeneslikult moodustuma. Proovisin kutsuda telfoniga kiirabi, aga telefonist öeldi iga kord uus number või katkes kõne muidu ära. Lõpuks ütles Lauri K. mulle kõrvalt, et telefon on ainult hulluksajamise masin. Nüüd sain aru, et arstide tegelik eesmärk on mind hulluks ajada. Otsustasin, et telefoni ma rohkem kasutada ei proovi. Lootsin kunagi veel haiglast välja pääseda.

Õppisin kooli jaoks ajalugu. Mõtlesin, kas öelda koolis, et ma ei mõtlegi vastama hakata, sest ma ei jõudnud selle ajaga nii palju õpikut lugeda. Et vähem lugeda, vaatasin vajalikke märksõnu hoopis entsüklopeediast. Nii jõudsin kõik asjad järgi vaadata, väljaarvatud mõned märksõnad, mida entsüklopeedias ei olnud. Nüüd hakkas mulle tunduma, et varem nägin ma ilmaasjata koolis ja ülikoolis vaeva nimede ja aastaarvude päheõppimisega, sest praegu jäi mulle küll kõik ühe lugemisega meelde.

Vaatasin oma toa aknast välja. Nägin üle muru minemas tohutut karja inimesi. Varem ma polnud seal kunagi nii suurt inimkarja märganud. Sain aru, et kõik nad tulevad bussi pealt ja lähevad kooli. See pidi olema tasvaline nähtus, lihtsalt ma polnud kunagi varem sel hetkel aknast välja vaadanud. Lootsin, et need inimesed mind ei näe. Aga üks poiss hakkas kõndima mööda rõdusid ja akendest sisse vaatama. Nüüd nägin sama akent väljaspoolt.

Ema rääkis, et talt oli röövel linnas rahakotti nõudnud, aga ta oli andnud enda oma asemel teise inimese oma, mis oli tühi. Järgmisel korral, kui ema koju tuli, rääkis ta, et talt oli jälle röövel rahakotti nõudnud, ta oli tahtnud kasutada uuesti sama nippi, mille jaoks ta oli spetsiaalselt teise inimese tühja rahakoti kaasa võtnud, aga sel korral lõi röövel talle selle eest rusikaga näkku, nii et emal läks üks hammas katki. Arvasin, et see võis olla Klausi rahakott, kus võis varjatult ikkagi asju sees olla. Lasin Klausil seda kontrollida, aga Klausile tundus, et tema rahakott on alles. Küsisin emalt, kus see röövel tegutseb. Ema ütles, et ta tuleb vahel silla alt välja. Mõtlesin, et ta küsis emalt rahakotti teist korda võibolla ainult sellepärast, et ema üks kord juba andis. Mõtlesin veel, et võibolla ta ei küsinudki rahakotti, vadi ainult tahtis natuke raha kerjata, millest ema aru ei saanud. Edasi hakkasin mõtlema, mida ma teeksin siis, kui minult püstolisarnase esemega ähvardades rahakotti nõutaks. Küsiksin röövlilt, kas ta lapsena ka selline oli. Küsiksin talt, mis vanuses ta selliseks muutus. Küsiksin talt, kas tal häbi ei ole relvaga ähvardada. Võibolla ütleksin, et ostan talt püstoli ära. Seejärel tulistaksin talle sellest jalga. Või tulistaksin õhku, et vaadata, kas see on ehtnne püstol. Või paluksin tal enne raha maksmist endal õhku tulistada, et ta sellega tõestaks, et ta müüb ehtsa püstoli. Kui see on ühelasuline, tulistab ta sellega oma ainsa lasu ära ja muutub ohutuks.

Ruumala

Teatmeteosed toovad ära Eesti pindala, aga kui Eestil on oma õhuruum ja maapõu, siis peaks Eestil olema ka ruumala. Siis tuleb välja, et teatmeteostes toodud Eesti pindala on tegelikult vaid läbilõige sellest ruumalast. Õige pindala saab teada alles siis, kui mõõta ära selle õhuruumi ja maapõue välispind.

