Ainult et teised olid debütandid

Külla tuli kolm inimest, kes tundusid olevat Kerstin, tema ema ja väike õde. Näitasin neile, et mul on meeles nende kunagine kirimalepartii rahva vastu, mida olime koos analüüsinud. See algas käikudega 1. d4 d5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 a6 4. Oa4 b5 5. Ob3. See oli muidu nagu Hispaania avang, ainult esimene käik oli teine. Nad küsisid mult, mis tulemusega see mäng lõppes. Mina ka ei mäletanud. Sõime kuivatatud marju. Kerstini ema moodi naine ütles minu emale, et ta ei tea, mida sellisel puhul juuakse.

Olin kooli lõpetanud, aga läksin esimese klassi tundi. Neid õpetas sama õpetaja, kes oli olnud minul algkoolis. Täna oli esimene koolipäev. Õpetaja seletas süsteemi, mille alusel ta hakkab edaspidi vigu arvestama. Selle jutu põhjal ei olnud aru saada, kuidas ta veerandihinded kokku võtta kavatseb. Kui keegi midagi imelikku teeb, lubas õpetaja seda nimetada veaks nimega lonkamine. Üks õpilane tegigi. Õpetaja naeris ja ütles, et see on lonkamine.

Mul ilmus uus luulekogu. See ilmus samasuguse kujundusega, nagu samal ajal terve rida noorte autorite raamatuid. Nii oli tagatud, et minu raamatut ka ostetakse palju, kui see on osa kassetist. Ainult et teised olid debütandid, aga mind peeti nooreks autoriks hoolimata sellest, et mul oli varem juba mitu raamatut ilmunud. Vaatasin, kas see ikka on kassett. Need raamatud olid meie kirjastuse välja antud, nii et võibolla ei olnudki tegemist kassetiga. Näitasin oma raamatut koolis Peebule. Oma varasemad raamatud ma olin talle kinkinud, aga nüüd ütlesin, et ma ei kingi, ma ainult näitan. Kaanele oli pandud Peebu pilt, mis ei olnud minu valitud. Sees oli ka fotosid. Need fotod olid skulptuuridest, nii et võisid Peepu huvitada. Olin teinud teist korda keskkooli lõpueksameid. Nüüd andis õpetaja eksamitööd tagasi. Minu omad ulatas Erik mulle edasi. Kahe eksami eest olin saanud kahe ja ühe eest kolme. Kahe olin saanud ka kirjandi eest, kuigi esimene kord oli see mul viis. Võibolla oli kaks pandud selle eest, et olin kirjutanud liiga lühidalt. Minu kirjandi pikkus oli alla ühe A4 lehekülje, kui tavaliselt olid lõpukirjandid neli lehekülge. Aga see kord oli kirjutamiseks antud ainult üks koolitund, nii et nii pikalt ei saanud kirjutada. Kirjandi pealkiri oli "Eesti esimene". Võibolla ei meeldinud õpetajale see teema. Aga ta oli ise selle andnud. Kirjandis oli tehtud ka palju punasega keeleparandusi. See oli imelik, sest nii palju keelevigu polnud leitud ühestki minu varasemast kirjandist. Ma polnud küll seekord enne kirjandit grammatika raamatut läbi lugenud, aga vigu oli vähem leitud ka sama õppeaasta kirjanditest. Aga kuna mul olid varasemast paremad lõpueksamite hinded, siis sain näidata edaspidi vana lõputunnistust. Sellepärast ma polnudki seekordseid eksameid tõsiselt võtnud.