Prohvet, pühak, märter

Üks ütlus on, et ükski prohvet pole kuulus omal maal. Sellele võiks lisada, et keegi ei saa pühakuks eluajal. Paljud kunstnikud ja kirjanikud saavad ka kuulsaks alles pärast surma. Sportlane peab kuulsaks saamiseks kedagi võitma juba eluajal. Spordis hinnatakse rohkem võitjat, usklike jaoks võib olla tähtsam märter. Kas märtriks saab sündida?

Saksamaa päästmine

Mulle pandi veresoone sisse teine soon, et võtta vereproovi. Taheti kontrollida, ega mul aidsi ei ole. Kui proov oleks korras olnud, siis oleks tehtud kaks nädalat hiljem sama soonega minult Tõnisele kaks tundi vereülekannet. Küsisin, kas Tõnisele saab ikka vereülekannet teha, kui ta rabeleb. Soon kukkus üldse minu käe seest põrandale, nii et seda ei saanud enam kasutada.

*
Jooksin koos Saksa sotsialistide juhiga rongi eest üle raudtee. Ta rääkis, et kui raudtee ületamise võimalust, mida ta nimetas raudteeühenduseks, ei oleks taastatud, siis ei oleks Saksamaad päästetud. Nimelt pidi rongiga saabuma Hitler, aga kui tema enne üle raudtee jõuab, siis pidi Hitleri võimule lõpuks lõpp tulema. Esimene rong oli proovirong, Hitler pidi saabuma järgmisega. Aga minu arvates poleks sotsialistide võimuletulek olnud ka mingi pääsemine. Jooksime mööda tänavaid edasi. Mõtlesin, et sõjavägi ka vahel taganeb, aga lõpuks peab ta asuma rünnakule. Kui möödusin Erikust, siis mõtlesin, et olen teda pidanud poisiks, aga tegelikult on ta vist tüdruk. Siis tuli meelde, et olen näinud teda poiste duširuumis, järelikult peab ta ikkagi poiss olema.

*
Olin sõitnud Põlvasse maleturniirile. Enne esimese vooru algust lugesin ühte väljaannet, kus oli toodud maletajate partiisid. Mõtlesin, millised neist endale kopeerida. Randviiru partii kohta oli pandud pealkiri "Kolm viimast partiid valgetega". Elu kolm viimast mängu oli ta mänginud kodus ja kõik võitnud. Mõtlesin, et seda ma endale ei kopeeri, sest see pole turniiripartii, kuigi muidu võis ta hea olla. Oli toodud nalju, mida Randviir oli telefonis teinud. Ütluse "Kuningas on surnud, elagu kuningas!" põhjal oli Randviir teinud nalja, et oli kellelegi helistanud ja öelnud: "Elagu isa ja poeg, kes mõlemad on surnud!" Vooru algus lähenes. Kohtunik ütles, et tutvuge reeglitega ise. Ütlesin, et ma olen täna ainult üks kord söönud. Selle peale hakati naerma. Sven ütles, et tema arvas, et ma ostan oma lemmiksaiakesi. Vastasin, et mul on igas kohas erinev lemmiktoit. Läksin stendi suunas. Enne algust oleks tulnud sealt lugeda, mitu käiku enne ajakontrolli tuleb teha ja mis on mõtlemisaeg. Aga lootsin, et vähemalt seda kohtunik enne mängu algust ütleb. Läksin ööbimisruumide suunas. Ma ei teadnud veel, kellega mind ühte tuppa pannakse. Vist mitte nendega, kellega varasematel kordadel.

Punane jook

Olin kaks kokkutulekut järjest teinud Kati P.-le palju kingitusi. Üks kord selle eest, et kokkutulek toimus tema majas, teine kord auto juhtimise eest. Tagantjärele tundus eriti piinlik, et esimesel neist kordadest olin saaginud tükkideks konstruktorist maja ja teist moodi kokku pannud. Mida Kati laps sellest arvama pidi? Aga võibolla lapsed pidasid selliseid asju loomulikuks. Praegu olin poolunes ja lugesin raamatut. Mõtlesin, et loen igat "Loomingu Raamatukogu" algusest mõned leheküljed ja siis võtan järgmise. Kui ma kogu aeg uut raamatut alustan, siis on mul kogu aeg huvitav. Aga "Loomingu Raamatukogud" on nii õhukesed, et võibolla jõuan mõne tervikuna ka läbi. Kati hakkas mult midagi küsima. Ütlesin talle, et ta ei segaks. Ta ütles, et tema mind enam ei huvitagi. See tuli sellest, et mul oli lapse mälu. Kati tuli hommikuti meie korterisse, et minu vendadega koos kooli minna. Olime Peedul. Isa ja ema hakkasid rongi peale minema. Ma polnud ikka veel päris ärganud. Ütlesin, et mulle ei jää raha, et neile järele sõita. Mõtlesin, et kui ärkamisprotsess on nii kaua aega võtnud, siis ta võtab veel.

*
Lugesin oma magistritööd. Mõtlesin selle põhjal kirjutada doktoritöö, kus oleks kõik vead parandatud. Magistritöö pealkirja olin bakalaureusetööga võrreldes lühendanud, nüüd mõtlesin veel lühendada. Kasekamp oli kaitsmisel öelnud, et töös võiks olla võrdlus Lätiga, kuigi selleks ei pea läti keelt õppima. Nüüd mulle tuli meelde, et ta oli "Ajaloolises Ajakirjas" Läti vabadussõjalaste kohta arvustuse avaldanud, arvatavasti pidas ta silmas, et oleks võinud seda kasutada. Aga mulle tuli meelde, et kaitsmisel oli ta veel öelnud, et seda teemat pole vaja rohkem uurida. Siis tuli otsida uus. Kuna vahepeal olin lugenud Tõnissoni artikleid, siis oleks võinud uue töö teema olla fašismiteemaliste artiklite ja Tõnissoni artiklite võrdlus. Esialgu ma polnud veel doktorantuuri sisse astunud. Vaatasin doktorantuuri õppekava. Mõtlesin, et nüüd ma olen kõigiks kannatusteks valmis. Õppeaeg oli 6+3 aastat, sellele pidi lisanduma aasta õppejõu praktikat. Mõtlesin, et selleks kannatuseks, et aasta õppejõuna töötada, ma küll valmis ei ole. Lugesin kirjutist Strandbergi tegevusest. Jäljendatud oli tema keelekasutust. Kui Strandberg oli töökohast ilma jäänud, oli ta läinud ühe endasarnase mehe ukse taha ja pakkunud sellele oma teeneid. Sellel mehel oli ühte punast jooki. Loo jutustaja ütles Strandbergi venivat keelt jäljendades, et Strandberg oli talle rääkinud, et siis ta istus selle mehe pool ja jõi veini ja seda punast jooki. Ei olnud öeldud, mis oli selle joogi toime.

Tõnise sissekanne

c cccccczzzzxxxxxxxxxxxxxxxxxx< d ,,,

ä

chjklöä

c

pppppppp

"Sirp" blogidest

Viimases "Sirbis" avaldas hulk inimesi arvamust kirjandusblogide kohta. Põhiartikli autor arvas, et seda, kui hea blogi on, näitab lugemisprogrammis registreeritud lugejate arv. Selles ma kahtlen, sest mina panen lugemisprogrammi põhiliselt need blogid, kus enam uusi sissekandeid ei lisandu või kus need ilmuvad liiga harva. Kui ma tean, et blogi on mõtet iga päev uuesti avada, siis ma teda lugemisprogrammi ei pane, kui ta pole just nii tähtis, et tahaks teda arhiveerida.

Teise kirjutaja soovitus oli blogis mitte unenägusid avaldada, kuna neid on võimalik analüüsida. Ma ei ole selle vastu, kui minu unenägusid analüüsitakse, kui seda tehakse lähtudes mõistusest, mitte dogmast. Iga koolkond tõlgendab unenägusid erinevalt. Arutasime kodus seda kirjutist. Mina ütlesin, et suur unenägude analüüsija Jung avaldas oma unenäod ka. Isa küsis, mida seal analüüsida, see on ju näha. Ütlesin, et mina analüüsin kõike, mida ma loen, kui aega on. Isa soovitas, et ma analüüsiks parem majandust, see olevat veel hullem kui unenäod.

Võidi arvata

Vaatasime televiisorit. Istusin kogemata kellelegi sülle. See oli üks vana inimene. Mõned inimesed lahkusid koolimaja tiivast. Nende hulgas oli üks endine naisajalooüliõpilane. Tema selja kuju oli muutunud selliseks, et oli näha, et ta on viimastel aastatel palju arvuti taga istunud. Kristjan K. pöördus tiiva uksele tagasi ja ütles, et Peebo kutsus tema ja Martini tänaseks malet mängima, täna on noorteturniir, kas mina ka tulen. Küsisin, kas täna on juba reede. Ütlesin, et täna ma küll mängida ei saa, ma tahan magada, ma pole veel söönud ja tahan lugeda. Nüüd võidi arvata, et olen nõus mängima ainult vanade inimestega. Ja võidi arvata, et jätan malemängu maha, kui klassikaaslased ka seda mängima hakkavad.

*
Selgus, et meil on mitu kannelt. See kannel, mida Joosep oli mänginud, ei olnudki see, mida mina lapsena olin mänginud, vaid hiljuti majja toodud. Aga mõlemal oli üks traat puudu. Vanal kandlel ei olnud keskel auku ja keeled olid lõdvemad. Kolmandal kandlel olid kõik keeled ära tulnud. Ja sellel oli küll auk, aga mitte keskel, vaid vasaku serva pool.

Kätega vehkijad

Dirigent žestikuleerib.
Kurttumm dirigeerib.

Kuidas lõpetada sõjad

Mulle tuleb kiri, et minu unenägudest on välja loetud, et mulle ei meeldi sõjad. Kirjutatakse, et võibolla on mul õigus ja sõjad ongi halvad. Küsitakse, et aga kas sõjad ei ole paratamatus, millega tuleb leppida ja otsida neist eelkõige head. Või äkki on võimalik kuidagi sõdadele lõpp teha?
Vastan, et iga inimene võiks võtta oma elu eesmärgiks maailma parandamise. Mõni tahab seda parandada sõja abil, et tema riigil oleks kaardil parem kuju.
Aga need, kes arvavad, et maailm oleks parem sõdade lõppemise korral, võiks mõelda, kuidas sõdadele lõpp teha. Ja kui on midagi välja mõelnud, võiks nad proovida seda ellu viia.
Üks võimalus sõjad lõpetada oleks see, kui üks riik vallutaks kõik teised ära, nii et poleks enam kellegagi sõdida. Aga siis võiks ikkagi puhkeda kodusõjad. Kuni kõik rahvad pole ühte sulanud, hakkavad vallutatud arvatavasti mässama, et oma iseseisvus taastada.
Ja kui nad õnnestub kokku sulatada, jagunevad nad varsti arvatavasti ikkagi uuteks rahvusteks, sest eri piirkondade inimesed ei saa kõik omavahel rääkida, nii et nende keel ja uskumused arenevad erinevalt.
Pealegi võib praeguses maailmas näha, et kui räägitaksegi sama keelt, peetakse ennast ikkagi erinevateks rahvusteks, sest meri on vahel.
Ja kõigi riikide vallutamine arvatavasti ebaõnnestuks, sest seni on ta alati ebaõnnestunud.
Siis tuleb proovida sõjad lõpetada kasvatuse teel. Inimesi võiks kasvatada nii, et nendes ei tekiks teiste inimeste vastu vaenulikkust.
Juba esimese klassi lastele võiks anda kirjanditeema "Kuidas lahendada maailma suured küsimused ilma sõjata". Siis nad harjuksid selle üle mõtlema. Esimeses klassis tuleks arvatavasti üsna kehv kirjand, aga hilisemates klassides võiks seda kirjanditeemat korrata ja nõuda, et nüüd oleks kirjand pikem.
Maailma riikide ajateenijatest osad võiks minna vahetusajateenijateks teise riigi sõjaväkke, et vaenlase mõiste asenduks sõbra mõistega.
Kirikus võiks rääkida, et kui te tahate sõdida, siis sõdige oma laiskuse, mustuse ja kurjuse vastu.

Suur tüli

Ilmaennustus lubas väga tugevat tuult. Mulle öeldi, et me läheme enne seda Tallinnasse, sest seal tuul selleks ajaks vaibub. Tartus puhub tuul meie aknad katki. Mina ütlesin, et siis me läheme ju tuulele vastu. Ja võis karta, et katkisest aknast tulevad vargad sisse. Ema küsis mult, kas ma Veikole ka raamatu kingin. Vastasin, et ei kingi. Veiko kohta mäletan ma ainult ühte asja. Õigemini kahte. Ema küsis, kas ma sugulastele sõrmuseid kingin. Vastasin, et ei kingi.