Tammetõrud

Nägin unes, et kooliõuel oli tamme all maas palju tõrusid. Arnold Rüütel, kes oli meie kooli direktor, kinkis ühe tammetõru mulle. Tal oli üldse kombeks inimestele tammetõrusid kinkida. Kinkimiseks valis ta välja ilusamad, et need ei oleks lõhki. Mõtlesin kodus kingiks saadud tõrule Rüütli nime peale kirjutada. Siis läks minu tähelepanu ühele saabuvale putukale ja lasin korraks tõru käest lahti. Kui olin jälle tõru kätte võtnud, läksin ütlesin Rüütlile, et ma pole kindel, kas mul on veel käes sama tõru, mille tema kinkis. Varsti kaotasin selle üldse ära. Läksin uuesti Rüütli juurde ja ütlesin, et kuna ma olen tema kingitud tammetõru ära kaotanud, siis leidsin, et kõige sobivam on selle asemel talle ise üks tammetõru kinkida. Andsin talle selle ja ütlesin, et valisin välja kastanimuna meenutava kujuga tammetõru. Rüütel vastas, et see ongi kastanimuna.

Teises unenäos saadeti mulle Tallinnast ümbrikus marke, pealle seda, kui oli teada saadud, et ma marke kogun. Algul arvasin, et saatja on Kadri õde, aga siis selgus, et see on hoopis tema vanaema. Mõtlesin oma margialbumi maksimaalselt tihedalt marke täis panna, nii et margid üksteist varjama hakkavad. Tõmbetuul kippus marke lendu tõstma.

Veel ürtidest

Eile kirjutasin, mida ürtidest suuliselt räägiti. Raamatutes oli selle kohta natuke teisiti kirjutatud. Murdesõnaraamat andis sõnale ürt kaks tähendust - tihane või kala. Õigekeelsussõnaraamat ja entsüklopeedia ütlesid, et see on ravimtaime maapealne osa. Seega mitte iga rohttaime. Pealegi tehakse puuosadest ka raviteesid. Aga ürt on ka mõne taimenime osa - kiviürt ja raudürt. See tähendab, et ka juured, mis samasse liiki kuuluvad. Ja entsüklopeedia kiviürdi puhul ei räägi üldse raviomadustest, raudürtide hulgas olevat nii ravim- kui ka muid taimi. Internetis oli räägitud ka mürgitaimede ürtidest. Ja oli antud ka see definitsioon - taime maapealne osa. Aga seda ikkagi ravimtaimedest rääkivates kohtades. Ühesõnaga, ma pole selgust saanud, mida ma sisse sõin.

Korvpallurid

Nägin unes, et osa saalis olevaid inimesi mängisid korvpalli ja mina olin pealtvaatajate hulgas. Ariel viskas mulle mitu korda palliga vastu jalgu. Kõige tugevam mängija platsil oli Jakob Hurt. Lugesin seda Helina kirjutatud kirjast. Ta kirjutas veel, et hiljem mängis Jakob Hurda asemel Hurda vend, kes oli sama tugev mängija kui Saksakulm. Helina oli seda lugenud ühest raamatust. Mõtlesin, et kui tema saatis mulle raamatu kokkuvõtte, siis saadan mina talle ka mõne raamatu kokkuvõtte. Veel mõtlesin saata statistikat, et ta näeks, et kui temal ja minul on mõlemal probleeme, siis samasuguste probleemidega inimesi on Eestis rohkem kui Kuressaares elanikke.

Teises unenäos kõndisin Kaunase puiesteel. Möödusin rohelisest ja kollasest hoovist ja tahtsin siis ära keerata. Aga mõtlesin ümber, et keeran ära alles pruuni hoovi järel. Pruuni hoovi kõrval oli raskem kõndida ja samm läks aeglaselt. Kui me siin elasime, siis olin maja teise otsa juures käinud harva, teise otsa lapsed käisid meie otsas sagedamini. Mulle ei meeldinud võibolla see, et maja teises otsas oli tänav juba liiga linna sarnane. Selle asemel kõndisin vastassuunas, linnast kaugemale. Mul oli selja taga käes kolm taldrikut, aga sain need käest ära panna. Ütlesin, et kartsin need juba puruks pillata. Ema ütles, et võibolla olen ma puruks pillanud kanamuna. Mul oli nimelt käes ka läbipaistev kilekott kanamunadega. Vastasin, et varsti ma kontrollin, munad on tõesti pealt märjad. Ema ütles, et keegi istus laua taga nagu Krister - väike, hirmunud ja sisemiselt ärevil. Vastasin, et Krister ei ole väike, Krister ei ole hirmunud ja Krister ei ole sisemiselt ärevil. Ema ütles, et nüüd sai ta ühest asjast aru. Tõnu ja Toomas olid vastastikku halvustanud, kuidas teine lihavõttemune värvib. Toomas oli öelnud, et Tõnu joonistab muna peale palju asju, aga need on koledad. Tõnu vastas, et Toomas joonistab vähe asju, aga selle asemel kirjutab muna peale pika jutu. Mina ütlesin nende lepitamiseks, et see on ju tore, kui jutt ära süiakse. Vaatasin ühe arvutimängu kaudu Oudekki koduleheküljele. Mängu kaudu selleks, et loendurile ei jääks jälgi. Varem olid minu ja Oudekki leheküljed selles mängus kõrvuti olnud, aga nüüd enam ei olnud. Vist sellepärast, et Oudekkile kõrvutiolek ei meeldinud.

