Võidi arvata

Vaatasime televiisorit. Istusin kogemata kellelegi sülle. See oli üks vana inimene. Mõned inimesed lahkusid koolimaja tiivast. Nende hulgas oli üks endine naisajalooüliõpilane. Tema selja kuju oli muutunud selliseks, et oli näha, et ta on viimastel aastatel palju arvuti taga istunud. Kristjan K. pöördus tiiva uksele tagasi ja ütles, et Peebo kutsus tema ja Martini tänaseks malet mängima, täna on noorteturniir, kas mina ka tulen. Küsisin, kas täna on juba reede. Ütlesin, et täna ma küll mängida ei saa, ma tahan magada, ma pole veel söönud ja tahan lugeda. Nüüd võidi arvata, et olen nõus mängima ainult vanade inimestega. Ja võidi arvata, et jätan malemängu maha, kui klassikaaslased ka seda mängima hakkavad.

*
Selgus, et meil on mitu kannelt. See kannel, mida Joosep oli mänginud, ei olnudki see, mida mina lapsena olin mänginud, vaid hiljuti majja toodud. Aga mõlemal oli üks traat puudu. Vanal kandlel ei olnud keskel auku ja keeled olid lõdvemad. Kolmandal kandlel olid kõik keeled ära tulnud. Ja sellel oli küll auk, aga mitte keskel, vaid vasaku serva pool.