*
Püüdsin meenutada, mida ma emale Veiko kohta ütlesin. Olin vist öelnud, et ma ei mäleta tema nägu, ma ei tea tema perekonnanime, ta ei ole minu sugulane, klassikaaslane ega kursusekaaslane, seetõttu ma talle raamatut ei kingi. Võibolla olin mõne neist elementidest nimetamata ka jätnud. Aga nüüd tuli mulle meelde, et Veiko elas minuga samas majas. Piretile ja Kerstinile kinkisin juba sellepärast, et nad elasid kõrvalmajas. Tallinnas pidi toimuma kokkutulek. Mõtlesin öelda pärast seda Kati P.-le, et tema oskas mind eelmisel kokkutulekul ära kuulata, aga uuel kokkutulekul olid teised inimesed, kes ei osanud. Katile oli vist ülikoolis õpetatud, kuidas inimesi rääkima panna. Ja esimene kokkutulek oli toimunud maal, mis oli parem koht kui Tallinn. Tallinnas võis tänaval ära eksida. Ema ütles mulle, et ma vaataks talle otsa. Keeldusin vaatamast. Ema ütles, et ta tahtis mulle näidata raamatust ühe sõna kirjapilti. Vaidlesin vastu, et ema oli öelnud, et ma vaataks tema nägu, mitte et ma vaataks raamatusse. Läksin emaga põhjalikult tülli. Ta süüdistas mind taldriku lõhkumises. Ütlesin, et selle taldriku lõhkus ära Klaus. Mina olin tegelikult vihaga lõhkunud teise taldriku, aga see oli vähem katki. Mõtlesin, et mida maja elanikud sellest arvama peavad, et me niimoodi tülitseme. Varem olin olnud rahulik, aga täna oli see täielikult muutunud. Ütlesin, et rahuneme nüüd kõik maha. Aga kuigi kavatsesin tülitsemise lõpetada, ei olnud see võimalik, kui teised esitasid mulle järjest uusi nõudmisi. Hakkasin ahvima lauseid selle kohta, mida Klaus minust paremini teeb. Et Klaus joonistab väga häid pilte, aga Simo väga halbu. Klaus kirjutab väga häid luuletusi, aga Simo väga halbu. Klaus lõhub väga häid taldrikuid, aga Simo väga halbu.

Mäng külalisega

Täna tõi Liisa malet mängima oma trennis käiva klassiõe Kristiina. Ütlesin, et mul on aega üks tund, sest tahtsin tööpäevaga pihta hakata. Mängisime mõtlemisajaga 15 minutit. Mul olid mustad. Mäng kulges umbes niimoodi:

1. c4 c6 2. Rf3 d5 3. cd cd 4. d4 Rf6 5. Rc3 Rc6 6. Of4 Of5 7. e3 e6 8. Ob5 Rd7 9. Oc6 bc 10. Vc1 Oe7 11. 0-0 0-0 12. a3 c5 13. Re2 Og4 14. Re5 Re5 15. Oe5 cd 16. Od4 Of6 17. f3 Od4 18. Ld4 Oh5 19. Rf4 Og6 20. Rg6 hg 21. Vc3 Ld7 22. Vfc1 Vfc8 23. e4 Vc3 24. Vc3 Vd8 25. g3 de 26. Ld7 Vd7 27. fe Kf8 28. Vc2 Ke7 29. Kf2 Kf6 30. Ke3 Ke5 31. Vc5+ Kf6 32. e5+ Ke7 33. Vc2 Vb7 34. b4 Vd7 35. h4 Vd5 36. Vc7+ Vd7 37. Vd7+ Kd7 38. Kd4 Kc6 39. Kc4 a6 40. a4 Kb6 41. Kd4 f6 42. Ke4 f5+ 43. Kd4 Kc6 44. Kc4 Kb6. Siin oli vastasel väga vähe aega järele jäänud. Saades aru, et seisuga ma enam võita ei saa, pakkusin viiki. Ajapuudusega arvestades oli vastane nõus, aga küsis, kas ta etturiga edasi tulla ei saa. Analüüsisime kõigepealt valge 25. käiku ja seejärel püüdsime taastada lõppseisu, pannes ainult etturi g-liini asemel algul f3 ja seejärel f4. Analüüs näitas, et seis oli valgele võidetud. Kuna analüüs võttis ka aega, siis teist mängu enam mängida ei jõudnud.

Märatsejad hotellis

Olime ühes hotellis. Ütlesin, et üks muusikateos on kehv, selle asemel võiks kuulata ühte teist muusikat. Üks naine oli minuga nõus ja ütles, et tuleb jääda esimese armastuse juurde. Ja lisas, et see on sama hea, kui kasutataks ühte roppu sõna. Teine naine kordas seda sõna, imestades, et see on olemas. Esimesena rääkinud naine tahtis anda mõista, et muusika autor on naiivne, aga minu meelest oli ta ise ka naiivne. Uksest hakkas tulema sisse üliõpilasi. Osad neist olid üleni paljad, sest praegusel ajal oli see tavaline asi. Mõni, kes oli näo järgi poiss, paistis altpoolt rohkem tüdruku moodi. Öeldi, et me peame nüüd magama minema, sest minul on külm. Kell oli praegu pool üksteist. Ütlesin, et ma ei lähe kunagi enne kahtteist magama. Mul jalgadel on külm, sest pikki pükse ei ole jalas, aga ülakehal on soe, sest kampsun on seljas. Ühe poisi kohta räägiti, et ta käib paljana järjest kõigi numbritubade ukse taga ja küsib, kas seal olev tüdruk laseb teda enda voodisse. Mõne ruumiga pidavat juhtuma, et üks tüdruk ütleb, et ei lase, aga teine hüiab, et tema laseb. Seina peal paistis, et lahti oli kellegi arvutipostkast. Keriti kontaktide nimekirja. Üks kontakt oli Helina oma. Hüüdsin, et keegi on minu postkastis. Aga lisasin, et see võib olla ka kellegi teise postkast, võibolla kellelgi teisel on lihtsalt samad kontaktid. Viimasena saabus numbrituppa Kati P. Samal ajal hakkas ülevalt sadama suuri kivimürakaid, sest keegi lõhkus katusel. Otsustasin majast põgeneda. Mul õnnestus hüpata aknast alla, sest all oli kaltsuhunnik. Põgenesin joostes edasi. Otsustasin, et jooksen läbi võsa, sest märatsejad tegutsevad ainult seal, kus on inimasustus. Jooksen tund aega järjest, ma olen seda varemgi teinud. Üks jooksmise põhjus oli veel see, et tahtsin võimalikult kiiresti kontrollida, kas minu postkastiga on kõik korras.

*
Läksin bussipeatusesse. Mul olid taskus bussipiletid olemas. Muidu polnud vaja sõita, aga mõtlesin, et buss on nagu klubi.

*
Voodi peal oli kaks titat. Üks neist tuli voodilt maha ja kõndis vannituppa. Järgnesin talle, aga ei saanud samal ajal jääda valvama teist titat. Imestasin, kuidas minu ema sai vanasti valvata kuut titat korraga. Vannituppa läinud tita ütles sõna "vanaema". Kiitsin teda, et ta oskab juba nii pikki sõnu öelda. Muidu poleks see midagi erilist olnud, aga seda oli kaua oodata tulnud. Ema küsis eemal, kes viskas voodi peale jäänud tita peaga vastu põrandat, kas ta kukkus ise. Ta pani kukkunud titale silma peale pantenooli ja see tita tuli ka vannituppa. Teine tita vaatas, et tal on huvitav silm, ja nüüd tekkis oht, et üks tita torkab teisele sõrmega silma.

Peedu ajaloost

Kuna olen aastaid Peedul suvitanud, siis kirjutan vanast ajalehest ümber järgmise uudise:

Postiolud Peedul halvad.

Kuni juunikuu keskpaigani said kohalikud elanikud kui ka suvitajad posti kaunis korralikul ajal kätte. Käesoleval kuul ja läinud kuu viimasel poolel on postiolud mitmeti halvenenud.

Kuni tähendatud ajani sai Peedu postiagentuur posti igapäev Elvast, kus Peedu post sorteeriti.

Uue korralduse järele sorteeritavat post postvagunis enne Tartu jõudmist, nii et posti nüüd järgmisel päeval saab, mis väga tülikas.

("Postimees" 1928. Nr. 186. 12. juuli. Lk. 3.)

Nagu mängutegelane

Sõitsin Lääne-Eestist Tartusse. Tartus oli halb ilm, aga Lääne-Eestis hea. Ütlesin, et oleks pidanud sinna jääma.

*
Ütlesin, et sain eksami eest algul A, aga see muudeti F-iks. Parandasin, et B-ks. Ütlesin, et varem pandi hindeid numbritega, aga need tähed lähevad segi.

*
Üks autor avaldas oma esimese raamatu alles üsna kõrges vanuses. Isa ütles, et nii ei ole mõtet, sellised on elu raiskajad. Kullamaa oli kunagi öelnud, et nõrgad maletajad raiskavad oma elu aega. Siis ei olnud isa temaga nõus olnud, aga nüüd ütles ise sama moodi. Minu meelest oli ükskõik, kui vanalt kirjutama hakata, ikka võis hea raamatu kirjutada.

*
Üks inimene kõndis tänaval käsi väga kõrgele tõstes. Vennad ütlesid, et see on nagu üks paha arvutimängu tegelane. Küsisin, mida ta teeb, kui ta inimese kätte saab, kas kõnnib üle. Vendadel läks endal segi, mis oli arvutimängus ja mis samateemalises filmis.

*
Vanasti oli poes müüdud suuri venekeelseid maakaarte. Nüüd leidsin müügilt samasuguseid eestikeelseid. Ütlesin, et Eestis on ka kaarte trükkima hakatud.

*
Praegu käis Eesti-Venemaa jalgpallimatš. Kuna Venemaa oli tähtis riik, siis olid kõik Google'i avalehel olevad uudised selle mängu kohta. Sinna oli kombeks panna välja rida uudiseid. Üks uudis oli siiski Itaalia kohta ka, mis oli päris esikohal. Ühe eestlase kohta oli märgitud, et ta oli saanud karistusalas valesti käitumise eest kollase kaardi. Varsti võis eestlasi jääda platsile venelastest üks mees vähem. Üks venelane oli ka karistusalas midagi valesti teinud, aga tema kohta oli teistsugust märki kasutatud, see tähendas vist ainult karistuslööki.

Võitja meeldejäävad mängud

Eilne kiirpartii Runnel-Trohhalev oli umbes selline:

1. e4 g6 2. d4 Og7 3. Rc3 d6 4. f4 c6 5. Oe2 Rf6 6. e5 Rd5 7. Rd5 cd 8. Rf3 0-0 9. 0-0 Rc6 10. Od2 Og4 11. Oe1 Lb6 12. Oc3 de 13. fe Of3 14. Of3 Re5 15. Od5 Vad8 16. Ob3 Rc6 17. Lf3 e6 18. Vad1 Rd4 19. Od4 Od4+ 20. Kh1 Ob2 21. Vd8 Ld8 22. Lb7 Od4 23. Vd1 Lf6 24. Le4 Ob6 25. Le2 Vd8 26. Vf1 Vd2 27. Le1 Lg5 28. Le4 Kg7 29. Lf3 Lf5 30. Lf5 gf ja must realiseeris enametturi võiduks.

Arvustuse järg

Mõtlesin, et minu kunagises "Tunas" ilmunud raamatuarvustuses jesuiitide kohta oli liiga väha oma mõtteid. Tahtsin sellele kirjutada järje, kus neid oleks rohkem. Simson küsis, mida ma veel "Tunas" avaldanud olen. Vastasin, et Pätsi kohta ka kolm arvustust. Simson ütles, et üks neist arvustustest oli väga populaarne. Jesuiidid pidasid mesilasi. Selle kohta mõtlesin kirjutada, et loomad teevad kogu aeg sama tööd, aga inimesed arenevad edasi. Aga loomade töö evolutsioon sõltub inimeste tööst, sest inimesed aretavad neid järjest töökamateks. Inimese evolutsioon sõltub ühiskonnakorrast. Kui piirid lahti teha, hakkab sündima rohkem mulatte. Pidime sõitma jesuiitide kloostrisse. Seal kavatsesin öelda, et mina veini ei joo. Nemad võisid selle peale nõuda, et armulauaveini pean jooma.

(Nähtud eile.)

Kokandusmõistatused

Tähistati järjekordset Šukise sünnipäeva. Turniiril osales 16 inimest. Esimeseks tuli Trohhalev 6 punktiga 7-st, teine oli Harujõe 5 punktiga ja kolmas Volpert 4,5-ga. Auhinnad olid sünnipäevalapse poolt ja nende hulgas oli taskumalelaudasid. Sünnipäevalapse iseloomustuseks öeldi, et ta kunagi ei virise.

Mina kogusin 2,5 punkti. Esimeses voorus võitsin Varblast. Kuskil läks tal valekäik läbi, sest mängu lõpul oli tal kaks mustaväljalist oda. Teises voorus viigistasin Volpertiga, kolmandas kaotasin Trohhalevile, neljandas viigistasin Puisiga. Leppisime viiki juba avangust väljumise järel tema ettepanekul. Viiendas kaotasin vankrilõppmängus Peebole. Pealtvaatajad ja vastane arvasid, et tulemus oleks võinud olla parem, aga ma ei tea, mis ma teisiti pidin tegema. Kuuendas viigistasin Põvvatiga ja ähvardas juba ajaga kaotus, seitsmendas kaotasin Ojastele. Natuke enne lõppu oli mul vigur rohkem, aga ajapuuduses andsin selle ära.

*
Leidsin raamatupoest maleteemalise raamatu "Valge kuningas ja punane lipp". Autor on Daniel Johnson. Eesti keeles on see ilmunud aastal 2009, aga varem ma selle olemasolust ei teadnud.