Üks maleunenägu oli ka. Turniiril algas uus voor. Mul oli raskusi oma vastase leidmisega. Lõpuks alustasin ühe laua taga mängu, aga ei olnud ikka kindel, kas vastane on õige. Mul olid valged. Käisin vankri d6, tulistades vastase etturit a6. Seda kaitses vastase vanker a7, aga järgmisel käigul panin teise vankri e6. Vastane ei saanud oma etturile kaitset juurde panna. Enne kella vajutamist märkasin, et nüüd saab vastane mulle 1. realt oma vankriga mati panna. Tahtsin käigu tagasi võtta, aga vastane korjas juba nupud võidu märgiks kokku. Küsisin kohtunikult, kas kehtib veel reegel, et käiku ei saa tagasi võtta, või võib seda nüüd nõuda alles peale kella vajutamist. Kohtunik ütles, et kui minu esialgse käigu tõttu on võimalik panna ühekäiguline matt, siis saab seda nõuda. Mina ütlesin, et see, et vastane nupud kokku korjas, oli valekäik, mille järel saab nõuda talle kaotust.

Kõnelus lõunalauas

1: Millega need oliivid on?
2: Ürtidega
1: Ürt on ju iga taime maapealne osa.
2: Mis jutt see on?
3: Ürt laiemas tähenduses on iga taime maapealne osa ja kitsamas tähenduses maitseaine.
2: Siis on kasemets ürdid.
3: Järelikult iga rohttaime.
2: Ulata mulle veel neid ürte. Vabandust, oliive.

Raamatu kirjutamine

Nägin unes, et kõndsime linnast väljas Ihaste suunas ja uurisime maad. Tagasiteel jõudsime ühte sauna. Meile seletati, et sellel talul on mitu sauna ja koos meiega tulevad pesema ka kaks vana naist. Need naised läksid omavahel kaklema, mistõttu neist kirjutati ajalehes. (Nüüd nad enam nii vanad ei olnudki.) Seoses nendega kirjutati Venemaa ajalehtede esikülgedel ka minu nime.

Veel nägin unes, et mõtlesin, et võin siiski hakata tegelema fašismi kohta raamatu kirjutamisega, aga ainult siis, kui mulle määratakse selleks uurimisstipendium, sest seniste teadmiste põhjal ma ei kirjuta. Edasi mõtlesin, et hakkan seda kirjutama siiski stipendiumit küsimata, aga muude asjade kõrvalt. Tänases lehes ilmuski üks artikkel fašismi kohta. Lugesin selle läbi kirjutasin üles kõik mõtted, mis mul selle kohta tekkisid. Internetist leitud andmed Itaalia fašistlike organisatsioonide liikmete arvu kohta mõtlesin raamatu jaoks teisendada protsentideks Itaalia rahvaarvust. Edasi mõtlesin, et absoluutarvud on ka olulised, et näidata, millised on suuremad Tartu elanike arvust. Tuppa oli lennanud mesilane. Kartsin, et sellel võib olla sümboolne tähendus. Tahtsin kasutada Pille arvutit, aga ei saanud, sest Pille oli selle oma voodi alla pannud.

Päev käes

Kuigi tulin peolt enne lõppu ära, olin selle auks kauem üleval ja lugesin enda luulekogu.
Täna on õnneks pühapäev, siis võib tegevusi valida.
Täna on parem ilm kui eile, sest ilm on pimedam.
Pühapäeviti ma kastan asparaagust.
Tegin seda enne kui ise sõin.
Ennast kastsin välispidiselt.

