Noor peitusemängija

Lugesin ingliskeelsest leksikonist, et Helina kolmas laps on üksik ning eelmistest paksem ja rotilikum. Üksik laps tähendas ilma isata last. Neljas ja viies laps olid kaksikud. Helinat oli leksikonis nimetatud näitekirjanikuks, samal ajal mind kirjanikuks nimetatud ei olnud. Tegelikult oli Helina oma raamatud välja andnud minu kirjade peale.

Sõitsin koos Hennuga autoga. Henn ei vaadanud esiaknast välja, vaid keeras näo auto tagumise otsa suunas ja pistis jalad rooli vahele. Kuna selline olukord oli ohtlik, otsustasin vajutada pidurit. Aga ma polnud kindel, kumb on pidur ja kumb gaasipedaal. See, mida ma vajutasin, osutus siiski piduriks. Nüüd mul pidi vist nende paiknemine meelde jääma. Edasi sõites ütles Henn, et ta kasutab uut võtet. See seisnes selles, et ta vajutas ka sidurit. Valgusfoori taga sõitis Henn väikse hooga teisele autole otsa. Henn arvas, et sellest pole midagi, aga minu arvates võis autost välja minnes selguda, et see vajab remonti. Võibolla oleks Henn juhtinud korralikumalt, kui ma oleksin istunud tema kõrval, mitte tagaistmel. Aga kui ta juhtis selg ees, siis võibolla ta vaatas ette tagumisest peeglist.

Meil sündis kolmas laps. Kui ta ennast diivanil istuja najal püsti ajas, siis ütlesin, et ma ehmatasin sellest, kui pikk ta on. Kaks last läksid erinevates suundades, nii et ma ei saanud mõlemale järgneda, vaid pidin kedagi appi hüüdma. Oma laps püsis mul halvemini meeles kui vennalapsed, sest ta oli sündinud hiljem. Kui ma ta koolimaja koridoris üks korrus allpool kätte sain, võttis üks klassivend ta sülle. Ütlesin klassivennale, et ta last mingil juhul kõvasti ei raputaks. Tegelikult raputamine vist kõigi laste pead ei kahjustanud, vaid ainult nõrgemate. Aga igal juhul raputamise tagajärjel ei saanud osad lapsed kunagi rääkimist selgeks. Ei oleks teadnud ka, keda karistada, sest kõik peale minu raputasid. Roomasin suure toa põrandal ja laps istus mul seljas. Ütlesin, et temast tuleb vist ratsutaja. Vastati, et hobused naudivad ratsutamist rohkem kui inimesed. Laps kadus jälle ära. Hakkasin teda otsima. Läksin vaatama, ega teda tagatoas ei ole. Sealt hüüti, et ma ei siseneks, sest seal vahetatakse riideid. Ma uduste prillidega õieti ei näinudki riidevahetajat ja minu meelest oli kõige tähtsam lapse leidmine, aga panin ukse siiski kinni. Leidsin lapse suure toa kirjutuslaua ja radiaatori vahelt. Ütlesin talle, et ta oskab juba hästi peitust mängida. Imestasin, et nii noorelt. Ütlesin, et nüüd on minu kord peita. Peitsin kirjutuslaua alla. Aga ma ei teadnud, kas laps hakkab mind otsima või peidab ise järgmisse kohta.