Nõia matš

Kohtusin tänaval Erikuga. Ta ütles, et käis malevõistlusel ja sai palju punkte. Olin käinud samal võistlusel, aga saanud punkte palju vähem, kuigi maletaja olin mina, mitte tema. Sain tõmmata kirjad arvutisse edasi, aga süsteem oli muutunud keerulisemaks kui ta oli olnud varem. Minu maja ees seisis tõstukauto, mis tegi midagi maja seinaga. Mõtlesin, kummalt poolt temast mööduda. Oli keelatud minna noole alt, aga teiselt poolt minnes ei oleks ma läinud mööda kõnniteed. Läksin siiski teiselt poolt. Nool prantsataski vastu autot, kuigi jalakäijaid ei oleks veel tabanud. Noolt oli raskem juhtida kui autot ennast. Ütlesin ühele nõiale, et ta rohkem ei kirjutaks. Olin lugenud tema blogi regulaarselt, aga mulle ei meeldinud, et ta seal mind süüdistas. Aga ma lisasin, et kui mulle tema kirjutised üldse ei meeldiks, siis ma neid ei loeks. Kuulutati välja malematš selle nõia ja ühe kirjaniku vahel. Kui nõid oleks kaotanud, siis oleks olnud tõestatud, et nõiad pole kõikteadjad. Aga ta võis kergesti võita, sest see kirjanik polnud õige maletaja. Jõudsin kooli. Kõndisin ajaloo klassi. Visaksin oma ranitsa lauale, mille taga olin tavaliselt istunud. Praegu istusid seal Jürgen ja Andres. Andres ütles, et see laud on kinni. Tõstsin ranitsa üks laud ettepoole, aga pidin ka sealt ära võtma, sest seal oli üks ranits juba varem. Kõigil uksepoolse poiste rea pinkidel oli vähemalt üks koht kinni. Seetõttu ma ei istunudki uksepoolsesse ritta, vaid läksin aknapoolse tüdrukute rea viimasesse pinki. Nooremana oli mulle olnud peaasi, et saaks kellegi kõrval istuda, aga nüüd oli tähtsam, et ei peaks vale inimese kõrval istuma.