Tänav

Nägin unes, et läksin Kaunase puiesteele. Seal oli hoovide värvid ära vahetatud, et mind segadusse ajada. Läksin ikkagi pruuni hoovi juurde.

Hakkasin mõtlema, et kas ikka doktorantuuri astumata doktoritöö kirjutamine võetakse arvesse. Oleksin võinud üle küsima minna. Varem oli mulle ülikoolist öeldud, et läheb arvesse, aga nüüd nad ei pruukinud seda enam mäletada. Mõtlesin, et ma ikka mäletan osasid asju, mis ma ajaloos õppinud olen - et Jam Zapolski vaherahu sõlmiti 1582 ja Pljussa varerahu 1583 ning et Rooside sõda toimus 1455-1485. Seejärel lugesin raamatust, nagu oleks Rooside sõda alanud hiljem - oli toimunud kolm järjestikust sõda, millest ainult viimast nimetati Rooside sõjaks. See oli nähtavasti kellegi uuem seisukoht, mis võis olla ekslik. Mõtlesin, et kuna roos on vapi osa, siis selle seisukoha puhul on võibolla rooside sõda aetud segi lipulõppmänguga - et otsustavas sõjas tulid mängu vapid kui tugevamad märgid.

Vaatasin ajakirjast etturilõppmängu ja ei saanud sellest aru. Järgmistena vaatasid sama lõppmämngu koos Rei ja Särgava. Nad leidsid varsti, et valge peab lihtsalt etturiga lippu minema hakkama. Ütlesin, et selle peale mina ka ei tulnud, vaid vaatasin ainult kuningaga etturite juuurde tungimist. Tuul lõhkus akent. Mõtlesin, et sõda võib tulla ka siis, kui ma seda ise ei alusta. Arvutimängus Tsivilisatsioon võib heatahtlikkusest jätta oma rahvaarvu suurendamata, aga siis tulevad barbarid, kes sinu tsivilisatsiooni kerge vaevaga hävitavad. Ajaloos on alati olnud kaks liini - üks sõdade liin, teine sellega samaaegne kunsti liin. Aga kunstil on ka sellised alaliigid nagu lahingumaal.

Hakkasin lööma arvutisse Kiplingi luuletusi. Algul läks see edukalt, seejärel hakkasid ekraanile ilmuma tähtede asemel poolikud märgid. Kahtlustasin algul, et programm on tehtud meelega selline, et Kiplingi luuletusi sellega kirjutada ei saaks, et keegi neid ei varastaks. Kui kontrolliti, milles asi on, siis paistis, et võibolla esineb selline probleem siiski ainult minu kirjutamise ajal. Üks noor mees, kes meiega saunas käis, ütles, et ta käib ka homosaunas, kus kõik peavad alati nime kirja panema, aga tema paneb ennast kirja anonüümselt. Homosaunas oli erinevus see, et seal kõik vaatsid üksteist. Mulle tuli meelde, et see mees vaatas tavalises saunas ka korraks imeliku pilguga minu poole.

Öö

On öö.
Ma ei tea, kas minna juba magama või veel mitte.
Ma ei saa aru, mis mind uniseks teeb, kui ma pole päev otsa midagi pingutavat teinud.
Kerjusele andsin 5 krooni.
Seejuures pillasin maha 100-kroonise, aga märkasin selle siiski üles võtta.
Ei tea, kas kerjus oleks ka märganud.
Ta vist ikka tahtis mult raha, kuigi ta ei väljendunud päris selgelt.
Üks kuri vaim on mind torkima hakanud.

Allkirjad. Sõnad.

Nägin unes, et Raun ja tema sõbrad kogusid allkirju. Ühe allkirja ma andsin, aga teist mitte, sest see tundus kahtlane. Varsti selguski, et need, kes andsid ka teise allkirja, olid kirjutanud millelegi täiesti kohutavale, hoopis teisele asjale kui nad ise arvasid. Nii oli saadud mitme tähtsa inimese allkirjad. Mart Siimann sõimas Rauna roppude sõnadega. Raun langes üldise põlu alla. Tema kirja kohta öeldi, et ta kasutas seal satanistlikke märke. Rauna sõrmede peal tõesti ilmusid ja kadusid kaks satanistlikku märki. Ta hakkas näitama oma telekanalit. Seal öeldi, et tema ansambel esines varem edukalt ka üle-euroopaliselt, enne kui hakkas Eestis esinema. Televiisori ülemise serva sisse oli võimalus torgata teine väiksem televiisor, mis hakkaks näitama selle kanali lisakanalit. Väiksema televiisori sisse sai torgata omakorda väiksem televiisor, ja nii kokku mitu astet. See oli selleks, et inimesed ise otsustaksid, kui palju nad vaadata tahavad. Raunale hakkasid uued pooldajad tekkima.

