Hinne ümbrikule

Käisin viimases klassis. Oli inglise keele tund. Õpetaja lasi õpilastel üksteise järel õpikust lauseid ette lugeda ja tõlkida. Tekst oli nii pikk, et varem või hiljem pidi minuni jõutama. Aga mul oli õppimata. Kui see välja oleks tulnud, oleksin juba karistada saanud, sest see peatükk oli antud õppida mitu tundi tagasi. Mõtlesin, et ma ei kuula, mida teised loevad, vaid loen tagapool tuleva osa kohe läbi, siis ehk jõuan lausete tähenduse välja mõelda. Lause ettelugemise järg jõudis minuni. Ma ei teadnud üldse, kuidas sõnu hääldama peab. Kui olin lausest osa ette lugenud, siis jätsin pooleli ja ütlesin, et ma hakkasin vist täiesti valest kohast lugema. Kokku lugesin kolmest kohast. Ma ei tegelenud õppimisega sellepärast, et mul oli ükskõik, mis hinded lõputunnistusele tulevad. Aga vahelejäämise võimalus tekitas ikkagi hirmu. Kogu elu ma ei saanud niimoodi elada, vaid pärast kooli lõpetamist pidin korralikuks hakkama, muidu oleksid olnud halvad tagajärjed.

Minu blogisse hakkas tulema rohkem külastajaid, sest olin pannud kirja küsimuse, kas maffia on päriselt olemas. Külastajad olid mafioosod, kes tahtsid seda oma silmaga näha. Nad võisid mõelda, et ma olen armetu inimene, sest olen maffia vastu ja ei ole sõjaväes käinud. Henn rääkis, et kui tema sõjaväes oli, siis neil kästi tappa.

Panin Helinale kirjutatud kirja ümbrikusse. Isa andis mulle ühte värvi, et ma kirjutaks sellega ümbriku peale Helinale hinde. Isa ütles, et see hinne võib olla A või B, aga mina kirjutasin 5. Ainult et Helina võis mõelda, et see on kümne palli süsteemis, mitte viie. Ja see värv valgus väga loetamatult laiali. Seetõttu viskasin selle ümbriku prügikasti ja võtsin järgmise. Sellele otsustasin kleepida hinde hoopis liimiga. Läksin isale tema tuppa järele ja küsisin, kas tal kummiliimi või PVA-liimi on. Ütlesin, et pulgaliimi ma ei taha, sest see on liiga nõrk. Isa vastas, et pulgaliimid on ära kuivanud. Kui ma oleks liiminud pulgaliimiga, oleks peale kleebitud hinne võinud tee peal lahti pudeneda.

Vaatasin oma koolivihikute kappi. Mõned vihikud olin rebinud tükkideks, et ära visata. Osa neist tükkidest oli veel kapis. Nüüd mõtlesin, et ma siiski ei viska neid ära, sest muidu ei jää järgi ühtegi linnupiltidega ümbrispaberit, vaid ainult ruudulised. See, kumb paber ümber oli, sõltus sellest, mis aine vihikuga oli tegemist. Halvemate ainete vihikud olin tahtnud ära visata, aga linnupildid olid ilusamad. Ja leidsin katki rebitud paberite hulgast ühe väga ilusa käekirjaga tabeli.