Raamatud minu kohta

Kuulasin raadiot. Olin kuulanud viimasel ajal iga päev samal kellaajal ja iga kord oli olnud jutusaade. Nüüd sain aru, et see on "Vaba Euroopa". Krister rääkis seal, et Tallinna tänavatele on jäetud toitu. Hakkasin endale tänavale jäetud liha küljest tükki lõikama, aga Krister hüüdis, et seda mitte teha, see liha on loomadele. Ma ei saanud aru, kas ta hüüdis konkreetselt minule. Võis ka olla, et kellelegi teisele, lihtsalt kõigil inimestel tuli liha nähes sama mõte. Aga võibolla hüüdis minule, sest ta võis telefoninumbri järgi aru saada, et stuudiosse helistan mina. Krister sai Berliinis oma poliitilise rühmituse juhiks. Hitler oli ka saanud riigijuhiks just tegevusega Berliinis. Nüüd Krister jäljendas teda, kuigi Kristeri rühmitus ei olnud nii suur. Aga ta ütles, et kui verevalamiseks läheb, siis valame kohe. See tähendas, et see tuli läbi viia Berliinis, mitte sõjakäiguna Venemaale.

Raun rääkis mulle, et kui minu raamatud ei müü, siis võiks ma seda varjata ja ta kirjutab hoopis raamatuid minu kohta, mis müüvad. Sain teada, et üks raamat, mis mul kodus on, käib minu kohta ja selle on tegelikult kirjutanud Raun, kuigi varjunime all. Varjunime all kirjutas ta vist selleks, et muidu vaadatakse, et selle autori raamatut on juba loetud, tahaks mõnda teist. Raamatu pealkiri oli "Tappis karu". See oli kriminull, mille lahendus oli juba pealkirjas öeldud. Olin seda mõned leheküljed lugenud ja täiesti tavaliseks raamatuks pidanud. Nüüd hakkasin uuesti lugema ja sain aru, et see on hoopis paroodia. Ema oli selle raamatu läbi lugenud, aga polnud aru saanud, et see minu kohta käib. Raamatus olin maal kruusateel ja kaevasin selle seest välja väga huvitavaid kive. Aga koju ma neid ei viinud, sest huvitavaid kive oli lõputult. Autoga sõitja liikus lihtsalt mööda teed edasi, aga jalakäija nägi, millised kivid seal on. Raun oli kirjutanud juba sellele raamatule järje ja tõi meie kirjastusse, et välja anda. Uus raamat oli ilmunust uhkem. Seal oli üks peategelasi Tõnisson, kuna mina koostasin Tõnissoni raamatut.

Joosti kaks korda järjest sadat meetrit. Teisel korral läksid juhtima Krister ja üks teine klassivend. Nad läksid vaidlema, kumb võitis, sest Krister puutus finišijoone taga oleva seina esimesena ära, aga teine klassivend väitis, et tema ületas joone varem. Kohtunik otsustas, et nad jagasid esikohta. Vanasti ei olnud Krister nii kiiresti jooksnud. Antti oli käinud kergejõustiku trennis, aga nüüd jäi alles kolmandaks. Mina jooksus ei osalenud, aga Kristeri võitu nähes mõtlesin, et võibolla mul oleks veel paremini läinud, sest ma olin tänaval kõndimisega palju treeninud. Tahtsin selle jooksu üles kirjutada. Olin kokku lugenud, mitu sammu keegi tegi, aga kirjutada ma siiski ei saanud, sest nüüd olid mul täpsed sammude arvud juba meelest läinud. Kodus tahtsin treenida kõiki alasid peale kaugushüppe, sest kaugushüppe korral oleks naabrid liiga valju mürtsatust kuulnud. Kõndisin koolimaja peal ringi ja otsisin, kuhu ruumi ma pean tundi minema. Nägin, et kahe korruse vahel on trepi käsipuu puudu. Ja selgus, et treppi ennast seal ka enam ei olnud, sest oli toimunud varing. Tuli minna tiivatrepist. Läksin ruumi, kus Rei treenis maletrennis käivaid lapsi. Ütlesin, et ma arvasin, et ma pean kooli minema. Selle peale hakati naerma, sest esiteks oli praegu suvevaheaeg ja teiseks olin ma kooli lõpetanud. Oli inglise keele tund. Sinna saabus Sander. Talt küsiti, mis tööd ta teeb. Ta vastas, et töötab ühes laulukooris. Aga ise ta seal vist ei laulnud. Tüdrukud võisid vaadata, et meie rühmas on eriti koledad poisid - mina, Sander ja üks kolmas.