Teises unenäos olin bioloogia klassis tunnis. Teised istusid toolidel, mina olin kõhuli laual. Klassi ees oli keeleõpetaja ja tagapingis istus tundi jälgiv direktor. Õpetaja kirjutas tahvlile uued vene keele sõnad ja seletati nende tähendusi. Mina pidin kordama, kas mul jäid tähendused meelde. Esimest sõna "zar" ma mäletasin, et see tähendab "raev". Teine sõna oli "radar" või selle algus. Ma tahtsin juba öelda, et see tähendab "radar", aga siis hakkasin arutama, et selles keeles ei saa tähendada, sest RADAR on teistes keeltes lühend. Selle peale hakkas klass naerma. Väljusin keset tundi klassist ja ütlesin enne õpetajale, et ma lähen oma asju tooma. Tegelikult ma ei mõelnudki tagasi tulla. Korrus allpool vaatasin inglise keele sõnade tähendusi. Seal oli öeldud ühe looma nimetus ja tema poja nimetus. Sain teada, et ingliskeelne sõna "imeloom" tähendab eesti keeles nii "imeloom" kui ka "marmelaad".

Laste valvamine

See, millest eile "Postimehes" kirjutati, tundub jälle näitavat seda, et seadusandjad ei suuda ette kujutada reaalseid olukordi. Kui last ei tohi üksi jätta, aga ta on haige ja talle tuleb minna kiiresti rohtu ostma, kas ta tuleb siis sinna haigena kaasa vedada? See "Postimehe" arvamus, et seadused ei olegi selleks, et neid alati täita, on jama.

"Postimehes" äratas tähelepanu veel see, et kui "Tartu Postimees" oli Eesti korvpalli meistrivõistlustel Tartu meeskonna poolt, siis suur "Postimees" juubeldas minu arvates Tallinna meeskonna võidu puhul.

Liidetud unenäod

Unenägudes oli olemas norm, mitu korda võib ühte inimest solvata. Küsisin, kas see on solvamine, kui öelda kellelegi, et ta on hull, kui ta ongi. Läksime hoone taha, kus olid väljaheited ja marjapõõsad. Sõime natuke põõsaste küljest marju. Oli oodata, et järgmisel aastal kannavad nad vähem, sest tänavu jäävad nad tühjaks korjamata. Hiljem tähistati öösel isa juubelit. Hommikul hakkasid peol olnud massiliselt listidesse kirju saatma. Kirjad olid lühikesed ja igavad. Mina pidin suurele paberile kirjutama peost ülevaate. See oli valget värvi paber ja kirjutasin mustade tähtedega. Kui kõik üldiselt valmis oli, tegin veel mustade tähtede vahele valget ruumi, mis mooduustas esimeses lõigus isa ja teises lõigus Pätsi nimetähed. Et selliseid tähti oli raske näha, tegin neile veel umbkaudu punase piirjoone ümber. Kõige suuremalt sai Pätsi nime, kellest oli juttu ainult ühes lauses, isa nimi oli suuruuselt teises kirjas, aga temast oli juttu kogu esimeses lõigus. Kui mul paber valmis oli, andsin selle isale. Siis olin poes, kus oli müügil margialbum. Mõtlesin kaalumise järel selle ära osta. Et teda varem ei olnud ostetud, tuli sellest, et ta polnud kõige parem. Seal oli nimelt pikkade margipaigutamisribade kõrval lühikesi juppe, kuhu sai panna ainult õiges suuruses väikse margi. Albumiga olid kaasas ka mõned Nõukogude margid. Siiski oli küllalt ruumi ka uute markide panemiseks, kuigi album polnud väga suur. Igatahes ei pidanud ma nüüd enam marke lisama senisesse albumisse. Oleksin peaaegu maksmata poest välja läinud. Pöördusin kassasse tagasi ja pidin albumi eest maksma 200 krooni. Seal olid veel raamaturiiulid. Kõige halvemini müüs kirjandusest laste ulme, sest selle raamatuid ei jõutud kuidagi ära lahendada. Lõpuks olin saalis, kus olid lauad malenuppudega ja mõned poisid, kes üksteist kiusasid. See saal asus Peedul. Küsisin Särgavalt, kes seal samuti oli, mis kell rong Tartusse läheb. Ta ütles, et umbes kell kolm. Sinnani oli veel aega ja ma heitsin magama. Kui jälle Särgavalt kella küsima läksin, oli see juba seitse. Kuna olin rongist maha jäänud ja neid päevas rohkem ei käinud, tahtsin helistada koju, et küsida, mis kell bussid Peedult Tartusse sõidavad. Mõtlesin, et Nõo kooli õpilased sõidaks ka muidu rongiga koolist koju, aga rong läheb enne kui neil tunnid läbi saavad.