*
On selliseid maleraamatuid, kus on kohe öeldud, mis käik tuleb teha, ja on selliseid kus see on esitatud mõistatusena. Mõistatamisega peaks õppima rohkem. Siis õpiks vast ka süia tegema paremini, kui selle juures aktiivsemalt mõelda. Kokaraamatu alguses võiks olla fotod toitudest ja lugeja võiks ise ära arvata, kuidas need valmistatud on. Või võiks olla komponentide nimekiri ja täpne valmistamisviis tuleks ära arvata. Raamatu lõpus oleks lahendused.

Ema sünnipäev

Eile saabusid külalised tähistama ema sünnipäeva.

Joosep hakkas jälle kannelt mängima. Meenutasin oma lapsepõlvest, et väiksel lapsel võtab see sõrmed valusaks. Seepeale tõi Klaus võtme. Joosep hakkaski võtmega kannelt mängima. Aga varsti hakkas ta sellega ka vastu kandle puuosa koputama ja kasutas lukuauguna seekord kandle keskel olevat auku. Seejärel sai Joosep kätte malenupud. Panin algseisu peale ja ütlesin kõigi 32 nupu nimed. Ann ütles teises toas, et Joosepist tuleb maailmameister. Joosep näitas näpuga erinevat liiki nuppe, nagu küsiks nende nimetused üle. Ta võttis valgel kuningal pea otsast ja pani selle kandle sisse. Ma ei saanud seda enam kätte, sest see sõitis seal edasi-tagasi, aga läks iga kord august mööda. Aga minu isa sai.

Liisa rääkis oma maletrennis käivast klassiõest. Ta ei teadnud, kas tugevam olen mina või klassiõde. Otsisin internetist Eesti reitingutabelist selle klassiõe üles ja tema reiting oli siiski minu omast madalam. Aga on peaaegu igal turniiril tõusnud. Mängisin Liisaga kolm partiid malet. Vanaema rääkis teises toas, et uskumatu, et tema lapselast huvitab male. Vastati, et tema kahte lapselast. Vanaema ütles, et see, et poisse huvitab, on loomulik, aga tüdrukut. Ja ta käskis Liisal mängimise ära lõpetada, nagu hakkaksid lahkuma, aga lahkumiseni läks siiski veel tükk aega.

Ema kinkis Mariale oma vana raamatu. Marial tekkis selle kohta küsimusi. Talle vastati, et loeb raamatu kolm korda läbi ja siis võib küsida. Maria ütles, et ega seda ühe päevaga läbi ei saa. Mina ütlesin, et tunni ajaga saab. Maria ütles, et mõttega peab ju lugema. Isa vastas, et mõelda pole üldse vaja, ainult tunnet on vaja.

Vaadati vanu rahasid. Liisat huvitas, kust ta endale mündialbumi saaks. Selgus, et Toomas on Euroopa Liitu astumisest saadik erinevaid rahatähti kõrvale pannud, arvestusega, et lõpuks minnakse ka eurole üle. Vanaema rääkis, kui palju tema eluajal rahareforme on olnud.

Raamatud minu kohta

Kuulasin raadiot. Olin kuulanud viimasel ajal iga päev samal kellaajal ja iga kord oli olnud jutusaade. Nüüd sain aru, et see on "Vaba Euroopa". Krister rääkis seal, et Tallinna tänavatele on jäetud toitu. Hakkasin endale tänavale jäetud liha küljest tükki lõikama, aga Krister hüüdis, et seda mitte teha, see liha on loomadele. Ma ei saanud aru, kas ta hüüdis konkreetselt minule. Võis ka olla, et kellelegi teisele, lihtsalt kõigil inimestel tuli liha nähes sama mõte. Aga võibolla hüüdis minule, sest ta võis telefoninumbri järgi aru saada, et stuudiosse helistan mina. Krister sai Berliinis oma poliitilise rühmituse juhiks. Hitler oli ka saanud riigijuhiks just tegevusega Berliinis. Nüüd Krister jäljendas teda, kuigi Kristeri rühmitus ei olnud nii suur. Aga ta ütles, et kui verevalamiseks läheb, siis valame kohe. See tähendas, et see tuli läbi viia Berliinis, mitte sõjakäiguna Venemaale.

Raun rääkis mulle, et kui minu raamatud ei müü, siis võiks ma seda varjata ja ta kirjutab hoopis raamatuid minu kohta, mis müüvad. Sain teada, et üks raamat, mis mul kodus on, käib minu kohta ja selle on tegelikult kirjutanud Raun, kuigi varjunime all. Varjunime all kirjutas ta vist selleks, et muidu vaadatakse, et selle autori raamatut on juba loetud, tahaks mõnda teist. Raamatu pealkiri oli "Tappis karu". See oli kriminull, mille lahendus oli juba pealkirjas öeldud. Olin seda mõned leheküljed lugenud ja täiesti tavaliseks raamatuks pidanud. Nüüd hakkasin uuesti lugema ja sain aru, et see on hoopis paroodia. Ema oli selle raamatu läbi lugenud, aga polnud aru saanud, et see minu kohta käib. Raamatus olin maal kruusateel ja kaevasin selle seest välja väga huvitavaid kive. Aga koju ma neid ei viinud, sest huvitavaid kive oli lõputult. Autoga sõitja liikus lihtsalt mööda teed edasi, aga jalakäija nägi, millised kivid seal on. Raun oli kirjutanud juba sellele raamatule järje ja tõi meie kirjastusse, et välja anda. Uus raamat oli ilmunust uhkem. Seal oli üks peategelasi Tõnisson, kuna mina koostasin Tõnissoni raamatut.

Joosti kaks korda järjest sadat meetrit. Teisel korral läksid juhtima Krister ja üks teine klassivend. Nad läksid vaidlema, kumb võitis, sest Krister puutus finišijoone taga oleva seina esimesena ära, aga teine klassivend väitis, et tema ületas joone varem. Kohtunik otsustas, et nad jagasid esikohta. Vanasti ei olnud Krister nii kiiresti jooksnud. Antti oli käinud kergejõustiku trennis, aga nüüd jäi alles kolmandaks. Mina jooksus ei osalenud, aga Kristeri võitu nähes mõtlesin, et võibolla mul oleks veel paremini läinud, sest ma olin tänaval kõndimisega palju treeninud. Tahtsin selle jooksu üles kirjutada. Olin kokku lugenud, mitu sammu keegi tegi, aga kirjutada ma siiski ei saanud, sest nüüd olid mul täpsed sammude arvud juba meelest läinud. Kodus tahtsin treenida kõiki alasid peale kaugushüppe, sest kaugushüppe korral oleks naabrid liiga valju mürtsatust kuulnud. Kõndisin koolimaja peal ringi ja otsisin, kuhu ruumi ma pean tundi minema. Nägin, et kahe korruse vahel on trepi käsipuu puudu. Ja selgus, et treppi ennast seal ka enam ei olnud, sest oli toimunud varing. Tuli minna tiivatrepist. Läksin ruumi, kus Rei treenis maletrennis käivaid lapsi. Ütlesin, et ma arvasin, et ma pean kooli minema. Selle peale hakati naerma, sest esiteks oli praegu suvevaheaeg ja teiseks olin ma kooli lõpetanud. Oli inglise keele tund. Sinna saabus Sander. Talt küsiti, mis tööd ta teeb. Ta vastas, et töötab ühes laulukooris. Aga ise ta seal vist ei laulnud. Tüdrukud võisid vaadata, et meie rühmas on eriti koledad poisid - mina, Sander ja üks kolmas.

Jumala analoogid

Kõige vägevamateks on inimesed pidanud neid olendeid, keda nad kunagi näinud ei ole. Siis peaks ka inimeste hulgast kõige rohkem austatama neid, kes jäävad nähtamatuks. Selline inimene võib olla kuningas või kirjasõber. Jumal suhtleb inimestega pühakirja vahendusel, kuningas seaduse ja kirjasõber kirja. Vahel öeldakse, et parim sõber on raamat. Aga raamatutel on autorid ka. Võibolla on viga saata kirjasõbrale endast foto. Aga võibolla ka mitte, sest kirikutes on ka altarid. Erinevad usuvoolud on suhtunud piltidesse erinevalt. Vanasti pandi rahale kuninga pilt, aga eurode puhul püütakse läbi ajada ilma inimesteta.

Mitteaadliku rippumine

Õpetaja andis meile uue maleülesande. See koosnes kahest piklikust malelauast, millest üks oli palju suurema ruutude arvuga kui tavaline malelaud. Kuningas oli suure etturite raami sees, nii et seis ei olnud algseisust tulenev. Kõik need etturid ähvrdasid lippu minna, aga selle ärahoidmiseks tuli kuningale matt panna. Alustada tuli vist sellest, et anda ratsuga kuningale üle etturite tuld. Ühelt laualt teisele sai vist käia lipp, aga mitte ratsud, mille käik on lühem. Õpetaja ütles, et jätame selle ülesande lahendamise pooleli, juba tavalisel laual kahekäigulise ülesande lahendamine on keeruline ja nii suurel laual ülesannete lahendamine on veel keerulisem. Selle ülesande nimi oli inglise keeles "Skisofreenia". Käisime viimases klassis ja valmistusime lõpueksamiteks. Selleks tegime etteütlust. Etteütluse kirjutamises ma osalesin ja see oli aktiivne õppevorm, mistõttu eesti keel oli mul paremini selge, samal ajal kui matemaatikat tuli ainult tahvlilt maha kirjutada ja sellest oli mul ülevaade ära kadunud. Aga ka etteütluses võisin ma teha vigu, sest võibolla läks mul etteloetud lausetest mõni sõna enne üleskirjutamist meelest. Ühe lause andis õpetaja vigase sõnadejärjekorraga. Parandasin vihikusse kirjutamisel sõnadejärjekorda omaalgatuslikult, aga õpetaja võis just seda veaks lugeda. Abram oli ka elukutselt õpetaja ja käis klassis ringi. Minu pingi kõrvale astudes ütles ta, et ma hoian sulepead valesti. Ta näitas kuidas seda tuleb teha. Kui ma püüdsin kirjutada sulepead tema õpetuse kohaselt hoides, ütles ta, et nüüd tuleb juba parem käekiri. Aga niimoodi hoida oli mul väga raske. Panin käe jälle endisesse asendisse. Vahepealne käekiri tundus Abramile vist õigem sellepärast, et see oli seotud, aga mina pidasin ilusamaks just sidumata käekirja ja nimetasin seda ilukirjaks. Rippusin esimese pingi ees köie küljes ja kiikusin. Minuga võidi pahandama hakata, et miks ma kiigun, aga kiikumist peatada ei olnud mul võimalik. Sain ainult valida, kas kiigun ette-taha, vasakule-paremale või üles-alla. Lõpuks sain teada, mida tähendab köiega lakke riputamine. Et kui hukatakse aadlik, siis riputatakse luukere, aga mitteaadliku hukkamise korral riputatakse inimene ise. Aga mina lõikasin köie läbi ja kõndisin klassist minema. Praegu oli üks söögivahetunidest. See oli küll nooremate klasside oma, aga tahtsin ka juba sööma minna, võibolla oli nüüd mõlema vahetunni ajal lubatud. Kõigepealt pidin saama söögitalongi. Ma ei teadnud, kas mul peab söömise jaoks olema makstud kuu söögiraha või võib maksta ka ühe söögiaja eest eraldi.

Tiirutan mujal

Jalutasin aastate kaupa iga päev mööda sama marsruuti, kui mul just mõnda konkreetsesse kohta minna ei olnud. Nüüd tegin muudatuse, et hakkasin kõndima iga päev erineval marsruudil. Mitte et senine tee mind ära oleks tüüdanud, aga mõtlesin teoreetiliselt, et kui üks minu nõudmine on, et inimene peab olema tark, siis peab vähemalt kodulinna tundma õppima. Nii et kui keegi mind tänaval näeb, siis see olen tõesti mina.

Petuülikool

Üks tüdruk kaotas koolis palli. Andsin selle talle tagasi ja ta hakkas mind huvitama. Helina töötas usaldustelefonil ja rääkis, milline kõne talle oli tulnud. Jutu sisu järgi oli aru saada, et helistanud oli see tüdruk. Kõik tüdrukud, kelle vastu ma huvi tundsin, rääkisid midagi üksteisele ja kõik jutud jõudsid minuni. Muidu poleks aru saanud, et kõik need jutud on minuga seotud, aga miski pidi raamatu tervikuks siduma.

*
Läksin ühte ülikooli. Selgus, et see oli petuülikool, kus midagi ei õpetatud. Aga ükski üliõpilane ei nurisenud, sest neile oligi peaasi, et saaks kerge vaevaga diplomi kätte. Läksin duši alla. Duširuumil oli klaassein, nii et pesija paistis tänavale ära. Sinna saabusid tüdrukud, kes riietusid samuti lahti ja tulid ka duši alla.

