Surm ja uni

Raamatutes paigutatakse tegelase surm tavaliselt kas algusesse või lõppu. Kriminaalromaanides on ta alguses ja elulooromaanides lõpus. Võib öelda, et kirjanduses on surm kompositsioonivõte. Väljaspool kirjandust ei ole surmahetk nii hästi ette teada. Kirjandusteost saab komponeerida ka selle abil, et teose algul jääb tegelane magama või teose lõpul heliseb äratuskell. Mõni teos on ka ühe päeva kirjeldus, seega jääb ärkamine algusesse ja magamajäämine lõppu.