Lause lause

See see on on natuke ebatavalise natuke ebatavalise sõnastusega sõnastusega lause lause lause.!.

Teekond

Läksime raamatukogu lugemissaali, mis oli ümber korraldatud. Ma ei saanud kindlalt aru, kas nüüdsest tuleb ka avariiulil oleva raamatu hetkeks kättevõtmiseks alati laenutussedel täita, igatahes oli kord karmimaks läinud. Igaüks pidi kirja panema, millist lauda ta edaspidi kasutab. Enamus vendasid pani end kirja ühe ja sama laua taha. Mina panin ennast lauda, kus oli enne mind ainult Klaus. Mõned võõrad kirjutasid, et kui nad oma lauda ei saa kasutada, lähevad nad mõne teise taha. Sander kirjutas, et tema oma lauda mitte kedagi teist ei luba. Vaatasin Eesti kaarti. Vanaema ütles, et ma seal kolm magistraali ära tähistaksin. Tegin paksu joonega üle ühe Tallinnast kagusse ja ühe edelasse viiva tee. Seejärel tegin üle neid ühendava tee lõunas. See paistis algul viivat Läti mereäärse linnani, aga siis selgus, et see katkeb lihtsalt ära ja selle linnani ei vii ühtegi teed. Vaatasime teede kaardilt, kuidas peab tegelikult olema. Sealt selgus, et Nõukogude ajal olid Eesti kolm magistraali kõik ida-lääne suunalised ja nad ei olnud omavahel ühendatud. Nende kohale oli kaardil jäetud hästi lai vagu. Leidsin isa toa riiulist teedeatlase, mis oli paks raamat. Selles olid maailma kõigi teede kaardid. Mõtlesin, et kuigi Nõukogude Liit tahtis näidata, et tema riigis on parem elu kui Ameerika Ühendriikides, ei saanud nad kaardil enda hõredamat teedevõrku tihedamaks võltsida. Ameerika kaartidel oli palju selliseid laiasid vagusid. Isa rääkis, et halb on see, et Eestis ehitati teid ainult olusid arvestades, aga ei tehtud midagi uuenduslikku. Ainuke erand oli Anne kanal. See viis algul Emajõest Valga maakonda, aga juba esimesel päeval ehitati ka selle otsad kinni. Mõtlesin, et kui seda poleks tehtud, oleks Emajõgi võibolla tagurpidi voolama hakanud ja Peipsi järv tühjaks voolanud. Kõndisin koos isaga mööda endist kanali sängi linnast välja. Isa istus metsas maha. Tuli üks võõras mees, kes pani tema selja taha viinapudeli ja seejärel uuesti lahkus. Kõndisin üksi edasi ja nägin palju väikseid võõraid huvitava arhitektuuriga maju. Et seal ringi kõndiv poiss leiaks kodutee üles, pandi maha niit, mida mööda ta saaks koju kõndida. Ta ei saanud aru, et see niit on selleks, aga hakkas ikkagi mööda seda kõndima. Niidi teises otsas oli teine eksinud poiss. Mulle tuli meelde "Loomingu Raamatukogu", kus lapsed mägedes ära eksisid ja üles otsiti. Niidi järgi kõndiv poiss jõudiski koju. Aga ta läks kohe teist poissi otsima. Tema teekonda saatis uute luuleridade lugemine. Teel kohtas ta trolle, kes jagunesid suuremateks ja väiksemateks.