*
Oli minu sünnipäev. Esimese külalisena saabus Kerstin. Lugesin oma raamatut. Hakkasin naerma. Seletasin, et naeran seda, et raamatus on palju venekeelseid sõnu, mis on kirjutatud vene tähtedega, aga need sõnad on suuremalt jaolt ilma tähenduseta. Ema vastas, et Piret ka väiksena rääkis enda väljamõeldud keeles. Kerstin ütles midagi, mis läks mul kõrvust mööda. Aga järgmisel hetkel sain aru, et ta pidi ütlema, et väljamõeldud keeles rääkis hoopis tema ja sellest saigi kamba tegevus alguse. Kommenteerisin, et kõik lapsed räägivad enda väljamõeldud keeles, Joosep ka räägib. Pidu jätkus. Vanaema vaatas Kerstini poole ja küsis siis minult, et ma annan vist vanu käsikirju välja. Seda ütles ta sellepärast, et Kerstin oli teistsugune kui raamatu põhjal oleks võinud arvata. Vastasin, et ühe raamatu andsin. Ja lisasin, et nüüd tahan ma valitud luuletusi välja anda. Trepikojas andis isa mulle kingituse ja ütles, et ma annaks selle Kerstinile. Kingitus koosnes kitarrist ja ühest laulust, mis mulle üldse ei meeldinud. Kitarr oli Kerstinil juba varem olemas ja pealegi polnud tal aega seda mängida. Ma võisin kingituse edasi anda, aga ainult koos sõnadega, et see on isalt, mitte minult.

*
Üks inimene suri ära. Teda mõõdeti aparaadiga ja teatati, et ta kehatemperatuur on 3 ja vererõhk 4. See tähendas, et ta veel päris surnud ei olnud, sest need ei olnud nullis, aga siiski nii surnud, et võis maha matta. Talle hakati panema selga matuste jaoks sobivaid riideid. Aga seda tuli teha ettevaatlikult, sest surnu nägi välja, nagu võiks ta iga hetk istukile tõusta ja lüia. Kodus tehti ümberkorraldusi. Selle tulemusel ei olnud enam üldse ruumi, kõik oli mingeid virnasid täis. Jalad ei mahtunud enam kirjutuslaua alla. Kirjutuslaud oli muudetud tänaval kõnnitee sillaks ja läksin sellest üle. Arvutimängus oli selline seis, et ühe poole laev võis jõuda iga hetk polaaralale. Sellega oleks tal võit käes olnud, sest polaaralale jõudmine oleks olnud lippu minek. Seal oleks ta vist muutunud lahingulaevaks, mis oleks saanud vaenlaste linnad tühjaks tulistada. Aga vahel võis juhtuda, et lahingulaev lastakse ka põhja. Polaaralale jõudsid mitme riigi laevad korraga ja mäng ei saanudki läbi, sest nüüd oli neil kõigil lipp. Ema näitas, et ta hoidis ühe raamatu alles, sest seal oli kirjutatud nii inglaste võidukäigust kui ka vabadussõjalastest. Vaatasin oma vana töövihikut, kuhu olin kirjutanud kontrolltööd. Pärast olin kõigile õpetaja märkustele lisanud iroonilised kommentaarid. Tol korral ei saanud ma aru, miks õpetaja mulle kolme pani, aga nüüd tundus, et ta võis pidada minu seisukohti fašistlikeks.

Poliitik olgu kirjaoskaja

Teisipäevases "Eesti Päevalehes" kirjutab Marek Tamm:

Eesti arvamuskultuur on minu hinnangul liiga poliitikute ja ametnike keskne. Ma ei pea õigeks, et kutseliste poliitikute või kõrgete ametnike seisukohti avaldatakse ajalehtede arvamuskülgedel. Kui poliitikul või ametnikul on mingi huvitav sõnum, siis tuleks see vormistada uudisena sisepoliitika veergudel. Mulle ei meeldi lugeda lehest riigi- või linnajuhtide arvamusi sellest, mida tuleks teisiti teha. Tehku, ärgu jutustagu!

Selle arvamusega pole ma nõus. Kui valimistel peab poliitikuid valima rahvas, siis peavad poliitikud end rahvale tutvustama, et teaks, kas neid ikka tasub valida. Kui tehakse mingi otsus, siis võiks seda otsust ka põhjendada, muidu see tekitab vastuseisu. Otsuse taga seisev poliitik oskab sellest paremini rääkida kui tema sõnadest valesti aru saada võiv ajakirjanik. Tipp-poliitik võiks olla ka rahvajuht, kes ütleb ka, mida rahvas tegema peaks, mitte ei tee ainult ise, sest üksi ta kõike teha ei jõua. Praegu koostan Tõnissoni artiklitest teist köidet ja pean neid igati kasulikeks artikliteks. Ajal, kui ta oli juhtivas riigiametis, kirjutas ta ajalehes tõesti vähem, aga avaldati ka tema kõnede tekste. Kaasaegsematest tegelastest nõustuksin enne Lennart Merega, kes kritiseeris ajakirjandust, et see presidendi kõnesid ei avalda. Või Oleskiga, kes ütles ühes artiklis, et erakonnal on ainult kümme kirjutajat, aga kirjutada võiks kõik erakonna liikmed.

Abinõud vaenlaste vastu

Klaus viis läbi matemaatika olümpiaadi ja mina olin seal pealtvaataja. Klaus ei lubanud neil, kes varem valmis said, tööd ära anda, vaid ütles, et kõik peavad lõpetama korraga. Mina polnud sellega rahul. Ütlesin, et kui keegi vahepeal wc-s tahab käia, siis peab ta nagunii kohalt liikuma. Klaus hakkas minuga pahandama, mis liigutusi ma teen. Ütlesin, et need on tahtevastased liigutused. Hakati koju minema. Seisin riidehoius. Üks kursusekaaslane küsis, ega ma ei taha temaga koos minna. Vastasin, et ma ootan veel. Kui istusin wc-s, tuli üks vana naine minu kabiini vaatama. Öeldi, et ma hakkan asjadest aru saama. Läksin minema koos kahe muu inimesega, mitte sellega, kes oli avaldanud soovi minuga koos minna. Läksime läbi laugaste. Ma ei kartnud põhja vajuda. Algul tõukasin hoogu nagu kõndija, seejärel hakkasin tegema ujumisliigutusi. Jõudsin keset metsa asuvasse majja. Seal istusid ümber laua vanad naised. Nad olid seest õõnsad. Aga kui ma hammustasin õuna, tekkisid neile kehad ja nad hakkasid naerma. Läksin teise majja. Tapsin seal käte ja hammastega karu, kes püüdis vastu hakata. Rebisin tal südame välja, sest olin kuulnud, et nii tehakse.

Tartut olid pommitanud Vene lennukid. Kui ma oleks kirjutanud, et minu maja sai ka pihta, siis nad oleks selle järgi saanud aru, kus ma elan, ja oleksid tulnud tagasi, et maja teise otsa ka pomm visata. Mõtlesin, et kui jälle pommitama tullakse, võiks lumega sama värvi valgetes riietes inimesed neid lennukeid alla tulistada. Nad võiks seista linna piiril, et lennukeid üldse mitte linna kohale lasta. Sest kui tulistada lennuk alla, kui ta on juba linna kohal, siis ta kukub majade peale. Tulistada võiks kaitseliitlased, sest kui tulistab riik, siis tuleb Venemaa riiki karistama. Kuigi kaitseliitlastel oleksid ülemised riided valged, oleks neil püss ja püksid ikkagi tumedad, nii et neid võidaks lennukilt näha. Aga püksid ei paista lennukile vist siiski nii hästi kui ülakeha. Läksin ühte majja. Seal ütles Reet, et vene keel on väga tähtis. Tegin põlastavat häält. Reet ütles, et ma olen rumal. Ta vist arvas, et ma pean teda kommunistiks.

Vene lennukid hakkasid jälle Eestit pommitama. Olime Paides. Krister hakkas tulistama õhku küünlaid. Küünalde alumises osas oli püssirohi ja kui Krister sinna põleva tiku vastu pani, siis lendasid küünlad õhku. Venelased ei saanud teda süüdistada lennukite allatulistamises, sest tegemist oli ainult küünaldega, aga nende lendamine võis lendureid siiski hirmutada. Mõtlesin, et sõda on kestnud juba terve aasta. Hakkasin kahtlema, et võibolla on siiski alles sama talv, millal sõda algas, sõja ajal tundub lihtsalt aeg pikem. Öeldi, et sõja alates lõpetasid ajalehed ilmumise. Vastasin, et võibolla Tartus topitakse meie postkasti ajalehti edasi. Istusime ümber laua. Pille hakkas rääkima ühest organisatsioonist, mis minu meelest oli venelastele sõbralik. Hüüdsin: "Vait!" Pille ei jäänud vait, vaid ütles, et ta seletab, miks see organisatsioon tähtis on. Krister tuli majja ja jätkas küünalde tulistamist majast. Lennukid vaatasid, et majast tulistatakse, ja avasid maja pihta tule. Hüüdsin, et kõik pikali viskaksid. Ise viskasingi, aga keegi teine seda ei teinud. Kuulid lendasid neil ikkagi üle pea. Mõned venelased tahtsid aknast sisse tulla. Mõtlesin, et nad tuleb muuta Eesti pooldajateks. Kui nad esitasid vene keeles küsimusi, siis vastasin neile eesti keeles, et kui nad tahavad Eestisse elama tulla, siis peavad nad eesti keele selgeks õppima. Kui olin natuke aega nende venekeelsele jutule eesti keeles vastanud, siis tulin mõttele, et selleks, et neile eesti keelt õpetada, pean ma kasutama mõnda võõrkeelt. Aga valisin selleks inglise, mitte vene keele. Küsisin neilt inglise keeles, kas nad inglise keelt oskavad. Üks vastas, et natuke oskab. Küsisin inglise keeles, kas nad teavad, mis on eesti keeles kõige tähtsam sõna, kui mõnda majja tullakse. Nad ei teadnud. Ütlesin, et see sõna on tere.

Sõitsin koos ühtede poistega teise linna malevõistlustele. Seal pidi öömajas raha maksma. Eelmistel kordadel olin vist unustanud seda teha ja niisama koju tagasi sõitnud. Nüüd uurisin hinnakirju. Iga asja hind oli toodud eraldi. Ma ei saanud aru, kas need hinnad sisalduvad juba öömaja üldhinnas või tuleb veel sellele juurde liita. Üks asi, mille hind oli toodud, oli, et igaüks pidi saama 2-3 hambaharja. Ma ei saanud aru, miks nii palju hambaharju vaja läheb. Ja ma ei näinud neid hambaharjasid kuskil.

Ufokirjanik

Mulle tuleb kiri, kus lubatakse kõikidele minu kirjalikele küsimustele kirjalikult vastata.
Esimeseks küsin, kas kirjutaja tahaks ufodega kaasa minna, ja kui, siis miks.
Ta vastab, et tahab küll. Põhjenduseks toob ta, et tahab kirjutada ulmeromaani ja tahab selle jaoks materjali saada.
Küsin, kas ta loodab, et ufod ta pärast tagasi ka toovad.
Ta vastab, et pole kindel, kas tuuakse, sest mitu korda Maa peale lennata läheks ehk liiga kalliks. Aga kui ei tooda, siis õpib ta selgeks ufode keele ja hakkab neile kirjutama. Võibolla ufodel ei olegi enne seda ühtegi kirjanikku ja tema saaks seal kirjanduse rajajaks. Maa peal ei saa talle kunagi selline kuulsus osaks. Isegi kui ta kirjutab Maa peal esimesena ufode planeedi kohta reisikirja, ei saa ta nii kuulsaks, sest mõni teine autor on fantaasia abil juba varem umbes sama kirjutanud. Ja võibolla mõni fantaasiateos on huvitavamgi kui tegelik reisikiri ufoplaneedi hallist argipäevast. Ja isegi kui ufodel on varem juba kirjandus olemas, saaks ta seal kindlasti uue koolkonna rajajaks. See oleks võrreldav naivismiga. Kui ufod oskavad inimestest paremini kosmoses lennata, siis on nad kõik targad ja pole kunagi naiivsusi kirjutanud. Aga tema oma palju väiksemate teadmistega kirjutaks. See võib olla ufodele sama huvitav nagu vanematele nende laste jutt. Maa peal on kirjanikud keskmisest inimesest targemad ja neil ei tule naiivsuste kirjutamine kuidagi välja. Aga kui ta ufode juurde elama jääb, siis seal on lugejaskonnal hoopis teine tase. Kui ta Maa peale tagasi tuuakse, saab ta reisikogemuse põhjal kirjutada ainult ühe raamatu. Aga kui ta jääbki ufode juurde elama, siis ta uurib ufode elu üha edasi ja tuleb pikk seeria raamatuid. Ja ta muutub ufodega võrreldes järjest naiivsemaks, sest ufod arenevad temast palju kiiremini.

Põhja-Korea hambaarst

Läksin hambaarsti juurde ja kaebasin, et mul on hambad limased. Hambaarst käskis neid soolhappega loputada. Ema arvas kodus, et soolhapet tuleb lahjendada. Aga minu teada oli tegemist nii tugeva happega, et ma ei julgenud seda üldse puudutada. Pealegi oli teine hambaarst öelnud, et pärast hapu joomist ei tohi hambaid harjata, sest see oleks nagu happega hõõrumine. Soolhapet oli soovitanud Põhja-Korea hambaarst. Minu teada seal riigis inimeste tervisest ei hoolitud. Soolhapet oli ta soovitanud vist sellepärast, et see oli Põhja-Korea ainuke väljaveokaup.

