Kontroll õpilaste üle

Meie klass esines teatrietendusega. Etenduses toimus uhke pidusöök. Pärast etenduse lõppu hakkasime teatrisaali koristama. Tordid olid tehtud liiga suured, nii et suurem osa neist jäi söömata. Üks autor ütles halvustavalt, et sellise pidusöögi mängimine on võimuga flirtimine. Minu meelest sellise lähenemise korral ei oleks muinasjutte üldse rääkida saanud. Peale toidu ja nõude tuli koristada ka raamatuid. Ma ei tahtnud hästi toitu ja raamatuid segamini panna, muidu oleks see raamatuid määrinud. Üks klassikaaslane pani ühe raamatu valesse riiulisse. Ütlesin, et niiviisi ei leia raamatut enam üles. Tema ütles, et siin on vist tuhandeid raamatuid. Vastasin, et ja raamatukogus on miljoneid. Keegi ei viitsinud eriti hoolsalt koristada ja lõpuks jäeti see tegevus üldse pooleli. Teatritöötaja hakkas meid teatrist välja juhatama. Ta hüüdis, et mis lõhn see on, kellelgi on kaka. Lugesin ühte luuletust. Luuletus arenes nii, et pidin peaaegu kõrgelt servalt alla kukkuma. Mõtlesin, et teeme nii, et ma ei kuku. Selle luuletuse oli kirjutanud ühe luuletaja naine oma mehe hirmutamiseks.

Mõtlesin, et kui ma ei jõua kogu korteri raamatute arvu kokku lugeda, siis loen nad vähemalt oma toas üle. Oma toa raamatutele oleks võinud järjekorranumbrid sisse kirjutada. Aga kirjutama hakates võis nummerdamine sassi minna. Parem mõte ei olnud ka eksliibriste sisse kleepimine. Kõige parem oli jätta raamatud sellisteks, nagu nad olid. Aga raamatukogus köideti raamatuid. Keegi oli öelnud, et kui ta toob koju uue raamatu, siis paneb ta selle kohe raamatukogu köitesse, et see ei laguneks. Magasin ja rääkisin läbi une püsti seistes Hennuga. Hüüdsin talle oma toa uksel: "Välja!" Aga tagasihoidlikkusest hüüdsin seda läbi hammaste ja vaikselt. Läksime Klausi toa uksele. Klaus ka magas. Ütlesin, et Klaus on samasugune nagu mina, millega pidasin silmas, et Klaus ka räägib läbi une. Ma olin terve poolaasta bioloogia tundidest puudunud, sest tunniplaani päevikusse kirjutades oli bioloogia vahele jäänud. Nüüd teisel poolaastal kavatsesin kohal käima hakata, sest see aine sai tunniplaani kirja. Aga nüüd nägin, et õpetaja oli pannud mulle välja ühe ja kirjutanud, et nõuab komisjoni. Varem teadsin juba kahte muud ainet, mis mulle lõputunnistusele üks oli pandud. See tuli sellest, et ma ei suhtunud enam koolis käimisse tõsiselt. Ise mõtlesin ma, et koolis käimine pole oluline, aga tegelikult võis minna nii, nagu oli läinud varem juba ühe teise meie klassi õpilasega, kes visati koolist välja. Nüüd kavatsesin bioloogia õpiku läbi lugeda. Selle omandamine oleks olnud mulle kerge. Aga kui komisjon juba kokku oleks tulnud, siis oleks see võinud hakata otsima vigu sealt, kus neid ei ole. Läksin kooli wc-sse. Aga seal ei olnud enam ühtegi potti, ainult muldpõrand. Küsisin ühelt naiselt, kas siin potte ei olegi. Ta vastas, et enam ei ole, nüüd koristab koristaja kõik ära. Mina ütlesin, et nii ei saa seda kasutada. Tema vastas, et aga Läänes on ka sellised wc-d. Ütlesin, et olen Läänes käinud ja seal ei olnud sellised. Naine vastas, et praegusel ajal on. Ta põhjendas, et õpetajad peavad nägema, mida õpilased söönud on. Mulle ei meeldinud, et kontroll õpilaste üle läks järjest tugevamaks.