Ufokirjanik

Mulle tuleb kiri, kus lubatakse kõikidele minu kirjalikele küsimustele kirjalikult vastata.
Esimeseks küsin, kas kirjutaja tahaks ufodega kaasa minna, ja kui, siis miks.
Ta vastab, et tahab küll. Põhjenduseks toob ta, et tahab kirjutada ulmeromaani ja tahab selle jaoks materjali saada.
Küsin, kas ta loodab, et ufod ta pärast tagasi ka toovad.
Ta vastab, et pole kindel, kas tuuakse, sest mitu korda Maa peale lennata läheks ehk liiga kalliks. Aga kui ei tooda, siis õpib ta selgeks ufode keele ja hakkab neile kirjutama. Võibolla ufodel ei olegi enne seda ühtegi kirjanikku ja tema saaks seal kirjanduse rajajaks. Maa peal ei saa talle kunagi selline kuulsus osaks. Isegi kui ta kirjutab Maa peal esimesena ufode planeedi kohta reisikirja, ei saa ta nii kuulsaks, sest mõni teine autor on fantaasia abil juba varem umbes sama kirjutanud. Ja võibolla mõni fantaasiateos on huvitavamgi kui tegelik reisikiri ufoplaneedi hallist argipäevast. Ja isegi kui ufodel on varem juba kirjandus olemas, saaks ta seal kindlasti uue koolkonna rajajaks. See oleks võrreldav naivismiga. Kui ufod oskavad inimestest paremini kosmoses lennata, siis on nad kõik targad ja pole kunagi naiivsusi kirjutanud. Aga tema oma palju väiksemate teadmistega kirjutaks. See võib olla ufodele sama huvitav nagu vanematele nende laste jutt. Maa peal on kirjanikud keskmisest inimesest targemad ja neil ei tule naiivsuste kirjutamine kuidagi välja. Aga kui ta ufode juurde elama jääb, siis seal on lugejaskonnal hoopis teine tase. Kui ta Maa peale tagasi tuuakse, saab ta reisikogemuse põhjal kirjutada ainult ühe raamatu. Aga kui ta jääbki ufode juurde elama, siis ta uurib ufode elu üha edasi ja tuleb pikk seeria raamatuid. Ja ta muutub ufodega võrreldes järjest naiivsemaks, sest ufod arenevad temast palju kiiremini.