Kannel

Joosep võttis riiulilt kandle. See oli tema jaoks kõrgel ja raske. Ta pani selle põrandale ja hakkas mängima. Seejärel pani ta minu käe kandle peale, et mina ka mängiks, kuigi ei osanud seda sõnadega öelda. Mängisin natuke ja võtsin siis käe kandle pealt ära, aga Joosep pani selle tagasi.

Kassettide sari

Lamasin Paides voodis ja lugesin eesti ulmekirjanduse antoloogiat. See oli sari, mida anti välja vihikute kaupa. Vihikud olid koondatud kuueköitelistesse kassettidesse. Praegu oli mul käes üks kassett ja teised olid riiulis. Kõiki polnud ma ostnud. Seda sarja olin hakanud ostma sellepärast, et Helina oli kirjutanud ühele vihikule saatesõna. See oli vist varem "Vikerkaares" ka ilmunud. Saatesõna käis Ivaineni raamatu kohta ja see kassett mul käes oligi. Saatesõna algul kasutas Helina väljendit "sassi kirjutatud ja elatud elu". Peitsin vihikud teki alla. Tuppa tuli Ivainen, kes küsis, kas ma saan talle mõnda raamatut laenata, ta tahab näha, kas mul on. Andsin talle teki alt ühe vihiku, aga mitte selle, kus Helina saatesõna oli. Jõudsime nende raamatutega Tartusse. Ivainen ütles, et vanasti sai raamatuid ainult pommimisega.

New York 1927

NEW-YORGI MALETURNIIRI LÕPP.
Ilmameister Capablancal 14 võidupunkti, Alechinil 11½, Njemzowitschil 10.

23. märtsil mängiti New-Yorgis viienädalise 6 suurmeistri maleturniiris lõpuvoor. Iga mees on sellega 4 partiid mänginud. Ilma auhindadeta jäid Vidmar 10, Spielmann 8 ja Marshall 6 punktiga. “Berliner Tagebl.” iseloomustab turniirist osavõtjaid järgmiselt:

Capablanca on suure ülekaaluga esimesele kohale tulnud. Selles võistluses oli temal just kui eriline klass. Temal oli teiste mängijatega võrreldes teatavad paremused juba võistluse korralduse poolest, mis tema soovide järele olid sisse seatud ja mis sellepärast teatavat osa mängu tulemustes etendasid. See käib kõige pealt mängu aja kohta. Mängiti 5 tundi järgemööda, kuna harilikud partiid 4 tunni järele pooleli jäetakse. Ka järelemõtlemise aeg oli tema iseloomu kohaselt võetud: 40 käiku 2½ tunni jooksul, kuna harilik mõõt on 30 käiku 2 tunni jooksul. Seltsimeeste hulgas nimetatakse Capablancat “malemasinaks”. Need on liialdatud sõnad, kuid tabab siiski tema mängu viisi. Tõeasi on, et Capablanca imestamisväärilise kergusega, nõnda ütelda käerandme liigutusega mängib. Kui aga selles pealiskaudsust nähakse, siis on see põhjalik eksitus. Kas on Capablanca kunagi ilusate kombinatsioonide võimalust tarvitamata jätnud? Igatahes on tema aga üks kõige kiiremalt mängija meister. Kui siis mängu aega pikendatakse ja mõtlemise aega lühendatakse, siis on see igatahes temale kasulik. See tähendus ei taha aga mitte Capablanca hiilgavat mängu halvastada. Ta on New-Yorgis suurepäraselt esinenud. Ei ainustki partiid pole ta kaotanud, ja mis veel enam tähendab: ei üheski mängus pole ta kitsikusse sattunud. Kõik läks tema juures “nagu nööri mööda”.

Teiseks võitjaks tuli Alechin, küll 2½ punkti Capablancast taga, aga see koht on temale siiski tähtis. Tema on nimelt Capablanca välja kutsunud kahevõitlusele ilmameistri nime peale, ja väljakutsutu lubas siis võidelda, kui ta New-Yorgis oma tublidust selleks näitab. Juba järgmistel kuudel tuleb neil kahevõitlus Buenos Aires’is, Brasiilias. Muidugi on suurt julgust tarvis meistri vastu välja astuda, kes esimese klassi meistrite vastu kahekümnest partiist ühtegi pole kaotanud. Aga julgusest - ja põhjendatud julgusest – ei ole Alechinil puudu. Ta on kirglik maletaja ja juhtunud kaotus ei võta temalt usaldust oma võimisesse. Seda võis ka New-Yorgis näha. Turniiri esimeses pooles võitis ta viis punkti, teises juba 6½. Ta valitseb ühetasa hästi ava-, kesk- ja lõpumängu.

Kolmas võitja Njemzowitsch andis turniiri esimeses poolajas suuri lootusi: 9-da vooru järele seisis ta Capablancaga kõrvuti, mõlemil 6½ punkti. Tema mänguviis on huvitav. Kahjuks ei jõua ta pikalises turniiris kaua püsida ja väsib. Sest ei ole esimene kord, et ta hiilgavalt algab, aga ruttu ja äkki nõrkeb.

Auhindadest ilmajääjate seas seisab Vidmar 10 punktiga esimesel kohal. On üks kõige kõvematest maletajatest, aga ta ei ole viimasel ajal ühestki suurest meistrite võistlusest osa võtnud, ja nii on tal vähe ettevalmistamist olnud.

Marshall ja Spielmann on mõlemad hiilgavate annetega meistrid, kes aga tugevasti tujude ja meeleolude all kannatavad. Nad ei suuda kaotusi külmavereliselt ära kannatada. Heade tagajärgedega tõuseb nende jõud, aga vaibub ebaõnnestusel ruttu. Nendel on võistluse esimesed partiid väga mõõduandvad. Nende malevõistlused on alati vahelduvad kas hiilgavate tagajärgedega, või aga teravate nurjaminekutega.

("Postimees" 1927. Nr. 85. 27. märts. Lk. 2. Juures joonistus Capablancast.)

Kohus või omakohus?

Lugesin hiljuti uudist, et ühes riigis võitis prototüüp kohtus raamatu autorit. See tuletas meelde, et kui vend käis kunagi Lutsu muuseumis, rääkis ta tagasi tulles, et Toots olevat tahtnud Lutsule "Kevade" kirjutamise eest peksa anda. Ühel konverentsil, kus osalesin, kutsus üks esinejatest üles hoiduma vägivallast, ajama asju tsiviliseeritult ja kohtu poole pöörduma. Aga kirjandusajaloo seisukohalt on peksa andmine parem kui kohtusse pöördumine, sest kohus võib nõuda raamatu hävitamist. Kui hea kirjaniku puhul on kõige tähtsam tema looming, siis tuleb eelkõige hoolitseda selle säilimise eest.

Osalejateta turniirid

Olin Peedu metsas. Tahtsin teha lõket. Tegin lõkkeaseme teest veidi kõrvale. Puhastasin ümbertringi ära, et tuli laiali ei läheks. Seal oli eelmine aasta ka lõket tehtud. Korjasin uue lõkke jaoks eelmise aasta söestunud puid, et need on juba kuivanud ja võtavad rutem tuld. Jätsin lõkke põlema ja läksin vanaema suvilasse. Mõtlesin, et lähen metsa tagasi ja vaatan, ega lõke laiali ei lähe. Kui läheb, siis toon vanaema suvilast ämbritäie vett ja valan peale. Kui suvila oleks läinud uute omanike kätte, oleks seal käimine muutunud raskemaks.

*
Eesti meistrivõistlused olid kavandatud kolmes etapis. Läksin maleklassi mängima esimest valikturniiri. Osaleda soovisime ainult mina ja Rei. Mängisin Rei vastu avangut, millega olin saanud nii võite kui ka kaotusi. Seekord sain kaotuse. Rei pääses järgmisele valikturniirile, aga seal ei soovinud osaleda keegi, samuti finaalis. Sellega võis Eesti male lõpule jõudnuks lugeda. Ütlesin Reile, et me ei pidanudki omavahel mängima, sest kui rohkem osaleda soovijaid ei olnud, siis oleksime mõlemad edasi pääsenud. Ühed poisid saabusid maleklassi, et vaadata turniiri tulemusi. Võisin neile partiid ka näidata. Kaks poissi lehitsesid kalendrit ja arutasid, millal millise maletaja sünnipäev tuleb. Imestasin, kas neid tõesti oodatakse kõikidele pidudele. Üks poiss hakkas tühje kalendrilehti vaadates ennustama ka surmapäevi. Võis oodata, et ta hakkab ennustama ka kohal viibivate inimeste surmaaegu. Selle peale olekski võinud vastaval päeval surra. Aga mõtlesin, et ma ei karda midagi. Ette teadmata surres oleks elu viimane päev siiski olnud meeldivam kui surma oodates. Aga poisil jätkus siiski vist nii palju viisakust, et ta kohalviibijate surmaaegu ei ennustanud. Vaatasin oma kaustikut. Olin sinna joonistanud kaks lehekülge rindejooni. Kui päris sõjas on rindejoon ainult ühes kohas, siis minu joonistatud kaardil oli kogu riigi pind omavahel põimuvate rindejoontega kaetud. Omavahel võitlesid erinevat liiki Nõukogude armeed. Ühte liiki jooni oli vähem. Ühe koha kohta olin kirjutanud, et õnneks ei kestnud seal võitlus kaua.

Jumala tähendused

Osad inimesed samastavad Jumalat loodusega, teised südametunnistusega. Võiks arvata, et kelle jaoks ta on loodus, neil on südametunnistust vähem ja nad näevad elu karmimana, et keegi peab kedagi sööma. Kellel esikohal on südametunnistus, see hakkab enne taimetoitlaseks. Aga Hitler oli selline inimene, kelles mõlemad poolused olid ühendatud - ta oli samaaegselt massimõrvar ja taimetoitlane.

Noor peitusemängija

Lugesin ingliskeelsest leksikonist, et Helina kolmas laps on üksik ning eelmistest paksem ja rotilikum. Üksik laps tähendas ilma isata last. Neljas ja viies laps olid kaksikud. Helinat oli leksikonis nimetatud näitekirjanikuks, samal ajal mind kirjanikuks nimetatud ei olnud. Tegelikult oli Helina oma raamatud välja andnud minu kirjade peale.

Sõitsin koos Hennuga autoga. Henn ei vaadanud esiaknast välja, vaid keeras näo auto tagumise otsa suunas ja pistis jalad rooli vahele. Kuna selline olukord oli ohtlik, otsustasin vajutada pidurit. Aga ma polnud kindel, kumb on pidur ja kumb gaasipedaal. See, mida ma vajutasin, osutus siiski piduriks. Nüüd mul pidi vist nende paiknemine meelde jääma. Edasi sõites ütles Henn, et ta kasutab uut võtet. See seisnes selles, et ta vajutas ka sidurit. Valgusfoori taga sõitis Henn väikse hooga teisele autole otsa. Henn arvas, et sellest pole midagi, aga minu arvates võis autost välja minnes selguda, et see vajab remonti. Võibolla oleks Henn juhtinud korralikumalt, kui ma oleksin istunud tema kõrval, mitte tagaistmel. Aga kui ta juhtis selg ees, siis võibolla ta vaatas ette tagumisest peeglist.

Meil sündis kolmas laps. Kui ta ennast diivanil istuja najal püsti ajas, siis ütlesin, et ma ehmatasin sellest, kui pikk ta on. Kaks last läksid erinevates suundades, nii et ma ei saanud mõlemale järgneda, vaid pidin kedagi appi hüüdma. Oma laps püsis mul halvemini meeles kui vennalapsed, sest ta oli sündinud hiljem. Kui ma ta koolimaja koridoris üks korrus allpool kätte sain, võttis üks klassivend ta sülle. Ütlesin klassivennale, et ta last mingil juhul kõvasti ei raputaks. Tegelikult raputamine vist kõigi laste pead ei kahjustanud, vaid ainult nõrgemate. Aga igal juhul raputamise tagajärjel ei saanud osad lapsed kunagi rääkimist selgeks. Ei oleks teadnud ka, keda karistada, sest kõik peale minu raputasid. Roomasin suure toa põrandal ja laps istus mul seljas. Ütlesin, et temast tuleb vist ratsutaja. Vastati, et hobused naudivad ratsutamist rohkem kui inimesed. Laps kadus jälle ära. Hakkasin teda otsima. Läksin vaatama, ega teda tagatoas ei ole. Sealt hüüti, et ma ei siseneks, sest seal vahetatakse riideid. Ma uduste prillidega õieti ei näinudki riidevahetajat ja minu meelest oli kõige tähtsam lapse leidmine, aga panin ukse siiski kinni. Leidsin lapse suure toa kirjutuslaua ja radiaatori vahelt. Ütlesin talle, et ta oskab juba hästi peitust mängida. Imestasin, et nii noorelt. Ütlesin, et nüüd on minu kord peita. Peitsin kirjutuslaua alla. Aga ma ei teadnud, kas laps hakkab mind otsima või peidab ise järgmisse kohta.

Nägu ja hääl

Kui mult järjekordselt küsiti, miks ma naeran, siis vastasin, et näo põhjal arvatakse tavaliselt, et ma naeran, aga hääle kohta öeldakse, et see on kuri. Sellega oldi nõus ja lisati, et hääl on mul monotoonne, aga miimika on vaheldusrikkam.

Kuu pealt kukkumine

Arvutis mängis vali muusika. Oli võimalik hääl maha keerata, aga see oli keeruline. Keset meie korterit oli ehitatud polikliiniku registratuur. Selle juures hääle tegemist ei saanud keelata. Vaatasin televiisorist uudiseid. Seal näidati, et Laaneots tegi täna avalduse. Ta rääkis, et olgu teie suhtumine maksimaalne, muidu tuleb tahtmine korruptsioonile lõpp teha. See oli vist varjatud ähvardus riigipööre sooritada. Sellest võis tulla skandaal Laaneotsa enda vastu. Öeldi, et avaldus on seotud tänase katastroofiga. Milles katastroof seisnes, seda ei öeldud. Ema ei olnud ka mingist katastroofist rääkinud, sest ta polnud täna uudiseid jälginud. Tagapool saates siiski räägiti, et katastroof oli see, kui tänasel paraadil sõitis üks poiss autoga rahvahulgast mööda ja tulistas kõiki ettejääjaid leegiheitjast. Kannatada oli saanud mitukümmend inimest. Intervjueeriti ka tulistajat ennast. Tema enda nägu oli ka mustaks põlenud. Ta ütles, et kahetseb tegu. Ja lisas, et ei räägi enam kunagi. "Kunagi" oli tema vanuste poiste seas kergesti suhu tulev sõna. Aga võibolla ta ei tahtnud rääkida sellepärast, et plaanitses juba uut kuritegu. Suurem osa leegiheitjaga pihtasaajaid olid jäänud ellu. Siis vist eksisid filmid, mis reklaamisid seda eriti tõhusa relvana. Aga üks televiisorivaataja ütles, et see poiss võib veel ise ka põletushaavadesse surra. Võibolla pidi siis ikkagi surijate arv veel kõvasti suurenema. Läksin kooli riidehoidu. Ma ei teadnud, kas peaksin minema A või C klassi riidehoiuruumi. Kuna ma C klassi oma asukohta täpselt ei mäletanud, siis läksin A klassi omasse. Seal oli põranda sees auk, mistõttu mõned kasutasid seda wc-na ja seal haises. Tüdrukud, kes saabusid sinna pärast mind, võisid arvata, et mina olen ka üks süüdlastest. Seal kandis, kus oli C klassi riidehoiuruum, olid kolm ruumi lagunema hakanud.

Täna pidi algama pika mõtlemisajaga maleturniir. Nagu eelminegi kord, ei olnud ma kodus valmistunud. Aga pika mõtlemisaja tõttu lootsin kõik laua taga välja mõelda. See poleks õnnestunud ainult juhul, kui vastased oleksid minu avanguvariante spetsiaalselt uurinud. Möödusin kirjanduse majast. See oli uuesti siniseks värvitud. Ütlesin, et kirjanikele see värv ju ei meeldi, sest see tuletab meelde aega, kui maja oli KGB käes. Kirjanikud rõhutavad, et nemad olid seal majas juba enne KGB-d. Kuu peale oli viidud barrel ja see pidi täna Maa peale tagasi kukkuma. Minu meelest oleks pidanud nafta läbi atmosfääri lennates ära põlema. Aga selgus, et see barrel siiski ei põle, sest tal on ümber metallkest. Taevast oli näha, kuidas ta muutub kukkudes järjest suuremaks. Tavaliselt kukkusid kosmosest asjad ookeani, sest ookeane oli üle poole Maakera pinnast, aga paistis, et see barrel kukub Tartu peale. See tuli sellest, et ta oli Tartust endast Kuu peale saadetud. Madisson oli juba mõni päev varem ühes poliitilises avalduses ennustanud, et üks poliitiline sündmus langeb päevale, kus barrel Tartusse tagasi kukub. Ja ta kukkuski Tartusse. Nõuti, et inimesed läheksid tema langemiskohast vähemalt 150 meetri kaugusele. Minu meelest kui Kuu pealt asjad alla kukkusid, siis pidi lõpuks Kuu ise ka kukkuma. Võibolla olid kõik Maale langevad meteoriidid pärit Kuult. Võibolla Kuul sellepärast olidki kraatrid, et nendest kohtadest olid Maa suunas kukkuvad meteoriidid lahti murdunud. Mul tekkis küsimus, et kui inimene Kuul käis, miks siis tema alla ei kukkunud. Aga võibolla ta kukkus, Kuu orbiidil ootav rakett püüdis ta kinni ja tänu sellele kosmonaut Maale tagasi jõudiski. Barrel võis tuua Maale kaasa Kuu eluvorme. Need võisid osutuda ohtlikeks, aga võisid ka mitte. Pärast barreli kukkumist märkasin, et mitmed majad on viltu. Nad olid vajunud vist kokkupõrke tagajärjel, sest varem ma polnud märganud, et nad viltu oleks. Need majad võisid varsti kokku variseda. Ütlesin, et Tartu linn maa alla ei vajunud. Aga teadlane, kellega me koos läksime, loetles kaks teist teadlast, et nemad on nüüd maa all. See tuli sellest, et barrel tabas täpselt seda uurimiskeskuse maja, kust ta oli lendu saadetud.

Viimased öötunnid

Öeldi, et Lõuna-Saksamaal on täna tapetud juba 81 inimest, eile tapeti ainult üks. Ennustati, et seal puhkeb kodusõda. Minu jaoks oleks see halb olnud, sest kuigi ma ei käinud magamas Saksamaal, käisin siiski Gaana saksa kolooniates. Tõnu ähvardas terroristi püssiga. Kutsusime Tõnut korrale. Terroristi jalgade vahel hakkasid särisema punased lambid. See tähendas, et ta urineeris. Pärast seda ütles ta, et me ei tea, kui puhas tema pea on.

Olin täna öösel juba küllalt maganud. Nüüd otsustasin magamise asemel mõned tunnid laest juttisid vaadata. Unise peaga oli võimalik neid näha. Läbi ukse teise ruumi vaadates oli võimalik näha paljast naist.

Sügav kukkumine

Täna mängis malet 12 inimest. On 13. kuupäev ja mõtlemisaega anti 13 minutit. Peebo pakkus algul, et teeme 5 vooru 17 minutiga, aga taheti rohkem mänge ja voore tuli 6. Esikoha sai täiseduga Trohhalev, teiseks jäi Seljodkin, kolmas oli üllatuslikult Kääp ja neljas sama punktide arvuga Arst.

Minu vorm ei osutunud täna heaks. Vormilangust võis arvata ette selle põhjal, et suurem jagu nädalast eelistasin maletreeningutele ilukirjanduse lugemist. Aga kuna mängueelsel päeval siiski hakkasin treenima, siis oleks võinud minna paremini. Kui tavaliselt seisneb halb vorm selles, et mängin küll avangus hea seisu peale, aga seejärel jätan midagi ette, siis täna olid vastastel paremad just mänguplaanid. Jäin 1,5 punktiga eelviimaseks. Lohutusauhinnaks võib pidada seda, et sain Särgava käest kotitäie kurke. Need olevat pärit Viljandimaalt, kus ma ka ise eelmine nädal käisin. Järgmiseks turniiriks loodan paremasse vormi jõuda.

Esimeses voorus kaotasin mustadega Trohhalevile, teises valgetega Põvvatile, kolmandas viigistasin mustadega Ojastega, neljandas kaotasin mustadega Ivainenile, viiendas valgetega Puisile, kuuendas läksin teistkordselt kokku Põvvatiga, mul olid mustad ja võitsin. Mängisin umbes niimoodi:

Trohhalev-Runnel
1. e4 c6 2. c4 d5 3. ed cd 4. d4 Rf6 5. Rc3 e6 6. Rf3 Ob4 7. a3 Oc3 8. bc 0-0 9. Od3 Rc6 10. c5 Lc7 11. 0-0 Ve8 12. Og5 Rd7 13. Lc2 h6 14. Oe3 b6 15. cb Rb6 16. La2 Ra5 17. Re5 Ob7 18. Le2 Vac8 19. Lg4 Kh8 20. Lh5 Ve7 21. Oh6 g6 22. Lh4 Rac4 23. Og5+ Kg8 24. Of6 1:0

Runnel-Puis
1. e4 e6 2. d4 d5 3. Rd2 Rc6 4. Rf3 Rf6 5. e5 Rd7 6. Ob5 a6 7. Oc6 bc 8. 0-0 Oe7 9. Ve1 c5 10. c3 cd 11. Rd4 Ob7 12. f4 c5 13. Re2 Lb6 14. Kh1 Vd8 15. Rf3 d4 16. cd Of3 17. gf cd 18. b3 0-0 19. Ob2 20. Lc6 Ld3 21. Rc5 Lc4 22. Lf3+ jne. musta võiduga.

Põvvat-Runnel
1. e4 c6 2. Rf3 d5 3. ed cd 4. d4 Og4 5. h3 Oh5 6. Ob5+ Rd7 7. g4 Og6 8. Re5 Rgf6 9. g5 a6 10. gf ab 11. Rg6 hg 12. fe Oe7 13. Rc3 Ob4 14. Od2 0-0 15. Rd5 Ve8+ 16. Re3 Od6 17. Lf3 Lc7 18. a3 Lc2 19. Oc3 b4 20. 0-0 Lb3 21. ab Va1 22. Va1 Ob4 23. Lb7 Le6 24. Ob4 Lh3 25. Od6 Rf6 26. Lg2 edasi tulistas valge lipu ja vankriga välja f7, must kaitses seda Re4-g5 abil, valge ähvardas ratsut käiguga Oe7, must jätkas Rf3+ ja Lh1+ ning valge pani käiguga Lf7+ lipu ette ja kaotas ajaga.

Aknast möödujad

Laps: Mind toas töökaaslane ootab.
Täiskasvanu: Kelle töökaaslane? Sul ei ole ühtegi töökaaslast.
Laps: Mängult.
Täiskasvanu: Ah mängult.

Tööd aastapäevade puhul

Taevas oli kuu kõrval teine sama suur taevakeha. See võis olla kosmosejaam "Mir". Tõnu kuulas raadiot. Ta hüüdis, et raadios räägitakse temast. Saade oli mõrtsukatest. Intervjueeriti ühte mõrtuskat, kes rääkis, et vahepeal oli ta sunnitud inimeste tapmises vaheaja tegema. Seejärel rääkis ajakirjanik, et ühe inimese tappis Tõnu, kes seejärel põgenes tundmatusse välisriiki. Tegelikult oli Tõnu kutsutud kohtusse hoopis tunnistajana ja ta polnud kuskile põgenenud. Tõnu ütles, et ajakirjanik rääkis sensatsiooni nimel täiesti laest võetud jutu. Tõnu mõrtsukaks nimetamine tuli võibolla sellest, et taheti tekitada suuremat üllatust, kuna Tõnu oli vastupidi korralik inimene. Tõnu ütles, et ei tea, mis näoga tuttavad talle nüüd otsa vaatavad. Tõnu ja üks teine vend lahkusid kodust aknast alla hüppamise teel. Võibolla pidas ajakirjanik silmas just seda, et niiviisi olid elud ohus.

Isa andis mulle uue töö. Ta ütles, et see tuleb ära teha, sest tänavu on Jüriöö ülestõusu ümmargune aastapäev. Hakkasin kohe arvutist vastavat teksti lugema. See oli lühike, aga oli vist ainult osa vastavast tekstide kogumist. Mul oli teine töö ka pooleli. Mõtlesin, et hakkan nendega tegelema vaheldumisi, üks päev ühega ja teine päev teisega. Lisaks oleks kõigil päevadel jäänud ka vaba aega. Varasem töö oli ka aastapäevaga seotud. Minu blogile tuli ühelt teiselt blogijalt kommentaar, et ma eksin oma sissekandes. Selle blogija nime taga võis minu mäletamist mööda peituda Helina. Seekord ei hakanud ma talle vastama. Mõtlesin, et mul on ükskõik, kas tegemist on Helina või kellegi teisega, ma ei hakka kontrollima.

Aegade nimetused

Käesolev aasta on kuulutatud lugemisaastaks. Aga mõttetalgud kestsid ainult üks päev. Kas siis eeldatakse, et loetakse üks aasta, aga mõeldakse ainult üks päev? Kas järgmisena ei võiks tulla mõtlemisaasta? Või mõtlemissajand, kui on olnud valgustussajand? Ja kui sada aastat mõelda on vähe, võiks nummerdada esimene mõtlemissajand, teine mõtlemissajand ja kolmas mõtlemissajand.

Hinne ümbrikule

Käisin viimases klassis. Oli inglise keele tund. Õpetaja lasi õpilastel üksteise järel õpikust lauseid ette lugeda ja tõlkida. Tekst oli nii pikk, et varem või hiljem pidi minuni jõutama. Aga mul oli õppimata. Kui see välja oleks tulnud, oleksin juba karistada saanud, sest see peatükk oli antud õppida mitu tundi tagasi. Mõtlesin, et ma ei kuula, mida teised loevad, vaid loen tagapool tuleva osa kohe läbi, siis ehk jõuan lausete tähenduse välja mõelda. Lause ettelugemise järg jõudis minuni. Ma ei teadnud üldse, kuidas sõnu hääldama peab. Kui olin lausest osa ette lugenud, siis jätsin pooleli ja ütlesin, et ma hakkasin vist täiesti valest kohast lugema. Kokku lugesin kolmest kohast. Ma ei tegelenud õppimisega sellepärast, et mul oli ükskõik, mis hinded lõputunnistusele tulevad. Aga vahelejäämise võimalus tekitas ikkagi hirmu. Kogu elu ma ei saanud niimoodi elada, vaid pärast kooli lõpetamist pidin korralikuks hakkama, muidu oleksid olnud halvad tagajärjed.

Minu blogisse hakkas tulema rohkem külastajaid, sest olin pannud kirja küsimuse, kas maffia on päriselt olemas. Külastajad olid mafioosod, kes tahtsid seda oma silmaga näha. Nad võisid mõelda, et ma olen armetu inimene, sest olen maffia vastu ja ei ole sõjaväes käinud. Henn rääkis, et kui tema sõjaväes oli, siis neil kästi tappa.

Panin Helinale kirjutatud kirja ümbrikusse. Isa andis mulle ühte värvi, et ma kirjutaks sellega ümbriku peale Helinale hinde. Isa ütles, et see hinne võib olla A või B, aga mina kirjutasin 5. Ainult et Helina võis mõelda, et see on kümne palli süsteemis, mitte viie. Ja see värv valgus väga loetamatult laiali. Seetõttu viskasin selle ümbriku prügikasti ja võtsin järgmise. Sellele otsustasin kleepida hinde hoopis liimiga. Läksin isale tema tuppa järele ja küsisin, kas tal kummiliimi või PVA-liimi on. Ütlesin, et pulgaliimi ma ei taha, sest see on liiga nõrk. Isa vastas, et pulgaliimid on ära kuivanud. Kui ma oleks liiminud pulgaliimiga, oleks peale kleebitud hinne võinud tee peal lahti pudeneda.

Vaatasin oma koolivihikute kappi. Mõned vihikud olin rebinud tükkideks, et ära visata. Osa neist tükkidest oli veel kapis. Nüüd mõtlesin, et ma siiski ei viska neid ära, sest muidu ei jää järgi ühtegi linnupiltidega ümbrispaberit, vaid ainult ruudulised. See, kumb paber ümber oli, sõltus sellest, mis aine vihikuga oli tegemist. Halvemate ainete vihikud olin tahtnud ära visata, aga linnupildid olid ilusamad. Ja leidsin katki rebitud paberite hulgast ühe väga ilusa käekirjaga tabeli.

Karjapoisi avang

Selle sissekande kirjutan nende jaoks, kes saabuvad blogisse otsingutega "karjapoisi avang", "male karjapoiss" või "karjapoiss käigud".

Jüri Randviiru ramatus "Kuningas kummuli" on peatükis "Avangulõksud" seda avangut tutvustatud järgmiselt:

"Karjapoiss". 1. e4 e5 2. Lh5?... Väga halb käik, kuid sajad tuhanded algajad kogu maailmas püüavad nii vastast varakult alt tõmmata. Aastal 1883 ilmus esimene eestikeelne maleõpik. Autor Ado Grenzstein kirjutas lipu kohta: "...mängu algusel ei ole mitte kasulik temaga kaugele ette astuda, sest et ta säält kergeste võib saada tagasi kihutatud ehk mõnikord koguni kimbatuse sisse aetud... Enamiste on see kasulik, kui tõiste ohvitseeridega võitluse hakatusel vastase kallale tungitakse, kuna lipp seisma jääb ja viimaks pääpagu annab..." 2. ...d6 Siin võis ka käiguga 2. ...Rf6 etturi ära anda. Näiteks 3. L:e5+ Oe7 4. Rc3 Rc6 5. Lg3 0-0. Valgel on ettur rohkem, kuid musta tohutu arenduseparemus kaalub selle kuhjaga üles. Valge kuningas istub keskel, koduarestis on ka kolm kerget vigurit ja must hakkab kohe käiguga d5 kallale kippuma. 3. Oc4 Rc6?? Ränk eksitus. Pidage meeles - enne käigu sooritamist tuleb vaadata, kas vastane äkki kurja ei kavatse. Tuli mängida 3. ...g6 või 3. ...Le7 ning valge lipp lüüakse häbiga põgenema. Pärast musta viga tuleb muidugi 4. L:f7++ (matt).

Sama autori teises raamatus "Caissa riik ja rüütlid" on toodud keiser Napoleoni partii võltsautomaati peidetud Allgaieri vastu:

1. e2-e4 e7-e5 2. Ld1-f3... (Näitab, et malestrateegias on suur väejuht karjapoisi tasemel - nii seda "avangut" nimetatakse.) 2. ...Rb8-c6 3. Of1-c4 Rg8-f6 4. Rg1-e2 Of8-c5 5. a2-a3 d7-d6 6. 0-0 Oc8-g4 7. Lf3-d3 Rf6-h5 8. h2-h3 Og4:e2 9. Ld3:e2 Rh5-f4 (9. ...Rg3? olnuks väär 10. Lf3 tõttu.) 10. Le2-e1 Rc6-d4 11. Oc4-b3 Rf4:h3+ 12. Kg1-h2 Ld8-h4 13. g2-g3 Rd4-f3+. Napoleon kaotas lipu ja sai 24. käigul mati.

Omakorv

Mängisime kooli saalis korvpalli. Üks mängus osalejatest küsis mult, kummalt poolt ma olen. Kui sain palli, viskasin selle kogemata oma korvi. Ütlesin, et tahtsin palli hoopis kaugemale visata. Järgmine kord viskasin vastase korvi. Mäng sai läbi. Minu vastasele visatud korv jäigi meie võistkonna ainukeseks.

Ohtlik tuul

Kui ma eile koju tagasi jõudsin oli algul palav, aga ühel hetkel tuli suur must pilv ja puhkes kohutav tuul. Nägin seda aknast. Ütlesin, et ma pole nii tugevat tuult varem näinud. Ema ütles, et tema mere ääres on. Varsti helistas vend, et tänaval on murdunud puid ja poste ja ühe puu murdumishetke nägi ta ise jagrattaga sõites.

Nõia matš

Kohtusin tänaval Erikuga. Ta ütles, et käis malevõistlusel ja sai palju punkte. Olin käinud samal võistlusel, aga saanud punkte palju vähem, kuigi maletaja olin mina, mitte tema. Sain tõmmata kirjad arvutisse edasi, aga süsteem oli muutunud keerulisemaks kui ta oli olnud varem. Minu maja ees seisis tõstukauto, mis tegi midagi maja seinaga. Mõtlesin, kummalt poolt temast mööduda. Oli keelatud minna noole alt, aga teiselt poolt minnes ei oleks ma läinud mööda kõnniteed. Läksin siiski teiselt poolt. Nool prantsataski vastu autot, kuigi jalakäijaid ei oleks veel tabanud. Noolt oli raskem juhtida kui autot ennast. Ütlesin ühele nõiale, et ta rohkem ei kirjutaks. Olin lugenud tema blogi regulaarselt, aga mulle ei meeldinud, et ta seal mind süüdistas. Aga ma lisasin, et kui mulle tema kirjutised üldse ei meeldiks, siis ma neid ei loeks. Kuulutati välja malematš selle nõia ja ühe kirjaniku vahel. Kui nõid oleks kaotanud, siis oleks olnud tõestatud, et nõiad pole kõikteadjad. Aga ta võis kergesti võita, sest see kirjanik polnud õige maletaja. Jõudsin kooli. Kõndisin ajaloo klassi. Visaksin oma ranitsa lauale, mille taga olin tavaliselt istunud. Praegu istusid seal Jürgen ja Andres. Andres ütles, et see laud on kinni. Tõstsin ranitsa üks laud ettepoole, aga pidin ka sealt ära võtma, sest seal oli üks ranits juba varem. Kõigil uksepoolse poiste rea pinkidel oli vähemalt üks koht kinni. Seetõttu ma ei istunudki uksepoolsesse ritta, vaid läksin aknapoolse tüdrukute rea viimasesse pinki. Nooremana oli mulle olnud peaasi, et saaks kellegi kõrval istuda, aga nüüd oli tähtsam, et ei peaks vale inimese kõrval istuma.

Kokkutulek seljataga

Klassikokkutulekule ei ilmunud enamus klassist kohale. Väga kurb ma selle üle ei ole, sest suuremas seltskonnas on raskem sõna saada. Algul mõtlesin ise ka mitte minna, sest toimus Tartust kaugemal. Aga mind veendi ümber.

Enne sinna minekut mõtlesin, et võiks proovida meelde jätta, mis lõhnu seal on. Kokkutuleku ajal ei tulnud see mõte kordagi meelde, aga meelde jäi siiski see, et ühel hetkel tuli aknast sisse sõnniku lõhna, kui ilmselt auto mööda sõitis. Oli ennustatud, et Eestisse jõuab Venemaa metsatulekahjude suits, aga seda ma ei tundnud.

Päeval tiirutasid minu taldriku ümber herilased. Taldrik oli arbuusimahlaga koos. Üks herilane sukeldus minu kaljaklaasi, mistõttu mul polnud tahtmist seda tühjaks juua. Magamise ajal tülitasid sääsed, kärbsed ja mingi roheline putukas.

Järjehoidja lennus

Kõndisin raamatut lugedes Pikalt tänavalt Toomemäele. Sealt hakkasin koju tagasi kõndima. Tuul tõstis raamatu järjehoidja lendu ja kõndisin selle järel, aga ta lendas teisele poole teed ja kadus vaateväljast. Olin Toomemäele kõndinud järjehoidja kannul ja nüüd kõndisin tagasi ka selle kannul. Kaubahalli ees pargis küsis üks välismaalane mult inglise keeles, et miks eestlased talle hüüdnimeks Niika andsid, kas see on solvav. Vastasin, et ei ole solvav, selle raamatu tegelane, mida ma loen, kannab sama nime. Näitasin raamatust. Siis parandasin, et Niika on siiski hoopis Baturini raamatus, minu loetavas raamatus on Niiki. Otsisin lehekülge, kus see oleks nimetavas käändes. Ütlesin, et see raamat on "Sõrmuste isand". "Kolme musketäri" järjes oli sellise nimega tegelane, aga lõpuks ütles autor, et nagu te aru saate, on tegemist d'Artagnaniga. Ma ei teadnud, kas teiste musketäridega oli sama moodi tehtud. Erinevates raamatutes andis autor samale tegelasele erineva nime.

Jõudsin kohale pärast turniiri lõppu

Seekordse 12 osavõtjaga turniiri võitis Trohhalev 6 punktiga kuuest. Järgnesid Arst ja Liiva 4 punktiga. Mina ei mänginud, sest sel nädalal toimub klassikokkutulek. Võibolla seal mängin.

Teine hoius

Analüüsisin maleseisu ja kirjutasin selle kohta sõnalisi kommentaare kaustikusse. Tuli Sven, kes haaras kaustiku enda kätte. Kiskusin selle tagasi, aga see võttis aega ja ta jõudis mõndagi lugeda. Sven ütles, et see seis on mustale võidetud. Ta hakkas minu vastu seda edasi mängima, mina mängisin valgetega. Tegin lipuga sellise käigu, millega ma ei andnud küll tuld, aga mille järel sain lipu ja kahe vankriga päästmatu mati panna. Läksin korraks lauast kaugemale. Kui tagasi tulin oli kahe nupu asend laual muutunud ja lisaks veel mõlemat värvi ratsud lauale ilmunud. Nüüd oli laual mustale võidetud seis. Ütlesin, et seega valge võitis. Sven lõi male- ja kabenupud põrandale laiali. Hakkasin neid kokku korjama. Aga põrandal oli muidki nuppe peale minu omade, mida ma ei tahtnud karpi panna. Mööda liiva voolas vesi. Üks poiss lõhkus tammi ja suunas vee lambi juurde. See oli ohtlik, sest seal oli elekter. Vesi tuli ümber suunata, et ta tilguks läbi kahe korruse lambist kaugemal. Tahtsin teha nii, et vesi voolaks igal ruudul.

Ma ei teadnud, kas mul on ülikool lõpetatud, sest kuigi diplom oli käes, oli üks keskastme aine veel tegemata. Keskaste oli vähemalt atesteeritud, aga ülemaste atesteerimata. Läksin seda tegema. Mõtlesin, et mina seisan enda huvide eest ja ei hakka kahtlastele asjaoludele tähelepanu juhtima. Läksin panka. Mul oli juba ühes pangas hoius olemas, nüüd tahtsin teha teist hoiust teise panka. Tahtsin panna panka 3000 krooni. Aga enne lepingule alla kirjutamist tahtsin veenduda, et see on mulle kasulik. Vilavate silmadega pangatöötaja seletas, et esimesel aastal pean ära andma 20 krooni ja seejärel 14 aastat järjest iga aasta 10 krooni. Nii oleks raha 10 aastaga otsa saanud või pidin ta enne välja võtma. Küsisin, kui palju ma raha juurde saan. Vastati, et uskumatult palju. Kuigi ma ei saanud aru, kas suurem on võit või kaotus, andsin lõpuks allkirja.

Kõige-kõige

Vanasti nimetati Prantsuse kuningat kõige kristlikumaks kuningaks. Iisraeli presidenti võiks nimetada kõige sionistlikumaks presidendiks.

Kontroll õpilaste üle

Meie klass esines teatrietendusega. Etenduses toimus uhke pidusöök. Pärast etenduse lõppu hakkasime teatrisaali koristama. Tordid olid tehtud liiga suured, nii et suurem osa neist jäi söömata. Üks autor ütles halvustavalt, et sellise pidusöögi mängimine on võimuga flirtimine. Minu meelest sellise lähenemise korral ei oleks muinasjutte üldse rääkida saanud. Peale toidu ja nõude tuli koristada ka raamatuid. Ma ei tahtnud hästi toitu ja raamatuid segamini panna, muidu oleks see raamatuid määrinud. Üks klassikaaslane pani ühe raamatu valesse riiulisse. Ütlesin, et niiviisi ei leia raamatut enam üles. Tema ütles, et siin on vist tuhandeid raamatuid. Vastasin, et ja raamatukogus on miljoneid. Keegi ei viitsinud eriti hoolsalt koristada ja lõpuks jäeti see tegevus üldse pooleli. Teatritöötaja hakkas meid teatrist välja juhatama. Ta hüüdis, et mis lõhn see on, kellelgi on kaka. Lugesin ühte luuletust. Luuletus arenes nii, et pidin peaaegu kõrgelt servalt alla kukkuma. Mõtlesin, et teeme nii, et ma ei kuku. Selle luuletuse oli kirjutanud ühe luuletaja naine oma mehe hirmutamiseks.

Mõtlesin, et kui ma ei jõua kogu korteri raamatute arvu kokku lugeda, siis loen nad vähemalt oma toas üle. Oma toa raamatutele oleks võinud järjekorranumbrid sisse kirjutada. Aga kirjutama hakates võis nummerdamine sassi minna. Parem mõte ei olnud ka eksliibriste sisse kleepimine. Kõige parem oli jätta raamatud sellisteks, nagu nad olid. Aga raamatukogus köideti raamatuid. Keegi oli öelnud, et kui ta toob koju uue raamatu, siis paneb ta selle kohe raamatukogu köitesse, et see ei laguneks. Magasin ja rääkisin läbi une püsti seistes Hennuga. Hüüdsin talle oma toa uksel: "Välja!" Aga tagasihoidlikkusest hüüdsin seda läbi hammaste ja vaikselt. Läksime Klausi toa uksele. Klaus ka magas. Ütlesin, et Klaus on samasugune nagu mina, millega pidasin silmas, et Klaus ka räägib läbi une. Ma olin terve poolaasta bioloogia tundidest puudunud, sest tunniplaani päevikusse kirjutades oli bioloogia vahele jäänud. Nüüd teisel poolaastal kavatsesin kohal käima hakata, sest see aine sai tunniplaani kirja. Aga nüüd nägin, et õpetaja oli pannud mulle välja ühe ja kirjutanud, et nõuab komisjoni. Varem teadsin juba kahte muud ainet, mis mulle lõputunnistusele üks oli pandud. See tuli sellest, et ma ei suhtunud enam koolis käimisse tõsiselt. Ise mõtlesin ma, et koolis käimine pole oluline, aga tegelikult võis minna nii, nagu oli läinud varem juba ühe teise meie klassi õpilasega, kes visati koolist välja. Nüüd kavatsesin bioloogia õpiku läbi lugeda. Selle omandamine oleks olnud mulle kerge. Aga kui komisjon juba kokku oleks tulnud, siis oleks see võinud hakata otsima vigu sealt, kus neid ei ole. Läksin kooli wc-sse. Aga seal ei olnud enam ühtegi potti, ainult muldpõrand. Küsisin ühelt naiselt, kas siin potte ei olegi. Ta vastas, et enam ei ole, nüüd koristab koristaja kõik ära. Mina ütlesin, et nii ei saa seda kasutada. Tema vastas, et aga Läänes on ka sellised wc-d. Ütlesin, et olen Läänes käinud ja seal ei olnud sellised. Naine vastas, et praegusel ajal on. Ta põhjendas, et õpetajad peavad nägema, mida õpilased söönud on. Mulle ei meeldinud, et kontroll õpilaste üle läks järjest tugevamaks.

Praegu pole talv

Miks karu ikkagi talveunne jääb? Kas sellepärast, et talvel on külmem, või sellepärast, et on pimedam? Kui inimene elas veel karu moodi koopas, siis tal oli öösel nii pimedam kui ka jahedam. Praegu köetakse talvel tuba öösel sama soojaks kui päeval, aga magatakse enamasti ikkagi öösiti. Seega siis pimeduse pärast. Võibolla on siis sama määrav karude puhul, kuigi ajalehes on kirjutatud, et karu ei saa sooja pärast magada. Igatahes praegu on soojemaks läinud ja kuigi olen und edasi näinud, ei ole kaks ööd olnud selliseid unenägusid, mida oleks tahtmist üles kirjutada. Eile ärkasin ka vara. Eile räägiti veel magnettormist.

Paljastav näokate

Prantsusmaal keelati näo varjamine ainult islamiusulistel. Päikeseprillide kandmist ei keelatud. Seejuures oli siin blogis alles hiljuti juttu sellest, et osad inimesed peavad kõige tähtsamaks teise inimese silmade, mitte suu nägemist. Nüüd saab öelda, et kui islamiusuline paneb katte suu ette, siis ta paljastab endas seaduserikkuja.

Rahvaarvud muutuvad

Eilses "Eesti Päevalehes" üllatas mind lause:

40 aasta pärast on Suurbritannias elanikke rohkem kui Saksamaal ja Prantsusmaal ning Briti rahvastik suurenebki sel perioodil kiiremini kui üheski teises Euroopa riigis /.../

Arvasin, et Suurbritannia rahvaarv on ka praegu Prantsusmaa omast suurem, sest õppisin neid kunagi raamatu "A ja O" järgi, kus on öeldud, et aastal 1983 elas Suurbritannias 56,2 miljonit inimest, aga aastal 1985 Prantsusmaal 55,1 miljonit.

Nüüd kontrollisin Eesti Entsüklopeedia 15. köitest ja selgus, et Prantsusmaa on millalgi mööda läinud. Aastal 2007 olevat Prantsusmaal elanud 61,4, aga Suurbritannias 60,6 miljonit inimest. Rääkimata sellest, et kunagi oli Prantsusmaa Euroopa suurima rahvaarvuga riik.

Salv

Mulle kirjutas nahaarst salvi, mille õpetuses oli öeldud, et seda tuleb hoida temperatuuril kuni +25 kraadi. Ei olnud öeldud, kummalt poolt vaadates kuni, aga ma arvan, et altpoolt. Ilmad olid samal ajal 30 kraadi. Ja õpetuses oli veel öeldud, et seda ei tohi hoida külmutuskapis. Minu ema arvas, et see tähendab, et ei tohi panna jääosakonda, aga ma igaks juhuks ei pannud ka muusse osakonda. Kui salvi nahale määrida, siis ta saavutab nagunii temperatuuri umbes 37 kraadi.

Surm ja uni

Raamatutes paigutatakse tegelase surm tavaliselt kas algusesse või lõppu. Kriminaalromaanides on ta alguses ja elulooromaanides lõpus. Võib öelda, et kirjanduses on surm kompositsioonivõte. Väljaspool kirjandust ei ole surmahetk nii hästi ette teada. Kirjandusteost saab komponeerida ka selle abil, et teose algul jääb tegelane magama või teose lõpul heliseb äratuskell. Mõni teos on ka ühe päeva kirjeldus, seega jääb ärkamine algusesse ja magamajäämine lõppu.

Ta arvas, et see tähendab katastroofi

Klaus ütles, et sügisel võib majanduse olukord väga halvaks minna. See tuli sellest, et praegu oli põud ja sellele võis järgneda nälg. Märkasin, et taevas on ebatavaline vaatepilt. Ütlesin teistele, et nad vaataksid üles. Klaus seletas, et see vaatepilt tähendab, et atmosfääri ülemises osas on külmaks läinud ja varsti jõuab külm ka alumisse ossa. Ta arvas, et see tähendab katastroofi ja et selle vastu aitab metsade süütamine. Mina leidsin, et kliimamuutused ei ole nii kiired ja et need ei ole majanduse olukorraga seotud. Taevast hakkas sadama midagi, mille eest pidi kindlasti katuse alla varjule saama. Läksin Paide sauna, kus oli meie vana korter. Ütlesin, et siin on ikka õige korteri lõhn.

Mängisin maleturniiril. Läksin enne järgmise vooru algust maleklassi. Selle ees rippusid turniiritabelid. Üks poiss hakkas halvustavalt rääkima, kui vähe punkte mul on. Vaidlesin vastu, et mul on punkte hoopis palju. Aga ma ei saanud aru, miks tabelis ei lähe punktide arv järjest suuremaks, vaid suuremad ja väiksemad numbrid on vaheldumisi. See poiss vaatas ilmselt mõnda väiksematest numbritest. Voor hakkas pihta, aga ma ei leidnud kohta, kuhu pean istuma. Hakkas tunduma, et kaks esimest lauda on teises ruumis. Läksin sinna. Seal oli tõesti enne mind juba kolm mängijat. Minu laud oli vastase suunas kaldu. Ütlesin, et niiviisi ei saa mängida. Hakkasin kahtlustama, et mind meelitati sellesse ruumi ainult selleks, et õiges ruumis minu kellal tiksuda lasta. Turniir sai läbi. Ma polnud saanud ühtegi kaotust. Olin kaks mängu võitnud ja ülejäänud viigistanud. Seega pluss kaks nagu viimasel kiirturniirilgi. Tugevatest ei olnud ma mänginud ainult esikoha saanud Kanepiga. Nüüd pidi minu pika male reiting rekordkõrgusele kerkima. Mul oligi hästi läinud vist sellepärast, et olin mänginud ainult tugevatega. Nõrkade vastu ma nii hästi mängida ei osanud. Kõndisin kodu suunas. Blogis mõtlesin kirjutada, et hea tulemus muutis mind enesekeskseks ja ma ei vaadanud teiste paremate kohtade saajate nimesid.

Murd

Luu murdis ära murdvaras,
ja see oli talle paras.

Ainult et teised olid debütandid

Külla tuli kolm inimest, kes tundusid olevat Kerstin, tema ema ja väike õde. Näitasin neile, et mul on meeles nende kunagine kirimalepartii rahva vastu, mida olime koos analüüsinud. See algas käikudega 1. d4 d5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oa4 b5 5. Ob3. See oli muidu nagu Hispaania avang, ainult esimene käik oli teine. Nad küsisid mult, mis tulemusega see mäng lõppes. Mina ka ei mäletanud. Sõime kuivatatud marju. Kerstini ema moodi naine ütles minu emale, et ta ei tea, mida sellisel puhul juuakse.

Olin kooli lõpetanud, aga läksin esimese klassi tundi. Neid õpetas sama õpetaja, kes oli olnud minul algkoolis. Täna oli esimene koolipäev. Õpetaja seletas süsteemi, mille alusel ta hakkab edaspidi vigu arvestama. Selle jutu põhjal ei olnud aru saada, kuidas ta veerandihinded kokku võtta kavatseb. Kui keegi midagi imelikku teeb, lubas õpetaja seda nimetada veaks nimega lonkamine. Üks õpilane tegigi. Õpetaja naeris ja ütles, et see on lonkamine.

Mul ilmus uus luulekogu. See ilmus samasuguse kujundusega, nagu samal ajal terve rida noorte autorite raamatuid. Nii oli tagatud, et minu raamatut ka ostetakse palju, kui see on osa kassetist. Ainult et teised olid debütandid, aga mind peeti nooreks autoriks hoolimata sellest, et mul oli varem juba mitu raamatut ilmunud. Vaatasin, kas see ikka on kassett. Need raamatud olid meie kirjastuse välja antud, nii et võibolla ei olnudki tegemist kassetiga. Näitasin oma raamatut koolis Peebule. Oma varasemad raamatud ma olin talle kinkinud, aga nüüd ütlesin, et ma ei kingi, ma ainult näitan. Kaanele oli pandud Peebu pilt, mis ei olnud minu valitud. Sees oli ka fotosid. Need fotod olid skulptuuridest, nii et võisid Peepu huvitada. Olin teinud teist korda keskkooli lõpueksameid. Nüüd andis õpetaja eksamitööd tagasi. Minu omad ulatas Erik mulle edasi. Kahe eksami eest olin saanud kahe ja ühe eest kolme. Kahe olin saanud ka kirjandi eest, kuigi esimene kord oli see mul viis. Võibolla oli kaks pandud selle eest, et olin kirjutanud liiga lühidalt. Minu kirjandi pikkus oli alla ühe A4 lehekülje, kui tavaliselt olid lõpukirjandid neli lehekülge. Aga see kord oli kirjutamiseks antud ainult üks koolitund, nii et nii pikalt ei saanud kirjutada. Kirjandi pealkiri oli "Eesti esimene". Võibolla ei meeldinud õpetajale see teema. Aga ta oli ise selle andnud. Kirjandis oli tehtud ka palju punasega keeleparandusi. See oli imelik, sest nii palju keelevigu polnud leitud ühestki minu varasemast kirjandist. Ma polnud küll seekord enne kirjandit grammatika raamatut läbi lugenud, aga vigu oli vähem leitud ka sama õppeaasta kirjanditest. Aga kuna mul olid varasemast paremad lõpueksamite hinded, siis sain näidata edaspidi vana lõputunnistust. Sellepärast ma polnudki seekordseid eksameid tõsiselt võtnud.